Maris Ümber Maailma: Kuuba kõige ägedam

See Varadero hotell on ikka väga tore. Mis siis, et väga turistikas, ikkagi on tore. Rand on ilus ja sini-sinise veega, ilusam kui Trinidadi juures olev rand. Kõik teenindajad on kuidagi ülisõbralikud ja vahetud, vaatavad silma ja naeratavad ja ütlevad midagi kena, ootamata seejuures jootraha. Hästi ladna on kõik. Nii mõnus. Hea on pärast nädalast ringisõitmist lihtsalt vedeleda ja poputamist nautida. Seitse-kaheksa päeva siin veeta oleks ilmselt igav, aga niimoodi paariks päevaks pärast suuremat ringisõitmist on see suurepärane.

Ilm ei ole ainult paremaks läinud, nii et mul oligi pisut aega piltidega ka tegeleda. Praegu on muljed veel liiga värsked, et neist objektiivselt paremaid palasid välja noppida, aga panen siia siiski väikese valiku.

Praeguse seisuga on mu lemmikpäev olnud see, mis me veetsime Topes de Collantese rahvuspargis. Sõitsime Trinidadi juurest tunnikese jagu üles mäkke, saime sealt loodusgiidi kaasa, siis sõitsime veoauto kastis veel 20 minutit Guanayara metsa vahele ja hakkasime sealt mööda loodusrada astuma. See oli hästi vahva, natuke metsa vahel turnimist ja natuke lihtsalt ilusat jalgrada kohviistanduste vahel, kõrged kosed ja erksinise veega looduslik bassein... Nägime teeveerel ühte meetrist madu, kes oli äsja igaks juhuks maha löödud, ehkki ta ei pidavat mürgine olema. Kilpkonni suples siin-seal. Meil oli väga asjalik giid, kes rääkis igasugustest põhilistest taimedest-lindudest huvitavaid jutte, oskas kõigile spetsiifilistele küsimustele vastata ja leidis meile muu hulgas metsast kätte Kuuba rahvuslinnu tocororo, kes on eriline selle poolest, et ta on sini-valge-punane nagu Kuuba lipp. Too tüdruk oli kohe nii vahetu ja tore, et tahtis kõikidele kõikidest erilistest Kuuba liikidest pilti teha ja rääkis päris vabalt oma elust ja perekonnast ja õpingutest ja tööst ja nii... Ja samas tahtis ta meie ja Eesti elu kohta ka teada ja küsis, et kas meil on ka sellist või teist liiki või millised meie käod ja sõnajalad on... (Kuuba käod pidid olema näiteks öökullisuurused pruunid elukad ja sõnajalad kasvavad neil päris puudena, need on kohe jämedate ja mitme meetri kõrguste tüvedega ja näevad välja nagu palmid!) Ta läks näiteks kohe väga elevile, kui ma ütlesin, et meie käime Eestis metsas sügisel seenel ja meil on kohe kümneid ja kümneid söödavaid seeneliike. Me nägime siin metsas ka rajal seeni, aga ükski neist ei pidavat söögikõlbulik olema. Sellest tuli ka jutuks, et Kuubal pidavat saama ainult imporditud purgišampinjone, mis pidavat maitsema nagu kustutuskumm (ta nii vahvasti küsis, et kas ma omal ajal koolis proovisin kustukummi süüa, no et need seened on täpselt sama maitsega :D). Mina isiklikult sain päris palju uusi asju teada, näiteks näitas ta tsüaniidipuud, mis oli minu jaoks täielik üllatus - ma pole kunagi varem juurelnud, kust tsüaniidi saadakse. Samuti teadis ta kõikide taimede raviomadusi ja kõigi lindude ladinakeelseid nimesid. Veel rääkis ta toredasti, et need tocororod armastavad rähnide valmistoksitud pesasid okupeerida ja kevadel paaritumisajal võib metsas rähni toksimise peale minnes näha, kuidas toksiva rähni ümber istub koos 4-5 tocororot, kes kõik ootavad pesa valmimist, et see siis vaeselt töökalt rähnilt üle lüüa. Ta oskas hästi rääkida ja kohe põnev oli. See loodusrada ise ei olnud ka kuigi raske, oli teine 3km pikk ja natuke oli puujuurikate vahel turnimist, veidi looduslikke treppe ja paar sellist ühest palgist tehtud purret ka, aga see ei osutunud kellelegi liiga raskeks. Meil on ju üks päris sant praegu kambas, Piial on mingi närvipõletik ja kuskilt põlve juurest nii valus, et vahepeal käib tal põlv kohe täitsa alt ära. Aga isegi tema sai raja läbi käidud.

See päev oli nii huvitav ja tore osaliselt ka sellepärast, et see oli üks vahetumaid kogemusi siin. Mõned muud kohad on olnud sellised konveierid, et need jooksevad täitsa mööda külge maha - selles mõttes, et ei anna mingit elamust. Näiteks käisime me ühes nn indiaanlaste külas ja krokodillifarmis ja need olid kohe sellised üsna mõttetud. Kaatrisõit külla oli tunduvalt vahvam kui küla ise, sest see oli selline mänguküla, kus kargasid ringi mingid valgete niudevöödega tegelased, kes sulle pintsliga sunniviisiliselt kriips-kraaps põse peale savijutid tõmbasid ja siis selle eest tingimata raha tahtsid, muidu nad sul eest ära ei astunud. Mööda nendest ka ei pääsenud, sest kogu küla oli soos ja seal sai liigelda ainult mööda ühesuunalist laudteed, nende kadalipust lihtsalt tuli läbi minna. Küla ei olnud ka päris küla, sest esiteks tapsid hispaanlased kõik siinsed põliselanikud juba 16. sajandi esimesel poolel ära, kohe viimaseni ja kõik korraga, nii et nende elust-olust ei olegi tänaseks midagi suurt teada ja selles külas ei ole ükski indiaanlane kunagi elanud. Noja kuna üksikasjalikku infi nende kultuuri kohta ei ole ja mingeid tarbeesemeid neist indiaanlastest ka järele pole jäänud, siis ei saanud seal külas nendest ka suurt midagi teada. Ühtegi konkreetset objekti nende kohta näidata ei olnud, laudtee pealt nägid eemalt lihtsalt paari palmilehtedest mänguhütti ja nende vahel mõnda kooruvat 1980. aastatel tehtud skulptuuri, mis kujutasid põlisrahvaste igapäevaseid tegemisi, nagu krokodillipüük või jalgpallimäng. Noja inimesed käisidki lihtsalt laudtee peal ühes katkematus jorus selle nn küla viieteistkümne minutiga läbi, pidid vahepeal maadlema savipintslitega vehkivate libaindiaanlastega ja siis tuli 35 minutit oodata, et jälle kaatri peale saada ja maale tagasi sõita. Üpris mõttetu. Krokodillifarm seisnes aga viies puuris, kus olid eri vanuses krokodillid. Ühega sai pilti teha ja teiste nina ees sai õnge otsas liha viibutada, et nad hüppaksid (Kuuba krokodillid on kõige agressiivsemad krokud üldse ja nad hüppavad püstloodis enam kui kahe meetri kõrgusele, nii et saavad puu otsastki saagi kätte), aga see oli ka kõik. Lihtsalt käisid järjekorras paari puuris tukkuva krokodilli eest mööda ja kõik oli selline... noh, konveier. Tehtud lihtsalt selleks, et turist saaks krokodillist ja niudevööga tumedanahalisest tegelasest pildi ära tehtud ja siis indiaanlase kehastajale või krokodillihoidjale CUCi poetaks ja minema sõidaks. Sellega võrreldes oli see Topes de Collantes oma ilusa lopsaka loodusega kuidagi "päris" - vabas looduses elavad linnud ja koskede all suplevad kilpkonnad, päriselt tähelepanu nõudvad purded ja libedad puujuurikad, veneaegsed kastiautod ning väga aval ja suurepärast inglise keelt rääkiv giid Liis. Minule igatahes jättis kogu see Topes de Collantese rahvuspargi päev teiste taustal kuidagi eriliselt hea mulje ja teisedki olid väga rahul. Vot.

Aga OK, jälle sai pikk jutt. Püüan siia nüüd mõned pildid ka alla kleepida ja aitab selleks korraks küll.