Hommikul üles tõusmine on ikka üks raske asi. Eriti kui magama on mindud kell pool kaheksa hommikul. Siis tundub kell üksteist kõnedele vastamine täiesti ilmvõimatuna. Ja nagu kiuste sai minu telefonist kell üksteist telefonikeskjaam, oeh. Elioni klienditeeninduse venelasest konsultandi longavat jeesti kjeelt oli päris raske uimase peaga mõista. Aga näe, und ka lihtsalt ei tulnud varem. Proovisin kell kolm ja proovisin kell pool viis ja ühelgi korral ei näkanud. Vahtisin niisama lakke, kuni alla andsin ja lugema hakkasin. Nii saigi "Oleviste mõistatus" ühe ööga läbi. Ja ma ei saa lihtsalt mainimata jätta, et mulle väga meeldis! Kusjuures kui poleks olnud ühte õnnetut artiklit ajalehes "Sirp", oleks ma sellest toredast krimisarja hakatusest vist senini hoopis õndsas teadmatuses! Kuskil lennukis aga sattusin lehest lugema, et näed, on selline ja selline mees ja selline ja selline sari, kahtlemata Eesti üks parimaid hetkel. Ja tuleb välja - tõesti tõsi. Kui välja arvata see, et Oleviste mõistatuse juhtniidid olid nii selged, et enamik neist juba poole raamatu peal silma kargas, oli raamat igati äge. (Aga võib-olla on see sellest, et tõlkekirjanduses ei tule igasugused keelelised vihjed tihti nii hästi välja kui originaalkeeles lugedes, siis paistab kohe mingi erakordne ja ekstsentriline keelekasutus silma). Igatahes, Hargla kirjutab vahvas vanas kõnepruugis, igati toredate karakteritega ja vanast Tallinnast oli ka nii tore lugeda. Aga no see selleks. Täna öösel tuleb ehk varem uni, nii et taevas ainult teab, millal ma "Rataskaevu viirastuse" ette võtta jõuan. Jee, vähemalt on, mida oodata. (Isegi ei tea, kas ma ootan rohkem und või "Rataskaevu viirastuseni" jõudmist. Miks on küll nii, et hiljem magama minemisega on lihtne ära harjuda, aga tagasi enam kuidagi ei saa - varem lihtsalt uni ei tule, tee või tina!?!?)
Hästi, aga mul tuleb nüüd üle mitme päeva nina uksest välja pista. Lippan. Pakaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar