Meil on jälle pikk nädalavahetus. Taevaminemispüha, vist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, sest erilised plaanid mul puuduvad, kuskile ma ei sõida ja üleüldse, see tabas mind pisut ootamatult. Vanasti olid mul kõikideks pikkadeks nädalavahetusteks sõidud soolas, aga kuna see aasta on mul esiteks paranev jalg ja teiseks selja taga pikk haiguspuhkus, mil ma ei taibanud väga kalendrit uurida ja ette plaane teha, siis nüüd ma olengi niimoodi... ripakil. Praeguses seisus oleks juba täitsa tahtnud kuskile sõita, aga viimasel minutil pühade ajaks pileteid leida on muidugi üsna ebapraktiline. Ja nii ma siis otsustasingi rahus kodus olla, jalale veel viimase pikema puhkuse anda ja kõik poolikud asjad ära teha. On siingi mõnus - Darja ja Katriniga on kokkusaamine plaanis, laupäeval on öömaraton ja suur pidu ja pillerkaar, mida vaatama minna, ning ilmad on ka ilusad, kõik neli päeva peaks meil olema 25-26-27 kraadi sooja ja pilvitu sinine taevas. Kavatsen täna rihmikud jalga panna ja jalutama minna. Või siis rattaga rallima...
Üksiti annab see pikk nädalavahetus natuke hingetõmbeaega elu korraldamiseks. Pidin eile kerget paanikat hakkama maha suruma, sest tõdesin, et mul on Luxis jäänud olla täpselt kolm nädalat. Edasi olen poolteist nädalat puhkusel, siis nädala Strasbourgis ja siis kolingi kohe mõni päev hiljem juba Eestisse ümber. Hirmus põnev on, aga see tähendab ühtlasi seda, et puhkusel ja Strasbourgis ma juba enam väga ei saa suurkorraldamisega tegeleda, nii et selleks ajaks peab olema kõik valmis lihtsalt kulgema. Õnneks kõige olulisemad küsimused ongi vist juba lahenemas. Sain kaubale ühe töökaaslasega, kes Eestist just pooleks aastaks Luxi tööle tuleb. Tema kasutab järgmised kuus kuud mu korterit, kastab lilli ja vaatab postkasti järele. Tallinnas on ka elukoht vist peaaegu leitud, hoian hinge kinni, et sellest asja ka saaks. Delegeerisin korteri otsimise algkooli pinginaabrile, kes juhtumisi on neil päevil kinnisvaramaakler. Tema on siis minu eest seal kõvasti asjatanud ja oma tosinkond varianti läbi kellanud. Tuleb välja, et keegi ei tahagi väga pooleks aastaks lepingut teha, sest aasta kaupa on omanikule ju parem. Aga no nüüd üks pakkumine jäi pidama ka. Ehkki tolle esindaja pidavat kuskil reisil olema ja seega on kõik ainult suusõnalisel tasandil. Ma enne ei julge päris kindlalt millegagi arvestada, kuniks lepingud on tehtud, eks, aga lootust siiski on :).
Paberimajandus sai ka vist juba kuskile arvestatavale maale, selles osas aitas mind teisipäeval kõvasti edasi meie korruse koolitusosakonna Ruth. Ilma temata murraksin ma kindlasti endiselt nende vormide kohal pead, sest kuigi kõik on üks suur organisatsioon, on minu juhtum jälle uudselt keeruline ja üksikasju, mida tuleb arvesse võtta, hirmus palju. Tegemist on ju eri peadirektoraatidega ja lähetusega lähetuses - ning kohe praegu on vaja minutipealt kindlaks määrata, mis minutini vastutab minu eest 19. augustil ja 21. detsembril, sest sellest sõltub, kas ja millise osakonna eelarvest kaetakse järgmisel minutil tekkinud kulud. Takkapihta oli mu keelekursus enne juba ära organiseeritud (algusega Luxist, otse loomulikult) ja sinna lähen ma ka endiselt, aga järsku tuli ka selle teema paberid uuesti avada, muidu oleksin ma pidanud Malagasse sõitmiseks ühe ilusa laupäeva hommikul kella 8.29 ja 8.30 vahel seletamatul moel Tallinnast Luxi teleporteeruma. Novat. Ja kui ma neid avaldusi seal täitsin, oli raudselt nii, et kui ma täitsin ühtemoodi, tekkis suur probleem teise lahtriga, ja kui teistmoodi, tekkis probleem kahe esimese lahtriga. Lõpuks minu mõistus enam ei võtnud, läksin üle koridori üsna asjassepuutumatu, aga vähemalt selliseid pabereid varemgi näinud Ruthi juurde. Too süvenes natuke, kratsis kukalt, tegi hmm, haaras telefonitoru ja kukkus alustuseks muudkui kellama. Helistas inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keeles läbi maitieakuimitu osakonda, küsis ühelt, uuris teiselt, palus end ühendada kolmandaga, seletas neljandaga, õiendas viisakalt viiendaga, ajas sotid käigu pealt selgeks piletite eest vastutava reisibürooga, lisaks Martini ja Gaili, Charlesi ja Marjorie'ga. Siis kirjutas ta mulle mu nina all ühe soojaga valmis kõik lähetuskorraldused, mis ei olnud ka kaugeltki tema ülesanne, aga mille ta juba asjast sotti saanuna lihtsuse huvides kohe ära tegi. Edasi ütles ta mulle tänuväärselt konkreetselt ette, mida ma mingis järjekorras pean tegema, mida kellelegi esitama ja mida kuhu saatma. Varasemad Malaga piletid said joonelt tühistatud, kulud ära lahterdatud, uute piletite kellaaegade üle lamenti löödud, tööpäevade pikkusi ja unetunde arvestatud (eeskirjade järgi ma ei tohigi saabuda Malagast tagasi kell 00.10 saabuva lennuga, vaid pean saabuma hiljemalt üheksaks õhtul, muidu tuleb mulle hüvitist maksta ja tee siis jälle selgeks, kelle eelarvest see peab tulema - Hispaania või Tallinna lähetuse eest vastutavalt osakonnalt). Pärast kolme inimesega rääkimist kaevas ta välja paberite jaoks vajalikud sisekoodid, hinnangulist eelarvet tegime neli korda uuesti, sest üks ütles telefonis, et tuleb teha nii, aga kui me siis nii tegime ja järgmise küsimusega tagasi helistasime, võttis toru teine, kes ütles, et tuleb teha hoopis teisiti... Noja asi võttis aega kõigest nii umbes kaks tundi, prügikast sai mustandeid ja märkmeid täis, aga paberid said ka tehtud ja kõrgematesse instantsidesse heakskiitmiseks edasi saadetud! Vot. Toon talle nüüd Eestist puhkuselt kommikarbi, sest ma arvan, et kui me temaga kulutasime asjale kaks tundi, siis ilma temaga parandaksin ma mõnda paberit veel 5. juunilgi. Aga tänu temale tekkis mul juba tunne, et võin peaaegu pakkima hakata.
Noja täna lõingi seega kummutisahtlid kõik voodi peale hunnikusse. Viskasin ära mõned riided, mis mulle teises elus kunagi hirmsasti meeldisid, aga millesse ma enam sisse ei mahu või mis on liiga kapsaks, kollaseks või auguliseks ära kantud, et mul sobiks neid enam kanda. Pakkisin ära kohvritäie sügisel ja sügistalvel Eestis vajalikke kontorirõivaid ja -jalanõusid ning ainult Hispaaniasse kaasavõetavad suvised lühikesi rõivad, mida enne Malagat kindlasti kuskil vaja ei lähe. Need viin nüüd puhkusele siirdudes kohe Eestisse ära, siis suvisemad asjad, mida seni veel siin kasutan, saan juba teise korraga kaasa võtta. Nii sain ka mõned sahtlid töökaaslasele tühjaks. Ükspäev juba lõin köögikappides ka korra majja ja kraami lahku - Eestist suure vaevaga siia transporditud hapukapsad ja emme marineeritud seened, mida ma jagada ei raatsi, läksid eraldi riiulisse mind tagasi ootama ning kõik ülejäänu korralikult üldkasutatavasse osasse, et mu töökaaslane ka sotti saaks, mida mul juba on ja mida kasutada. Vannitoast ja isiklikest asjadest-paberitest käisin sama kriitilise pilguga üle. Kodu saab niimoodi kohe väga korda. Minu seisukohast jääb kõik siin muidugi palju anonüümsemaks ja võõramaks ka kohe :). Noh, aga mis teha. Kuus kuud siin tühjalt seisva korteri eest Luxembourgi mõõtu üüri maksta oleks olnud ikka liig, ehkki Luxembourgi mõistes on mul muidugi isegi veel üsna odav elukoht. Aga siiski... Noja nii on töökaaslasel ka oluliselt lihtsam, ega temalgi poleks Luxis pooleks aastaks lihtne olnud muud elukohta leida. Win-win.
Fotokooli teooriapeatükid oleks nüüd veel hea jõuda enne Eestisse kolimist ära õppida. Üks suur osa ehk 3 peatükki (= 4 kontrolltööd) ongi veel jäänud - ja kui ma jõuaksin teooriaosa ära teha, siis jääks mul ainult umbes tosin pildiülesannet enne detsembrit esitada... Ma panustaks sellele, et pildid saan Eestis ikka tehtud, aga teooria õppimise koha pealt ei maksa väga lootusi hellitada :). Nii et pingutan nüüd sellel pikal nädalavahetusel õppida ka. Üksiti pean ära korraldama hispaania keele eksami. Järgmisel nädalal lepin õpetajaga kokku, millal ta lubab mul seda teha. Selleks oleks ka tark natuke õppida :). Gran Hoteli sarja tahan ka lõpuni vaadata enne äraminekut, seda on mul vist 7 DVDd veel. Katriniga jõuan enne äraminekut kakrass vist ka kahele hobuüritusele, et suvi selles osas ka kirja saaks. Üks siinne laupäev pidi minema töökaaslase juures grillimisele. Kirurgi juurde pean veel korra kontrolli jõudma, et teda ka hoiatada, et ma nüüd järgmised kuus kuud olen kadunud. Ühe õhtu tahaks veel oma omadega restorani minna. Ja ega no siis ongi päevad ja õhtud otsas. Üks suur ja üks väike istung tuleb ka veel nende kolme nädala sees ära teha, nendesse päevadesse ei saa midagi muud arvestada. Nii et tegelikult ma homme olengi juba Eestis :).
Mis tähendab, et ma avasin juba ka Piletilevi kodulehe ja hakkasin vaatama, mis mind kõik Eestis huvitaks :). Kas ma tean kedagi, kes tahaks minuga tulla sügisel mõnel tööpäeva õhtul Savoy balli vaatama Estoniasse. Või Giselle'i, Oneginit või Bajadeeri? :) Andke märku :).
Enivei, aga nüüd on kell juba suures lõunas. Viimane aeg õue ilusat ilma nautima minna. Olge siis toredad ja kirjutamiseni jälle.
M.
Üksiti annab see pikk nädalavahetus natuke hingetõmbeaega elu korraldamiseks. Pidin eile kerget paanikat hakkama maha suruma, sest tõdesin, et mul on Luxis jäänud olla täpselt kolm nädalat. Edasi olen poolteist nädalat puhkusel, siis nädala Strasbourgis ja siis kolingi kohe mõni päev hiljem juba Eestisse ümber. Hirmus põnev on, aga see tähendab ühtlasi seda, et puhkusel ja Strasbourgis ma juba enam väga ei saa suurkorraldamisega tegeleda, nii et selleks ajaks peab olema kõik valmis lihtsalt kulgema. Õnneks kõige olulisemad küsimused ongi vist juba lahenemas. Sain kaubale ühe töökaaslasega, kes Eestist just pooleks aastaks Luxi tööle tuleb. Tema kasutab järgmised kuus kuud mu korterit, kastab lilli ja vaatab postkasti järele. Tallinnas on ka elukoht vist peaaegu leitud, hoian hinge kinni, et sellest asja ka saaks. Delegeerisin korteri otsimise algkooli pinginaabrile, kes juhtumisi on neil päevil kinnisvaramaakler. Tema on siis minu eest seal kõvasti asjatanud ja oma tosinkond varianti läbi kellanud. Tuleb välja, et keegi ei tahagi väga pooleks aastaks lepingut teha, sest aasta kaupa on omanikule ju parem. Aga no nüüd üks pakkumine jäi pidama ka. Ehkki tolle esindaja pidavat kuskil reisil olema ja seega on kõik ainult suusõnalisel tasandil. Ma enne ei julge päris kindlalt millegagi arvestada, kuniks lepingud on tehtud, eks, aga lootust siiski on :).
Paberimajandus sai ka vist juba kuskile arvestatavale maale, selles osas aitas mind teisipäeval kõvasti edasi meie korruse koolitusosakonna Ruth. Ilma temata murraksin ma kindlasti endiselt nende vormide kohal pead, sest kuigi kõik on üks suur organisatsioon, on minu juhtum jälle uudselt keeruline ja üksikasju, mida tuleb arvesse võtta, hirmus palju. Tegemist on ju eri peadirektoraatidega ja lähetusega lähetuses - ning kohe praegu on vaja minutipealt kindlaks määrata, mis minutini vastutab minu eest 19. augustil ja 21. detsembril, sest sellest sõltub, kas ja millise osakonna eelarvest kaetakse järgmisel minutil tekkinud kulud. Takkapihta oli mu keelekursus enne juba ära organiseeritud (algusega Luxist, otse loomulikult) ja sinna lähen ma ka endiselt, aga järsku tuli ka selle teema paberid uuesti avada, muidu oleksin ma pidanud Malagasse sõitmiseks ühe ilusa laupäeva hommikul kella 8.29 ja 8.30 vahel seletamatul moel Tallinnast Luxi teleporteeruma. Novat. Ja kui ma neid avaldusi seal täitsin, oli raudselt nii, et kui ma täitsin ühtemoodi, tekkis suur probleem teise lahtriga, ja kui teistmoodi, tekkis probleem kahe esimese lahtriga. Lõpuks minu mõistus enam ei võtnud, läksin üle koridori üsna asjassepuutumatu, aga vähemalt selliseid pabereid varemgi näinud Ruthi juurde. Too süvenes natuke, kratsis kukalt, tegi hmm, haaras telefonitoru ja kukkus alustuseks muudkui kellama. Helistas inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keeles läbi maitieakuimitu osakonda, küsis ühelt, uuris teiselt, palus end ühendada kolmandaga, seletas neljandaga, õiendas viisakalt viiendaga, ajas sotid käigu pealt selgeks piletite eest vastutava reisibürooga, lisaks Martini ja Gaili, Charlesi ja Marjorie'ga. Siis kirjutas ta mulle mu nina all ühe soojaga valmis kõik lähetuskorraldused, mis ei olnud ka kaugeltki tema ülesanne, aga mille ta juba asjast sotti saanuna lihtsuse huvides kohe ära tegi. Edasi ütles ta mulle tänuväärselt konkreetselt ette, mida ma mingis järjekorras pean tegema, mida kellelegi esitama ja mida kuhu saatma. Varasemad Malaga piletid said joonelt tühistatud, kulud ära lahterdatud, uute piletite kellaaegade üle lamenti löödud, tööpäevade pikkusi ja unetunde arvestatud (eeskirjade järgi ma ei tohigi saabuda Malagast tagasi kell 00.10 saabuva lennuga, vaid pean saabuma hiljemalt üheksaks õhtul, muidu tuleb mulle hüvitist maksta ja tee siis jälle selgeks, kelle eelarvest see peab tulema - Hispaania või Tallinna lähetuse eest vastutavalt osakonnalt). Pärast kolme inimesega rääkimist kaevas ta välja paberite jaoks vajalikud sisekoodid, hinnangulist eelarvet tegime neli korda uuesti, sest üks ütles telefonis, et tuleb teha nii, aga kui me siis nii tegime ja järgmise küsimusega tagasi helistasime, võttis toru teine, kes ütles, et tuleb teha hoopis teisiti... Noja asi võttis aega kõigest nii umbes kaks tundi, prügikast sai mustandeid ja märkmeid täis, aga paberid said ka tehtud ja kõrgematesse instantsidesse heakskiitmiseks edasi saadetud! Vot. Toon talle nüüd Eestist puhkuselt kommikarbi, sest ma arvan, et kui me temaga kulutasime asjale kaks tundi, siis ilma temaga parandaksin ma mõnda paberit veel 5. juunilgi. Aga tänu temale tekkis mul juba tunne, et võin peaaegu pakkima hakata.
Noja täna lõingi seega kummutisahtlid kõik voodi peale hunnikusse. Viskasin ära mõned riided, mis mulle teises elus kunagi hirmsasti meeldisid, aga millesse ma enam sisse ei mahu või mis on liiga kapsaks, kollaseks või auguliseks ära kantud, et mul sobiks neid enam kanda. Pakkisin ära kohvritäie sügisel ja sügistalvel Eestis vajalikke kontorirõivaid ja -jalanõusid ning ainult Hispaaniasse kaasavõetavad suvised lühikesi rõivad, mida enne Malagat kindlasti kuskil vaja ei lähe. Need viin nüüd puhkusele siirdudes kohe Eestisse ära, siis suvisemad asjad, mida seni veel siin kasutan, saan juba teise korraga kaasa võtta. Nii sain ka mõned sahtlid töökaaslasele tühjaks. Ükspäev juba lõin köögikappides ka korra majja ja kraami lahku - Eestist suure vaevaga siia transporditud hapukapsad ja emme marineeritud seened, mida ma jagada ei raatsi, läksid eraldi riiulisse mind tagasi ootama ning kõik ülejäänu korralikult üldkasutatavasse osasse, et mu töökaaslane ka sotti saaks, mida mul juba on ja mida kasutada. Vannitoast ja isiklikest asjadest-paberitest käisin sama kriitilise pilguga üle. Kodu saab niimoodi kohe väga korda. Minu seisukohast jääb kõik siin muidugi palju anonüümsemaks ja võõramaks ka kohe :). Noh, aga mis teha. Kuus kuud siin tühjalt seisva korteri eest Luxembourgi mõõtu üüri maksta oleks olnud ikka liig, ehkki Luxembourgi mõistes on mul muidugi isegi veel üsna odav elukoht. Aga siiski... Noja nii on töökaaslasel ka oluliselt lihtsam, ega temalgi poleks Luxis pooleks aastaks lihtne olnud muud elukohta leida. Win-win.
Fotokooli teooriapeatükid oleks nüüd veel hea jõuda enne Eestisse kolimist ära õppida. Üks suur osa ehk 3 peatükki (= 4 kontrolltööd) ongi veel jäänud - ja kui ma jõuaksin teooriaosa ära teha, siis jääks mul ainult umbes tosin pildiülesannet enne detsembrit esitada... Ma panustaks sellele, et pildid saan Eestis ikka tehtud, aga teooria õppimise koha pealt ei maksa väga lootusi hellitada :). Nii et pingutan nüüd sellel pikal nädalavahetusel õppida ka. Üksiti pean ära korraldama hispaania keele eksami. Järgmisel nädalal lepin õpetajaga kokku, millal ta lubab mul seda teha. Selleks oleks ka tark natuke õppida :). Gran Hoteli sarja tahan ka lõpuni vaadata enne äraminekut, seda on mul vist 7 DVDd veel. Katriniga jõuan enne äraminekut kakrass vist ka kahele hobuüritusele, et suvi selles osas ka kirja saaks. Üks siinne laupäev pidi minema töökaaslase juures grillimisele. Kirurgi juurde pean veel korra kontrolli jõudma, et teda ka hoiatada, et ma nüüd järgmised kuus kuud olen kadunud. Ühe õhtu tahaks veel oma omadega restorani minna. Ja ega no siis ongi päevad ja õhtud otsas. Üks suur ja üks väike istung tuleb ka veel nende kolme nädala sees ära teha, nendesse päevadesse ei saa midagi muud arvestada. Nii et tegelikult ma homme olengi juba Eestis :).
Mis tähendab, et ma avasin juba ka Piletilevi kodulehe ja hakkasin vaatama, mis mind kõik Eestis huvitaks :). Kas ma tean kedagi, kes tahaks minuga tulla sügisel mõnel tööpäeva õhtul Savoy balli vaatama Estoniasse. Või Giselle'i, Oneginit või Bajadeeri? :) Andke märku :).
Enivei, aga nüüd on kell juba suures lõunas. Viimane aeg õue ilusat ilma nautima minna. Olge siis toredad ja kirjutamiseni jälle.
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar