Njaa, sõitsin täna rongis kooli poole ja täheldasin, et see on ikka äärmiselt huvitav, kuidas inimesed ise maailma nurkades üksteise poole ka nii isemoodi pöörduvad. Tähendab, meil... Eestist ei tasu rääkidagi, eksole. Tavaliselt välditakse üldse millegi ütlemist ja põrnitsetakse senikaua otsa ja mõhhitatakse, kuni sa ise märkad, mida vaja teha... Noh, näiteks seisad kellelgi ees kogemata, eksole... Ei märka. Tema ka midagi ei ütle, proovib ühelt poolt, proovib teiselt poolt, ei saa. Ikka midagi ei ütle. Läheb järjest tigedamaks. Lõpuks teeb kõvasti nohisedes mõhh. Noh, ja kui siis lõpuks teda märgata ja mööda lasta, on ta siis tänulik või ütleb midagi? Eiiiiiiiii, vahib kurja näoga otsa nagu viimasele kaagile ja laseb varvast.
Mujal ikka inimesed räägivad. Ja kole naljakas, siin konkreetselt ongi nii külge juurdunud, et pöördutaksegi kõigi poole preili, proua ja härra. Näiteks seisad sabas, jõuab järjekord sinuni, küsitaksegi: "Mida teile, preili?". Või nagu täna seal rongis, tõusis üks tädi pingilt üles ja hakkas välja astuma, kaks teist naist tõmbasid end tema eest koomale, et ta läbi mahuks, ning tema vastas neile kõvasti rõõmsalt: "Tänan, mu daamid!" Ja üldse mitte naeruvääristavalt või imelikult, nii ongi. Aga ma kujutan elavalt ette, kui ma Eestis kellegi poole pöörduksin sõnadega: "Tere, preili!" Lihtsalt nii, ilma nimeta. Ma arvan, et ma teeniksin ära vist väga pika kõverpilgu. Või veel hullem, ütleksin mingile kahekümneaastasele rullnokale: "Kuulge, härra...". Hmm... Njah. Ta vist teeks püksi naerust. Aga mulle tegelikult päris meeldib, kui mulle öeldakse mademoiselle või madame... Nii tore on, kohe ikka toredam, kui päris ainult umbisikuliste viisakusvormelitega. Peaks ikka Eestis ka kuidagimoodi juurutama hakkama seda...
Indias - seal oli üldse hull... Neile on vist ikka see inglaste ees lömitamine sisse jäänud. Ja muuseas, seal öeldi mulle esimest korda mem sahib ka, nagu päriselt :D Nagu vanades raamatutes ikka kirjutatakse. No mida iganes, hoopis murettekitavam on see, et nad esiteks koogutavad oma kaela kogu aeg (neil on nimelt komme tervitades ja nõustudes ja austusest kogu aeg kummardada...) ja kogu aeg on neil jah, mem; ei, määm; lubage, mem... Üks tüüp Delhis ajas mu päris hulluks, jäin temaga arutama midagi - à la, et mis kell kust keegi meid peale võtab, kuhu viib ja mis järjekorras midagi teha eksole. Noh... Senikaua kuni ma talle oma nägemust asjast letti lugesin, jõudis ta vist kuus korda kummardada ja kuulates korrutas ta kogu aeg yes, mem... yes, mem... yes, mem... right, mem... you think so, mem?... no, mem... no, mem, no, they will pick you up from there, mem... Ühesõnaga ütles ta mem iga kord, kui meie kedagi kuulates ütleme "mhmh" või "noh" või "jah". Ärge saage valesti aru, mulle meeldib, kui mulle öeldakse preili ja proua jne, aga kui keegi mu ees niimoodi lömitab ja kaela koogutab, siis on ka kole! Ma olin üsna ahastuses seal lõppeks juba.
Vot nii.
Aga ma siis tegin täna oma eksami ka ära. Kirjandivormis, nagu neil kombeks on. Ja väga kahtlane tunne jäi sellest sisse. Asi oli natuke liiga lihtne, et olla niisama lihtne, või oli tal mingi kuratlik konks taga, mida ma ära ei tabanud. Emb kumb. Hmm...
Ja ma ostsin endale esimest korda oma teadliku elu jooksul ise köhasiirupit.
Juhhuu.
Nii, raamatute taha...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar