Nonii. Mis mulle siis kõige rohkem muljet avaldas?
Ilmselt vist inimesed. Ilusamad kui egiptlased, uhkemad ja ausamad kui egiptlased, sooja käepigistusega. Lahkemad kui egiptlased, mitte pealetükkivad. Nad olid otsekohesemad, vahetumad ja kohtlesid teisi ka kui võrdseid - mitte lipitsevalt alama positsioonilt. See oli kõikse toredam, sest niimoodi ei olnud mingit sundi kogu aeg justkui kaitsepositsioonil olla - ei pidanud pidevalt ümbert kärbseparve eemale peksma. Ja bürokraatiat ka polnud nii palju kui Egiptuses - polnud vaja lõputut hulka allkirjastatud ja pitseeritud pabereid, lubasid, lubade autoriseerimist ja muud säärast.
Mis kõige enam üllatas?
Ilmselt vist rahaasjadega seonduv. Dinaari kurss on hirmus kõva, üks dinaar on pmst poolteist dollarit. Sellest johtuvalt tundusid kõik asjad jube kallid. Tähendab - kui raamatul on kiri, et 20 dinaari, siis tundub odav, eks. Kuni välja arvutad, kui palju see siis eesti rahas on. Hinnad on ka kõva valuuta tõttu korralikud, sest see on ju loogiline, et ükski hind alla ühe dinaari ei lange - ja kui ma juba viie postmargi eest pmst 90 krooni välja käisin, siis tundus see päris röövimine. Eks näis, loodetavasti jõuavad kaardid siis ka ruttu kohale! Väga kauplemisaltid nad ka polnud - aga samas oli kahtlemata hea külg, et tõesti, ma sain poodi sisse astuda, seal ringi vaadata ja valida, kaaluda ja mõelda ja keegi ei tülitanud mind sellega, et vaata seda, võta see ka veel jne. Kui mul küsimus oli, siis vastati, kui ei olnud, siis keegi end peale ka ei surunud.
Mida sellest uuest maailmaimest arvata?
Petra mulle isiklikult ausalt suurt muljet ei jätnud. See siq, mis sinna viis, oli küll tõeliselt võimas ja vaimustav, see kuulus varakambri fassaad oli ka loomulikult ilus, aga ülejäänud oli kuidagi... tüütu. Mina tavaliselt armastan igasuguseid arheoloogilisi alasid, aga Petrat ei suutnud ma oma kujutlustes kuidagi ellu äratada ja seepärast polnud see minu jaoks nii võluv kui näiteks Delfi Kreekas. Ilmselt oli selle põhjuseks liiga palju hauakoopaid ja liiga vähe igasugust muud asja. Nüüd seda "Abielus beduiiniga" raamatut lugedes on mul kohe raske ette kujutada, kuidas oli, kui seal nende lõputute hauakoobaste vahel päriselt veel elati... Aga isegi kui ma ütlen, et Petra mulle suurt muljet ei jätnud, siis ma tegelikult pean silmas seda, et see meeldis mulle küll, lihtsalt vähem kui mõni muu koht, ma ei ütle üldse, et see mulle vastumeelt oli. Tore oli ikka, eks! Ja järgmine kord kamandan kõik hobuse selga, seekord kuulasin Bilali sõna ja hobusega oleks poole kihvtim olnud mu meelest.
Mis kõige rohkem meeldis?
Surnumeri! Issand, see oli ikka nii soolane, et kui vesi huultele läks ja pärast kogemata keel sinna vastu, siis läks kohe süda pahaks. Ja kui vees olla, siis see vesi täiesti virvendas soolast - no teate küll, nagu oleks näiteks vette õli kallanud, siis tulevad vee peale sellised sillerdavad triibud - novat seal oli kogu vesi niimoodi sillerdav, mitte pealt, vaid seest... Ja see mudaga plötserdamine... Nii äge! Ja päriselt nagu lased end istuli ja põhja ei vaju! Hämmastav! Surnumere ääres olnuks mina nõus kohe päris mitu päeva olema, kuigi vees olemisel ja mudaprotseduuridel on muidugi piirid - nii roppsoolane ei saa väga kaua olla, nahk muutub hirmus tundlikuks ja hakkab kipitama. Pool tundi vees ja pool tundi mudakooriku all on suhteliselt optimaalne, siis tuleb end mageda veega ära pesta ja natuke vahet pidada.
Mida veel oleks tahtnud näha?
Ma mõtlen, et järgmiseks korraks saab ikka sisse pandud see Wadi Rum ka - Jordaania lõputust kõrbest üks kuulu järgi kõige kaunimaid kõrbenurki, kuhu ikka safarisid tehakse. Seal kõik kiitsid taevani seda... Ja ühte päris pesuehtsat beduiinitelki ka oleks tahtnud külastada! Kõrbes annaks seda täitsa teha... Telke nägime küll - hiiglaslikult suured olid teised! Aga peatust ei teinud ja külas ei käinud...
Toidud?
Ma poleks oodanud, et Jordaania toidud ka nii suuresti Egiptuse omadest erinevad. Selles mõttes, et tolles Kiur Aarma saates näidati ainult fooli, aga seda on Egiptuses ka igal sammul, nii et ma järeldasin, et toidud nagu Egiptuseski. Aga kõike muud, mille poolest Jordaania köök palju rohkem välja paistab, polnud selles saates poole sõnagagi mainitud. Saiad ja magustoidud olid kõikse paremad :-D. Hästi häid küpsiseid ja mannapudrulisi ja omm ali moodi asju oli neil nimelt palju... Aga söögist rääkides - mulle tuli meelde üks tõik, mis mulle alati reisides silma jääb ja närvidele käib. Nimelt - turistidel puuduvad igasugused lauakombed. Alati, ma ei räägi mitte sellest reisiseltskonnast, siin oli valdav enamik siiski igati mõistlikud, kuigi üks-kaks isendit panid mu silmi pärani ajama. Tähendab siis, et Surnumereäärses viietärnihotellis oli meil õhtul tõeline söögiorgia, seal oli lihtsalt nii palju valikut, et minagi ei saanud ühe taldrikutäiega piirdutud nagu ma tavaliselt teen. Aga vaadake, korralikus restoranis on nii ehk naa olemas leivataldrik, salvrätt, eelroa, põhiroa ja magustoidu lauahõbe, mitu klaasi ja nii... Et noh, võiks siis sellest omad järeldused teha - näiteks, et süüaksegi eelroog, põhiroog ja siis magustoit ja et neid käiakse võtmas ka eraldi. Ma rõõmsalt nautisin oma magustoitu seal, kui üks papi minust mööda läks, kõrvallauda istus ja õgima kukkus. Tal olid seal taldrikul segamini kõik maailma asjad alates hiinapärasest kanast, kohalikust oapastast ja kalafileest lõpetades maasikate-kreemikorvikestega (mis olid kanakastmesse vajunud), kookose-šokolaadipudingi (mille sisse oli sõitnud lambalihavarras) ja arbuusiviilakaga. Kuhi oli ka selline, et kui ta selle lauale pani, oli torn talle ninani. Päris halb oli vaadata. Ja tihti, kui ma ise oma salatitaldrikuga lauda lähen, küsitakse, et kas ma olen dieedil, et ainult jänesesööki söön - ja kui ma siis vastan, et ei, noh, ma ikka alustan eelroast, siis on mök-mökk. Seda ma ei hakka mainimagi, et salvräti olemust ei tunne vist 98 inimest sajast ning et oma suures ihnuses lähevad paljud sööma, oma joogipudel näpus, sest nad ometi ei raatsi ju juua tellida! No ja eriti markantsetel juhtudel on muidugi nii ebaviisakaks mindud, et kümnes keeles kirjutatud sildi all "Palun ärge võtke söögilauast toitu kaasa" ka virsikukompotti kilekotiga taskusse pandud. Kohe piinlik. (St minu meelest on ainus õigustus toidu restoranist kaasavõtmisele mõni tervisehäda - nt diabeet, mis eeldab, et inimene sageli sööb).
Milline loodus oli?
Tühi. Kivine. Mägine. No taevas andku andeks, mina mitte aru ei saa, kuidas saab nii olla, et kogu Püha Maa on põhimõtteliselt lagedage klibuste küngaste maa, kus juba üksainus poolsurnud piinia ebamaise vaheldusrikkusena paistab. Tähendab, mulle käib pisut üle mõistuse, kuidas sellise tühja maa pärast kogu ajaloo jooksul NIIIIIIII palju sõdasid maha on peetud ja miks kõik seda tühja kaljust kõrbelappi nii väga tahtnud on! Egiptuses on selles mõttes vaheldusrikkust rohkem - on ikkagi Niiluse org ja ka kõrb ise on mitmekesine: kus luited, kus kaljud, kus koopad, kus mustad mäed, kus valged skulptuurid... Jordaanias tuldusid ainult klibukünkad olema...
Veel mõni suur pluss?
Jordaania on nii väike. Pole kahte Eestitki. Vahemaad on hästi lühikesed ja mõistlikud ja ülemäärast bussisõitu ei ole pmst üldse. Kõige pikem ots me reisi jooksul oli Surnumere äärest Aqabasse - alustuseks sõitsime Aqabast Surnumere äärde väikeste tunni-pooleteiseste juppidena mitu päeva, tagasi tulime siis kõik selle maa juttis ühe otsaga ja see kujutas endast põhimõtteliselt 4 tundi sõitu + pooletunnist peatust. Äärmiselt mõistlik mu meelest!
Aga kuna mul päris ausalt Londoni suur tulekahju kustutada on, siis aitab nüüd küll. Olgu siiski ära mainitud, et kui kedagi nüüd Jordaania rohkem huvitama hakkas, siis reisikirjeldust saab lugeda
SIIT. Järgmine kord siis märtsis - kuigi veebruaris tuleb tegelikult vist ka, aga täpsed kuupäevad pannakse millalgi pärast järgmist nädalat üles.
Ahjaa... pildid! Tegin kümme pilti - Petra varakambrist neli duublit, umbes neli pilti veel Petras ja siis kaks tükki Surnumeres... Masendav! Pole ammu nii vähe pildistanud. Aga eks ma jätan hullu fotografeerimise siis järgmisteks kordadeks, kui ise targem olen ja ei pea igalt poolt paaniliselt vihjeid ja infi otsima - no mida sa ikka pildistad, kui pead teed vaatama, kohalikega tutvust tegema, edasist programmi arutama jne. Aga need mõned siis:
Üks seitsmest uuest maailmaimest: Petra varakamber
Elevandikalju
Eesel. Taustaks kaugel taga urnihaua fassaad.
Hauakomplekside fassaadid.
Siq
Surnumeres
