Huu, täna käisime selle Hiina kursusega viimast korda koos - Cernuschi muuseumis nimelt. Kuigi ma ei saa aru, mis kasu oli sellest, et me seal koos käisime - Soko rõõmsalt kuulutas, et ta vaatab koos meiega ja ei kommenteerinud mitte midagi. Muuseum oli ka hästi pisike, võib-olla mingi 7-8 tuba. Ja kollektsioon koosnes põhimõttesliselt Hiina arheoloogilistest leidudest. Olgu-olgu, pole päris minu begriff. Aga mis oli hästi äge, oli see, et see asus nii imekenas kohas! Monceau park - tuleb tuttav ette? Noh, ma olin sellest pargist päris palju lugenud enne (jaa, ka nii on võimalik) - Haussmanni tööde lõpuperioodil rajatud ja ilus, huvitav, kosekesed ja grotid, püramiidid ja tiigid, sarnasus prantsuse pargikujunduse asemel hoopis pigem inglise pargile jne jne jne jne jne jne jne. Noh, tõepoolest - oligi kohutavalt sympa paik - kõik ülalpool nimetatu oli olemas, lisaks veel hästi palju pühapäeva veetvaid prantsuse perekondi. Tohutult palju oli eriti umbes kaheaastaste lastega peresid, need siis kakerdasid mööda parki ringi ja vanemad miilustasid kuskil puu all. Mõned lastepundid mängisid jalgpalli. Päris mitmed emmed jooksutasid jalgpalliga oma pesamunasid ringi. Teised aitasid lastel parte sööta. Kõige väsinumad istusid vastamisi pinkide peal ja mängisid kummikeksuposte (esimest korda nägin siinmail, et keegi mängib kummikeksu. Hmm, rääkimata sellest, et ega ma tegelikult Eestis pole ka väääääääga ammu kohanud kedagi, kes sellega parajasti tegeleks). Laste mänguväljaku liumägede ja ronimismajade ümber oli kohutav täiskasvanute mass (päris irooniline seejuures, mingi viiskümment papat-mammat neile vööni ulatuvate mängumajade ja liumägede ümber puntras), kõik üritasid veenduda, et nende silmaterakestel ikka lõbus oleks ja keegi haiget ei saaks. Lastele oli seal eraldi ka rulluisuplats. Ja mõtlen tõesti lastele, mitte mingitele teismelistele nolkidele, kes endast jõle hästi arvavad. Ei, sellised nelja kuni kümne aastased rulluisutasid seal rõõmsalt. Jeesus, esimest korda nägin ma ka avalikus kohas tualetti, millele oli peale kirjutatud, et WC on mõeldud ainult lastele! Ja siis vanemad ei tohtinud sinna sisse minna, läksid ainult lapsed üksi, ükskõik, kui vanad nad siis ka polnud. Ma ei hakanud eriti lähedalt uurima, aga üle ukse vaadatuna oli päris naljakas, sellised minule vööni latrikesed, ja lapsed siis läksid nende taha oma asju õiendama. Geniaalne, ah? No aga kõik need majad, mis seal pargi ääres olid, olid ka ikka ekstraklass. Niikuinii elavad prantslased reeglina tõepoolest nendes kõrgete lagedega korterites, kus on suured kuldraamidega peeglid ja tohutud maalid, uhked lühtrid ja mingi vanaaegne kummut... Aga no selle pargi ääres olevate majade akendest sisse vaadata... see oli siis nagu meie mõistes ikka päris päris luks. Noh, muidugi, selliseid kohti on Pariisis veel ja veel ja veel, aga seal oli tõepoolest ilus!
Ja ongi päris õige, kõik Pariisi linnale kuuluvad muuseumid on nüüd tasuta. Ei tea, kui kaua, aga igatahes on. Noh, tähendab, kunstiüliõpilasena saan mina nii või teisiti reeglina tasuta. Ja väike aga on ka - Pariisi linnale NIIIIII megapalju muuseume ei kuulu, selles mõttes, et riigi muuseumid (mis on need kuulsamad ja käidavamad) on endiselt tasulised. Aga no seegi asi. Super!
Oeh, olgu, aga nüüd jälle konspekte kollaseks värvima. Mis põhjusel ma küll ruumianalüüsi loengust viimaste aastate kõige mahukama ja põhjalikuma konspekti kokku kribisin, ah??? Seda on mingi 60 vihikulehekülge, pluss 7 x 15 trükitud lehekülge, mis professor mulle saatis, + 7 x umbes 10 slaidi power pointi showsid illustreeriva materjaliga. Täitsa keskkooli moodi juba... Aga põnev on vähemalt! Hoidke siis mulle homme hommikul pöialt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar