Rummiga kakao (endise pealkirjaga Näh)

No mina ei tea, kohe, kui ma olen hakanud Eestisse sisse elama, kaovad mul peast kõik viimsedki mõtted asjadest, millest võiks kirjutada. Siin tundub kõik lihtsalt nii tavaline ja omane, et kuidas ma sellest ikka kirjutan, ah? See pole ju üldse huvitav, kui ma räägin ainult tavalistest kodustest asjadest. Mälestuste talletamise eesmärk on kadunud ja mingit täiesti õhust võetut teemat ei hakka ma samas ju ka ometi arendama. Noh - ja nii jäävadki mul inspiratsioonipuudusest tingituna ülestähendustesse suured augud. See ei oleks tingimata halb, kui see poleks ühtlasi ka nii kohutavalt laisakstegev :). Jätad ühel päeval kirjutamata, jääb teisel päeval kirjutamata ja kolmandal ei paku see kirjutamine enam üldse pinget :). Nõiaring, ma ütlen!

Tegelikult on nii, et ma olen neil päevil päris tegus olnud - ehkki niimoodi passiivselt ja arvutitaguselt; ma ei ole vähimalgi määral ringi rassinud ega füüsilist tööd murdnud. Lihtsalt... tõlkeid on tulnud üksjagu, Indiat olen ka usinalt lugenud ja eile käisin siis ka Prantsuse raadio mingi kultuurisaate jaoks intervjuusid tõlkimas. Böö, olin pool päeva üsna närvis, aga tegelikult polekski põhjust olnud. Nendel saatetegijatel ei olnud endal ka päriselt selget kontseptsiooni sellest, mida nad täpselt tahavad, nii et lõpuks kõik lihtsalt kulges ise ja loksus iseenesest paika. Oh, ja pärast jõudsin üle pika aja ja poolkõheldes kooriproovist ka läbi hüpata. No mõtlesin, et vaatan üle pika aja üle kõik need toredad inimesed. Ma ei tea isegi, miks ma nii ebalev olin selle koha pealt, lihtsalt imelik oli üle nii pika aja tagasi minna. Venitasin sellega kohe niiiiiiiiii kaua (no ma tegelikult olen ju päris mitu nädalat juba Eestis olnud). Tegelikult ei olnud mul plaanis eile ka veel minna, aga noh, nüüd on nägu ära näidatud :). Päris tore oli :). Vot.

Siis jõudis juba kohale minu ilus uus telliskivisõnastik :P. Olen nüüd kõige värskema kahekilose Larousse'i õnnelik omanik. Oi, ja ma jõudsin peaaegu lõpule selle uskumatult suure tööga, mida alustasin enne Luxi minekut - mu Pariisi aasta piltidest tehtud omaraamat on nüüd peaaegu valmis. Kujundasin täna viimased leheküljed ära ja nüüd pean ainult ootama, kuni Pärnusse saan, et see pööraselt suur fail juhtmeneti otsas üles laadida. Päris suur kergendus on see valik fotosid mingil moel kokku kogutuna paberile saada, esiteks on mul praegu kõik kohad neid pilte täis, sest ma ju päris ühes kohas ei julge neid hoida. Seetõttu on mul Pariisi pilte arvutis ja välisel kõvakettal, pulkadel ja igal pool - kui ma nüüd raamatu valmis saan, võin pooled tagavarakoopiad kohe ära kustutada, saan päris palju vaba ruumi juurde :). Teiseks elasin ma Pariisis siiski kena kolm aastat tagasi, nii et on ka viimane aeg sellesse kaosesse mingi kord luua ja teada, et ma olen selle perioodi nüüd läbi mõelnud ja need mälestused ära sorteerinud - ma ei saa ju muidu hilisemate fotodega ka tegeleda, kui kaugemal minevikus selline auk haigutab. Kolmandaks on pilte ikka parem vaadata paberilt - siis paistavad need mälestused ikka kuidagi reaalsemana kui arvutiekraanil. Nii et...

Issuke, mulle toodi praegu lambist ukse taha rummiga kakao :-D. No ausõna, minu poolest võib siin majas pesumasin küll iga öö unnata, eriti siis, kui mulle selle kuulamise vaeva eest igal õhtul rummiga kakaod tuuakse :-D!!! Go, korterinaabrid! Nagu näh, ongi meil siin õhkkond tundmatuseni muutunud. Kass ja muusikud mõjuvad elamisele hästi :)!

Aga ega's midagi, ma nüüd lähen oma rummikakaoga ära voodisse. Homme on jälle uus päev.
M.