10 nädalat ehk ei maksa korraga liiga suurt ampsu haugata

See nädal sain ma juba neljapäeval oma kolm füsioteraapiat tehtud ja sain jala nüüd kolmeks järjestikuseks päevaks seinale riputada. Hea, olen tõesti rõõmus! Paistab, et ta ei olnud sellise ootamatu tempotõusu ja aktiivsusega sugugi rahul ja kuna nüüd on neid teraapiaseansse nii tihti, et need satuvad mõnikord ka järjestikustele päevadele, otsustas ta lõpuks korralikult protesteerima hakata. Paisus teine nimelt ärritava regulaarsusega füsiopäeva õhtuks hellaks elevandijalaks ning seejärel nõudis enne leebumist vähemalt tervet päeva täielikku rahu. Ilmselgelt ei olnud see aga järjestikku pandud teraapiapäevade kalendriga kooskõlas ning nii ta siis järjest ärritus. Eilseks hommikuks oligi ta veel kolmapäevast nii paistes ja hell, et terapeut vaatas talle otsa ega söandanud enam ühtegi harjutust anda. Kamandas mu hoopis lauale ning tegi pool tundi esmaklassilist massaaži ja üle mitme nädala igaks juhuks ka ultraheli. Edasi sain käsu jala jääkotiga patjadele sättida ning ta paariks päevaks täielikult ja totaalselt rahule jätta. Noh, pole hullu. Tänaseks ongi juba tunduvalt parem, aga see oli ilmselgelt meeldetuletus sellest, et kuigi kõik tundub kenasti paranevat, ei maksa temalt liiga ruttu liiga palju nõuda. On teine veel kerge vihastama.

Füsiost üle jäänud nädal on aga möödunud jälle Harry Potteri tähe all (see on ilmselt viimane kord mul sellest kirjutada, nii et pidage vastu!). Esmaspäeval saabusid nimelt viimased kaks raamatut, mis õnneks Katrinile postkontorist ka kaasa anti, ja nii ta siis hüppaski õhtul mu juurest läbi ja viskas need mulle ära. Ja no mis te arvate, millega ma siis edasi tegelesin? Kolmapäeva õhtuks sain päris viimase raamatuga ka ühele poole ja neljapäeva pühendasin filmidele. Rohkem millekski muuks aega ei jäänud :). Kusjuures ma olin raamatusarja lõpust täiesti sillas kohe, sest see viienda raamatu tujukas ja igal võimalikul juhul kõigile ninna kargav Harry oli jälle normaalsemaks muutunud ja kõik need lahingud ei olnudki nii sünged kui oleks võinud karta. Hmm... Ma arvan, et viies osa meeldiski mulle kõige vähem ning kõige rohkem meeldinute koha pealt ei oska ma kuidagi esimese, kolmanda ja kuuenda vahel valida. Vot. Mis aga filmidesse puutus, siis nendes ma olin natuke pettunud. Palju teemasid oli välja jäetud, mingid seigad täiesti lambist välja mõeldud, teismeline Harry oli üsna kole ja see lõpp mulle ka ei meeldinud. Miks nad pidid Voldemortiga seal kuskil tornitippudes ringi lendama, miks nad ei võinud siis normaalselt kõigi ees oma võitlust ära pidada nagu kirjutatud oli? Aga muidu McGonagall ja Snape on filmis ägedamad kui raamatutes :). See on tore :).

Järgmise suure projektina mõtlen vahepeal natuke asjalikumaks hakata. Pean nimelt hakkama neil päevil oma lõputuid arstiarveid sisse skaneerima. Meil käib ju see süsteem nii, et haiglas viibimiste korral saab küll paluda nn direct billingut, st et haigla esitaks haiglas viibitud päevade eest arved otse kindlustusele, kes siis maksab kõik neile ise ära ja nõuab pärast omavastutuse osa minult tagasi. Ülejäänud korraliste visiitide, retseptide, teenuste, vereproovide, piltide ja muu kraami arved saadetakse aga mulle ning kui ma olen need ära maksnud, pean ise kindlustusele nõude esitama ning kindlustus maksab siis 80 % kuludest mulle tagasi. Vot... Mulle nüüd ongi siia neid arveid muudkui postiga tilkunud, oma paar-kolm tosinat ikka, kokku umbes suurusjärgus kahe tuhande euro eest. Hea olekski need nüüd järjest koos retseptidega sisse skaneerida ja ära grupeerida, siis saan neid tasapisi esitama ka hakata. Kui see ikka veebi kaudu võimalik on, võib-olla saab seda ainult intranetis teha... Enivei, eks paistab.

Praegu sätin ma ennast aga küla peale minema. Eks järgmine nädal on ka aeg!

Head nädalavahetust!

M.