Teistmoodi maailm ehk sellest, kuidas ma Kuuba viisat pikendamas käisin

Sellest ma ei olegi veel rääkinud, kuidas ma viisat käisin pikendamas. See oli vist eelmisel... kolmapäeval äkki. Aga see oli üks eriline kogemus, sest migratsiooniametis täheldasin ma nimelt jälle, et kuubalased on tegelikult hästi abivalmid ja ülimalt toredad. Kogusin ükspäev oma paberiportsu kokku, käisin maksin pangas raha ära ja läksin siis migratsiooniametisse. Mingil põhjusel arvasin ma naiivselt, et näitan seal paberid ette ja kuna mul on ju kõik olemas ja see pidavat kõikide väidete kohaselt käima hästi lihtsalt, no et siis läheb mul sellega nii umbes pool tundi. Haa-haa. Takkajärgi ei saa ma isegi aru, kuidas ma sain nii sinisilmne olla...

Jõuan siis kohale. Maja on paksult rahvast täis. Ühtegi järjekorramasinat ei paista. Seisan üsna nõutult nii umbes kolmekümne kuubalase vahel, kuni üks vormis mees mu maja taha käsutab. Ülla-ülla... Maja taga on suur hoov, veel paksemalt rahvast täis. Mitte ühteainsamatki välismaalast ei paista. Ja ikka ei ole ühtegi järjekorramasinat, aga vaatluste põhjal jõuan järeldusele, et tegemist on kahe eraldi järjekorraga... Nii umbes 50 inimest ootab mingi aknakese taga ja veel umbes 25 suure sinise ukse taga... Asun aknajärjekorda. Pärast mõningast ootamist lubatakse mul oma küsimus aknast sisse poetada ja sealt öeldakse mulle täpselt järgmist: "La ultima para los extranjeros!" Okeeeeeiii... Ma ei jaga kohe matsu ära, vahin nõutult ringi, aga siis tuleb õnneks üks triibulise kleidiga naine, kes pasundab nii kõvasti, kui torust tuleb: "La ultimaaaaaaaa para los extranjeros, por favor!" Noja siis üks onu tõstis näppu, kõik vaatasid üksteisele otsa, noogutasid ja tädi istus maha. Hakkas vaikselt koitma... Läksin triibulise kleidiga tädi juurde, ütlesin, et mina olen nüüd tema järel ja istusin ka ootama. Ta hindas olukorda kohe algusest peale väga õigesti ja pani esimese kahe sekundiga kõrva taha, et ega ma millestki aru ei saa... Järgmisele tulijale näitas juba tema mind näpuga ja ütles, et see kahvanägu on viimane...

Möödus 20 minutit. Järjekord muudkui kasvas, aga minu eest ei saanud mitte ükski uksest sisse. Ootasin veel... Midagi ei juhtunud, kohe mitte üksainumaski inimene ei edenenud. Lõpuks jõudis kätte minu tantsutunni aeg. Tantsukool on õnneks kohe migratsiooniameti kõrval... Noja ma siis lihtsalt tõusin ühel hetkel püsti ja ütlesin triibulise kleidiga tädile, et ma enam ei saa oodata, mina lähen nüüd minema. Mõtlesin, et proovin pärast uuesti, äkki siis on järts lühem. Noja büroo pidi olema sel päeval lahti seitsmeni õhtul.

Kaks tundi hiljem astusin jälle migratsiooniameti hoovi peale. Ja üllatus-üllatus: kõik inimesed olid endiselt seal, kaasa arvatud triibulise kleidiga naine ja minu taga olnud tüdruk. Kes mõlemad tundsid mu kohe ära, nentisid vaid, et ahaa, sa tulid tagasi, ning võtsid mu uuesti järjekorras enda vahele. Ilma igasuguste ametlike järjekorranumbrite ja ilma mossitamata, eks! Mitte kumbki ei näidanud kuidagi välja, et see oleks neid kuidagi seganud... Ja kui lõpuks järg minuni jõudis ja mingi täiesti suvaline onkel tahtis minust ette trügida, tegi triibulise kleidiga tädi talle uut ja vana... Et mis sa, juhmard, õige mõtled, see tüdruk oli algusest saadik minu järel, nüüd on tema kord, sina kobi õue ja oota edasi... Nii äge oli :). Tema ja minu järel olnud tüdruk - nad päriselt päästsid mu veel umbes kahetunnisest ootamisest... Ega ma tegelt olin valmis minema järjekorra lõppu, ma lihtsalt ei jõudnud veel küsida, kes viimane on - triibulise kleidiga tädi jõudis enne hõigata, et oo, sa oled tagasi... Ja edasi ei pidanud ma järjekorda tagasipääsemiseks ka ise midagi tegema, triibulise kleidiga tädi ise haaras ohjad ja teatas varem minu järel olnud tüdrukule, et nüüd on tema ka enne sind... Ja nii oligi! Too noogutas ja ülejäänutel ei olnud midagi öelda, järjekorra lõpus olijad küll põrnitsesid mind kerge antipaatiaga, aga keegi ei kobisenud...

Õnneks hakkas järts üsna pea pärast mu tagasijõudmist liikuma ka... Millalgi sain siis uksest sisse ühe tädi juurde, kes tekitas väikese pseudoprobleemi asjaolust, et mu kindlustus on tähtajatu ja tema kohe kuidagi ei tahtnud sellega nõus olla. Raius mulle kui rauda, et temal on vaja kirjutada, mis kuupäevani mu kindlustus kehtib, ta ei saa ju märkida, et kogu aeg. Hea küll, tore on, et ma enne äratulekut intranetist igasuguseid sertifikaate kohe kamaluga välja printisin. Olin lihtsalt huupi ja igaks juhuks printinud ka ühe mingi muu papri, mis ütles, et mul on töökoht ja see on alles ka pärast reisi lõppu. Tädi ilmselgelt ei saanud paberil olevast jutust midagi aru, aga nii kui kuupäeva nägi, oli igavesti rahul. Edasi oli tal aga vaja kindlustuse numbrit - ja kuna see paber, mille ma talle lõpuks ette andsin, ei olnud ju tegelikult kindlustus, siis sellist asja seal ka loomulikult ei olnud (ega tegelt poleks olnud ka kindlustustõendil, aga no see selleks). Ainus potentsiaalne number tollel teisel sertifikaadil oli allakirjutanud isiku kabinetinumber :D :D :D. Tüdruk kirjutas siis selle oma annaalidesse kindlustusnumbri kohale, andis kõik paberid mulle tagasi, saatis mu aknajärjekorda ja mingil hetkel sain ma oma passi värske viisaga sealt aknast tagasi... Juppiiiii... Läks tõesti valutult, aga aega võttis see ikka kogu pärastlõuna.

Kõige rohkem avaldas mulle aga ikkagi muljet kuubalaste suhtumine... Ma ise oleks küll nägusid teinud ja suurima tõenäosusega ka öelnud, et nii ei lähe, et ma olen tunde järjekorras ja siis tuleb keegi, kes ütleb, et tema tegelt käis ja pani end varem järjekorda ja on nüüd seega minust eespool... Eriti kui ametlikke järjekorranumbreid ei ole ja inimesed istuvad lihtsalt tundeelavas järjekorras...

Ei, peab ikka ise ka kenam olema!

M.