Maailma kõige šefim rand - Jibacoa

Vahepeal on jälle palju juhtunud. Teised lendasid koju ära, Air France'iga, aga jõudsid ilusasti kohale. Siis transporditi mind maailma lõppu, sest see hotell Jibacoas, mille ma enda jaoks välja vaatasin, on päriselt maailma lõpus. Taksojuht, kes mind siia tõi, eksis alustuseks suisa ära (aga ma ei saanud ka märkidest paremini aru), pärast kolme teeküsimist jõudsime me ühele nii õõvastavale puudealleele, et ta võrdles seda Agatha Christie raamatute tekitatava tundega, ja sõidu lõpetuseks andis ta mulle suisa põsemusi - suurest rõõmust, et saab hakata tsivilisatsiooni poole tagasi sõitma :).

Kusjuures takso asemel oli mul tellitud auto, mis pidi mind lennujaamast siia tooma, kui ma olen teised lennukile ära saatnud. Aga selle nende ärasaatmisega läks nii kaua aega, et kui ma olin valmis lahkuma, oli mu tellitud auto juba nelja tuule poole ära kadunud. Too firma, kelle kaudu see tellitud sai, heitis mulle nina peale, et mis sa siis passisid nii kaua, nüüd tuleb sulle takso leida. Noja siis hakkas pihta terve tunni kestnud aktsioon. Mitte üksainumaski taksojuht ei tahtnud linnast tunni aja tee kaugusele sõita... Too firmatädi oli minust lõpuks üsna tüdinud, aga ta siiski püüdis. Noja lõpuks otsustas riikliku taksofirma suurte volitustega dispetšer, kes lennujaamas taksosid ja kliente omavahel kokku klapitas, et ma olen seal piisavalt seisnud, nii et ta lihtsalt võttis ühelt taksojuhilt talle eelnevalt määratud kliendid ja kamandas tolle mind siia tooma... Ei röövitud mind ära ega midagi, ehkki reisibüroo esindaja saatis mulle lõpuks samal õhtul veel sõnumi, et kuule, kas sa ikka jõudsid eluga kohale või???

Aga hotell on ülitase. Tähendab... noh, mõnes mõttes tavaline, aga teisalt jällegi ülivinge. Teenindus ei ole nii tõhus kui näiteks Varaderos. Vastuvõtus ja joogilettides on eriliselt tülpinud tädid, kes üritavad sinust lihtsalt lahti saada, hommikul tuleb näiteks lauateenindust (st kohvi) päris kaua oodata, aga ise võtta ei lubata. Ja kui kohe esimese lainega sööma ei saa, siis on laudade koristamist, st istekohta ka pikk oodata. Samas toad on puhtad, pesu võeti pesemisele ja internet on ka, ehkki stepslid on kõik USA-stiilis stepslid, nii et kui ma poleks ühtede kanadalastega tutvust teinud ja nende käest saanud adapterit laenata, oleks ma puhta hädas olnud. Otse loomulikult said mul korraga ju tühjaks nii arvuti kui ka fotokas, ehkki ma laadisin mõlemad Varaderos täis. Ainult et nood kanadalased, nemad sõidavad täna õhtul ära... Me pidime nendega koos sööma minema ja ma loodan, et saan nendega siis adapteri osas kaubale - tahaksin selle nimelt ära osta, sest mulle tundub, et neid USA-stiilis pistikuid on Kuubas ikkagi mingi 70% ja Euroopa pistikutele sobivaid 30%. Mine tea, pärast on mu kasuperes ka ainult need nurgelised pistikud... Hoidke pöialt, et nad kaubaga nõus oleks, muidu võib juhtuda, et järgmised postitused tulevad alles paari nädala pärast kuskilt X-kohast.

Hotelli suur pluss on see, et kuna siin ei ole ümberringi mitte midagi - ei mingeid poode ega üldse mitte midagi-, siis on neil siin "kõik hinnas" programmis kohe kõik päris viimseni, alates aerupaadi võtmisest lõpetades snorgeldamisvarustusega. Ja sellest on suur kasu, sest siin rannas hakkab pmst paari meetri kaugusel kaldast suurte korallriffide ahel, nii et pista ainult pea maskiga vette ja imesta. Seal on tohutu elu, lõputult igasuguseid värvilisi kalu, siilikuid, taimi, koralle, karpe, raisid, koopaid ja mida ainult tahad. Ma olen kaks päeva põhimõtteliselt ainult snorgeldanud, eile olin suurest ujumisest nii kutu, et ei jõudnud isegi mitte kolmveerand üheksaks reserveeritud a la carte restorani, vaid läksin kell pool seitse suurde põhisööklasse sööma ja vajusin siis ära magama, kusjuures täna ärkasin kell pool kümme, st magasin tänase sukeldumisaja maha (see oleks olnud kell 9). Eilsest on mul ahter ka puhta ära põlenud, sest see oli ainus, mis terve päeva jooksul veest välja paistis. Ma küll määrisin talle 30st päikesekreemi peale, aga neid kalu ja koralle vahtides kaob ajataju täiesti ja nii saigi kella üheteistkümnest järsku pool viis õhtul ja seda päikest oli ka tolle faktori jaoks liiga palju. Lõpuks tuli maskirentija mulle ka isiklikult vette järele, et mask tagasi saada, sest see laenutus sulgeb kell 16.30 uksed. Noja tuligi välja, et ma olin pmst viis tundi peaaegu järjest vees korallide kohal hõljunud. Tase, ma ütlen!

Eile hommikul käisin, muide, korra sukeldumas ka ja homme tahan veel käia. Sukeldumine on vist ainus asi, mis siin lisatasu eest on. Varustuse pärast, noh. Aga 25 eurot/CUCi korra eest on täiesti naeruväärne hind, aastaid tagasi Egiptuses oli see hind mingi 65 dollarit või nii, ehkki siis sai kaks korda vees käia. Aga siiski. Muidu sukeldumine on siin hoopis teistmoodi kui Egiptuses, siin minnakse otse kaldalt vette... Marsid muudkui oma kostüümis sukeldumiskeskusest randa, 40kg balloone, raskusi ja veste seljas. Ja sealt kohe algabki ekskursioon, kusjuures üldse ei pea väga sügavale minema, me käisime vast 10-13m sügavusel ja olime vees 50 minutit, mida on päris palju... Aga suur pluss on see, et me läksime hästi tasapisi ja kõrvadel ei olnud niimoodi üldse valus, aga sellegipoolest nägime me väga palju igasuguseid elukaid, koopaid ja muud säärast. Instruktor oli ka päris hea ja seal sukeldumas ma saingi nende kanadalastega tuttavaks. Nad on hästi toredad... Nimesid ma küll ei mäleta, aga nad kohe samal esimesel õhtul kutsusid, et mis sa üksi sööd, tule meie lauda. Noja täna, kui ma neile kurtsin, et fotoka aku suri ära ja mul pole adapterit, siis nad kohe otsisid oma kotist adapteripaki välja ja laenasid mulle sobivat otsikut... Nii kena neist!

Muidu... muidu ei teagi praegu rohkem. Siin hotellis on ka hästi äge bänd. Kuubal oskavad vist viimseni kõik hästi laulda ja tantsida. Enamasti kuuleb kvartette-kvintette, aga kõik kõlavad no NII hästi kokku. Ja iga söögikorra juurde mängib järjekordne superbänd. Neil on plaadid ka kõigil valmis treitud ja nad siis üritavad neid magustoidu kõrvale müüa ka. Ma olen vist kolm tükki juba ostnud, aga pagana KÕIK bändid mängivad hästi ja no kõikide plaate pole ju vaja... Pealegi kipuvad neil olema ühed ja samad lood. See Jibacoa superbänd mängib mul praegu ka selja taga. Seal on eriliselt vinged vanapapid, kes mängivad täna vähemalt neljandat korda sama lugu (Cha-cha-cha), aga nad suudavad seda teha ikka samasuguse hooga, justkui oleks see neljas kord kogu elus. Tõelise fiilinguga... Vahva! Noja nii ma siis siin nüüd joon valget veini, vaatan õõtsuvaid palme, kuulan salsamuusikat ja olen eluga rahul, ehkki igal pool mujal plahvatab ja tapetakse ja Luxiski oli ühe päeva jooksul kolm pommiähvardust ja ühe toreda inimese ema suri täiesti lambist ilma terroristidetagi ära ja kogu maailm läheb hulluks!

Ja sellega ma nüüd lõpetangi! Olge tublid ja ärge ühelegi õnnetusele jalgu jääge!

M.