Kõriauguni

Mul on ametlikult kõriauguni. Kõriauguni kogu Kuuba elust. Kõriauguni sellest, et mu toauks ei käi korralikult kinni ja vetsus pole prill-lauda ja pesta saab ainult külma veega. Ja kõriauguni sellest, et ma ei ole siiani aru saanud, KUI palju meid mu kodus elab, sest lisaks viiele tuvastatud pereliikmele on meil seal kogu aeg veel vähemalt viis inimest, keda ma pole kunagi varem näinud. Mul on kõriauguni riisist, olgu see siis valge, kollane, pruun, ubadega või banaanidega või millega muuga tahes. Mul on kõriauguni kõikiest külgekleepivatest tegelastest ja tuulisest ilmast ja üleülse kõigest.

Meie tantsutund oli täna täiesti kohutav, seda ei saanud kuidagi võrrelda selle tantsutunniga, mis meil kaks nädalat tagasi vanalinnas oli. See toimus poolasustamata maja katusel kuuma päikese käes, katusel või nö põrandas olid mõnes kohas augud, mõnes kohas turritasid betooni seest välja metallvardad ja paar torujuppi oli ka rõõmsalt jalgu seatud, nende vahel oleks olnud parem Iiri tantsu keksida. Tantsidaoskavast partnerist sai ainult unistada, kõik puhta algajad tammujad pandi omavahel kokku, õpetaja üritas olla korraga nii naine kui ka mees, nii et ta läks oma mõtlemise, parandamise ja taktilugemisega kogu aeg sassi ja üks igavene häda oli, sest ta üritas teha neli takti põhisammu ja siis ühe pöörde, aga iga kord, kui keegi (või tema) sassi läks, tuli otsast alustada ja lõpuks seisnes kogu tund selles, et me tammusime kaks tundi edasi-tagasi põhisammu teha ja jõudsime kokku teha umbes kaks pööret ka, sest keegi läks kogu aeg omadega sassi ja rohkem me lihtsalt pöörete korrani ei jõudnudki. Arvestades, et tolles eelmises tunnis pandi meid 50 minutiga tantsima, igat pidi keerutama ja partnerit järgima, oli see ikka täiesti katastroofiline. Homme ütlen need tantsutunnid üles, nõuan nende eest raha tagasi ja lähen otsin vanalinnast selle eelmise kooli üles. Käin parem paar korda nädalas seal, on rohkem kasu.

Perekond on mul muidu tore, ehkki ma pole päriselt veel tuvastanud, kes perekonda kuuluvad ja kes on lihtsalt sõbrad-naabrid-allüürnikud. Aga nad tahavad kõik hirmsasti rääkida, nii et kodus ei ole põhimõtteliselt võimalik olla. Kogu aeg karjub keegi "chica" ja tahab jutustada. Ilmast ja koolist ja nende elust. See on tegelikult tore, aga praegu on mul sellest ka kõriauguni. Nemad pluss X arv minu jaoks uusi nägusid on kogu aeg minu kõrvaltoas, pead-jalad koos, ja on valmis jutustama hakkama kohe, kui keegi rõdult näeb, et sa majale lähened. Nende toa kõrval on minu tuba, mis on kordades kõrgem kui tal pikkust-laiust on. Edasi tuleb eespool kirjeldatud kemps ja köök ning sellest järgmises toas elavad Eritrea pagulased. Tubade vahet ei saa käia uksest, vaid tuleb käia mööda hirmus vana ja kaldus ja kitsast rõdu, mis kukub loodetavasti kokku alles järgmine aasta, mitte kohe. Mu toal on aken ka muidu, seda luksust ei ole kõigile meie kooli õpilastele antud. Aga kui ma akna lahti teen, siis näen ma kuivavate poistepükste imelist vaadet...

Hispaania keele õpetaja on ka tegelt ülitore, väga sümpaatne vanatädi, kes on oma jutu järgi kooli kõige noorem õpetaja (neil ka rahvastik vananeb). Aga ta on hästi intelligentne, väga põhjalik ja tema juba ei viili kuskilt. Tal on teemad ette valmistatud ja täna alustasime me Kuuba kliimaga, siis arutasime läbi kõik maailma keeled ja jõudsime otsaga läbi käia ka Kuuba ajaloo ja majanduse. Neli tundi hispaaniakeelset loengut ikkagi. Ta oli varemalt ülikoolis vene keele õpetaja. Aga ta väga meeldib mulle. Tunnid on meil kolmekesti - mina, tema ja siis üks 17-aastane Hollandi poiss, kes reisib üksipäini juba neljandat kuud mööda Ladina-Ameerikat ja kelle perekond isegi ei tea, et ta on nüüd otsaga kaheks nädalaks Kuubale jõudnud. Ka üks väga naljakas juhtum... Aga ta räägib juba päris head hispaania keelt ja me oleme selles mõttes hea tandem, et teised kõik ütlesid, et neil on keelest endast poogen, nad ei taha grammatikat osata, vaid lihtsalt suuta väikest vestlust arendada ja kohvikus õlut tellida. Meie selle Stijniga tahtsime päriselt õppida ja nii meid siis pandigi kahekesti kokku. Aga tema jääb siia ainult nädalaks, nii et järgmisest nädalast hakkavad mul hoopis eratunnid olema... mis tegelikult on ka päris tore. Ja siis saan ma selle arvelt natuke veel varem tundidest lahti, nii et saan juba kella üheteistkümnest midagi omal käel ette võtta. Super.

Tunnid toimuvad, muide, ka minu juures kodus. Kas ma juba ütlesin, et tuba on mul umbes 6m kõrge, aga 3x3 meetrit suur. Novat sellessamas toas mu voodiveerel me istumegi. Õpetaja ja Stijn on punkt kell 8.30 minu juures kohal ja siis me keskpäevani muudkui räägime hispaania keeles. Vahepeal teeb mu perenaine Marelys meile kohvi ja siis me räägime edasi, kuni pea aurab. Ja siis kui õpetaja ja Stijn ära lähevad, siis tuleb kohe keegi, kes tahab teada, kuidas tund oli :). Keelekümblus missugune.

Aga üleüldises plaanis on mul sellest kaosest siiski kopp kohutavalt ees. Palju parem oli olla paks valge emand, kes elas vanalinnas ilusas restaureeritud koloniaalstiilis hotellis, kus sai krevette ja mojitot ja kus oli internet ka olemas, mis siis, et raha eest ja ühendus eeldas ka teatavat närvikulu. Praegu on näiteks nii, et see lõpututest inimestest koosnev perekond ise ei saa endale vist mitu korda päevas söömist lubada, nii et õhtuti tehakse süüa ainult mulle. See söök koosneb riisist ja siis veel mingist hallist vintskest tuvastamatust lihast, poolest avokaadost ja näiteks mingitest puuviljadest või nii. Ja kraaniveest! Ma juba ootan, millal mu organism selle peale üles ütleb, kõhus keerab juba esimesest õhtusöögist peale. Aga vist kõige häirivam kogu asja juures on see, et kui söök on valmis, siis pannakse mind laua taha sööma ja kõik, kes parajasti kodus on, istuvad siis ümber laua ja vaatavad, kuidas mina majesteetlikult söön. Nad kõik väidavad, et nemad ei taha süüa, nemad tahavad lihtsalt rääkida. Noja ma siis nämmutan nende ees ja üritan võimalikult kiiresti kentsakast olukorrast pääseda, aga ei saa, sest rääkida ka tuleb suutäite vahel ja hambad ei võta ka seda liha päris hästi.

Olgu. Kui nüüd rääkida positiivsetest asjadest, siis meil on kodus kempsus vetsupaber olemas. See ei ole siin sugugi iseenesestmõistetav, kõik kuubalased käivad, vetsupaberirull käekotis. Ma pidin ära minestama, kui mu õpetaja, selline väärikas vanaldane daam, esimesel korral meie juures vetsu tahtis minna ja siis käekotist suure kilekotinutsaka sees vetsupaberirulli välja koukis. Aga päriselt, kõik käivad nii ringi ja teiste vetsupaberit ei ole ilus kulutada, kes seda teab, millal ja kust pere seda juurde saab. Mul on nüüd ka igaks juhuks vetsupaberirull seljakotis... Olen kohanenud.

Veel armastavad kuubalased väga koeri, igasuguseid, aga eriti takse ja krantse. Tänaval näeb väga palju koertega inimesi ja see on minu meelest nii vahva. Neil ei ole endalgi süüa, aga koeri armastavad ja hoiavad.

Ja kohv on mul kodus väga hea, seda tehakse mõnusalt kanget.

Kodu on mul tegelikult üsna hea koha peal. Täna tulin sealt jala peaaegu vanalinna piirile, umbes nelikümmend minutit kõndisin. Aga samas on rannabulvar Malecon kohe kodu juures, paar suurt (koledat) hotelli on ka, kuhu netti minna. Aga tegelt on mul ikkagi hirmus kõriauguni. Kohe nii kõriauguni, et ma täitsa kaalun nädalavahetuseks kuskile ilusasse randa korralikku rannahotelli sõitmist, et saaks vahepeal sooja duši all käia ja täitsa iseseisvalt oma tuppa ja toast välja käia ja nii... Aga alles oli teisipäev ja nädalavahetus on ju NIIIIIIIIIIII kaugel... Oi, ja mul on 2,5 nädalat veel vaja siin hakkama saada...