Tropicana oli hämmastavalt uhke, see ületas kõik mu ootused!
Ma olen kohe jahmunud, sest eelnevalt olin ma täitsa veendunud, et see on
järjekordne turistilõks, kus raha võetakse Euroopa hinnaklassi järgi (sõltuvalt
istekohast maksab etendus 75-95 euri, mis on Kuubas 3 kuu palk), aga asi ise on
tegelikult selline kulunud ja räämas nagu kõik Kuubas. Aga võta näpust... Etendus
oli raha igati väärt! Tantsijaid oli arvutult, kostüümid olid puhtad ja uued
(kui tantsijad laudade vahele tulid, oli näha), laulunumbrid olid tunduvalt
paremad kui mis tahes Pariisi kabareedes, tantsijad ei hoidnud jõudu kokku,
akrobaadid võtsid oma osavusega suu lahti, muusika ei tulnud lindilt, vaid neil
oli päris elav orkester õuenurgas, ning koht oli ka vägev. Etendus toimus
nimelt vabas õhus tohutute puude vahel, valgustus oli hästi tehtud, akustika
hea ja üldjoontes oli kõik ikka väga tasemel! Andis nii mõnelegi Pariisi
kabareele silmad ette! Ausalt. Kui aega üle jääb, lähen viimasel õhtul uuesti
:).
Kõige ehedam mulje jäi mulle selle kabaree puhul aga
üllataval kombel seigast, mis juhtus Tropicana kempsus enne etendust! Siin on nimelt
vetsudel alati valvur, kes sulle alustuseks paberi ulatab ja siis selle eest
raha tahab. Sellepärast ei ole vetsudes endis kuskil ka paberit ja kui tädidele
raha mitte anda, aga sellegipoolest tema kausist paberit võtta, siis saab
tavaliselt kenasti sõimata, sest üldjoontes on need kempsutädid sellised
kurjapoolsed. No pole ka suurem asi amet, eks, saan aru... Novat, Tropicana
vetsus oli ka vetsutädi, mis siis, et asutuse sissepääsupilet maksab juba
niikuinii ligi sada euri ja võiks ju siis loota, et see hõlmab vähemalt tasuta
vetsukülastust. Aga ei... Tol tädil oli vanust ilmselt nii umbes 55-60 aastat,
ta oli natuke ümmargune, aga väga noorusliku miniseeliku ja võrksukkadega. (Siin
Kuubal on võrksukad väga in, eriti koos vormiriiete ja miniseelikutega.
Lennuväljal näiteks hakkasin ma juba kahtlustama, et Kuuba toll on pidanud kinni
mingi hiigelsuure võrksukasaadetise ja parema mõtte puudumisel need sukad
töötajatele välja jaganud, sest iga viimane kui naissoost tollitöötaja kandis
vormiseeliku all võrksukki, mis mõnikord sädelesid ja mõnikord olid
liblikatega, teinekord lilledega või mõni muu kord lihtsalt värvilised. Hiljem
aga selgus, et võrksukki armastavad ka kõik muud vormirõivaid kandvad
kuubalannad... Mina ei julgeks sellistega ka ööklubisse minna, põlgan liiga
litsakaks ja maitselagedaks, aga nemad käivad säravate ja mustriliste
võrksukkadega päevad läbi - tänaval, tööl ja poes... Nüüd hakkab silm juba
harjuma :). Ei olegi väga kaua läinud :).) Igatahes, see üsna ümmargune
võrksukkades mustanahaline tualetidaam muudkui piidles ja piidles mind ja nihkus
lõpuks - kui ma parajasti käsi pesin - mulle tasa külje alla. Vaatas ja
kügeles, ulatas siis erakordse lahkuse märgina teise paberi käte kuivatamiseks
ning küsis hästi tagasihoidlikult, et kust ma küll pärit olen, ega ometi
Euroopast? Ma kinnitasin, et Euroopast jah, Eestist. Mitte ükski kuubalane pole,
muide, veel mu käest küsinud, et kus Eesti on. Kõik teavad. Tema ka teadis ja
küsis hoopis muud - et eurooplased on talle mitmel puhul euromünte jätnud, aga
tal pole nende müntidega midagi peale hakata, et ega ma ometi poleks nõus neid
ära vahetama?
Tädi oli kena ja viisakas noja loomulikult, mis tal ikka
nende müntidega teha... Ütlesingi, et andku minna ja toogu mündid lagedale. Ja
kus siis läks lahti! Tädi kilkas: "Ooo, madre mia, kas ma saan tõesti kõik
need mündid ära vahetada, kas tõesti lõpuks??? Siis põrutas ta suure
sprindijooksuga tagaruumi ja tuli tagasi, kilekotinutsakas näpus. Sealt valati
terve kamalutäis münte kohe sinnasamasse kraanikausside vahele märjale
tualettlauale ja kästi mul need üle lugeda. Ma suunasin ta sealt hellalt siiski
kempsu eesruumi, istusin seal diivanile maha ja hakkasin raha lugema. Tädi
sellel ajal tantsis... Muudkui vaatas mind ja lihtsalt tantsis - kargas ja
keksis, endal silmad säramas. Ta oli nii tore, täpselt nagu mingi üleannetu
kooliplika. See oli umbes samas suurusjärgus ülevoolav rõõm kui kutsikal, kelle
peremees üle mitme tunni koju tuleb. Selline spontaanne ja kontrollimatu
keksimine, mis tekitab kange tahtmise keksijale pai teha ja teda natuke kõrva
tagant sügada :). Nonii, sain kokku 7.30... Natuke raske paberrahaks vahetada,
eks? Kolmandik jääks ikka müntidesse, aga 2.30 on siin kohaliku jaoks ka väga suur
raha... Kahju ju lasta tal seda lihtsalt kasututes müntides hoida. Ma siis
pakkusin, et kui ta tahab, siis ma võin talle juba kohalikku raha anda, on
lihtsam ja siis ma saan kõik mündid viimseni ära vahetada... Tädi oli muidugi
nõus, püsis vaevu paigal, kuni ma talle raha otsisin, ja seejärel võttis selle
tänuhüppamisega vastu. Ja kui ma olin jõudnud mündikamalutäie endale taskusse
pista, avastasin ma end järsku ootamatust karuembusest, mille tagatipuks
lajatati mu põsele suur ja matsuv musi. Fenomenaalne! Tädi tänas vaheldumisi
mind ja taevast, saatis mu jätkuva tänuhüplemisega kempsust ära ja minul oli
terve õhtu naeratus kõrvuni :). Nii avalat ülevoolavat rõõmu pole ma ammu
näinud... Ja veel sellisest pisiasjast! Nii äge! Meie Euroopas ei oska ikka
rõõmustada!
Seevastu üks teine päev otsisin ma Havanna vanalinnast üles
selle tädi, kelle pilt on raamatu "See ei ole minu Kuuba" kaane peal.
Mul oli selle raamatuga suur dilemma - muidu anname me raamatud, mida enam ei
taha, raamatukokku, aga see on nii halb raamat ja jätab nii vastiku ja räpase
maitse suhu, et seda ma kohe ei tahtnud raamatukokku ka anda. Pärast mõni veel
loeb! Samas ei tõuse minu käsi raamatut ära ka viskama, aga endale ei tahtnud
ma sellist rämpsu kindlasti hoida... Jõudsingi siis järeldusele, et võtan selle
siia kaasa, otsin tädi vanalinnast üles ja kingin talle. Tõenäosus, et keegi
talle selle kunagi ära tõlgib, on pea olematu, aga enda pilt välismaise raamatu
kaane peal võiks tädile ju rõõmu teha, eks... Kujundus ongi selle raamatu kõige
parem külg, see on väga atraktiivne... No aga käisingi siis üleeile linna peal,
raamat näpus... Vanalinnas on selliseid koloniaalajastu riietes ja lilledega
tädisid no ütleme sadakond, kõik on end tänavate veerele istuma seadnud - kes
punase, kes sinise majaseina äärde... Mina otsisin üles kollase seinaga majad
ja hakkasin nende veerel istuvaid tädisid otsast võrdlema - võtsin ikka
kaanepildi ette ja käisin kõik järjest läbi. Ei, sina ei ole, sina ka ei ole,
sina ka ei ole, aa, hola, tere, näed, sa oled mul siin raamatu kaane peal! Tädi
hüüatas samuti "madre mia", krahmas raamatu kätte ja jäi esimese
hooga seda ikka vaatama ka. Ma siis ütlesin, et tere, ma olen Eestist, näed, sa
oled siin pildi peal, ma kingin selle sulle. Tädi ütles ahah. Mõtles siis
natuke ja ütles: "Aga kingi söögiraha kah!" Tere hommikust, ma ütlen!
Ütleks siis aitäh või midagi, ega mul olnud kohustust teda üles otsida ja tema
ei olnud minu käest mingit kinki üleüldsegi ära teeninud... Aga ei, tema küsib
veel raha kah. Et kui juba tullakse kingitusi tooma, siis võtaks võimalikult
palju, palun... Oeh, temas ma igatahes pettusin. Ütlesin, et söögiraha ei ole.
Ja läksin siis ise, istusin potsti restorani lõunatama... See ilmselt ei teinud
mu karmale suurt head, aga... no... tere hommikust, ma ütlen!
See oli õnneks siiski haruldasem näide, selline turistide ja
viletsuse poolt ära rikutud hing. Tegelikult on tavaline rahvas Kuubal
üliabivalmis ja sõbralik. Näiteks kodutänava ääres tegin ükspäev juhtumisi
juttu ühe täiesti suvalise võõraga... Tahtsin nimelt vanalinna minna, aga see
on mu kodust nii 3-4-5km kaugusel. Sinna saab muidu jala ka, otse mööda ühte
sirget tänavat, aga see on üsna räige teekond, kus tuleb katsuda mitte jääda
kaelavarisevate rõdude alla ning muu hulgas tuleb astuda üle ka näiteks mingi
suurema looma kõdunemahakanud sisikonnast või keset kõnniteed kõngenud
rottidest. Ausalt, nii jälke tänavaid kui siin Havanna kesklinnas ei ole ma
isegi Aafrikas näinud... Muidugi võib minna ka Maleconi mööda, mis on suur ja
ilus ja ohutu rannabulvar, aga see teeb minu jaoks kenakese tiiru, pluss oli
terve eelmise nädala jooksul nii suur tuul, et lained hüppasid seal 3-4m
kõrguselt möödujatele kaela ja, no, õige märg oli.
Kõndimise alternatiiv on sõita kollase riigitaksoga, aga
saab ka marsa moodi ühistaksoga ja hobusega ja rattataksoga ja kookostaksoga ja
suvaliste autojuhtidega, kes end sind sõidutama pakuvad... Busse on ka
igasuguseid, koledaid ja vähem koledaid, konditsioneeriga ja konditsioneerita,
ainult turistidele ja peamiselt kuubalastele jne. Noja igal transpordiliigil on
oma tariifid ja tsoonid ja trajektoorid ja kõik see on sigakeeruline. Mõni
võtab peale ainult sinu, mõni võtab järjest peale viis inimest, mõni sõidab
kindlat marsruuti, teisele saad ise öelda, kuhu tahad... Noja kõikidel
taksojuhtidel on siin kuulu järgi kombeks turiste petta, sest need ei tee eri
transpordiliikidel vahet ja nii ongi colectivo mehel lihtne öelda, et minu taks
on ka 5 CUCi, kuigi tegelikult on tema hind 0,5 CUCi. Tol kõige esimesel korral
ei saanud mina ka kõigile eelnevatele õpetustele vaatamata aru, kas
kollane-must Lada on samasugune takso kui kollane Nissan või on need kaks eri hinnaga
transpordiliiki. Olin asja ilmvõimatuna näiva keerukuse tõttu ka tol päeval peaaegu
valmis ikkagi jala linna minema, aga siis nägin, et üks naisterahvas seisab mul
kodu juures tee ääres ja lehvitab endale ka ilmselgelt taksot. Ja mingi uiu
ajel astusin ma talle lihtsalt juurde ja küsisin (hispaania keeles!), et kuule,
ütle palun, kuidas see taksotamine käib ja millega ma siit vanalinna saan. Tema
kohe asus õpetama, et vanalinna jaoks seisa sinnapoole tänavat ja umbes sinna,
siis lehvita nii ja nii. Seletas ja seletas ning viimane, mis ta enne seda
ütles, kui ise autosse istus, oli küsimus: "Tead ikka, kui palju sõit
maksab?" Noja siis jõudis ta mulle veel hõigata ja näpuga ära näidata, et sellisega
ära jumala eest maksa rohkem kui kümme kohalikku või pool CUCi, selline takso
maksab 5 CUCi jne jne jne. Temal oli jälle väga palju vastutustunnet :). Et
mitte jätta valget võõrast tänavale inimsööjataksojuhtide kätte. See oli väga
armas. Aga siin nad ongi sellised... Sellised abivalmid!
Pistan nüüd arvuti kotti ja lähen ära linna peale kolistama.
Tegelt ma tahaks juba koju ka, mul on küll tiba vähem kõriauguni kui eelmine
nädal, aga kopp on ees sellegipoolest. Natuke liiga paindlik tuleb siin kõigega
olla. Mulle muidu ei ole sellised asjad reisil väga olulised, et kas veesurve
on parajasti nõrk või tugev, kas kemps jookseb või konditsioneer undab, kas seekordne
söök on rasvane või maitsetu, kas lamp on pime või ere, kas ilm on palav või
niiske või tolmune või kas päike paistab hommikul silma või keegi elab
kõrvaltoas liiga valju elu või kas kempsuukse taga tuleb järjekorras olla või
kas mu telgi ees elab peopesa suurune ämblik või mida iganes... Ma enamasti
vaatan sellistest pisiasjadest mööda, sest elu ja tegemised ja plaanid ja
soovid on palju tähtsamad ja no mis see prussakas või ühekihiline vetsupaber
ikka teeb, see ei ole elu ja surma küsimus. Olen saanud korraliku ühikakooli
ning elan üle nii külma duši kui ka vedrumuhkliku voodi, võin vabalt magada
telgis, jätta vajadusel paar päeva pesemist üldse vahele ja süüa
tundmatukskeenud asju, sest järgmises kohas on jälle teistmoodi. Kuuba häda
seisneb aga selles, et kui tavaliselt on ühes kohas korraga ainult paar-kolm
väikest ebamugavust ja palju ägedat ja uudset, siis siin on kõik viimseni üks nii
tohutu ebamugavus, et sellest möödavaatamiseks ja ägedale keskendumiseks on vaja
teha kohati ikka väga suuri jõupingutusi. Inimesed on fantastilised, tõeliselt
soojad ja lahtised, seevastu ülejäänu osas jääb vääääääääga palju vajaka :). Ja
see on isegi minu jaoks kuradi väsitav, seda ma teile ütlen... Ma tundsin end
isegi Etioopias tunduvalt paremini, elu oli küll askeetlik, aga tänu sellele ka
tunduvalt lihtsam ja selgem, siin on igasugust keerutamist, venitamist ja
näiliselt eksisteerivaid, aga tegelikult mittetoimivaid süsteeme ja vahelt- ja
vahettegemisi nii palju, et iga pagana asi tundub maailma keerulisema
ettevõtmisena ja seetõttu tundub siin igasugune plaanide tegemine järjest
mõttetum. Niikuinii läheb kõik untsu.
Hotellibroneerimise fiaskodele ja transfeeride
kaootilisusele lisaks võiks näiteks rääkida sellest, et üks õhtu pidin ma minema
Miramari linnajakku kontserdile ja seal Emilia ja tema bandega kokku saama.
Helistasime mulle takso, mis pidi tulema kell 21.15. Kell 21.45 ütlesin ma oma
majaperenaisele, et helistagu uuesti ja tühistagu tellimus, ma enam ei taha. Kui
juba minekuks taksot ei ole, kuidas ma sealt pärapõrgust veel keset päris ööd
tagasi saan??? Vahettegemise näiteks aga selline lugu, et ükskord olin
Inglaterra hotelli juures internetis ja minu juurde tuli üks mustanahaline
tüdruk (aktsendi järgi ameeriklane), kes küsis, et kust ma oma internetikaardi
sain. Ma ütlesin, et aga siitsamast hotelli vastuvõtust ostsin, küsigu sealtsamast
letist. Tema siis seletab, et ta küsis küll, aga öeldi, et ei ole. Ma ei
tahtnud seda hästi uskuda ja tüdruk siis palus, et aga kas ma läheks ja
prooviks korra ise küsida, et vbla talle lihtsalt ei müüdud. Noja nii oligi!
Kui mina - valgenahaline ja suure fotokaga tots - küsima läksin, siis minu
jaoks oli neid küll, kaks tükki kohe müüdi, aga mustanahalisele tüdrukule (st
potentsiaalselt kuubalannale) öeldi, et ei ole... Sellest ma ei hakka
rääkimagi, et mu majaperenaine kurdab muudkui, et tal on olemas nii raha kui ka
rõdule katuse paigaldamise materjalid, aga ta otsib juba kaks kuud inimesi, kes
need asjad tal üles paneks ja selliseid lihtsalt ei leidu. Ühesõnaga siin ei
ole probleemide lahendamisel isegi rahast kasu, asjad lihtsalt ei toimi, kui su
nägu ei meeldi või viitsimist ei ole. Ma igatahes oskan oma Luxi elu ja
mugavusi juba jälle palju rohkem hinnata. Kas või sellist luksust nagu
vetsupaber, eriti kui see on mitmekihiline... Vot.
Hea küll. Aga ma keskendun nüüd ikkagi kõigest jõust
positiivsele ja üritan mõelda nii, et mul on AINULT kaks nädalat veel, mitte
nii, et mul on IKKA VEEL kaks nädalat veel.
Järgmise korrani.
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar