Äärmiselt huvitav, kui haige olla, siis ei pane ümberringi mitte midagi tähele - pea on niimoodi vati sees, et isegi vastutulevaid inimesi ei näe. Ja siis mingi hetk tabad ära selle momendi, kust alates vastutulevad inimesed jälle hakkavad huvi pakkuma - kui sa kuskil metrootrepil tabad, et küll sellel pifil on ägedad saapad, siis võid kindel olla, et nüüd on paranemine kindlustatud. Tegelikult tabas mind see staadium juba eile hommikul, sest kui ma hakkasin kooli minema, siis ma tõepoolest avastasin end huvi tundmast ühe nunnu kuti välimuse vastu. Noh, olgu, see ei puutu asjasse. Aga sellest julgustust saanud (ja eile öösel ka veel kuuma meepiimaga mõnusalt jalavannis istunult) käisin ma siis täna tõeliselt Pariisis :P No ikka nii nagu vanasti. Kõigepealt vasakul kaldal, sõin oma lemmikkohas kebabi, siis käisin Jumalaema kirikus, edasi Rivoli tänaval paaris poes, ostsin endale suurtest allahindlustuultest kantuna kümne euroga jumalast kenad saapad (no kadestage!), jõin oma tavalises kohvikus tassi lattet ja sõin ühe crème brulée ning võtsin lõpuks ühe roosa veini takkapihta. Niiiiiiiiiiiii mõnus!

Pariisis on praegu täielik rahu - turiste pole peaaegu absoluutselt, ainult kohalikud on väljas. Isegi Jumalaema kiriku tornidesse pääsu saba oli kolm korda lühem kui siis, kui me Kerliga seda novembris ründasime. Ja esimest korda oli Jumalaema kirik nii tühi, et ma võtsin actually kätte ja käisin selle varakambri aardeid täpsemalt uurimas. Muidu ma lihtsalt olen vältinud sinna sisse trügimist. Siis on kõik sellised kõige jubedamad Pariisi suveniirid (nagu vilkuvad värvilised Eiffeli tornid ja mingid tinisevad kõnniteel jalutavad nukukesed) kuskile kadunud, selle asemel on kogu kaup orienteeritud päris prantslastele, kõik on rahul ja õnnelikud. Ja ilm on uskumatult soe - ma nägin täna tõepoolest Jumalaema kiriku taga pargis ROOSE ÕITSEMAS! Pilgutasin päris mitu korda silmi ja kontrollisin mobiili kalendrist, kas ikka on veel jaanuar. Oli küll. Pean veelkord papagoitama, et NIIIIIIIIIIII MÕNUS. Nüüd on vaja veel paar päeva kannatada ja siis Montmartrile veinitama minna - siis on kõik mu tavalised Pariisi asjad jälle tehtud ja süda rahul.

Aa, mainimata jätsin märkimisväärse tõsiasja - täna hommikul me KORISTASIME! Tõepoolest, käiku läks taas "Marise tolmuimeja" (kuradi kurnava süsteemi leiutasin ma) ning pesime põrandaid ja kraanikausse ja muretsesime nagid ja puha... Peen värk! Noh, ma kahtlustan, et asi on inspireeritud sellest, et keegi eestlane tuleb Gentist homme kaheks ööks meie nurka magama... Igal juhul on see meie puhul märkimist väärt sündmus!

Muidu on väike paanika - ehk siis esmaspäeval on kole-kole eksam ja enne kolmapäevast Londonisse sõitu on üks kole-kole tõlge ka põlemas. Esseesid on ka üks... Uuu. Hmm, väljakutseid peaks vist armastama... Eks ma lähen siis nüüd oma konspekti kollaseks värvima...