neljapäev, 3. november 2011

Piiksust ja õrrest

Meie kass on kuu pealt kukkunud. Tema kohe tuleb igasuguste pentsikute ideede peale ja seejuures on tal kogu aeg nii mõttelage pilk, et hale hakkab :). No näiteks kuulsime ükspäev vannitoast igavest puhkimist ja rassimist. Läksime vaatama - ja mida me näeme? 


Tema, tobuke, arvas, et on kana. Katsus ennast vägisi õrrele lae ja toru vahele tukkuma suruda. Ähkis, puhkis ja lõpuks pressis ennast ikka paika kah. Kui me ta vaevõimuga alla võtsime, läks teine mõne aja pärast uuesti proovima, aga siis tal juba enam nii hästi ei läinud - kõlas suur pauk ja ühel hetkel oli ta kõige kuivava vaibaga ristseliti vannis. 

Selline kass siis :).

Naabrivalvajad on mõlemad kõvad!
 

Ega peni targem pole. Temal on suur kirg - piiksuvad mänguasjad. Mida südantlõhestavamalt need huilgavad, seda parem. Tõin talle eile siis ühe uue piiksu kingituseks, sest ega need tal väga kaua kesta ja nüüd polnud talle kohe ühtegi toimiva piiksuga lelu enam koju jäänud. Novat. Ja tema oli terve õhtu otsa mures, et keegi võtab selle uue imeasja nüüd tema käest ära. Oli vaevatud ja mureliku näoga, iga natukese aja takka tonksas korra lelu ninaga, tõi kuuldavale mõnusalt pika piiksu, ning seejärel muretses edasi. 

Õhtul tuli ta mulle kaissu, aga ega's ta piiksu raatsinud maha jätta. Sättis lelu teki peale, võttis siis ilusasti oma koha sisse (teate küll, kõik taksid magavad teki ALL) ja jäi rahuliku südamega ning õnnelikult magama. Hommikul ronis minu unimütsist peni jälle oma urust välja ning asus esimese asjana lelu otsima. Noh, sealt kohast teki voltide vahelt, kuhu ta selle õhtul jätnud oli. Mina olin mänguasja muidugi ööseks maha tõstnud, aga pistsin talle selle siis kärmelt nina alla. Tema oli kohe väga kergendunud olekuga, tonksas seda korra ninaga, nautis mõnusat kõlavat prääksu ja puges siis urgu tagasi, et natuke veel põõnata. 

Ja ärge tulge mulle üldse rääkimagi, et loomad ei oska mõelda!

Ja köögiaknal valvab meil nüüd selline kõrvitsatüdruk. Emme tegi!

4 kommentaari:

  1. Keegi sõber teadis kunagi rääkida, et siledakarvaliste takside üks funktsioone oligi omal ajal voodisoojendamine. Tõepoolest, teki all, magamiskotis, tekikotis magamine on nende lemmiktegevus. Meie pere taks hävitas piiksuga mänguasju ühe õhtuga. Ta nimelt ei jätnud enne kirglikku järamist järele, kui sai asja katki ja piiksumine lakkas. Siis oli ta rahul, et sai "ohtlikule" elukale otsa peale tehtud. Kristi

    VastaKustuta
  2. :D hihii, jah, ma ka pole veel kuulnud ühestki taksist, kes EI magaks teki all vms. Aga piiksud kestavad meil paar nädalat ning nende surm on alati nutune. Nublukene tõeliselt mõnuleb selle kräunumise käes, aga paraku ei arvesta mänguasjade tegijad asjaoluga, et koerad saavad palli piiksutada eelkõige siiski hammastega ja need hambad lähevad enamikest leludest üsna lihtsalt läbi...

    VastaKustuta
  3. nüüd on Sul igaks kodus kass :) Aga Su blogi ei tohi tööajal lugeda, ma naersin nii et kolleegid mind väga kummalise pilguga vaatasid.

    VastaKustuta
  4. :D. Ah, tead, mõnikord on ekstsentriku oreoolist kasu kah. Naera julgesti :). Aga tõepoolest, kass on mul nüüd igas kodus! Tallinna oma on seejuures veel mitme eest, ta pole enam kassi, vaid ilvese mõõtu!

    VastaKustuta