Päike paistab, aga vihma sajab. Ja siin uues korteris on hääääääääästi suur terrass õuelaua ja -toolidega, ripptooli ja lillepottidega. Ma jummmmmaldan seda terrassi :P. Ja üldse, uut kodu. Siin on näiteks laeaken, mis krõbiseb, kui vihma sajab. Ja induktsioonpliit, mis kohiseb, ja parkett, mis kassi küünte all klobiseb. Saunast ja muust toredast ma parem ei räägigi :P. Ma ei ole isegi veel seda proovida saanud :P. Ega oma magamistoale sisustuslahendust välja hakanud mõtlema :). Aga no küll jõuab :P.
Siin on üksiti kass, kes on lõpuks, pärast kolm täispäeva kestnud mossitamist nõus mind jälle tavapärase sõbralikkusega kohtlema ja isegi sülle tulema. Ja koer, kes on nii viimaseid päevi kutsikaootel, et ta on veel laisem kui mina! :P Uskumatu, eks? Me siis mõlemad räägime emale, kuidas me kumbki EI VIITSI randa jalutama minna, mis siis, et ilm on ilus ja rand käega katsuda :). Niisama sirakil terrassil vedeleda on ju palju mõnusam :).
Kõigele muule heale lisaks on mul laua peal uus apteeker Melchiori raamat, mida ma küll olen lugenud koguni kolm lehekülge, ja tavalise Eestis läbiviidava tehnokontrolli raames käisin ära dermatoloogil ja hambaarstil. Viimast üle kahe aasta, sest enne jalateemat oli eelmisest korrast liiga vähe möödas, ja pärast jalateemat pole ma ju Eestisse jõudnud. Ja teate! Seal juhtus midagi täiesti seniolematut! Esimest korda elus sain ma hambaarstilt oma hammaste seisukorra eest kiita ning tulin ära nii, et isegi tuimestust ei olnud vaja teha. Ainult äramurdunud plomminurk lapiti ära ja natuke hambakivi eemaldati, aga see oligi kõik. Juhhuuu! Vahepeal tundus juba küll, et ma ainult lagunen igast otsast. Nüüd on jälle lootust.
Muidugi seda teatas ta mulle ka, et mu viimane tarkusehammas tuleks millalgi lähemas tulevikus siiski välja tõmmata, sest see on luutüki alla kiilunud, ainult otsapidi väljas ja puseriti ja vajab väljatõmbamist enne, kui sellesse auk tekib, sest pärast pole enam üldse kuskilt kinni võtta. Bööö... Mulle tegelikult juba aitaks igasugustest suurematest meditsiinilistest operatsioonidest. Aga nüüd siis pandi septembriks kirja selline asi. Nojah, mis siis ikka... Ülemiste tarkusehammastega läks mul mõlemaga hästi, need saadi omal ajal kergesti kätte, aga teise alumisega oli ikka rist ja viletsus - seda lõiguti sealt kildhaaval välja ja aiaiai, kui valus oli pärast kaks nädalat. Põletik tekkis ka... Bööö... See väga ei julgusta. Ega ka see, et ta juba teatas ette, et pangu ma vaim valmis väga keeruliseks eemaldamiseks, vähemalt kahepäevaseks paistetuseks ja järjekordseks antibiootikumikuuriks... Hmpf, oli seda nüüd siis tarvis?
Puhkus on muidu ikka tore, ma olin kohe unustanud, kui tore :P. Saab sõpru näha ja reisiplaane teha ja kodusööki süüa ja üldse... Mitte mõelda :). Minu auks on Pärnus üsna ilus ilm ka olnud :P. Ema juba teatas, et seda on siin siiani väga harva ette tulnud... IRW, siin õitsevad veel sirelidki, ehkki jaanipäev on kohe käes. Luxis on seevastu 35 kraadi sooja, see on väike ninanips. Aga no ma olen siiski ka kaks päeva terrassil saanud päevitada, nii et kurtmiseks pole päriselt põhjust :P. Ja emme käis kaks õhtut juba ka meres ujumas... Mina veel ei söandanud. Muidu veel ju võiks, aga siin tuleb enne kolm kilomeetrit vees ära kahlata, enne kui naba märjaks saab. Selle ajaga jõuab ikka üsna külm hakata...
Nüüd tikub uni peale. Jätangi teid sinnapaika ja tukun natuke kassi kaisus. Eks siis paistab, mis edasi.
Olge siis toredad ja järgmise korrani!
M.
Siin on üksiti kass, kes on lõpuks, pärast kolm täispäeva kestnud mossitamist nõus mind jälle tavapärase sõbralikkusega kohtlema ja isegi sülle tulema. Ja koer, kes on nii viimaseid päevi kutsikaootel, et ta on veel laisem kui mina! :P Uskumatu, eks? Me siis mõlemad räägime emale, kuidas me kumbki EI VIITSI randa jalutama minna, mis siis, et ilm on ilus ja rand käega katsuda :). Niisama sirakil terrassil vedeleda on ju palju mõnusam :).
Kõigele muule heale lisaks on mul laua peal uus apteeker Melchiori raamat, mida ma küll olen lugenud koguni kolm lehekülge, ja tavalise Eestis läbiviidava tehnokontrolli raames käisin ära dermatoloogil ja hambaarstil. Viimast üle kahe aasta, sest enne jalateemat oli eelmisest korrast liiga vähe möödas, ja pärast jalateemat pole ma ju Eestisse jõudnud. Ja teate! Seal juhtus midagi täiesti seniolematut! Esimest korda elus sain ma hambaarstilt oma hammaste seisukorra eest kiita ning tulin ära nii, et isegi tuimestust ei olnud vaja teha. Ainult äramurdunud plomminurk lapiti ära ja natuke hambakivi eemaldati, aga see oligi kõik. Juhhuuu! Vahepeal tundus juba küll, et ma ainult lagunen igast otsast. Nüüd on jälle lootust.
Muidugi seda teatas ta mulle ka, et mu viimane tarkusehammas tuleks millalgi lähemas tulevikus siiski välja tõmmata, sest see on luutüki alla kiilunud, ainult otsapidi väljas ja puseriti ja vajab väljatõmbamist enne, kui sellesse auk tekib, sest pärast pole enam üldse kuskilt kinni võtta. Bööö... Mulle tegelikult juba aitaks igasugustest suurematest meditsiinilistest operatsioonidest. Aga nüüd siis pandi septembriks kirja selline asi. Nojah, mis siis ikka... Ülemiste tarkusehammastega läks mul mõlemaga hästi, need saadi omal ajal kergesti kätte, aga teise alumisega oli ikka rist ja viletsus - seda lõiguti sealt kildhaaval välja ja aiaiai, kui valus oli pärast kaks nädalat. Põletik tekkis ka... Bööö... See väga ei julgusta. Ega ka see, et ta juba teatas ette, et pangu ma vaim valmis väga keeruliseks eemaldamiseks, vähemalt kahepäevaseks paistetuseks ja järjekordseks antibiootikumikuuriks... Hmpf, oli seda nüüd siis tarvis?
Puhkus on muidu ikka tore, ma olin kohe unustanud, kui tore :P. Saab sõpru näha ja reisiplaane teha ja kodusööki süüa ja üldse... Mitte mõelda :). Minu auks on Pärnus üsna ilus ilm ka olnud :P. Ema juba teatas, et seda on siin siiani väga harva ette tulnud... IRW, siin õitsevad veel sirelidki, ehkki jaanipäev on kohe käes. Luxis on seevastu 35 kraadi sooja, see on väike ninanips. Aga no ma olen siiski ka kaks päeva terrassil saanud päevitada, nii et kurtmiseks pole päriselt põhjust :P. Ja emme käis kaks õhtut juba ka meres ujumas... Mina veel ei söandanud. Muidu veel ju võiks, aga siin tuleb enne kolm kilomeetrit vees ära kahlata, enne kui naba märjaks saab. Selle ajaga jõuab ikka üsna külm hakata...
Nüüd tikub uni peale. Jätangi teid sinnapaika ja tukun natuke kassi kaisus. Eks siis paistab, mis edasi.
Olge siis toredad ja järgmise korrani!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar