Etioopia saatkonnast ja muust säärasest

Nonii, Rootsi-retk hakkab otsa saama. Tegelikult on nii, et ma mõtlesin nüüd tunnikese kohvi juua, kempsus käia ja netis istuda, et pisut jalgu ja õlgu puhata, aga tutkit – ajaks, mil ma selle ükskord postitan, olen ma suurima tõenäosusega juba laeva peal, sest Kulturhuseti kõrval Waynes Coffees pole millegipärast netti. Paroolita netti, tähendab. Vetsu ka pole. Hämmastav, igal pool mujal Euroopas on ikka reegel, et kui on söögikoht või kohvik, PEAB vets ka olema. Siin, näib, on vähestes – ja neiski tasuline (haa, ma olen juba umbes kella üheteistkümnest saadik vetse skänninud, arvates, et kuskilt ikka parema kauba leian… aga pole veel näkanud). Muidu söögikohas pissimise eest viis Rootsi krooni maksta on parem kaup kui raudteejaamas või muuseumis 10, aga siiski…

No igatahes, hommikupoolik oli iseenesest päikeseline, kuigi hästi tuuline, nii et mul kurk sellest valutama kippus, aga nüüd umbes veerand tundi tagasi läks järsku pilve ja kohe kukkus ladistama. Päris tore, et ma metroopeatusest üle tee olen – kui see järele ei jäägi, saan lihtsalt mingil hetkel maa alla sukelduda. Mis siis saab, kui ma sadamale lähimas peatuses maa peale ronin ja pool kilomeetrit terminali pean vantsima, seda ma veel pole välja mõelnud. Ega ma ju ometi ei tulnud selle peale, et hilissuvel võib jahe olla ja vihma sadada. Eile järve peal paadisõitu tehes juba pidin Kadi jopet laenama, aga nüüd pole seda võimalust ka enam varnast võtta :).

Aga minu tänase päeva tähtsaim missioon oli Etioopia viisad grupile ära vormistada. Nendega sai aga igasugust tsirkust. Pidin kell üheksa saatkonnas olema. Jõudsin mõni minut enne üheksat kohale (kell üheksa avasid nad umbes mõneks tunniks uksed)… tähendab sinna kohta kaardil, kus saatkond olema pidanuks - aadressil Leitnandi tänav 17 nimelt. Noh, selgub, et on täitsa olemas Leitnandi tänav 15, siis tuleb tänavarist ja järgmine hoone on juba Leitnandi tänav 19. Seitsetteist ei paistnud kuskilgi. Vaatasin maja taha, vaatasin teise maja taha, vaatasin põiktänava majad läbi… ei midagi. Lõpuks seisin ma siis õite nõutu näoga seal tänavanurgal ja kratsisin kukalt, kui üks sõbralik onu uurima tuli, et mida ma seal mõistatan. Tema kinnitas, et neegrid pargivad vähemalt oma autosid küll seal tänaval tihti ja et üleüldse liigub neid seal nuka peal palju, et vaadaku ma õige uuesti nurga taha. Lõpuks tuli välja, et sissepääs oli täiesti teise tänava peal hoopis. Millest ma aru ei saa, oli see, et maja 17 sellel tänaval reaalselt ei olnudki, saatkond asus sellega paralleelselt asuva palju suurema tänava peal olevas majas – ja kuidas neil siis selline aadress sai olla? Oi, täiega tüng kohe. No igatahes, kui ma trepist lõpuks üles jõudsin, istus saatkonna ukse taga üksik neegritädi: ta tahtis ka viisat, aga väitis, et saatkond on kinni. Saatkonna ajaleht vedeles ukse taga maas küll, aga kui ma kella lasin, venis üks mees, kes oli nii pisike, et teda oli vaevu oma riidehunniku seest näha, ikka kohale. Juhhuu, sain asju ajama hakata.

Algselt oli plaan selline, et viin viisad hommikul sinna ja lähen neile pärast järele, kui sadama poole minema hakkan, senikaua aga uitan linna peal. Novat, aga seal saatkonnas tekkis meil äärmiselt aafrikalik dialoog:

Pisike onu: „Tulge siis tunni aja pärast tagasi!”
Mina mõtlesin siis, et no hästi, nii ka võib. Ütlesin, et tunni aja pärast siis näeme ja sättisin end ukse poole.
Mees ütleb: „Või kahe tunni pärast.”
Ma lõin kõhklema, uurisin: „Kahe tunni pärast?”
„Võib-olla rohkem.”
Mõlesin, et eriti tore on tunni pärast tagasi tulla, kui selgub, et siis tuleb seal veel kaks tundi passida.„Millal te need siis valmis teete?”
„Kohe.”
„Millal ma siis järgi tulen.?"
„Tulge pärast.”
„Kahe tunni pärast?”
„Tunni pärast.”
„Mis kellast te saatkonna kinni panete.”
„Varsti.”
„Mis kellast te uuesti lahti teete?”
„Ei teegi.”

Arusaadavatel põhjustel otsustasin ma lõpuks siiski sinna ootama jääda. Ja ta ei vedanud mind alt, võttis passid, kleepis kõikidesse tühja kleepsu ja kirjutas nende peale käsitsi loa riiki siseneda. Kui ma raha ära olin maksnud, käis ta neist veel teist korda ka üle ja pani äsjakirjutatule oma varesejalgsed pootshaagid alla. Oligi kõik. Kell 10.03 astusin passide ja viisadega majast välja ja suundusin linna peale kolama.

...

Nüüd tõepoolest laeva pealt - eriti tore, et just tänaseks ööks siis suurt tormi pidi lubama. Mul on kajutinaabriks mingi kaheksakümneaastane rootsi-soome vanatädi, kes räägib esperanto keelt ja kes nii kardab laevaga põhja minna, et lubas öö otsa üleval olla ja oodata, millal päästepaatidesse tormata tuleb. Oeh... Eelmine öö jäi niikuinii pooletoobiseks. Ma jõudsin laevale niikuinii tunnike varem - lihtsalt linnas marssimisest oli nii väss peal, et ma enam ei jaksanud, tulin siis terminali ja avastasin, et kohe saabki pardale. Vot, siis ma juba tunnikese tukkusin. Ma küll öö otsa üleval ei juõa olla, liiatigi kui homme õhtul hakkavad Pärnus suured vilistlaste pidustused :-D.