Emiliaga oli meil ülitore nädalavahetus. Me kokkasime, veinitasime, pildistasime, vaatasime hispaaniakeelseid filme, käisime kolm korda ujulas, saunatamas ja korra Mondorfis spas, jalutasime minu jala võimalust mööda linna peal ja värvisime mune. See viimane tegevus lõppes muidugi teatava fiaskoga, sest kui me olime munadele lilleõiekeste ja oksakestega filigraansed mustrid peale saanud, otsustasime me nad õlise lapiga üle pühkida, et nad kenamini säraksid. Ainult et kui me olime nad linaseemneõliga üle tõmmanud, otsustasid nad hakata valgeks tagasi tõmbuma. Lõppkokkuvõttes olid meil seega taldrikutäis seest siniseks keenud ja pealt jälle kaameks tõmbunud munasid. Millest meil üsna ruttu kopp ette sai, nii et kuus tükki ootavad mind veel külmikus :).
Ilmadega oli nii ja naa. Tema tuleku ajal jagus veel paariks päevaks päris viisakat sooja kevadilma, nii et mõned fotosessioonid saime me puhta pluusiväel ära tehtud. Siis kiskus ilm aga käest ära ja nüüd tuli radikad jälle sisse lükata ning äravisatud kindaid tahaks ka kangesti jälle tagasi. Paljakäsi on ikka päris jahe ja tatitõbi ähvardab ka kallale kiskuda. Just siis, kui ma hakkasin lootma, et mul õnnestus sellest sel hooajal lõplikult pääseda.
Emiliaga on meil muidu viimasel ajal elu kuidagi väga koordineeritud. Meil juhtuvad kõik asjad enam-vähem ühel ajal. Viimase sünkroniseerimise tulemusena hakkab tema nüüd ka korterit ostma. Londonisse, muidugi. Nairagi on korteriostu lävel, tema siis Berliinis. Mina olen juba pool aastat, st 10% pangalaenu tagasi maksnud, aga see aeg on nii ruttu läinud, et ma pole seda veel märgatagi jõudnud. Küll me oleme kõik suureks saanud. Räägime omavahel pangalaenust, mööbliostust, IKEA abil sisustamisest, investeerimisest, omakapitalist ja muust säärasest. Millal me kõik niimoodi igavaks täiskasvanuks muutuda jõudsime?
Fotokooli peatükid lähevad nüüd ludinaga, hoog tuli kohe tagasi, kui väljas valgeks läks ja mina jälle liikma sain. Sain mitu kontrolltööd jälle tehtud ja praegu kaalun ma siin välkude teemat. Ühte on nimelt vaja, aga ma ei suuda ma kuidagi otsustada, kas ma peaksin investeerima kohe korralikku välku või piisaks mõnest vähem võimsast ja odavamast vidinast ka. Tähendab, probleem seisneb selles, et ma ei tea, kas mulle siis hakkab välgu kasutamine meeldima, kui ma oskaks temaga juba midagi oma tahtmist mööda teha ka. Kui ei, siis kolme korra pärast pole ju kallist välku vaja. Kontrolltööde pildid saaks kindlasti tehtud mõne odava vidinaga ka ja odavamast jubinast poleks mul väga kahju, kui ta suurema osa ajast lihtsalt kotis seisaks. Aga kui mulle jälle see välgutamine meeldima hakkab ja kasutamine paremini selgeks saab, siis oleks mõttekas ju kohe korralik ja kallim asjandus muretseda, et ma ei peaks midagi topelt soetama. Ohjah, elu väiksed dilemmad :).
Ühtegi rabavat uudist ei ole mul teile aga seegi kord. Elan siin vaikselt oma elu - pääsesin füsioteraapiast, otsin Amazonist sääsevõrku, alla olen võtnud täpselt 300 grammi, üleeile tegin sibulasuppi, täna sain kätte Andaluusia Lonely Planeti ja pikemat aega teen juba suvise Malaga jaoks plaane. Igakevadisel kombel tahaks muudkui igale poole minna ja sõita ja poodelda ja reisida ja kohvikuterrassil istuda ja üldse, naerda ja inimeste seltsis toredalt aega veeta. Tuju läheb muudkui ülesmäge, selja taga on pikk tore nädalavahetus ning tänu vabale esmaspäevale on ka see töönädal kuidagi eriliselt lilleliselt lühike. See nädalavahetus saan Amsterdamis emmega kokku :). Nad tulevad lilleparaadi vaatama. Ma siis lähen ka. Panen jala tõeliselt proovile. Vot.
Aga praegu lähen magama. Pool üksteist, nagu ontlikule tööinimesele kohane.
Head ööd!
M.
Ilmadega oli nii ja naa. Tema tuleku ajal jagus veel paariks päevaks päris viisakat sooja kevadilma, nii et mõned fotosessioonid saime me puhta pluusiväel ära tehtud. Siis kiskus ilm aga käest ära ja nüüd tuli radikad jälle sisse lükata ning äravisatud kindaid tahaks ka kangesti jälle tagasi. Paljakäsi on ikka päris jahe ja tatitõbi ähvardab ka kallale kiskuda. Just siis, kui ma hakkasin lootma, et mul õnnestus sellest sel hooajal lõplikult pääseda.
Emiliaga on meil muidu viimasel ajal elu kuidagi väga koordineeritud. Meil juhtuvad kõik asjad enam-vähem ühel ajal. Viimase sünkroniseerimise tulemusena hakkab tema nüüd ka korterit ostma. Londonisse, muidugi. Nairagi on korteriostu lävel, tema siis Berliinis. Mina olen juba pool aastat, st 10% pangalaenu tagasi maksnud, aga see aeg on nii ruttu läinud, et ma pole seda veel märgatagi jõudnud. Küll me oleme kõik suureks saanud. Räägime omavahel pangalaenust, mööbliostust, IKEA abil sisustamisest, investeerimisest, omakapitalist ja muust säärasest. Millal me kõik niimoodi igavaks täiskasvanuks muutuda jõudsime?
Fotokooli peatükid lähevad nüüd ludinaga, hoog tuli kohe tagasi, kui väljas valgeks läks ja mina jälle liikma sain. Sain mitu kontrolltööd jälle tehtud ja praegu kaalun ma siin välkude teemat. Ühte on nimelt vaja, aga ma ei suuda ma kuidagi otsustada, kas ma peaksin investeerima kohe korralikku välku või piisaks mõnest vähem võimsast ja odavamast vidinast ka. Tähendab, probleem seisneb selles, et ma ei tea, kas mulle siis hakkab välgu kasutamine meeldima, kui ma oskaks temaga juba midagi oma tahtmist mööda teha ka. Kui ei, siis kolme korra pärast pole ju kallist välku vaja. Kontrolltööde pildid saaks kindlasti tehtud mõne odava vidinaga ka ja odavamast jubinast poleks mul väga kahju, kui ta suurema osa ajast lihtsalt kotis seisaks. Aga kui mulle jälle see välgutamine meeldima hakkab ja kasutamine paremini selgeks saab, siis oleks mõttekas ju kohe korralik ja kallim asjandus muretseda, et ma ei peaks midagi topelt soetama. Ohjah, elu väiksed dilemmad :).
Ühtegi rabavat uudist ei ole mul teile aga seegi kord. Elan siin vaikselt oma elu - pääsesin füsioteraapiast, otsin Amazonist sääsevõrku, alla olen võtnud täpselt 300 grammi, üleeile tegin sibulasuppi, täna sain kätte Andaluusia Lonely Planeti ja pikemat aega teen juba suvise Malaga jaoks plaane. Igakevadisel kombel tahaks muudkui igale poole minna ja sõita ja poodelda ja reisida ja kohvikuterrassil istuda ja üldse, naerda ja inimeste seltsis toredalt aega veeta. Tuju läheb muudkui ülesmäge, selja taga on pikk tore nädalavahetus ning tänu vabale esmaspäevale on ka see töönädal kuidagi eriliselt lilleliselt lühike. See nädalavahetus saan Amsterdamis emmega kokku :). Nad tulevad lilleparaadi vaatama. Ma siis lähen ka. Panen jala tõeliselt proovile. Vot.
Aga praegu lähen magama. Pool üksteist, nagu ontlikule tööinimesele kohane.
Head ööd!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar