Džinnide linn

Mul on siis nüüd selline süsteem, et tõlgin kümme lehekülge ja siis loen peatüki jagu raamatut nimega "Džinnide linn". Lihtsalt, noh, et mõistus värske püsiks. Süsteem, paistab, toimib, kuigi ma nelja päeva peale juba umbes 40 leheküljega graafikust maas olen - aga täna õnnestub ehk see vahe 20 lehekülje peale vähendada. No see selleks, pole oluline. Esialgu paistab, et asjad laabuvad, see on tore.

Tegelikult tahtsin ma aga paar kiidusõna öelda raamatu "Džinnide linn" kohta. Ma ei teadnud sellest eelnevalt midagi ja kuigi autori nimi kõlas tuttavalt, ei seostunud mul ka temaga midagi konkreetset. Vat, aga kui ma olin sunnitud märkima, et vähemalt Tallinna raamatukogudes India kohta selliseid häid ülevaatlike ja analüüsivaid raamatuid pole, otsustasin ma midagigi Indiasse puutuvat võtta ning kuigi ma tavaliselt reisikirju eriti ei salli, haarasin riiulilt kaasa "Džinnide linna". Ja no juba esimesed paarkümmend lehekülge olid haaravad, edasi läks asi aga järjest palju paremaks, nii et nüüd ma juba ootan seda lugemise pausi. Sisu - noh, see polegi mu meelest asja juures veel see kõikse parem, kuigi mulle väga meeldib, kuidas ta räägib Delhi ajaloost ja olulistest sündmustest ja linnajagudest läbi nende sündmustega seotud inimeste, kuidas tal on õnnestunud vestelda vanadusest seniilseks läinud endiste inglastest elanikega ja rahvastikuvahetuse aegu linna tulnutega jne... Hästi inimlikuks on ta teinud selle Delhi. Ma mäletan, kui ma viimati seal oli, siis ma veel kartsin seda linna, sest see oli nii igatepidi ülevoolav, nii kihav ja nii suur, et selle kohta parim sõna on hoomamatu. Aga tema raamatus tulevad selle linna eri kihid hästi esile ja Delhi omandab kuidagi teise mõõtme - ja mina ühtlasi teistsuguse arusaama sellest linnast.

Vaieldamatult kõige parem on selle raamatu juures aga keelepruuk. Hästi tabav ja kerge, väga uhkeid kujutluspilte loov ja väga kelmika sõnakasutusega. Autor kasutab ka hirmtoredaid võrdlusi... Minu senine lemmik on järgmine: "Lühike, aga lõikav Delhi talv tuli ootamatult nagu surnumatja: sünges rüüs, tasase sammuga, etteteatamata ja soovimatu." Kuidagi hästi piltlik, eks. Oi, ja mulle väga meeldis ka koht, kus ta tutvus ühe vanaprouaga, kes lapsena toda kuulsat arhitekt Lutyensit tundnud oli - vot see vanaproua meenutas teatud seiku, mis autori jaoks tundusid nii kaugelt minevikust olevat, et ta ütles: "See oli sama, nagu oleksid kohtunud kellegagi, kellele Perikles oli Parthenoni tutvustanud." No ma ei tea, teravmeelne ja vaimukas, aga hästi täpne ka.

Ja tõlkija (Pille Runtal) on ka kohutavalt head tööd teinud mu meelest. Ma ikka kirjutan lugedes või näiteks jutusaateid kuulates teinekord häid sõnu üles, mis mul passiivses sõnavaras küll olemas on, aga mis vääriksid kasutamist... Novat, siit on mul juba terve leheküljetäis sääraseid kokku kogunenud. Ja minus üha süveneb tunne, et pean selle raamatu pärast lõpetamist veel teist korda ka igaks juhuks läbi lugema, kuigi taevas ainult teab, kust ma selle aja peaks leidma...

---

Muidugi pärast seda, kui ma olin seda raamatut juba oma poolteistsada lehekülge läbi lugenud, otsustasin ma avada esikaane sisekülje ja vaadata, mida autorist ka öeldakse - nonäe, kahekümne ühe aastaselt kirjutas väga populaarseks saanud rännuraamatu "Xanadus", siis elas neli aastat Delhis ja käesolev raamat on võitnud Thomas Cooki reisikirjanduse auhinna, ühtlasi kuulutati selle autor Sunday Timesi aasta parimaks nooreks kirjanikuks. Mõni ime siis, et raamat hea on!

Aga OK, nüüd jälle teise raamatu juurde tagasi.

PS: keegi siis ei tea, mis värk nende Tradose tõlkemälude mahtudega on???

M.