Ja jalle Pariis

Eile hommikul arvasin ma tosimeeli, et ma olen kulmetusest lahti saanud: ainult kerge nohu oligi veel alles. Aga eile ohtul jain ma kurdiks :D. Noh, teate isegi, nohusena lendamine ajab teinekord korvad lukku ja olgugi, et ma viiesaja haigutuse peale uhe korva umbes kaks tundi peale maandumist kuuljaks sain, on teine korv siiamaani endiselt usna veider - kohati lukus ja kohati nagu sagedust otsiv raadio: aeg-ajalt puuab jalle moned lausekatked kinni, siis ragiseb edasi :D. Paris naljakas oli eile ohtul, kui Triin mu lukus korva pool istus ja midagi raakis. Nagu oleks teda labi korvaklappide kuulanud. Aga igatahes, et asja positiivset kulge vaadata, tuleb mainida, et eile lennukis oli sellest tohutult kasu (kurdiks jain ma Praha-Pariis lennukis poole maa peal, kui me kergelt maanduma hakkasime), sest mu ees istus mingi vene perekond umbes kaheaastase titega, kes pidevalt lougas, vigises ja lauda ning aknaluuki lammutas; minu selja taga paiknes aga mingi vene tibi, kes oma umbes kuueaastasele pojale kova haalega prantsuse keelt selgeks tegi. Kui ma seda nelikummend minutit markimisvaarselt vaiksemana sain kuulda, oli paris tore.

Olgu-olgu, aga Pariisis on soe. Siin on mingi kuus kuni kumme kraadi valjas, taitsa suur kevadilm. Ja motlesime eile siis, et lahme suitsetame tagasijoudmise puhul piipu... Teate, esimesest jaanuarist ei tohi Pariisis ka enam kuskil kohvikutes suitsetada ja selgub, et isegi spetsialiseerunud vesipiibukohvikutes ei tohi enam vesipiibutada. Uhh, saimegi kreepsu, esimene kohvik (see meie maja korval olev) oli kinni, teises polnud uhtegi klienti ja ikkagi kupatati meid oue istuma. Onneks oli soe ja ilus valjas ka.... Hehee, aga naed siis... Tekitati kohe turklastele ilge jama... Aga olgem ausad, piip ongi valjas tommates parem ja asjalikum, pea pusib varske ja suits ujub minema umbert.

Ahjaa, ja Triin roomustas mind uudisega, et tana kell 10 peab tulema onu, kes meile koju interneti pusti paneb. Tousime vara ules koik ja puha, hakkasime ootama... Voite seitse korda arvata, kas ta ikka tuli. Kui ma kell kaksteist klienditeenindusse helistasin, laks minut mooda ja too tehnik siis helistab meile, et tal laks auto katki, ei saa tulla, pangu me klienditeeninduses uus aeg kinni. Noh, kuulasin siis jalle klienditeeninduse numbril kumme minutit rahustavat muusikat ja sekka prantsuskeelset plara, et konele vastatakse vahemalt kumne minuti jooksul; sain seejarel teada, et see on vale klienditeenindus, kuulasin kumme minutit jargmise osakonna koneoote rahustavat muusikat, seletasin meie probleemi neljale erinevale inimesele, olin juba valmis jalaga vastu seina andma... ja siis oeldi meile, et nuud ei ole enam midagi teha, helistasime liiga hilja, tehnik tuleb esmaspaeval. No tere tore... just siis, kui ma olin lootma hakanud, et akki saab nadalavahetusel netis passida. Muidu ma poleks elu sees unistanudki sellest, et kohe tana saab neti uleuldse, aga kuna Triin nii kindlalt raakis, et jaa, nad veel eile helistasid ja kusisid ule, et kas tana voib tulla. Noh, pagan... Olgu-olgu, aga see annabki mulle muidugi voimaluse nadalavahetusel lugeda neid raamatuid, millest ma igastuhest teisipaevaks esseevormis kokkuvotte pean kirjutama...

Siis kaisin ma raamatukogus tana koolis (proua Py loeng ka oleks pidanud olema, aga ma otsustasin oma lukus korvadele ja tatisele ninale viidates jalga lasta; niikuinii vaatasid pooled inimesed mind nagu mingit katkuhaiget, kui ma kaks korda keskmisest kovemini kohatasin) ja nautisin tagasi tulles taielikult Pariisi sees elamise roomu (nagu versus Gagny paraporgu eksole). No kujutage ette, kolmveerand tundi soojas metroos soita - AINULT - ja seejarel on metroopeatusest koju sada meetrit. Selle saja meetri peal astusin ma koigepealt labi turklase kebabibaarist, et tagasituleku puhul uks kebab koju kaasa osta (jaa-jaa mul on tegelt neist toesti siiber, aga koht oli jole tuhi), siis kaisin ma jargmise ukse taga asuvas apteegis ja ostsin kurgupastille, kaks ust edasi oli turklase toidupood, kust ma ostsin kohvi peale piima ja paki teed, veel kaks ust edasi oli pagariari, kust ma haarasin ohtuse kohvi korvale uhe ounatasku, siis ostsin kumme meetrit eemal olevast turklase pudupoest lopuks meile panni ning huppasin sisseostude rivi lopetuseks veel ka sisse kolm ust edasi olevasse turklase puuviljapoodi, et osta kilo mandariine. Lehtedega, sest need on kaks eurot kilo odavamad kui need, millelt lehed on ara korjatud. Ja seejarel keerasin ma 70 peale metroopeatusest valja astumist omaenda tanavale ning istun nuud rahus ja vaikuses turklase internetipunktis ja teen jalle teretutvust prantsuse klaviatuuriga.

Ei, aga olgem ausad, kohe kuidagi ei viitsi hakata jalle asjalikuks ja koolitood tegema, tahaks koju tagasi.

Olgu-olgu-olgu. Midagi tahtsin ma veel oelda. Ahjaa, Song Dong... ma pean uhest teatud mustilisest Hiina kaasaegsest kunstnikust Song Dongist homme kell uheksa loengu pidama, aga te voite pakkuda, kui mitu raamatut teda meie tohutus raamatukogus kajastas? Tervelt uks... selles oli temast kirjas poolteist lehekulge ja kolm lehte oli pilte tais. Aidakeeeeee!!!!! Sellest on ilmselgelt liiga vahe, et uks pohjapanev presentatsioon luua!

Jaa, ja roomustav on see, et ma arvutasin valja, et teoreetiliselt on mul toesti voimalik elada kuni juunikuuni ara reaalselt olemasoleva rahaga, kui ma kulutan moistlikult maksimum seitsekummend eurot nadalas soogi peale ja maksan lisaks veel internetti ja uuri. Nii on paris hasti! (Aga varsti kindlasti selgub, et ma tegin kuskil mingid arvutusvead :D) Noh, olgu, pole hullu, igatahes olid seisud palju paremad, kui mulle enne tundus. Nii on ju taiesti voimalik...

Aga olgu, ma vist poordun nuud Hiina wikipedia poole ja uritan saada teada koiki vaikseid pisiasju musjoo Song Dongist...