OK. Teeme täna sellise teemapostituse. Räägime mu
perekonnast. Ma olen lõputu kädistamise peale lõpuks tuvastanud, et see koosneb
suuremalt jaolt neljast liikmest, viies sõitis eelmisel nädalal USAsse ära ja
kuuenda nägu ei ole ma veel isikuga kokku viinud. Ehk siis peamiselt on mul
tegemist pereema Marelysega, kellel on 14-aastased kaksikud pojad Rony ja Reny,
pluss veel 21-aastane poeg Rubencito ja põdur isa, kes istub päev otsa rõdul
kiiktoolis ja peab naabruskonnal silma peal. Pereemal on üks vend USAs ja teine
vend siin Havannas, too viimane pidavat olema nende hulgas, kelle nägu siin
majas üsna tihti näha on, aga ma veel pole aru saanud, milline ta võiks olla.
Sest üksiti liikleb meil siin majas veel 2 Eritreast pärit pagulast, kes elavad
köögi kõrval tagumises toas, aga ka ports Marelyse sõbrannasid ja naabreid ja
umbes 4-5 ehitusmeest, kes on suht varavalgest hilisõhtuni siin kõrvaltoas ametis.
Aga kuna too vend pidada olema insener-arhitekt ja ka ehitusmees, siis ilmselt
sulandub ta minu teadvuses selle viimase kamba sekka... Eks paistab, võib-olla
meid esitletakse ükskord. Ta pidavat vahel taksot ka sõitma ja tahtvat mind
lennujaama viia. Väiksemaid otsi linnas ta ei vinni teha, ei tasu ära, aga lennujaama
sõiduga teenib ta kena 20-22 CUCi - riigitöötaja kuupalga.
Marelyse mees Ruben elab kuskil Hispaanias ja kogu minu pere
kuulub nende hulka, kes said paar aastat tagasi Hispaania passid (millalgi
viimase aastakümne jooksul kehtestas Hispaania sellise korra, et kõik
kuubalased, kes suudavad tõestada, et nende vanavanemad olid hispaanlased,
saavad automaatselt Hispaania kodakondsuse). Tänu sellele on reisimine ja
välismaale kolimine minu pere jaoks mõnevõrra hõlpsam kui tavaliste (ja
eelkõige mustanahaliste) kuubalaste jaoks, nii et kogu see kamp peale vanaisa
elaski aastatel 2009-2015 Hispaanias ning Marelyse vend ja vanem poeg elavad
nüüd Ameerikas, kuhu neil on ka Hispaania passiga tunduvalt lihtsam saada kui
ülejäänud kuubalastel. Marelys kaksikutega olevat elanud mitmel Kanaari
saartest ja nad tulid tagasi alles nüüd selle aasta alguses, sest Marelyse isal
oli vaja mingi raskemat sorti operatsiooni ja ta oli tütrele lihtsalt öelnud,
et ma ei lähe seni operatsioonile, kuni sa tagasi ei tule. Noja kuna
lennupiletid on liiga kallid, et pidevalt edasi-tagasi sõita, ning Hispaanias
ei teeninud Marelys lapsehoidja ja koristajana ka just palju, otsustasid nad
lõpuks perega tagasi tulla ja siia paigale jääda. Kodus tehakse neil nüüd
suuremat sorti remonditöid ja pereema on end jäägitult kodumajutuse ärile
pühendanud. Neil on vist alatasa mingeid keeltekooli õpilasi majas ja nüüd
kauples ta ka, et ma teda kõikidele Kuubasse tulla tahtvatele sõpradele soojalt
ja südamest soovitaks. Ja teate - soovitan vist ka, sest tegelikult on siin
ikka ka tunduvalt halvemaid elamisi. Akendeta, pimedaid urkaid, kus on koos
kõik maailma putukad ja usufanaatikutest majaperemehed. Emilia elas sellises
majas, kus talle ei antud ka koduvõtmeid, aga kedagi ei olnud kunagi kodus, kui
tema läks. Ehk siis iga kord tuli koju minnes vähemalt 20 minutit ukse taga
seista ja nõutu näoga ringi vahtida. Pluss sai tema pereema kreepsu, kui
kuulis, et Emilia tantsib! Tantsib! Saatanlike sugemete ja liigutustega
tantse?!?! Tjah... nad olevat selle tõsiasja selgudes peaaegu majast välja
tõstetud, aga siis otsustas keegi ratsionaalsem pereliige, et neil on siiski
raha vaja...
Aga pöördugem tagasi minu pere juurde. Ühest küljest on mul
seega Kuuba mõistes tegemist eliidi hulka kuuluva perekonnaga - nad on
välismaal elanud ja välismaal raha teeninud, ilma näinud ja kogenud, neil on
vaba voli Kuubast iga kell välja sõita (Kuuba passiga inimestele anti näiline riigist
lahkumise võimalus tervelt paar aastat tagasi, aga siis muudeti passi ja viisa
saamise protseduurid nii kalliks ja keeruliseks ja näiteks Mehhiko ja Kanada
keelduvad USA survel kuubalastele üldse viisasid andmast, nii et päris
kuubalaste jaoks on see ikkagi üsna võimatu). Lisaks on neil väljamaal
sugulased, kes neid rahaliselt aitavad, nii et Kuubas on nad puhta rikkurid.
Aga teisest küljest käivad ka nemad oma talongiraamatuga riigipoes riisi ja
kuivatatud ubade järel, pesevad end päevast päeva külma duši all ja elavad ilma
igasuguste asjadeta, millega nad Hispaanias ära harjusid (näiteks muu hulgas interneti,
šokolaadi, deodorandi ja sarjade-raamatuteta). Need kaksikud ikka uurivad mu
käest, et ega mul sarju või filme või mänge arvutis kaasas pole, mida
kopeerida... Aga näe, ei ole. Neil on rohkem :).
Kogu see perekond koosneb, muide, tohututest lobamokkadest. Igaüks,
kes sind parajasti nägema juhtub, tuleb kohe jutustama. Ja kogu aeg keegi näeb,
sest siinmajas on toad kõik järjest üksteise kõrval ja neid ühendab üks pikk
rõdu... Noja kes iganes läheb näiteks peretoast kööki või vetsu või tuleb
sealtpoolt tagasi, peab mööda rõdu minu toa uksest ja aknast mööda käima ja
otse loomulikult vaadatakse sealt siis "juhuslikult" sisse ja siis
läheb seletamiseks. Nüüd ma olen vaikselt esiteks asjaga pisut harjunud ja
teiseks julgen uksed-aknad mõnikord enda järelt kinni ka panna, kui keegi ei
ole veel näinud, et ma kodus olen. Siis ei tea möödakäijad kohe sisse karata ja
kädistama hakata. Ja, tuleb tõdeda, niimoodi piiratud kujul on nende
latatarandus täitsa talutav ja isegi hea! Milline keelepraktika ja elukool!
Küll seletatakse remondist, küll perekonnalugudest, küll Hispaania kogemustest,
küll Kuuba eluga kaasnevatest komplikatsioonidest. Marelys räägib päris
huvitavaid lugusid ja ma saan niimoodi Kuuba kohta päris palju teada ka.
Näiteks küsis too Marelys (Mari-Liis :D) mu käest ükspäev, et kas ma tahan
Emiliale meili saata, et kohtumist kokku leppida... Mina ütlesin, et jajaa, ma
saadangi, lähen pärast ühest hotellist läbi, seal saab internetti. Tema siis
seletab, et aga ei, ma võin kohe kodust tema aadressi pealt ka saata, kui vaja.
Mina ei saanud aru, et mismoodi... Noja siis ta seletas, et nad saavad siin
Kuubal mobiililepingut sõlmides mobiilifirma käest ka meiliaadressi ja see
postkast toimib täitsa igal pool ilma internetita, nii et meile saada ja neile
vastata saavad nad küll jooksvalt ja kodus-metsas-rannas, aga internetis
surfamiseks on neil kuskile hotelli või ETECSA putkasse vaja ronida. Jälle
uudis! Omamoodi 3G, aga ilma internetita.
Tore on see, et ma saan hispaania keeles täitsa hakkama.
Küll ilma subjunktiivi kasutamata ja täiesti suvalisi minevikke täitsa ilma
igasuguste asjalike kaalutlusteta ja jumala juhatamist järgi vaheldumisi kokku
miksides, aga siiski. Kõik jutud saan aetud ja kõik saavad aru ka - kodus,
koolis, kohvikus, postkontoris ja tänaval... Ma mäletan, kuidas ma omal ajal
Pariisis Erasmusena koolis nii mitu korda täheldasin, et prantslased ei saa
sinust ikka üldse kohe aru - isegi siis, kui lause on grammatiliselt täiesti korrektne,
aga hääldus pole ehtprantslaslik... Siin hispaania keelega ei ole sellist
probleemi absoluutselt, neil siin on kas tunduvalt rohkem fantaasiat ja
mõistatahtmist või on minu hispaania keel tunduvalt parem kui prantsuse keel
toona :). Seda viimast ma hästi ei usu. Aga igatahes olen ma täitsa võimeline
selles keeles asjatama, nõu küsima ja õpetaja loengut kuulama, Marelysega elu
üle filosofeerima ja üldse... Kusjuures kohe algusest peale. Ainult sellest ei
saa ma hästi aru, kuidas ma siis küll Luxis keeletunnis rääkimisega nii jännis
olin, ah? Seal tuli iga lause punnitamisega, aga siin lobisen nagu linnuke...
Veel on tore see, et kui siin kellelegi mis tahes suvalisele
sinuga tegelevale isendile kaks sõna hispaania keeles öelda, siis nad lähevad
inglise keelelt sujuvalt kohe hispaania keelele üle ja on sinuga nii üdini
rahul. Nad siis kannatlikult kuulavad ja aitavad sõnu leida ja parandavad, aga
kui sa kuskil ikka täiega toppama jääd, siis aitavad inglise keeles edasi. No
näiteks Varadero hotelli postkontoris oli üks selline tädi, kes sattus sellest
nii vaimustusse, et ma hispaania keelt õpin, et ta siis iga jummala kord, kui
ta mind hotelli peal nägi, tegi juttu ja seletas tundmatuid sõnu ja kordas
kannatlikult ja aeglaselt, kui ma millestki kohe aru ei saanud ja nii... Või siis
paar taksojuhti samamoodi ja üks rahavahetuse tüdruk, kõik tahavad kohe
lihtsalt aidata sul hispaania keelt parandada. Prantsusmaal on vastupidi -
kohe, kui ära tabatakse, et sa pole prantslane, tahavad nemad hakata oma puist
inglise keelt ajama ja hoolimata sellest, et prantsuse keelt jälgida oleks
mõnikord tunduvalt lihtsam kui nende kohutavat inglise keele aktsenti mõistada,
ei saa neid enam mingi hinna eest prantsuse keelt rääkima. Selles mõttes on
siin väga vinge. Kuubalased meeldivad mulle väga!
Kuuba elu ilmestab ka veel üks hull telefonitamine...
Lauatelefonitamine! Meil siin on igas toas telefon, esimesel ööl pidin kolm
korda selle pärast rabanduse saama. Jõudsin just magama jääda, kui jälle käis
läbilõikav plärrrrrrrrr. Järgmisel hommikul kurtsin pereemale ja ta siis tuli
tõmbas minu toa telefoni stepslist välja, nüüd on tiba parem. Teistes tubades
plärisevat telefoni kuulen ma mõnikord öösel ikka veel, aga see ei ole nii
šokeerivalt vali. Muidu neil heliseb telefon ikka kohe iga viie minuti takka ja
puhta hilisööni välja. Küll on naaber, küll on mees, küll on vend, küll on ühe
poja sõbrad, küll on teise poja sõbrad. Kuidas käsi käib? Kas Rony tohib alla
jalkat mängima tulla? Mis te õhtusöögiks teete? Vinnid, tule meile kohvile? Kas
sul soola on? Kui Marelys parajasti ei kokka, siis ta istubki telefoni otsas...
Kokkamisega on neil sellised naljakad lood, et ta kokkab
põhimõtteliselt kogu aeg, sest nendel siin Kuubas ei ole üleüldiselt kombeks
koos süüa. Neil siin sööb igaüks ise ajal ja Marelys elabki suurema osa ajast
köögis, et siis kõigile tahtjatele eri hetkel süüa teha. Teda ennast ei ole ma
veel kunagi söömas näinud, aga näiteks ta pojad küll marsivad lambist ükshaaval
kööki - üks parajasti lõpetab söömist, tuleb järgmine, et ta tahab ka. Siis
tehakse talle ka ports valmis, tema lõpetab söömise, läheb kakskümmend minutit
mööda, tuleb kolmas, kes teatab ka: "Mama, comida!". Pere pidavat
koos sööma täpselt kaks korda aastas - 24. detsembril ja 31. detsembril. Minu
käest küsib ta iga päev, et mis kell ma tol õhtul süüa tahan, mulle tehakse
siis veel ka eraldi. Ja see papa, temast ma ei tea... Temale viiakse hommikuti
tassitäis kamalaadset asja ja ongi kõik :). Rohkem pole näinud-kuulnud :). Jube
tüütu mu meelest. Tähendab, kui pereemal endal ei ole selle vastu midagi, no
mis siis ikka... Aga mul on küll iga kord nii pentsik, et mina söön üksinda ja
siis kõik vaatavad. Ja siis kui kellelgi ikka sülg väga suhu jookseb, siis
ütleb minu lõpetades, et ema, tee nüüd mulle ka süüa. Ebaviisakas ka niimoodi
emal kogu aeg kukil istuda ju... Aga siin pidavatki nii olema, igal pool.
OK. Pilte ikka ja jälle ei jõua panna. Nett on siin nii vilets ja hüplev, et ma ei jõua neid kuidagi üles laetud. Aga ükskord ikka...
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar