Mis mu põues pakitseb,
mis mu meele nukraks teeb,
mis mind ära ehmatab,
kogunisti kohutab:
et nõnda palju ilu
on suure ilma sees,
et nõnda palju valu
on elus elades,
et nõnda palju ilu
on merelainetes,
et nõnda palju ilu
on taevatähtedes,
et nõnda palju õrnust
on armusilmades,
et nõnda palju soojust
on noores südames,
et nõnda palju elu
on rinnas sügavas,
et nõndapalju valu
on põues palavas:
on ilu, elu, valu
nii palju ilma sees -
ja sellest kõik nii vähe
on teie lauludes?!
Juhan Liiv, 1896.
Mõne meelest on vähe. Mõne meelest ei ole. Aga mõnikord on nii ka, et oleks küll, millest rääkida ja laulda, aga lihtsalt ei saa. ERITI muidugi veel siin.
Nii palju siis kahest viimasest päevast.
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar