Vähem kõriauguni :)

Praegu on mul jälle vähem kõriauguni. Esiteks keeldusin ma järgmistesse tantsutundidesse minemisest. Seepeale hakkas kooli esindaja veidi pabistama ja seletas pikalt-laialt, et tegelikult oli see mõttetu katusetund ajutine lahendus, et neil olid tavapärases koolis mingid erakorralised asjaolud, mistõttu olid kõik selle nädala tunnid teiste õpetajatega ja improviseeritud asukohtades, aga et järgmine nädal võin ma juba minna nende tavapäraste õpetajate juurde tavapärasesse kooli, kus minuga tehakse kõik selle nädala tunnid järele ja seal peaks mulle rohkem meeldima. OK, vaatame siis. Lubasin, et lähen kohale ja proovin, ehkki tegelikult kaalun ma sellegipoolest tantsutundidest loobumist, sest keeleõpe ise on juba üsna intensiivne ja ma väga ei tahagi enam VEEL midagi sellele lisaks teha. Ma saan kell 12 keeletunnist lahti, aga siis mul ikka tõesti pea aurab otsas... Ja kui kogu kodustega suhtlemise ning punktist A punkti B saamise aeg ka asjale juurde arvata, siis jääb mul Havanna avastamiseks üsna vähe puhast aega järele.

Sel nädalal olen ma põhjalikumalt uurinud Vedado linnajagu, ülikooli ümbrust, Maleconi rannabulvarit ja vanalinna - nii omal käel kui ka keeleõpetajaga koos. Veel olen käinud vaatamas ajaloolist Nacionali hotelli, Rampat ja Pradot, Kesk-Havannat ja erinevaid lukshotelle, kus on rahu ja vaikus, konditsioneer, hea teenindus, kokteilid ja internet. Täna õhtul lähen veel Tropicana kabareesse, aga siis ongi selleks nädalaks kõik, sest ma bronnisin eile käigu pealt ka terve nädalavahetuse Varaderos ja homme hommikul 8.15 võetakse mind ühest kodu lähedal asuvast hotellist bussi peale ja viiakse ära mugavasse uhkesse rannahotelli, kus on merele lisaks loodetavasti soe pesuvesi, harjumuspärasem toiduvalik, prill-laud ja vabadus oma toa uksest välja vaadata ilma, et keegi tahaks kohe hispaania keeles Kuuba eluga kaasnevate raskuste üle kurta.

Ma tahan kindlasti käia veel Revolutsiooni väljakul asuva monumendi tipus ja Columbuse surnuaial ja Miramari linnajaos püha Rita kirikus ja salsaklubis 1830, võimaluse korral rahvusteatris balletietendusel, Hemingway majamuuseumis, Floridita baaris, oma esimeses salsakoolis, kahuripaugutseremooniat vaatamas, korra veel sukeldumas ja Santa Maria del Mari rannas, sigareid ostmas ja natuke šoppamas ja, noh, selleks kõigeks oleks täitsa hea, kui mul oleks pärastlõunad vabad. Nii et kui esmaspäeval selgub, et see "tavapärane" salsakool on ka mõttetu (nagu üks inglasest õpilane tegelikult juba ütles), siis ütlen ma need tantsutunnid lõplikult üles ja kasutan seda aega lihtsalt linna läbitallumiseks. Ma arvan, et nad maksavad mulle sellisel juhul isegi raha tagasi, sest siin on kõik hästi paindlik... Aga kui mitte, siis pole ka midagi katki, sest nende kolme nädala peale oli tantsutundide osa ainult mingi sada eurot... Kui raha ka tuulde lendaks, ei oleks seda üle mõistuse palju. Ma pigem loobun sellest kui käin tunnis, mis rahuldust ei paku. Mul on ju siiski puhkus, tahan teha seda, mis meeldib :).

Muidu ei saa ma aga kooli kohta ühtegi halba sõna öelda. Keeleõpetajad näiteks paistavad olema kõik väga tasemel, mina olen enda omaga ülirahul ja teiste õpilaste juttudest kuuldub sama. Kõik asjapulgad on hästi punktuaalsed ja abivalmid ja suhtlevad omavahel väga tihedalt. Kui mulle näiteks too tantsutund üldse ei meeldinud, siis pruukis mul ainult oma pereemale öelda ja kohe samal õhtul tahtis kooli esindaja minuga mu probleemist rääkida, ma ise ei olnud veel otsustanudki, et kellega ja millal ma nüüd rääkima peaksin. Ja näiteks kui ma nüüd ütlesin, et ma lähen reedel Varaderosse ja ei saa reedeses keeletunnis olla, siis ma olin täiesti arvestanud sellega, et see tund läheb lihtsalt kaotsi, aga nii õpetaja, pereema kui ka kooli esindaja ütlesid kohe ilma mõtlemata ja kauplemata, et sellisel juhul teed õpetajaga selle pool päeva järgmine nädal eratunnina tagasi ja midagi juurde maksma ei pea. Pereema on ka hästi tore tegelikult. Ületamatu lobamokk, aga tore. Ta on viis aastat Hispaanias elanud, aga tuli selle aasta alguses tagasi, sest ta ema suri ära ja haiglane isa jäi üksi. Aga ta tegelikult teab, kuidas eurooplased elavad, nii et sellepärast on meil ka vetsupaber kempsus ja remonditööd käimas, meil on isegi pesumasin ja ta pakkus mulle vabatahtlikult tasuta pesupesemise võimalust (kool ütles, et pesupesemise korraldamise eest tuleb muidu juurde maksta jne jne jne). Küll organiseerib mu pereema mulle taksot, küll kohtumisi kooli esindajaga, iga päev küsib ta eraldi, et mis kell ma sel päeval süüa tahaksin, ja jutu järgi on ta üldse väga asjalike põhimõtetega naisterahvas, nii et tegelikult meeldib ta mulle tõesti. Ta isa on ka hästi ladna ja pojad hästi kasvatatud... Lihtsalt mõnikord on mul kogu sellest teistmoodi elust pea nii paks, et siis tundub kogu see intensiivne suhtlemine suisa pealetungina ja siis tahaks lihtsalt olla natuke aega kuskil peidus täitsa omaette ja mõelda eesti keeles ja süüa ja magada siis, millal tahan, kuidas tahan ja palju tahan. Aga no homme juba lähen nädalavahetuseks Varaderosse ja jõuan alles pühapäeva õhtuks tagasi... Siis jaksan jälle.

Teised õpilased.. ma ei tea. Eraldi inimestena pole neil häda, aga kampas koos on nad küll sellised veits mõttetud mehed, keda huvitab peamiselt alkohol ja see, et see alkohol oleks ka võimalikult odav. Näiteks on neil vaja käia võimalikult odavates baarides, kus mohiito maksab alla euro, mis siis, et see mohiito on seal ka kohutavalt halb. Neil on lihtsalt vaja kilgata, et me jõime kamba peale ära 24 mohiitot ja maksme 15 eurot, samas kui selle mohiito maitse on kraaniveest tehtud jääkuubikute tõttu puhta kloorine ja piparmünti ka pole. Kaks korda olen ma nendega koos väljas käinud küll - tol orienteerumisõhtul ja veel korra, kui ma nendega kogemata tänaval kokku sain ja nad mind kaasa kutsusid. Aga rohkem ma tõtt-öelda ei taha. Kuidagi hirmus kauplemine käib ka, et mis nüüd edasi saab, pool tundi vaieldakse, et kuhu nüüd järgmiseks... Ja nende lemmikpaigad on sellised halogeenlampide ja lömmis metalltoolidega betoonurkad, kus on ebamugav ja must, kõik mehed kratsivad mune, ettekandjad loivavad kohale, kui muudmoodi ikka üldse ei saa, ja üldine õhustik on lihtsalt null. Pidage mind snoobiks, kui tahate, aga mina eelistan käia kohtades, kus mul on mõnus ja/või huvitav. Ei ole tingimata vaja mugavust ja kliinilist puhtust, aga eriline peab olema ja söök-jook võiks maitseda ka! Minu siinne lemmikkoht on rannabulvaril asuv imeroosa baar, kus toolipõhjad ähvardavad ära kukkuda, tuul on nii kõva, et viib pooltäis õllepurke laua pealt minema, kempsus tuld süüdates jookseb prussakakari seitsme ilmakaare poole laiali ja mohiito maksab tervelt 2,5 eurot. Aga see mohiito on suur ja maitsev, ettekandjad on mõnusa suhtumisega ja vaade on äge. Lisaks tegi mul südame soojaks, et kui üks järjekordne kupeldaja-ligitikkuja õnne katsus ja paari meetri kauguselt hõikas, et kas ma hispaania keelt räägin, käratas suur koljati mõõtu süsimust kelner talle vastu, et ei, see tüdruk jäta rahule :). Tüüp keeras kohe kannalt ringi ja kadus, ei mingit probleemi enam... Muidu ringleb siin neid ligitikkujaid hordide kaupa ja sealsamas baaris olen ma näinud mitut noort Kuuba tüdrukut välismaiste vanapapide lauda suundumas, maha istumas ja lõpetuseks nende vanapapide hargivahet masseerimas. Mulle tuleb ka maha istudes nii mõnigi ligi tikkuma ja tänaval hõikab vähemalt iga teine mees mulle midagi järele, aga siiani ei ole keegi päris kvartalite kaupa järele jooksnud, nii et minu jaoks on siinne elu lihtsam kui Egiptuses. Seal oli ikka päris karm, tüübid kleepisid kohe nii külge, et olid valmis või lennujaamani sabas jooksma, täitsa sellest olenemata, kas sa vastasid neile või ei või kas sa ütlesid neile, et tõmmaku uttu või ei. Aga mis siis, et siin saab neist lihtsamini lahti, ikkagi on tore, kui keegi teine võtab ka asjaks neid tüüpe sinust kohe by default eemal hoida. Sellepärast olen ma selle tintmusta hiiglase kohvikusse ikka päris mitu korda tagasi juhtunud :).

OK. Aga nüüd ma lähen koju tagasi ja pikutan veidi, sest see Tropicana etendus hakkab alles kell kümme õhtul ja kestab poole kaheni, nii et ma ei tahaks enne õhtu lõppu ära vajuda. Ma olen neil päevil üsna väsinud ja kukun üsna varakult voodisse, sest hispaania keeles elamine on ikka intensiivne. Samas eilne öö jäi kuidagi lühikeseks, tugeva põhjatuulega kallalekippuv nohu teeb veidi uimaseks ja ma olen kaks päeva ka hullunult mööda linna ringi trampinud, nii et väike puhkus kulub igaks juhuks ära. Pilte panen üles küll... Kui Allah Varadero hotellis internetti annab, siis enne nädala lõppu...

Seniks tšau-pakaa!

M.