Murrangutest

Ma ju rääkisin, et mind tabab Eestis alati blogikirjutamise loidus. Lõppenud nädal illustreerib asja täiesti suurepäraselt. Mul oli küll kindel veendumus, et panen midagi kirja, aga nüüd jõudis see ikka juba läbi saada. Eks ma võtan end nüüd alanud nädalal kätte. Teoreetiliselt on nüüd ka pisut rohkem põhjust kirjutada - lähen ju homme Helsingisse India saatkonda :). See on põhimõtteliselt "välismaa", nii et äkki annab inspiratsiooni :). 

Alustuseks niipalju, et eile õhtul sattusin lugema Monika blogi ja leidsin sealt ühe vastupandamatu meemi. Mõned kohe on sellised, et kutsuvad kaasa mõtlema - ja ehkki mul pole sellega seoses väga palju öelda, võtan teatepulga rõõmuga üle. Niisiis... kus ma olin

• Brezhnevi surma ajal 10. novembril 1982: sellest sündmusest ei mäleta ma suurt midagi. Viibisin nimelt veel viimased kuus nädalat emme kõhus. "Luikede järv" tuleb tuttav ette, aga rohkemat ei suuda ma tõesti ka peale makstes meelde tuletada.
• Aprilli lõpus 1986, mil Tšernobõl õhku lendas: julgeksin väita, et olin lasteaias. Kardetavasti ei tahtnud ma lõunaund magada ja kuri tädi Rutt toppis mind muudkui voodisse. Või siis käskis putru süüa - see käis mulle kah lasteaias hirmsasti närvidele. Pisidetailid on meelest pühitud.
• Balti keti ajal augustis 1989: hmm... suurima tõenäosusega olin maal vanaema juures (kas Veltsis või Ares, ei tea, aga suviti olin ma ikka tihti maal). Koolis ma veel ei käinud, lasteaias justkui kah enam mitte, nii et ma kas kõõlusin Mari-Liisiga Veltsis vaibakloppimispuude otsas või ehitasin Mariaga Ares kuivenduskraavile korraliku vundamendiga silda, mis vee äravoolu täielikult seisma pani. Vaibakloppimispuudel kõõlumine maksis mulle viimaks kätte lõhkise pea näol (kes ometi jätab sellisesse kohta telliskivid vedelema?) ja silla lammutas vanaema viimses hädas maha, nii et ma olin hingepõhjani solvunud. Ketist puuduvad mul aga igasugused mälestused ja selle pildid üllatavad mind ajalooõpikutes siiani! 
• Berliini müüri langemise ajal novembris 1989: kuna ma jätsin esimese klassi vahele, siis pakun välja, et tegin sellel ajal emme töö juures matemaatikaharjutusi, lugesin akna all triikimislaua otsas kõõludes esimest korda "Kolme musketäri" või saatsin heegeldatud paela külge kinnitatud sigaretikarbi sees kirju kolmanda korruse rõdult neljandale, kus Piia need vastu võttis. 
• 1991, kui Eesti sai vabaks: mäletan häguselt, et tahtsin ühe sõbrannaga õue mängima minna, aga telekas mängis, sealt näidati tanke ja räägiti midagi teletornist ning emme arvas, et see päev pole kellelegi külla minemiseks või õue mängima minemiseks just see kõige sobivam. Julgen arvata, et ju ma siis lugesin edasi - ma olin väiksena tohutu raamatukoi. Emme vist tegi kooki kah. 
• Kui kaksiktornid langesid: seda ma mäletan küll - ma jõudsin just koolist koju (või äkki trennist?), kui Lembi helistas ja käskis teleka BBC peale lülitada. Üks torn oli juba kokku langenud ja seda hetke korrati üha uuesti ja uuesti... Ma olin ikka üsna sõnatu, aga ega ma seda sündmust veel mingisse konteksti küll ei osanud panna. Ma olin pigem uhke selle üle, et olin sel päeval koolis inglise keele tunnis vaadatud Bushi ametisse astumise kõnest aru saanud - ja et ma sain BBC tekstist ka enam-vähem aru. Ja ma tundsin ennast kohutavalt targana, et vaatan BBCd ja puha. 
• Aprillirahutuste ajal 26. aprillil 2007: teadupärast magan ma väga sügavalt (ma magasin omal ajal maha meie majas toimunud pommiplahvatuse, st öösel linnas toimuva tähelepanemist ei tasu minult oodata), nii et mina läksin hommikul kooli, imestasin küll tee peal, miks pagaripood kinni on, aga kuulsin möllust alles esimesel seminaril. Pagaripoe kinnioleku tegi tasa see, et koolis toimuma pidanud konverents jäi ootamatult ära ning meie pistsime selle jaoks ette nähtud suupisted ja kohvi nahka. Pärastlõunal läksin vastupidist paluvale sõnumile vaatamata Vabaduse väljakule, nägin seal politseinike rivisid ja kivipildumist ning läksin jahmunult koju (EKA ühikasse). Õhtu läks seevastu pisut karmiks - helikopterid lendasid akna taga ning uudised olid üsna õõvastavad. Kui ilmus artikkel, et nüüd lõhutakse juba EKA aknaid ja ronitakse majja sisse, võttis küll päris judisema. Aga samas järgmisel hommikul läksin Mustamäele trenni nii, et polnud asigi. Klaasipuru oli tänavatel üksjagu, aga hirmus enam ei olnud.

Samuti tahaksin ma lisada sellesse nimekirja veel ühe murrangu - minu meelest teab iga eestlane, kus ta oli, kui kuulis, et "Estonia" põhja läks. See oli siis septembris 1994... Mina igatahes tean, et neil päevil hakkasid meil tunnid kell 7.40 ja kui emme hommikusööki tegema minnes raadio tööle pani, kuulsimegi seda uskumatud teadet täistunnistest uudistest. Meil oli veel vana kollane ja lilleline tapeet ja küürakas sein ning see hetk on mulle väga eredalt meelde sööbinud... Väljas oli vihmane ja pime ja kole ja emme oli nii jahmunud. Ehkki varasem, oli see minu jaoks palju võimsam raputus kui kaksiktornide langemine. 

Vot nii... Ma ei tahaks kellelegi südamele panna, et hakake nüüd teie ka kirjutama, kus neil hetkedel olite ja mida mäletate. Minul isiklikult hakkas lihtsalt mõte kohe käima, et kus siis mina nendel ajaloolistel momentidel olin... Kui teil ka hakkas, siis kirjutage ka! 

Homseni, 

M.