Paistab, et mulle tuleb ühele tulevatest reisidest kaasa üks reisisaatja õudusunenägu. Selline inimene, kes mulle juba kuu aega tagasi helistama hakkas, et teada saada, millal ta järgmiseks võiks helistada ja millal ta minuga kokku võiks saada. No helistamine helistamiseks, kui on asjakohaseid ja reisiga seotud küsimusi, (mind ajab närvi ainult see, kui mulle lihtsalt lampi helistatakse ja küsitakse, mis ilm on kahe kuu ja nelja päeva pärast Alma Atas) palun väga, aga kohtumise pealesurumise üle mina ilmselgelt sugugi ei rõõmusta, sest kui nüüd tõsiselt mõtlema hakata, siis kui ma peaksin iga reisijaga individuaalselt veel enne reisi kohtuma ka, ei jõuaks ma mitte midagi muud tehagi kui neid järjest vastu võtta. Aga kui mina küsin, et mida ta teada tahaks või mis mure tal on, ma seletaks talle kõike hea meelega telefonis, siis tema on kategooriliselt vastu, sest ta ikka tahaks mind kasvõi hetkeks näost-näkku näha, üheainsa sõna vahetada - et ta sõidaks ainult kaheks minutiks minu pärast Tallinnasse. No juba mitte ükski neist kõnedest pole kestnud vähem kui 20 minutit ja üheski kõnes pole ta rääkinud ega küsinud midagi mõistlikku, ainult patrab, et ta pole nooruspõlvest saadik lennanud ja et temal hammas valutab ja poeg on hambaarst. Umbes nelja esimese kõne jooksul korrutasin ma talle viisakalt läbi lillede, et mul on äärmiselt kiire, et mind pole pool aega Eestis ja bla-bla-blaa, aga ometi helistab ta nüüd juba üle päeva uuesti... Ja oleks tal siis reisi kohta küsimusi - neid ikka ju inimestel tekib, ma saan aru ja vastan neile ka alati, aga see isend nõutab kohutavalt intensiivsel moel vaid mu detailseid päevagraafikuid, et nende seast võimalikke kohtumisaegu välja valida - ja esitab küsimusi stiilis kes mind lennuväljale saatma tuleb, kas ma ikka perekonnainimene olen ja kas mind prouatada tohib, mida ma teen esmaspäeval, reedel ja teisel kuupäeval, kus ma Tallinnas elan, mida ma Muhumaal tegin, kellega ma elan, mis päeval ja mis kell ma Pärnusse sõidan ja kauaks ma sinna jään, miks ma sinna nii kauaks jään jne. Kui kohutav! Kuidas saab mõni inimene nii tüütu olla? Ma saan aru, et reisi pärast juba kolm kuud ette põnevil ja puha, aga esiteks ta ju pole esimene ja ainus inimene, kes elus üldse kunagi reisile läheb? Ja teiseks reis reisiks, aga miks ta minu privaatsusse peab ronima? Miks ma pean talle õigustama seda, et mul on tõesti kiire - ja seda, miks mul täpselt kiire on? Kellega ma mis kell kohtun ja kui pikaks kohtumine läheb? Enamik tema juttu ei puuduta mitte kuidagi reisiteemat, vaid minu eraelu - tõtt-öelda tal justkui polegi reisi kohta ühtegi muud küsimust peale selle, palju raha tuleb kaasa võtta ja selle olen ma talle kolm korda üle seletanud juba. Kui me selle teema iga kord ammendanud oleme, ütleb ta ise ka, et ega ta muud ei tahagi küsida, ta niikuinii keeldub reisil minust poolt sammugi kaugemale minemast, et tal pole vaja muud teada.
Aga minu jaoks kõige suurem häda on veel selles, et ta kõlab sellise ninnu-nännu überhea inimesena, kellele pole südant öelda ka veel, et aitab nüüd küll... Pühapäeval näiteks ta helistas nii halval hetkel, et ma ei saanud temaga jälle pool tundi arutada oma kiiret graafikut, pidin lihtsalt kõne lõpetama - ja siis tundsin end veel tagatipuks süüdi ka! Mida ma ometi sellisega peale peaksin hakkama, ah? Tõsine masendus tuleb peale... Ma enam ei jaksa kaua viisakas olla temaga ja täna olen ma ka mitu tundi pärast ta helistamist veel täiesti närvis... Oeh...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar