Eile õhtul täheldasin, et nüüdseks olen ma esialgsest tagasiolekuvõõristusest juba täiesti üle saanud. Meelest läinud asjad on uuesti meelde tulnud ja ei jää enam nii ootamatult silma (eelkõige täiesti arulageduseni moes olevad geelküüned ja kuidagi hallide varjudena rahva seas liikuvad ja end seejuures nähtamatuna tundvad melanhoolsed vanakesed). Auklikud teed ja lagunevad majafassaadid juba enam ei häiri, Kuubal oli ikka oluliselt hullem :). Teatava meeldiva eestipärase tõhususega hakkan ka jälle ära harjuma, ehkki tähelepanuväärne on see siin ikka - eile saabus lõunasöögiks tellitud päevapraad näiteks nii ruttu, et umbes ettekandja jõudis köögist meile taldrikuga järele enne, kui me olime jõudnud laua valida. Ma olen üksiti taasavastanud, et krdi mugav on, kui kõike saabki korraldada veebis, ning olen täiesti vaimustuses soovitatud veebileheküljest https://xn--pevapakkumised-5hb.ee/, mille abiga saab ülevaate kõikidest suuremate linnade suuremate söögikohtade päevapakkumistest! Noja see on ikka ka fenomenaalne, kui sirgjooneliselt Eestis mingid asjad käivad ja kui palju valikut teatud küsimustes on. Lux on ju oluliselt tillem, nii et selle kõrval tundub Eesti kohe äärmiselt mitmekesine olevat. Pean praegu silmas eelkõige näiteks söögikohti ning meelelahutus- ja trennivõimalusi. Jõudsin vaid silmad otsivalt avada, kui kohe leidsingi nii palju toredaid variante, et nüüd ei tea kohe, mida valida ja kuhu minna. Selle jõudsin juba ära otsustada, et esmaspäevast hakkan käima kaks korda nädalas õhtuti täiskasvanute ujumistunnis (aitäh REVALi soovitajale!), aga täpselt samal ajal tahaksin minna Tallinna lahele kajakiga sõitma, kui ainult välja mõtleks, kuidas kahes kohas korraga olla... On mingid nädalavahetused, kus tahaks olla üldse kolmes kohas korraga... Või isegi neljas. Ja mingist hetkest tahaks hakata kolmapäeva õhtuti teatris käima, siis tuleb jälle ka tavalistel tööpäeva õhtutel valida, et kas trenn või teater... :). Täitsa uus häda jälle! :)
Oh, ja kui tuttavad lõhnad-maitsed igal pool on :). Keskturu juurest mööda jalutamine on see kõige toredam... Hommikuti on seal selline paks maasikalõhn, et selle nuusutamine võrdub praktiliselt maasikate söömisega. Ja õhtul lõhnavad paksu punase maasikalõhna sekka veel müümata jäänud hapukurgid. Lõhnavad nii hästi, et ma olen paar korda viimase müüja käest õhtul kaks kurki kaasa ka ostnud ja need siis tee peal, enne kojujõudmist suhu toppinud. Isegi tuul, valgus ja päike on siin hoopis teistsugused kui Luxis, see siinne tuul on selline tekstuuriga ja kõikehõlmav, ta puhub isegi ümber sõrmeotste ja silitab neid niimoodi pehmelt. Ja valgus on teistmoodi, sest see langeb läbi puulehtede igal pool. Maailm on selline lapiline, liikuv ja kuidagi nüansirohkem. Kohe lapsepõlv tuleb meelde :). Ja praegu lõhnavad siin alles pärnaõied, mis Luxis juba nädalaid tagasi ära õitsesid! Sest, noh, siin annab ka 22-kraadine kuumalaine sel aastal tõesti end pikisilmi oodata.
Üllatavat on ka. Näiteks tahtsin osta mingit 80-sendist saiakest ja neiuke leti taga küsis surmtõsiselt, kas ma tahan maksta sulas või kaardiga. Ma vahtisin talle tükk aega vist otsa, sest, nagu, mul ei oleks eluilmaski tulnud pähe maksta sellist väikest summat kaardiga! Ja isegi suuremat ostu ei panda enam ühegi koti sisse - käisin näiteks triikrauda ostmas ja tüüp arvas, et on täiesti normaalne, et ma jalutan poest ära, kast kaenla all. Isegi ei pakutud võimalust, et kas ma tahaksin kotti juurde osta või mitte... See oli küll pentsik, mu meelest. Meie maja liftis inimesed ütlevad ka juba täitsa võõrastele tere ja head päeva! Kohe üsna kõva häälega! Ja meie maja all kohvikus müüakse hommikul topsikuga kaasa putru, nagu see olekski maailma kõige tavalisem asi! Ma vaatasin kaks päeva öökullisilmadega, et inimesed päriselt ostavadki seda järjest. Täna siis ostsin (ilmselt massipsühhoosi tõttu) mina ka. Mina! Putru! Polnud vigagi!
Mm. Veel oli mul puhta meelest läinud, et siin võib vahetevahel aktiivset vene keelt ka vaja minna. Eks ma siis meenutan seda nüüd, kaevan teda ühe sõna haaval kuskilt 25 aasta vanuse kultuurikihi alt välja. Kuna viimasel ajal on kõige sagedamini tegeletud hispaania keelega, tuleb muidugi punnitamise peale esimeses järgus see. Siis tulevad kõik muud, selgemad võõrkeeled ja lõpuks - teinekord pärast pikemat mõtlemist - see otsitav sõna ikka ka vene keeles. Nalja muidugi saab. Esimese asjana mõtlesin ma näiteks igaks juhuks jupp aega, et kas ma ikka mäletan, kuidas telefonile vastates kenasti vene keeles paluda helistajal homme tagasi helistada. Meenus küll. Kõik, välja arvatud sõna "homme". Mille üle ma pikemalt juurdlesin ning mis kargas mulle lõpuks järsku pähe järgmisel hommikul ärgates. Noja nii edasi. Päev-päeva ja sõna-sõna haaval. Ükspäev üritasin turul eesti keeles küsida, millised herned on paremad, need või need. Müüjatädi ei saanud kuidagi aru, tema mõistis, et ma tahan hoopis neid ja neid ka veel. Pärast neljandat katset jätsin küsimuse sinnapaika ja võtsin herneid väljanägemise järgi. Vene keeles ei saanud küsida, sest kuigi ma suutsin välja mõelda suurema osa lauset ("Kumbad on magusamad, need...?"), ei meenunud mulle ka parimagi tahtmise juures, kuidas võiks vene keeles kõlada sõna "või". Hernekotiga koduteele asununa võtsin libedamalt tulevate keelte najal kõik täishäälikud järjest läbi - eeee? oooo? iiii? No kuidas ta, pagan, saab siis veel olla? Siis plahvatas: "ili"! See oli tõeline ahhaahetk, ma tundsin, ausõna, täiesti korralikku võidurõõmu! :) Noja, vaat, nii ma siis seda ammu, oivägaammu unustatud keelt jälle meelde tuletangi.
Muide, kas keegi teab, kas Tallinna randades saab ka kuskilt endale paariks tunniks ilma suurema ettevõtmiseta kajaki laenutada ja sellega siis omapäi piki randa ringi aerutada, kuniks enam ei jaksa? Või saab kajakiga sõita ainult mingi rühmaväljasõidu raames? Või on laenutused kõik sellistes erilistes kohtades, et ilma autota ei saa? Tahaksin! Tahaksin nii, et lähed randa ja sealt rannavarustuse laenutusest võtad kaheks tunniks, lohistad vette ja pärast tood tagasi... On siin midagi sellist? Või kui kajakki ei saa, siis äkki seda aerusurfilauda? Seda ma ei ole veel proovinud, aga tahaksin katsetada küll... Pärnus saab, seda ma juba tuvastasin, aga no Pärnus ma olen nädalavahetusel. Nädala sees võiks ju Tallinnas ka proovida... Vihjed on teretulnud!
Sellega ma siinkohal praegu lõpetangi.
Olge toredad!
M.
Oh, ja kui tuttavad lõhnad-maitsed igal pool on :). Keskturu juurest mööda jalutamine on see kõige toredam... Hommikuti on seal selline paks maasikalõhn, et selle nuusutamine võrdub praktiliselt maasikate söömisega. Ja õhtul lõhnavad paksu punase maasikalõhna sekka veel müümata jäänud hapukurgid. Lõhnavad nii hästi, et ma olen paar korda viimase müüja käest õhtul kaks kurki kaasa ka ostnud ja need siis tee peal, enne kojujõudmist suhu toppinud. Isegi tuul, valgus ja päike on siin hoopis teistsugused kui Luxis, see siinne tuul on selline tekstuuriga ja kõikehõlmav, ta puhub isegi ümber sõrmeotste ja silitab neid niimoodi pehmelt. Ja valgus on teistmoodi, sest see langeb läbi puulehtede igal pool. Maailm on selline lapiline, liikuv ja kuidagi nüansirohkem. Kohe lapsepõlv tuleb meelde :). Ja praegu lõhnavad siin alles pärnaõied, mis Luxis juba nädalaid tagasi ära õitsesid! Sest, noh, siin annab ka 22-kraadine kuumalaine sel aastal tõesti end pikisilmi oodata.
Üllatavat on ka. Näiteks tahtsin osta mingit 80-sendist saiakest ja neiuke leti taga küsis surmtõsiselt, kas ma tahan maksta sulas või kaardiga. Ma vahtisin talle tükk aega vist otsa, sest, nagu, mul ei oleks eluilmaski tulnud pähe maksta sellist väikest summat kaardiga! Ja isegi suuremat ostu ei panda enam ühegi koti sisse - käisin näiteks triikrauda ostmas ja tüüp arvas, et on täiesti normaalne, et ma jalutan poest ära, kast kaenla all. Isegi ei pakutud võimalust, et kas ma tahaksin kotti juurde osta või mitte... See oli küll pentsik, mu meelest. Meie maja liftis inimesed ütlevad ka juba täitsa võõrastele tere ja head päeva! Kohe üsna kõva häälega! Ja meie maja all kohvikus müüakse hommikul topsikuga kaasa putru, nagu see olekski maailma kõige tavalisem asi! Ma vaatasin kaks päeva öökullisilmadega, et inimesed päriselt ostavadki seda järjest. Täna siis ostsin (ilmselt massipsühhoosi tõttu) mina ka. Mina! Putru! Polnud vigagi!
Mm. Veel oli mul puhta meelest läinud, et siin võib vahetevahel aktiivset vene keelt ka vaja minna. Eks ma siis meenutan seda nüüd, kaevan teda ühe sõna haaval kuskilt 25 aasta vanuse kultuurikihi alt välja. Kuna viimasel ajal on kõige sagedamini tegeletud hispaania keelega, tuleb muidugi punnitamise peale esimeses järgus see. Siis tulevad kõik muud, selgemad võõrkeeled ja lõpuks - teinekord pärast pikemat mõtlemist - see otsitav sõna ikka ka vene keeles. Nalja muidugi saab. Esimese asjana mõtlesin ma näiteks igaks juhuks jupp aega, et kas ma ikka mäletan, kuidas telefonile vastates kenasti vene keeles paluda helistajal homme tagasi helistada. Meenus küll. Kõik, välja arvatud sõna "homme". Mille üle ma pikemalt juurdlesin ning mis kargas mulle lõpuks järsku pähe järgmisel hommikul ärgates. Noja nii edasi. Päev-päeva ja sõna-sõna haaval. Ükspäev üritasin turul eesti keeles küsida, millised herned on paremad, need või need. Müüjatädi ei saanud kuidagi aru, tema mõistis, et ma tahan hoopis neid ja neid ka veel. Pärast neljandat katset jätsin küsimuse sinnapaika ja võtsin herneid väljanägemise järgi. Vene keeles ei saanud küsida, sest kuigi ma suutsin välja mõelda suurema osa lauset ("Kumbad on magusamad, need...?"), ei meenunud mulle ka parimagi tahtmise juures, kuidas võiks vene keeles kõlada sõna "või". Hernekotiga koduteele asununa võtsin libedamalt tulevate keelte najal kõik täishäälikud järjest läbi - eeee? oooo? iiii? No kuidas ta, pagan, saab siis veel olla? Siis plahvatas: "ili"! See oli tõeline ahhaahetk, ma tundsin, ausõna, täiesti korralikku võidurõõmu! :) Noja, vaat, nii ma siis seda ammu, oivägaammu unustatud keelt jälle meelde tuletangi.
Muide, kas keegi teab, kas Tallinna randades saab ka kuskilt endale paariks tunniks ilma suurema ettevõtmiseta kajaki laenutada ja sellega siis omapäi piki randa ringi aerutada, kuniks enam ei jaksa? Või saab kajakiga sõita ainult mingi rühmaväljasõidu raames? Või on laenutused kõik sellistes erilistes kohtades, et ilma autota ei saa? Tahaksin! Tahaksin nii, et lähed randa ja sealt rannavarustuse laenutusest võtad kaheks tunniks, lohistad vette ja pärast tood tagasi... On siin midagi sellist? Või kui kajakki ei saa, siis äkki seda aerusurfilauda? Seda ma ei ole veel proovinud, aga tahaksin katsetada küll... Pärnus saab, seda ma juba tuvastasin, aga no Pärnus ma olen nädalavahetusel. Nädala sees võiks ju Tallinnas ka proovida... Vihjed on teretulnud!
Sellega ma siinkohal praegu lõpetangi.
Olge toredad!
M.
Seda surfilauda saab kindlasti piritalt laenutada. Otsi SUP-laua märksõnaga. ☺
VastaKustutaMm, ole omast arust otsinud, aga päris otsitavat infi ikka ei ole leidnud... Olen leidnud SUP-trenne ja -kursusi ja muud säärast, aga äkki saab lihtsamalt ka... Noh, et on kuskil käidaval rannaliival laenutus ja siis lähedki kohale, laenutad päevitamise vahele tunniks-paariks, plädistad lähikonnas omaette ja siis pärast tood tagasi ja päevitad edasi...
VastaKustutaEga ma täpselt muidugi ei tea. Võib olla nad tõesti niisama ei annagi.
VastaKustutaSUP-laua rent Pirital: http://www.surf.ee/rent/
VastaKustutaÄge, aitäh!
VastaKustuta