Sellised raamatud tuleks ära keelata!

Selle jubeda raamatuga on nüüd nii, et enam edasi lükata ei anna. Lihtsalt... 8 päeva pärast on tähtaeg, nüüd tuleb ikka hambad risti suruda ja see tobedus eesti keelde ümber panna. Läbi häda sain täna 29 lehekülge juba tehtud, teine samapalju on veel plaanis teha, siis jääb homseks 45 ja ülejäänud nädalaks toimetamine - see on õnneks hästi väikeseformaadiline, sellepärast on nii utoopilised numbrid ka võimalikud. Aga raamatud, mille iga lehekülje iga viimane kui lõik näeb välja umbes selline, nagu allpool toodud, tuleks ära põletada. Igas keeles! Aamen.

Naine istus. Ta vaatas toas ringi. Siis ta tõusis, pilk maas. Seejärel läks ta köögikapi juurde, ise silmadega lusikat otsides. Kahvlite vahel lusikat märgates haaras ta selle pihku ja astus laua juurde tagasi. Ta silmitses pikalt müslikaussi, pani lusika aeglaselt lauale ning võttis istet. Ta takseeris ka lusikat, haaras selle siis pihku ning kastis müsliseguse piima sisse. Ta taipas, et on müslist nii väga puudust tundnud ja et see müsli tekitab temas nii tohutut isu, et kui ta seda kohe süüa ei saa, läheb ta hulluks. Seda mõeldes tõstis ta lusika koos müsliga suu juurde, sulges mõnust silmad ning tundis müslisse segatud rosinate ning šokolaaditükkide mõnusat maitset oma keelt paitamas. Ta avas silmad ning sõi veel ühe lusikatäie... Oo, kuidas ta müslit armastas!

Kui müslikauss tühi, istus ta veel kaua ja silmitses seda. Siis haaras ta ühte kätte lusika ning teise  kausi, tõusis ja astus kraanikausi juurde. Mõtlikult vaatas ta kuumaveekraani, enne kui vee jooksma lasi. Ta võttis sinise nõudepesulapi, pesi kausi hoolikalt puhtaks ja tõmbas lauagi lapiga üle. Kui ta oli kõik ära pesnud ja korda pannud, kuivatas ta käed, keeras vee kinni ja heitis uuriva pilgu köögile - kas midagi vajab veel koristamist? Nähes, et kõik on korras, istus ta uuesti laua taha ning jäi aknast välja vaatama. Ta jälgis, kuidas päike puude taha vajub ning mõtles taas, kui väga ta müslit armastab. Selle šokolaadine järelmaitse erutas siiani ta meeli ning ta unistas juba järgmisest korrast, kui müslit süüa saab.

Ja siis ta istub veel kümme lehekülge köögilaua taga ja meenutab, kuidas ta müslit sõi. Urrrrr. Ja siis hakkab ta Coca Colat jooma. Ja teeb seda umbes kaksteist lehekülge. See raamat venib veel rohkem kui "Vaprad ja ilusad" - kui kakskümmend lehekülge vahele jätad, pole ikka midagi juhtunud ja tema ikka istub ja tõuseb, istub ja tõuseb ja laseb oma pilgul toas ringi käia. Ja mõelge veel, mis siis veel saab, kui tuppa astub nägus tõmmu pilguga mees - oi, siis ta vaatab nelikümmend kolm lehekülge sellele silma ja mõtleb, kui jumalikud ja tumedad need on. Urrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!

Niisiis, selles mõttes, et ma ei ole ülemäära peps ja loomulikult jään ma üldiselt siiski arvamusele, et kui tööd on, tuleb tööd ikka teha ja seejuures mitte liiga palju viriseda, aga... ma lihtsalt südamest väga-väga loodan, et ma enam kunagi midagi SELLEGA võrdelist tõlkima ei pea :). Parem majandusterminitest kubisev ametlik dokument kui selline mõttetu mula. Vot nii.

Hästi, ma olen nüüd oma kurtmised ära kurtnud ja lähen tegelen edasi sellega. Kui ma ta juba vastu olen võtnud, eks siis tuleb ära ka teha - ja võimalikult s...st saiaks, eks. Sest kui üldse on midagi, mida keegi kunagi ei usu, on see tõik, et algtekst lihtsalt oligi nii jube - ja veelgi hirmsam :-). Paraku.

M.