Äratus

Täna hommikul läks mul kell 6 uni ära. Kohe nii ära, et tagasi ei tahtnudki tulla. Mis siis ikka. Kobisingi veel poolpimedas majast välja ja läksin randa. Päike hakkas parajasti tõusma, rannas polnud hingelistki ja pilved olid ilusad roosad. Läksin vette. Mõnus soe oli. Laine oli tunduvalt rahulikum kui eile, põhi paistis kenasti kätte. Vaatan - vees on rusikasuurune kivi. Panen jala sinna kõrvale. Kivi võtab jalad alla ja kihutab, külg ees, minema. Ei olnudki kivi, vaid hoopis suur krabi.

Lähen veel edasi. Üks kala lööb ees sulpsu. OK. Lähen veel edasi. Siin on natuke Pärnu ranna moodi, kõnni täitsa Kihnu välja, enne kui naba märjaks saab. No kõnnin ja kõnnin. Lõpuks rinnuni vette jõudnuna asun möllama. Ega siin suurt ujuda saagi, lained löövad ninna-silma-kõrva, aga niisama on ka tore müdistada. Katsetan oma veekindlat fotokat ja lihtsalt loksun. Aga ühel hetkel tunnen, et miski kriibib rinna peal. Panen jalad põhja, vesi ulatub tiba üle naba. Tõmban trikood natukene kehast eemale, et põue näha... Ja sealt trikoo seest vaatab vastu elu eest mööda mu rinda ülespoole rühkiv väike 5-6cm pikkune krabi. Ossinapüss, ma olen kindel, et kogu 22km pikkune Varadero rannaäär ärkas sellel hetkel üles, sest ega ma ju kõigepealt pistsin täiest kõrist huilgama ja siis lendas see vaene väike krabijulla mitmemeetrise õhukaarega Atlandi ookeani tagasi. Õnneks lendas ka, mitte ei kukkunud mu rapsimise peale veel sügavamale trikoo sisse. Sellisel juhul oleksin ma ilmselt end oimetuks rabelenud. Ja küll on tore, et vetelpäästja polnud veel selleks ajaks randa jõudnud, ta oleks sellise pasundamise peale raudselt arvanud, et mind ründab vähemalt inimsööjahai (kui mitte kaks). Aga no, palun vabandust, X arv jalgu, kaks sõrga ja punnis silmad minu trikoo all tissi peal... :) :) :). Annan oma internetikaardi inimesele, kes ei oleks kisendanud!

Varadero rahvas sai seekord siis sellise unikaalse äratuse.

M.