Don-Lon

Niisiis, vahepeal on jälle palju vett merre voolanud ja igasuguseid huvitavaid asju tehtud. Muuseas, praegu istun ma bussis ja veeren Londonist Kanali ja Pariisi poole. Kell on nii pool üksteist – inglise aja järgi… ja kuna ma avastasin, loll nagu ma olen, et ma unustasin hädavajaliku tõlke meilist arvutisse kopeerida, siis ei saa ma seda teha, aga igav on ja arvuti aku kestab veel oma kena poolteist tundi… EHK siis, kirjutan õige üles, mis vahepeal tehtud sai.

Aga enne seda väike mõtisklus teemadel keeled ja arusaamine: ma just tõdesin, et mitme keele rääkimine ei tähenda seda, et sa saad kõigest aru, mis ümberringi toimub. Selles mõttes, et aju keeldub lõpuks lihtsalt aru saamast, mis keeles su ümber räägitakse – kõigel on nagu tuttav kõla, aga kui sa endale konkreetselt ei teadvusta, mis keeles räägitakse, siis ei saa enam ka kõige lihtsamast loogilisest asjast aru. Info üleküllus ilmselt. Aga näiteks praegu on mul siin bussis kohutav hulk prantslasi kõrval – ja ma olen ka üsna prantsuse keele keskselt mõtlema hakanud – et kui enne oli mu nö esimene võõrkeel, milles ma vabalt vajadusel mõelda suutsin, siis praegu tuleb automaatselt esimesena prantsuse keel. Samas panin ma just ingliskeelset teksti eestikeelseks ümber ja tõlke kontrollimiseks oli mul kõrval itaaliakeelne kirjutis. Siis küsisid viimati mu käest mingid tüübid puhtas saksa keeles, nagu oleks loomulik, et ma sedagi oskama pean, kas see konkreetne uks, mille ees nad parajasti seisid ja kus oli silt peal, et sealt saab üles… et kas sealt ikka saab üles. No eks ma siis tuletasin meelde ja ütlesin kah saksa keeles jah, et ganz genau… Aga asi päädis sellega igatahes, et kuna kogu aeg on ümber säärane keelte paabel, siis on ajul kerge ülekoormatus ja ma ei taipa enam, mis keelt keegi minuga või minu ümber räägib ja kui ma ei oska ennast mingile keelele häälestada, siis tähendab see seda, et ma ei saa MITTE MUHVIGI enam aru ka näiteks inglise keelest… Urr. Ühesõnaga, ilmselt keskendumise mure – aga siiski kohati äärmiselt häiriv.

Aga siis nüüd minu viimasest poolest nädalast! Oeh, päris kurb on Londonist ära sõita. Siin oli väga kihvt! Esimest korda olin ma siin tõepoolest nii, et mul oli aega niisama ringi jalutada ja ümbrust nautida, nurgataguseid avastada ja käia, kus meeldib. Rääkimata sellest, et Liisi oli üle üsna pika aja jälle äraütlemata tore näha ja London on ikka äge linn. Pariis on mulle küll südamelähedasem, aga London ruulib ka täiega! Sedakorda täheldasin ma nende kahe linna vahel ka rohkem erinevusi ja kontraste kui tavaliselt, seejuures – noh, nüüd ma lihtsalt tunnen ühte nii palju paremini ja oskan paremini asjale läheneda ka. Varemalt olid mõlemad nagu kõrvaltvaataja pilgu läbi nähtud võrdlused, pigem stereotüübid ja kõige rohkem silma kargavad erinevused.

Aga nojah siis, tulin kolmapäeva õhtul ja vuran nüüd, pühapäeval minema. Bussiga ikka. Hehee, mina kui pool elu bussis ringi loksunud inimene võin täiesti vabalt seda maad ratastel veeta eksole – mida tühjem buss, seda mugavam veel on ka! Noh, nii et ma siis kell 11 hakkasin kolmapäeval Pariisist sõitma ja kell 7 olin Londonis. Praamiga tulime üle Kanali ja puha… Seda pole ma juba ammu teinud. Mingi hägune mälestus aastatetagusest esimesest reisist Inglismaale justkui kinnitaks, et siis sai ka praamiga käidud, aga muidu olen ma kogu oma teadliku elu jooksul Eurotunnelist läbi tulnud. Ja seda, millega me praegu tagasi lähme, ei oskagi öelda… Alles saime Londonist välja ja ma unustasin kassast küsida ka. Hehee, mõistus pole oma teha. Ma vaikselt loodan, et rongiga, sest siis ei aeta pooleteiseks tunniks bussist välja – öösel tahaks bussis magada, mitte praami peal kükitada :) Aga no see selleks.

Neli ja pool päeva läks igatahes kole kiiresti! Palju ägedaid asju ka sai tehtud, aga alles oli see kolmapäev käes ja nüüd…

Niisiis, aga MIS olid need ägedad asjad, mis ära said proovitud? Noh, esiteks veetsin ma päris portsu tunde Victoria & Alberti muuseumis ja rahvusgaleriis – mõlemad tänuväärsed ja hiigelsuured asutused, võrratu kollektsiooniga ja tasuta ka veel! Päris äge! Victoria & Alberti muuseumi läksin ma spetsiaalselt raudesemete kollektsiooni otsima – see oli loomulikult viimane osakond, mis ma üles leidsin, peale seda, kui ma olin kõik ülejäänu läbi käinud ja vaikselt mõtlema hakanud, et kindlasti on minu otsitud ruumid parajasti remondis. Ei olnud, lihtsalt eraldiasetsevad ja kohe väljapääsu juures :D Aga muuseum oli ropult äge! Selles mõttes, et seal oli kõike – mööblit, tekstiile, miniatuure, hõbedat, skulptuure… mida ainult tahta oskad! Ja ei olnud nii, et mingi kümme ühesugust asja vitriinis, vaid seda kõike oli seal tohutult palju. Tekstiiliosakonnas olid suured kapid, kust said ise omatahtsi õhukesi sahtleid välja kiskuda ja iga sahtel kujutas endast põhimõtteliselt raami, kuhu oli tõmmatud pitse, kangaid, riideesemeid, mustrinäidiseid jne jne jne jne jne. Hmm, ja kui meil Tartus võib näha tohutut hulka õllekappasid, siis siin olid väljas ka Balti regioonist pärit õllekapad… ainult et kullast või hõbedast, kohutavalt rasked ja äärmiselt dekoreeritud… Vapustav. Rääkimata siis veel raudesemete kollektsioonist – selles muuseumis on üks maailma suuremaid ironworksi kogusid – põhjalikumaid ja vanemaid ka! Ja arvestades minu huvisid… Hehee, ma nautisin täiega ja tegin kolepalju pilte, üritades kõike sealt võimalikult mitmekesiselt jäädvustada… Liisi fotokaga, tal on teatavasti digi :P, mis on kiirem, odavam ja käepärasem.

National Gallerys oli ka äge käia – selles mõttes on alati kunstimuuseumides lahe lonkida, et iga saal on nagu omaette slaiditest või teadmiste kontroll. Kõnnid, vaatad eemalt, mõtled näiteks, et kas see võis olla Gainsborough või Reynolds, mis maali nimi oli, kes seal peal olid… Siis jõuad lähemale ja saad kas punkti kirja või kordad üle, et ei, hoopis loomulikult hoopis too kolmas tüüp… Nii äge! Eriti veel sellistes suurtes kunstimuuseumides, kus on tõeliselt head kollektsioonid ja palju maailmakuulsaid töid! Selline mõnus närvikõdi on, aga samas ei ole muret ka, sest õppejõudu pole ahhetamas, kui sa millegi puhul eksid.

Piletiga muuseumid ja vaatamisväärsused on aga Londonis ropult kallid, peaks mainima. Isegi kunstiteadlase staatus ei aita siin. Üheksanaelane pilet St. Pauli katedraali pälvis igatahes ära mu igavese hukkamõistu, nagu – olulised muuseumid on tasuta ja siis mingi tegutsev kirik tahab isegi kunstiõpilaselt sellist roppu raha??? Ebaõiglane! Ebaloogiline! London Eye jätsime me, kaks pankrotis tšikki ka rahalistel kaalutlustel järgmiseks korraks – 15 naela on ikka päris kenake summa, et selle nimel kõigepealt ropp-pikas järjekorras passida ja siis Londonit ülalt vaadata.

Ühesõnaga, aga eelnev käis nende vaatamisväärsuste ja tegevuste kohta, millega ma tegelesin siis, kui Liis tööl oli. Oeh, see tüdruk on täiesti rahvuskangelane, peaks mina muide mainima… Kui ma ka iga hommik kell kuus suudaks tõusta… Aga enne vist sulab Gröönimaa jääst paljaks.

Igatahes, siis, kui tema selle töökoha esimene vaba nädalavahetus kätte jõudis, sai terve London läbi käidud, kolepalju pilte tehtud (ja kui jõuab kätte esimene veebruar ning xanga lubab mul järgmiselt 30 pilti üles laadida, riputan mõned siia ka ;)), elu nauditud, sisseoste tehtud (kuigi meil mõlemal näpud isegi taskupõhjast läbi ulatusid) ja üldse oli tšill. Inglise hommikusöök on ikka ropult hää asi :P Kui keegi viitsiks mulle igal hommikul peekonit ja mune praadida, oi, ma oleks õnnelik :D Terve Thamesi lõunakalda käisime läbi, vaaterattast kuni Toweri sillani, mis oli hästi vahva ja ilus. Ooo, ja tänase rõõmsa päeva möllasime Camdenis ringi… Ma ei saa aru, kuidas ma sinna varem pole sattunud… Aga nojah, mõni ime - alati on mul Londonis olnud kiire-kiire, kolm tundi vaba aega Soho kandis… rääkimata sellest, et tavaliselt ei reisi ma seltskonnaga, keda ma tegelikult Camdenisse söandaks viia. Igatahes, aga kunagi, kui ma rikkaks saan, siis ma lähen Camdenisse ja ostan sealt pooled poed ja putkad tühjaks. Kahjuks on see nimelt üsna kallis kant – kõik ägedad asjad algavad mingi kolmekümne viiest naelast – mis on päris suur summa, eksole. Need on seal kindlasti seda kõike väärt ka, aga ikkagi… Nojah, aga sellele vaatamata leidsin endale 28 naelaga ilgelt ägeda õhukese kevadmantli. Sametist. Või õigemini velvetist. Vanaaegsete hõbenööpidega. Äärmiselt nunnuuuuuuuuuu! Noh, ja mingit odavat trini-träni sai veel soetatud – punased traksid jne… :D Hihii! Ja ma pean veelkord nentima, et niimoodi rahulikult, nautides ringi lonkida on kõige ägedam. Kõnnid, kuhu meeldib ja kuhu jalad viivad, võid kasvõi ära eksida, midagi ei juhtu – on veel hoopis põnevam, sööd, kui kõht tühjaks läheb, teed pilti ja poseerid, palju jaksad, landid läbi 15 raamatuturu letti, vahid taevasse… Äge!

Mmmmm, ja siis tutvusin ma veel nn „Reinu“ pubiga, mida kõik Tikri blogi lugejad kindlasti teavad – ühesõnaga, minu pettumuseks EI kandnud pubi päriselt nime „Reinu pubi“, aga ega see teda vähem atraktiivsemaks ei teinud. Pubi nagu päris, täis igasuguseid inglise pintsaklipslasi, kes peale tööd õlut rüüpavad, puutahveldis seintel ja tinaraamides jääklaasist aknad ees, mitut sorti vaadiõlut kraanidest tulemas ja kenasti kaaseestlaste joogivarude ilma rahata täiendamise teenus rõõmsalt ja sõbralikult leti taga naeratamas. Äge! Mis siis lõpuks too reede õhtu kokku ära joodud sai? Viis siidrit või midagi sinnakanti… mmm, ühe hinnaga :D Go, hurraaa!!!

Londoni metrooga sai ka päris palju tutvust tehtud! Nojah, ma ei lasku siin erilistesse analüüsidesse, aga näib, et ma tekitan inimestele alati mulje, et minuga tuleb ilgelt viisakas olla. Kahel õhtul järjest, kui rongis istekohti ei olnud ja ma jäin niisama seisma (seejuures täiesti rahulikult, resigneerunult ja oma mõtetesse süüvinuna), tõusis mingi kutt üles ja pakkus mulle oma istekohta! Noh, Pariisis pole keegi NII peen küll olnud – ikka selles mõttes, et kui ma suundun istekoha poole ja mingi mees samal ajal ka, siis ta ikka reeglina jätab selle võtmata, kui ta mind tulemas näeb, aga et keegi päriselt püsti tõuseks… mkmm. Vau! Kaks null inglaste viisakuse kasuks. Äärmiselt meelitav! Ja me saime metroos loksudes päris palju lehekülgi raamatuid läbitud – igaühel oma kotis, nagu ikka…

Filme vaatasime ka päris mitu ära õhtute peale! Sain oma tahtmise ja nägin, muide, Octopussyt ka. Selle koha pealt nii palju, et vanasti tehti ikka haltuurat. Nagu mis mõttes, Bond ütleb, et ta lendab Delhisse, tegelikult maandub ta Agras (otse Taj Mahali ees kahvel), istub Taj Mahali eest tuktukki ja sõidab taksoga hotelli… mis tegelikult asub hoopis Udaipuri linna ühes maharadža palees, seega nii huupi öelduna kuskil 500km kaugusel. Huvvvvvvvitav! Nojah, ja siis ujuvad veel nende meelest seal Udaipuri kunstjärves krokodillid ringi! Aga mis siin ikka, kohad tulid täitsa tuttavad ette ja päris vahva oli! Noh, ehk ainult mööndusena peab ütlema, et kohalike kiidetud 90% asemel toimus Udaipuri linnas ehk mingi 50% filmi tegevusest või nii. No vahet pole…

Olgu, aga ma arvan, et praeguseks aitab kah mulisemisest, kõrval kõik norskavad juba ja palav on ka, kui arvuti põlvede peal on. Kanalini peaks veel olema umbes 15-20 miili, eks siis näis, kas aetakse meid laeva peale või rongi. Mida iganes, ma loodan ainult, et keegi sedakorda mind puistama ei hakka. Tulles võeti mind eriti põhjalikult tollis ette – kümme korda küsiti, miks ja kelle juurde, kui kauaks ja kuhu täpselt, uuriti läbi kõik koti taskud, küpsisekarp, hambapastatuub ja šampoonipudel, aluspesu ja riided, leht-lehe haaval kõik paberid, mis mul kotis olid. Kurat, isegi kinnist joogipurki loksutati jõle kahtleva näoga kõrva ääres, nagu oleks ohtu, et ma sellesse ühekordsesse plekkpotsikusse midagi sokutanud olen ja selle pärast kuidagi imenipiga uuesti kinni kaanetanud. Nagu kammoon… Lõpuks ma läksin päris tigedaks juba. Muidugi ma saan aru, et kontrolli on vaja ja et ma olen tõesti noor inimene, kellest usuks mingit smuugeldamist rohkem kui austusväärsest vanaprouast eksole, aga kuulge, ma nii kaabaka näoga nüüd ka ei ole! Vähemalt oma arust igatahes. Et on nagu vaja mu aluspesu näppida ükshaaval või? Põrr… Ja ajasingi end närvi jälle. Igatahes, tegelikult tahtsin ma ainult öelda, et loodetavasti läheb seekord valutumalt.

Aga seniks värvilisi unenägusid teile!

POSTSCRIPTUM: tulime Eurotunnelist, kontroll oli ülilõdva ja päädis ainult passidega. Kolm neegrionu norskasid ümberringi, eriti magada ei saanud. Aga Pariisi oli kell kuus hommikul ka tore näha. Tühi ja rahulik. Ja bussijaam on mu kodule nii lähedal, et ma olin tervelt 26 minutiga kodus, riided vahetatud, tee kruusis ja ise keras teki sees ;) Mõnus.