3 nädalat ja counting down

Meil on jälle pikk nädalavahetus. Taevaminemispüha, vist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, sest erilised plaanid mul puuduvad, kuskile ma ei sõida ja üleüldse, see tabas mind pisut ootamatult. Vanasti olid mul kõikideks pikkadeks nädalavahetusteks sõidud soolas, aga kuna see aasta on mul esiteks paranev jalg ja teiseks selja taga pikk haiguspuhkus, mil ma ei taibanud väga kalendrit uurida ja ette plaane teha, siis nüüd ma olengi niimoodi... ripakil. Praeguses seisus oleks juba täitsa tahtnud kuskile sõita, aga viimasel minutil pühade ajaks pileteid leida on muidugi üsna ebapraktiline. Ja nii ma siis otsustasingi rahus kodus olla, jalale veel viimase pikema puhkuse anda ja kõik poolikud asjad ära teha. On siingi mõnus - Darja ja Katriniga on kokkusaamine plaanis, laupäeval on öömaraton ja suur pidu ja pillerkaar, mida vaatama minna, ning ilmad on ka ilusad, kõik neli päeva peaks meil olema 25-26-27 kraadi sooja ja pilvitu sinine taevas. Kavatsen täna rihmikud jalga panna ja jalutama minna. Või siis rattaga rallima...

Üksiti annab see pikk nädalavahetus natuke hingetõmbeaega elu korraldamiseks. Pidin eile kerget paanikat hakkama maha suruma, sest tõdesin, et mul on Luxis jäänud olla täpselt kolm nädalat. Edasi olen poolteist nädalat puhkusel, siis nädala Strasbourgis ja siis kolingi kohe mõni päev hiljem juba Eestisse ümber. Hirmus põnev on, aga see tähendab ühtlasi seda, et puhkusel ja Strasbourgis ma juba enam väga ei saa suurkorraldamisega tegeleda, nii et selleks ajaks peab olema kõik valmis lihtsalt kulgema. Õnneks kõige olulisemad küsimused ongi vist juba lahenemas. Sain kaubale ühe töökaaslasega, kes Eestist just pooleks aastaks Luxi tööle tuleb. Tema kasutab järgmised kuus kuud mu korterit, kastab lilli ja vaatab postkasti järele. Tallinnas on ka elukoht vist peaaegu leitud, hoian hinge kinni, et sellest asja ka saaks. Delegeerisin korteri otsimise algkooli pinginaabrile, kes juhtumisi on neil päevil kinnisvaramaakler. Tema on siis minu eest seal kõvasti asjatanud ja oma tosinkond varianti läbi kellanud. Tuleb välja, et keegi ei tahagi väga pooleks aastaks lepingut teha, sest aasta kaupa on omanikule ju parem. Aga no nüüd üks pakkumine jäi pidama ka. Ehkki tolle esindaja pidavat kuskil reisil olema ja seega on kõik ainult suusõnalisel tasandil. Ma enne ei julge päris kindlalt millegagi arvestada, kuniks lepingud on tehtud, eks, aga lootust siiski on :).

Paberimajandus sai ka vist juba kuskile arvestatavale maale, selles osas aitas mind teisipäeval kõvasti edasi meie korruse koolitusosakonna Ruth. Ilma temata murraksin ma kindlasti endiselt nende vormide kohal pead, sest kuigi kõik on üks suur organisatsioon, on minu juhtum jälle uudselt keeruline ja üksikasju, mida tuleb arvesse võtta, hirmus palju. Tegemist on ju eri peadirektoraatidega ja lähetusega lähetuses - ning kohe praegu on vaja minutipealt kindlaks määrata, mis minutini vastutab minu eest 19. augustil ja 21. detsembril, sest sellest sõltub, kas ja millise osakonna eelarvest kaetakse järgmisel minutil tekkinud kulud. Takkapihta oli mu keelekursus enne juba ära organiseeritud (algusega Luxist, otse loomulikult) ja sinna lähen ma ka endiselt, aga järsku tuli ka selle teema paberid uuesti avada, muidu oleksin ma pidanud Malagasse sõitmiseks ühe ilusa laupäeva hommikul kella 8.29 ja 8.30 vahel seletamatul moel Tallinnast Luxi teleporteeruma. Novat. Ja kui ma neid avaldusi seal täitsin, oli raudselt nii, et kui ma täitsin ühtemoodi, tekkis suur probleem teise lahtriga, ja kui teistmoodi, tekkis probleem kahe esimese lahtriga. Lõpuks minu mõistus enam ei võtnud, läksin üle koridori üsna asjassepuutumatu, aga vähemalt selliseid pabereid varemgi näinud Ruthi juurde. Too süvenes natuke, kratsis kukalt, tegi hmm, haaras telefonitoru ja kukkus alustuseks muudkui kellama. Helistas inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keeles läbi maitieakuimitu osakonda, küsis ühelt, uuris teiselt, palus end ühendada kolmandaga, seletas neljandaga, õiendas viisakalt viiendaga, ajas sotid käigu pealt selgeks piletite eest vastutava reisibürooga, lisaks Martini ja Gaili, Charlesi ja Marjorie'ga. Siis kirjutas ta mulle mu nina all ühe soojaga valmis kõik lähetuskorraldused, mis ei olnud ka kaugeltki tema ülesanne, aga mille ta juba asjast sotti saanuna lihtsuse huvides kohe ära tegi. Edasi ütles ta mulle tänuväärselt konkreetselt ette, mida ma mingis järjekorras pean tegema, mida kellelegi esitama ja mida kuhu saatma. Varasemad Malaga piletid said joonelt tühistatud, kulud ära lahterdatud, uute piletite kellaaegade üle lamenti löödud, tööpäevade pikkusi ja unetunde arvestatud (eeskirjade järgi ma ei tohigi saabuda Malagast tagasi kell 00.10 saabuva lennuga, vaid pean saabuma hiljemalt üheksaks õhtul, muidu tuleb mulle hüvitist maksta ja tee siis jälle selgeks, kelle eelarvest see peab tulema - Hispaania või Tallinna lähetuse eest vastutavalt osakonnalt). Pärast kolme inimesega rääkimist kaevas ta välja paberite jaoks vajalikud sisekoodid, hinnangulist eelarvet tegime neli korda uuesti, sest üks ütles telefonis, et tuleb teha nii, aga kui me siis nii tegime ja järgmise küsimusega tagasi helistasime, võttis toru teine, kes ütles, et tuleb teha hoopis teisiti... Noja asi võttis aega kõigest nii umbes kaks tundi, prügikast sai mustandeid ja märkmeid täis, aga paberid said ka tehtud ja kõrgematesse instantsidesse heakskiitmiseks edasi saadetud! Vot. Toon talle nüüd Eestist puhkuselt kommikarbi, sest ma arvan, et kui me temaga kulutasime asjale kaks tundi, siis ilma temaga parandaksin ma mõnda paberit veel 5. juunilgi. Aga tänu temale tekkis mul juba tunne, et võin peaaegu pakkima hakata.

Noja täna lõingi seega kummutisahtlid kõik voodi peale hunnikusse. Viskasin ära mõned riided, mis mulle teises elus kunagi hirmsasti meeldisid, aga millesse ma enam sisse ei mahu või mis on liiga kapsaks, kollaseks või auguliseks ära kantud, et mul sobiks neid enam kanda. Pakkisin ära kohvritäie sügisel ja sügistalvel Eestis vajalikke kontorirõivaid ja -jalanõusid ning ainult Hispaaniasse kaasavõetavad suvised lühikesi rõivad, mida enne Malagat kindlasti kuskil vaja ei lähe. Need viin nüüd puhkusele siirdudes kohe Eestisse ära, siis suvisemad asjad, mida seni veel siin kasutan, saan juba teise korraga kaasa võtta. Nii sain ka mõned sahtlid töökaaslasele tühjaks. Ükspäev juba lõin köögikappides ka korra majja ja kraami lahku - Eestist suure vaevaga siia transporditud hapukapsad ja emme marineeritud seened, mida ma jagada ei raatsi, läksid eraldi riiulisse mind tagasi ootama ning kõik ülejäänu korralikult üldkasutatavasse osasse, et mu töökaaslane ka sotti saaks, mida mul juba on ja mida kasutada. Vannitoast ja isiklikest asjadest-paberitest käisin sama kriitilise pilguga üle. Kodu saab niimoodi kohe väga korda. Minu seisukohast jääb kõik siin muidugi palju anonüümsemaks ja võõramaks ka kohe :). Noh, aga mis teha. Kuus kuud siin tühjalt seisva korteri eest Luxembourgi mõõtu üüri maksta oleks olnud ikka liig, ehkki Luxembourgi mõistes on mul muidugi isegi veel üsna odav elukoht. Aga siiski... Noja nii on töökaaslasel ka oluliselt lihtsam, ega temalgi poleks Luxis pooleks aastaks lihtne olnud muud elukohta leida. Win-win.

Fotokooli teooriapeatükid oleks nüüd veel hea jõuda enne Eestisse kolimist ära õppida. Üks suur osa ehk 3 peatükki (= 4 kontrolltööd) ongi veel jäänud - ja kui ma jõuaksin teooriaosa ära teha, siis jääks mul ainult umbes tosin pildiülesannet enne detsembrit esitada... Ma panustaks sellele, et pildid saan Eestis ikka tehtud, aga teooria õppimise koha pealt ei maksa väga lootusi hellitada :). Nii et pingutan nüüd sellel pikal nädalavahetusel õppida ka. Üksiti pean ära korraldama hispaania keele eksami. Järgmisel nädalal lepin õpetajaga kokku, millal ta lubab mul seda teha. Selleks oleks ka tark natuke õppida :). Gran Hoteli sarja tahan ka lõpuni vaadata enne äraminekut, seda on mul vist 7 DVDd veel. Katriniga jõuan enne äraminekut kakrass vist ka kahele hobuüritusele, et suvi selles osas ka kirja saaks. Üks siinne laupäev pidi minema töökaaslase juures grillimisele. Kirurgi juurde pean veel korra kontrolli jõudma, et teda ka hoiatada, et ma nüüd järgmised kuus kuud olen kadunud. Ühe õhtu tahaks veel oma omadega restorani minna. Ja ega no siis ongi päevad ja õhtud otsas. Üks suur ja üks väike istung tuleb ka veel nende kolme nädala sees ära teha, nendesse päevadesse ei saa midagi muud arvestada. Nii et tegelikult ma homme olengi juba Eestis :).

Mis tähendab, et ma avasin juba ka Piletilevi kodulehe ja hakkasin vaatama, mis mind kõik Eestis huvitaks :). Kas ma tean kedagi, kes tahaks minuga tulla sügisel mõnel tööpäeva õhtul Savoy balli vaatama Estoniasse. Või Giselle'i, Oneginit või Bajadeeri? :) Andke märku :).

Enivei, aga nüüd on kell juba suures lõunas. Viimane aeg õue ilusat ilma nautima minna. Olge siis toredad ja kirjutamiseni jälle.

M.

Sellest, kuidas ma elu jälle üleöö pea peale keerasin

Ma tulen jälle Tallinnasse. Pooleks aastaks kohe. Komandeeringusse :). Eile sain teada :). [Edit: see eile oli tegelikult juba kõva nädal aega tagasi ja ma kirjutasin postituse siis kohe valmis, et emotsioonid salvestatud saaks, aga ära ei julgenud kohe avaldada. Et mitte ära sõnada, noh! Nüüdseks on aga juba avaldused ja nende täitmise instruktsioonid olemas ja miljon osakonda minu ümberkantimisega ametis, nii et võib vast juba selle teema laiemalt ka jutuks võtta.] Igatahes, elu läks järsku kohe väga põnevaks... Too päev, kui ma teada sain asjast, olin ma Tallinnast tulnud kõnet nähes nii üllatunud, et ei osanud kohe telefonilegi järsku enam vastata nii, nagu ma seda tavaliselt teen. Haarasin juba toru, siis nägin helistaja nime ja aimasin, millest me rääkima hakkame - ja kohe täitsa meelest oli läinud, mida ma tavaliselt telefoni ütlen, nii et ma siis kokutasin nagu lasteaialaps :). IRW. See oli minu endagi jaoks väga naljakas, arvestades, et see on kommunikatsioonitöö, mis mind ootab :). Aga no loodetavasti ma väga viletsat esmamuljet ei jätnud :).

Kui ma nüüd tõtt ütlen, siis üks tilluke osake minust küsib aeg-ajalt siiani, et kas mul ikka oli vaja kogu elu jälle pea peale keerata :). Mul olid plaanid juba suht hilissügiseni küpsed ja need meeldisid mulle ka - Hispaania ja Strasbourgi istungid ja suvised rulluisutamised ja sügisene Baden-Badeni kontsert ja Omaan ja muu säärane. Noja ma olen siin kuidagi oma mugavustsooni leidnud, nii et mul isegi ei olnud praegu tegelikult mingit tungivat vajadust kogu elu pea peale keerata - ja pooleks aastaks jälle teise riiki kolimine tähendab päris kindlasti elu pea peale keeramist ja arvestatavat jantimist. On ju vaja otsustada, mis teha siinse korteriga, kus Tallinnas elada, kuidas ühitada Tallinnasse tulek keelekursustega, mis mu lilledest ja postist ja takkajärgi tilkuvatest arstiarvetest saab, kuidas ma jälle poole aasta jagu riideid siit Tallinna saan, mida üldse Tallinna kontorirotid kannavad ja üleüldse... Noja eks tööl tuleb ka teistega sobitada ja vahetada ja juba tehtud graafikuid ümber teha ja muud säärast...

Aga see oli lihtsalt nii unikaalne pakkumine, mille sarnast ei tule vähemalt järgmised 10 aastat, ma arvan. Pluss kogu see pakkumine oli selline, et ma tundsin, et see töö sobiks mulle kui rusikas silmaauku. Vahelduse mõttes rohkem inimestega töötamist ja korraldamist ja erinevamaid väikseid ülesandeid. Nii et tegelikult ma tahtsin ja tahan ikka ka, väga! Ja eks ma siin siis mõtlesin, et kui ma nüüd sellest võimalusest ei haara ja kui mul kunagi siiski rutiin pähe peaks lööma, siis ma olen küll ise süüdi, et jätsin elu põnevaks muutmise võimalused kasutamata. Lisaks on see töö ju Eestis, nii et see on selle poolest natuke juba nagu puhkus. Ärge saage valesti aru, ma kavatsen seal ka kõvasti tööd teha ja pingutada, et sealne ülemus mulle antud võimalust kahetsema ei peaks. Lihtsalt... minu kui väliseestlase jaoks on Eestist ka kuidagi saanud puhkusesihtkoht, mis tuleb oma puhkusepäevadesse lõunamaa randade ja muu säärase kõrvale ära mahutada. Nii et näiteks nädalavahetused Eestis omavad minu jaoks kohe puhkuse mõõdet, mitte ei ole tavalised nädalavahetused... Ja neid ootab mind Eestis vähemalt 20!

Mõelge, see tähendab, et ma saan nüüd suvel MERE ÄÄRDE! Mul poogen, kui see meri ka jääs on, ma tunnen lihtsalt tema olemasolust ja avarusest ja lõhnast puudust! Ja kajakatest! See on selline asi, millest ei saa enne aru, kui kuskile merest võimalikult kaugele kolid. Ja üleüldse kõige parem meel on mul sellepärast, et ma saan sügisel iga jummala kell seenele! Kas või seitse nädalavahetust järjest! Pluss loodetavasti jõuan mõnele fotoväljasõidule, Ugalasse, klassi kokkutulekule, kajakitama, purjetamiskoolitusele ja sügisel - loodetavasti, kui jalg kannatab - paar kuud uisutrenni, et oleks, millega siinset võrrelda. Uues korteris saan oma toa lõpuks ära sisustada ja loodetavasti tulevad kutsikad ka, keda näppida :). Oi, ja siis ma käin lennusadamas ja KUMUs ja uues ERMis siis veel igal pool, mis mulle meelde ei tule. Aga tööd teen ka! Ausalt! Ja hästi!

Mmm, veel söön iga päev kartulisalatit ja šašlõkki. Ja üle päeva suitsusinki ja praetud pelmeene hapukoorega. Suitsutatud toiduainetest on siin Luxis nimelt tõeline puudus. Cactuse poest saab küll mingit sorti suitsukanalist, aga see on sihuke kuiv ja puine. Eesti suitsutatud lihatooted on ikka üle prahi. Nämm... Ja kalja joon ka ja Mauruse pubis söön kanasalatit. Ja lähen teatrisse ja saan kõigiga kokku ja... Jaa, elevusttekitavaid mõtteid jagub küllaga :).

Ühesõnaga, mul on tegelikult väga hea meel, mis siis, et vahepeal küsin endalt ikka, et kas mul oli ikka tõesti nii suurt ettevõtmist jälle vaja. Aga ju siis oli, sest sealt ta tuli. Noja kindlasti saab tore olema! Ning ma tean, et mul on kindlasti väga tore pärast Luxi tagasi ka tulla :). Värskemana, erksamana, targemana... Vot.

Aga sellega ma nüüd täna lõpetangi. Muud ei jaksa siia enam midagi lisada... Hirmus intensiivne nädal oli jälle. Kui mul poleks pikka jalapuhkust selja taga, oleksin ma tänaseks ikka üsna sodi olnud. Nüüd olen lihtsalt väsinud ja siiani veel viienda käigu peal, nii et raske on kohe töö intensiivrežiimist välja ja pulssi normaalseks saada. Istung oli ju ja nädal otsa tuli eriti sihipäraselt ja käbedalt liigutada. Pluss üle pika aja sain jälle keeletundi, kus tuleb vahepealsed puudutud korrad tagasi teha ja juba varsti ka eksamiks valmistuda, sest kursuse lõpus ma jälle tundi ei jõua, nii et see tuleb mul ka ette ja teistest eraldi ära teha. Õpetaja on õnneks mõistev, nii et koduseid töid ja kirjalikku kraami sai kogu nädala tehtud ja edasi-tagasi meilitud. Ja koosolekuid oli ja siis on ju vaja kogu elu pooleks aastaks ümber korraldada, elamine nii siin kui ka Tallinnas mingi tasandini ära orgunnida, niisama ka on paari järgmise nädala suuremat sorti tööga päris kibekiire ja no selle Tallinna teema paberite koostamine on ka nii keeruline, et ajab juhtme kokku ja keegi küsimustele ka ei vasta või siis vastab udujuttu. Noja enne Tallinna kolimist on mul veel poolteist nädalat puhkust ja siis veel üks eraldi lähetus Strasbourgi ja kõik see tuleb kuidagi ära korraldada, nii et siis ma olengi olnud nagu orav rattas ja mingil keskendumise metatasandil, et kõik korraga aetavad viis asja omavahel sassi ei läheks ja korralikult tehtud saaks. IRW, päris ideaalselt muidugi ei ole kõik välja kukkunud... Pean ausalt ütlema, et kuna hispaania keele kodused tööd tundusid kõige vähem prioriteetsed ja muuga võrreldes kõige halastavamad, said need tähelepanu ainult jaopärast ja nii palju, kui mujalt üle jäi. Noja täna saingi siis mailitsi tagasi parandatud kirjandi, mis oli muidu väidetavalt sisuliselt hästi üles ehitatud ja ajad olid ka õiged ja puha, aga mingil põhjusel olin ma kirjutanud absoluutselt kõik tegusõnad minavormis, olenemata sellest, kas mõtte järgi pidin seda tegema mina, tema, meie või nemad. IRW. Nemad ütlesin mulle, et Pablo tulen sinuga täna välja ja siis me proovin neid kalmaare. IRW. Ma sain neid parandusi nähes muidugi kõva kõhutäie naerda, aga kui ma seda tööd kirjutasin, siis tundus kõik täiesti normaalne... Muid vigu, muide, nagu eriti ei olnudki. Ei tea, mis radu mu aju küll käis? Aga jah, pole viga, ongi lõbusam :). Noja põnevam ka.

Ja, uskuge mind, mul ongi nüüd tükk aega ainult põnev :P.

Peatseni!

M.

Diivanilt

Väljas sajab vihma ja kõik kahiseb. Autod sõidavad mööda pigem mühina kui põrinaga. Ja hästi hall on. Aga ma ei viitsi tuld põlema panna.

Jalg edeneb. Ma käisin täna poes, oma jala otsas. Polnudki väga paha. Haiguslehte on veel mõnda aega. Aga ma vist ei tahagi seda kõike. Kopp on ees kodus istumisest. Lihtsalt ei taha enam.

Veider. Vanasti ma olin kuude kaupa kodust ära, iga päev ise linnas ja puha. Emme saatis uue grupiga mulle puhast pesu ja eluks vajalikku kraami, mina saatsin mustad riided vana grupiga koju pessu ja jätkasin uue grupiga kuskil uues maailma nurgas tuuritamist. Nüüd ma käin igal õhtul vannis ja ülejäänud aja veedan lihtsalt oma diivani peal. Ja mida vähem ma mujal käin, seda mugavam ma olen. Elu on naljakas.

Jalaga, muidu, läks hästi. Kipsi ega operatsiooni pole siiski vaja, piisab talle rahu andmisest, siis paraneb mõra ise ära. Olevat teine sellise parema koha peal. Juba ongi palju parem ka. Palju veel tatsata ei julge ja välja olen läinud täpselt ühe korra poodi, aga kodus täitsa käin ta otsas juba.

See-eest tõmbasin ma eelmisel reedel nätsuga hambast plommi välja. Kui juhtuma hakkab, siis jääbki juhtuma, eks! :) Igatahes, nuta või naera... Ma ei ole veel 35 aastatki vana, aga juba lagunen igast küljest... Loodetavasti kannatab see auk veel kuu aega, kuniks ma otsapidi Eestisse jõuan. Siinsetesse hambaarstidesse ma ei usu enam ammu ja no ma ei teaks ka, kust siin mõne otsinguil pihta hakata.

Huvitavamaid päevi oodates läbin suurte sammudega fotokooli peatükke. Sain kätte tellitud välgu ja oma elu esimese spetsiaalse portreeobjektiivi (mis on sigalärmakas!). Samuti tellisin natuke elementaarset stuudiovalgustust. Mida mul on esialgu vaja peamiselt fotokooli kontrolltööde tegemiseks. Eks näis, kas ma seda kraami kunagi ülejäänud elus ka vajan. Harjutasin igatahes uute vidinatega natuke kätt ja ilmselgelt pean veel palju harjutama. Mulle siiani ei meeldi välguvalgus. Aga ma olen valmis tunnistama, et ilmselt on see nii sellepärast, et ma ei oska veel õiget valgusnurka ja -tugevust rihtida. Nii et ma siis ostsin igaks juhuks paar pakki varupatareisid ka ja harjutan alustuseks oma kaisukaru peal. Pärast vajan mõnda abivalmis inimest, kes tahab endast pilte ja viitsib selle nimel paar tundi mitte tähele panna, et mina tema peal pildistamist harjutan :).

Lugesin veel läbi uue Harry Potteri. Selle kaheksanda raamatu. Mis oli tegelikult päris tore, aga sai nii ruttu läbi. See on ebaaus, et näidendites on igast leheküljest pool tühi... Vaheridade pärast, noh.

Täna istutasin selle aasta fuksiad ja pelargonid õue akna peale. Väljas on 16 kraadi. See peaks neile meeldima küll.

Pool nädalat tegelesin ühe 3000-tükise puslega. Kolme päevaga oli ta mul üsna koos, ainult üks larakas sinist taevast jäi veel paremat valgust ootama. See valgus saabus eile hommikul. Ma siis tegin kohvi ja ronisin kõhuli pusle otsa tükke uurima. Ja lõin kohvitassi küünarnukiga ümber. Märjaks saanud pusleosa kaotas joonelt kõik värvid, märjaks saanud tükid lagunesid viieks kihiks ja lõpptulemusena pühkisin ma pusle kõige täiega prügikasti. Täielik Murphy ikka! Ma ei mäletagi viimast korda, mil ma mingi joogiasja kuskile ümber lõin, see pidi olema aastaid tagasi. Ma üldiselt ei ole sugugi koba - mul õnnestub kahel korral kolmest mis tahes kukkuma hakanud asjad veel õhust kinni püüda ja mu kohvitassid on tegelikult ka nii laia põhjaga, et neid lüües on suurem tõenäosus nad lihtsalt kuskile kaugemale lükata kui nad ümber lüüa... Aga muidugi seekord oli vaja pusle kindlasti üle ujutada...

Kolmapäeval käis koristaja. Kes on mul tohutult suur latatara. Sellepärast mulle kohe üldse ei meeldi kodus olla, kui ta tööle tuleb. Noja sellepärast ka, et mul on tunne, et ma olen tal jalus. Pluss imelik on niisama diivanil vedeleda, kui tema minu pliiti küürib. Aga jah, kui ta ei tee tööd, siis ta räägib mul kõrvu vett jooksma. Seekord rääkis ta mulle poolteist tundi sellest, kuidas ta loobus Mehhiko reisist, mille ta pere talle ja ta abikaasale kinkis. Sest Mehhiko teda ei huvita, kaugel on see ka, (cenotedes ja lainetes) ujuda ta ei oska, püramiididest on tal poogen ja minema pidi ta ju omaenda igava vanatoiga, kellega nad teeksid Mehhikoski samu asju kui kodus - st maanduksid teleka ette ja jääksidki sinna. Väga eriline suhtumine. Ma läheks iga kell tema asemel. Mehhiko on üks mu lemmikriike üleüldse kogu maamuna peal! Muidugi, iga inimene peabki tegema nii, nagu talle endale õige tundub. Aga ma kohe üleüldse ei mõista teda - kes ütleb ära reisist??? Tasuta reisist? Ja veel niiiiiiiiiiiiii ägedasse kohta??? Nojah.

Aga rohkem ma ei tahagi praegu midagi kirjutada. Lähen otsin mingit muud tegemist. Ja panen tule põlema.

Järgmise korrani!

M.

Meditsiinilistest imedest

Niisiis. Pärast mitmepäevast diivanil lebamist ja valutava jalaga läbiräkimiste pidamist võtsin ma taas kasutusele oma ustavad kargud ja kalpsasin jälle ühel jalal kliinikusse arstile. Ja olgu öeldud, et armsa doktori esimene reaktsioon mind karkude otsas nähes oli täiesti hindamatu - ta lõug vajus keset koridori sõna otseses mõttes töllakile ja silmad läksid murest suureks kui tõllarattad. Küll see oli südantsoojendav osavõtlikkus, selle eest andestan ma talle kõik meie suhtlemisraskused :D.

Igatahes, vaatas teine mind ja vaatas jalga ja ütles, et tema küll aru ei saa, miks ta mul nii valus on. Vaatas uuesti mind, vaatas uuesti jalga, katsus siit ja sealt, vaatas üle kõik pildid. Kutsus radioloogi ja teise arsti ka pilte vaatama. Noja siis selgus, et kahe seniteada mõra taga on tõenäoliselt kolmas ja tunduvalt suurem väsimusmurd. Mis pidi olema nii anomaalne, nii erandlik ja nii sitt, et ta ei teadnud, kas naerda või nutta. Leidis, et ma olen kõige erilisemate vigastuste tekitaja tema karjääri jooksul, ja teatas, et parem loodame, et ta nüüd eksib, sest selle uue häda puhul on vaja taas vähemalt kuus nädalat kipsi või kõige halvema stsenaariumi korral koguni uut operatsiooni.

Prognoosi kinnitamiseks realiseeris ta aga Luxi mõistes tõelise meditsiinilise ime ja pani mulle IRMi (ehk MRI ehk MRT) aja juba tervenisti järgmise nädala teisipäeva hommikuks. Ärgem unustagem, et meil tuleb praegu pikk nädalavahetus, nii et põhimõtteliselt tekitas ta mulle IRMi aja kolme päeva pärast, ehkki radioloogias teatati nii talle kui ka mulle, et IRMi järjekorrad ulatuvad praeguse seisuga septembrisse ja no erakorralistel juhtudel saaks selle ehk juuniks. Tema saatis vastuvõtutädi kukele, helistas isiklikult radioloogile, teatas, et teisipäeval ma tulen ja kõik. Muljetavaldav saavutus. Mul tekkis päris uhke tunne, kui ma vastuvõtus pärast uut arstiaega kinni pannes ütlesin, et mulle pandi IRM järgmiseks nädalaks ja mul on uut arstiaega vaja kohe pärast seda. Kolm registratuuritädi ei suutnud oma kõrvu uskuda ja küsisid paberit näha, et veenduda, ega ma ei eksi ja kas mu IRM on ikka 2. mail 2017, mitte 2. mail 2018. Sest tõesti, nii võimatu on see IRMide asi siin tavaliselt...

Nojah, ega siis nüüd pole midagi teha. Seni keelati jalga sekundikski maha panna, soovitati süüa valu ja põletiku vastu karpide viisi ibuprofeeni, kirjutati välja järjekordne ortoos ja haigusleht. Noja paistab, et ma näen ka oma kallist doktorit lähiajal jälle päris palju... Hmm. Ta on tegelikult mul muidu väga äge - suht noor ja energiline ning alati ka väga põhjalikult tubli, seda pean ma ta kohta ütlema. Mitu korda, kui ta on mind näiteks enne või pärast mu füsioseanssi kliiniku kohvikus näinud, on ta alati iseseisvalt otsejoones minu laua juurde tulnud, et küsida, kas kõik on ikka hästi või et miks ma jälle kliinikus olen ja ega ometi midagi tema parandatud jalaga viltu pole... Sellist osavõtlikku suhtumist muidu ei leia kuskilt, teistel on kõikidel sinust suva, kui nad sulle väljaspool oma kabinetti vastu jooksevad. Selles mõttes ta mulle meeldib. Aga teisalt on meil temaga mõnikord tõelised suhtlemisraskused, sest kohati peab ta mind väga intellektivaeseks blondiks ja seega me räägime üksteisest pooltel kordadel väga mööda. Mis on mõnikord ka veidi frustreeriv. Enamasti tekivad sellised probleemid muidugi sellest, et tema on itaallane ja mina eestlane, aga omavahel räägime me prantsuse keelt - ja kuigi me mõlemad räägime seda täiesti hästi, on see meie mõlema jaoks siiski võõrkeel, nii et mõnikord tekib ikka vajadus täpsustada, mida ta nüüd sellega mõtles või mida mina sellega mõtlesin. Noja kui mina täpsustusi küsin, siis ma pigem tahaks, et ta räägikski mulle meditsiiniliste terminitega ja anatoomilisi nimesid kasutades, milles asi on või mis ta nüüd täpselt tegi, sest need on vähemalt sellised kindlad fikseeritud asjad, millest ma ise ka aru saan või mille järgi ma saan pärast uurimistööd teha. Aga tema peab mind võimetuks sellist kraami mõistma ja vastab mulle nii huupi lasteaiaasju, et põhimõtteliselt seda ma ta käest pooltel kordadel ikka teada ei saa, mis ma tahan. No à la küsisin ta käest haavaniitide väljavõtmise ajal, et mis materjali ja kuidas ta operatsiooni ajal kõõluses endas kasutas. Pidasingi silmas reaalselt materjali, et kas ta kasutas klambreid või mis niiti ja kuidas täpsemalt (see on oluline informatsioon, kas või sellest seisukohast, et mõni materjal on jäigem kui teine ja sellest sõltub, kuidas arm selle ümber paraneb ja kui elastne see koht jääb ja mida ma hiljem selle jalaga julgen teha), aga tema vastas rõõmsalt, et ärgu ma muretsegu, ei, haava ei pea uuesti lahti võtma. Seda veel sellise hääletooniga, et ma otsustasin täpsustamise sinnapaika jätta... Vot. Aga noh, parem ikka hea arst väikeste suhtlemisprobleemidega kui hea suhtleja väheste ravimisoskustega. Nii et ma olen temaga kokkuvõttes ikkagi väga rahul... Ja tõesti, tema tänane näoilme mind karkudel nähes oli lihtsalt nii hindamatult eriline, et oleks tahtnud suisa kallistada teda...

Kui aga pikk jutt nüüd lühidalt kokku võtta, siis laud on mul nüüd jälle saatekirjadest ja retseptidest lookas. Taksojuht aitas mul apteegis käia, Katrini saatsin poenimekirjaga mu toiduvarusid täiendama... Algab järjekordne diivanielu ajastu...

Tänan tähelepanu eest!

M.

Sellest, kuidas ma Amsterdami ei läinud

Ma pidin reedel Amsterdami minema, eks. Ja siin ma siis nüüd olen, kõhuli kodus Luxis põrandal, läpakas ees ja jalg jääkoti otsas. Oli teine reedeks jälle nii hell ja pirtsakas, et ma ei söandanud teist kuidagi rohkem retsida. Pärast saavad nendest mõradest viimati veel murrud ja kus seda jama siis veel... Sedakorda on kõiges süüdi eelmise nädala lollakas tuletõrjeõppus. Enne oli kõik OK, aga seitsmendalt korruselt mööda treppe alla ronimine ei olnud mu jalale tuntavalt kuigi meeltmööda. Keset nädalat ei saanud talle puhkusepäeva ka anda ja nii oligi tal reedeks kannatus juba üsna viimase piiri peal. Nojah. Aga samas mis ma ikka virisen. Tuletõrjedrill on iseenesest ju vajalik ja ega mul üksi ebamugav polnud - Marika aeti üldse ilma igasuguste õueriieteta majast välja, sellise külma ja vastiku tuulise ilmaga...

Enivei. Eks ma siis veetsin terve eilse päeva sohval piltidega jännates ja tänane saab olema eilse kordus. Emiliaga sai loomulikult jälle astronoomilistes kogustes fotosid tehtud ja nii ma siis üritan nendest mingit mõistlikku kogust välja sortida. Kusjuures ma pean tõdema, et ehkki tema on oma fotoka üldse nurka visanud, peaks hoopis tema rohkem fotodega hakkama tegema, sest tal on nii hea silm, et kohe kadedaks teeb! Ta oskab isegi täiesti ebafotogeenilisest minust kenasid pilte teha :). Juba kümme aastat tagasi tegi ta minust ühe mu lemmikpildi ever. Jaa, me tunneme üksteist kümme aastat! Ja ta pildistab endiselt hästi.

Hmm. Eelmisel nädalal laadisin ma muidu ühe kontrolltöö fotod ka fotokooli serverisse üles ja eile sain nende kohta tagasiside. Ootasin huviga, aga sedakorda sain ikka no tõelise mulli vastuseks. Põhimõtteliselt käib see süsteem neil nii, et mina laen ülesanded üles, siis seal keegi vaatab neid pilte ja salvestab oma kommentaarid audiofailiks, mida mina pärast oma kodus diivanil kuulan, kohvikruus käes. Ainult et päris näost-näkku vestlusega võrreldes on sellise süsteemi miinus see, et nende jutt läheb mõnikord kohe üle mõistuse rändama ja piltidest suudavad/viitsivad nad rääkida heal juhul kaks minutit ning sellele eelneb või järgneb 28 minutit lihtsalt heietamisi. Eilne hindaja rääkis maast ja ilmast, sellest, kuidas ta on juba nii vana, et uni läheb hommikul ära ja nii ta siis juba istubki kohvikruusiga arvuti taga, sest New Yorgis on väga kole ja hall ilm ja mitte miski vägi ei vii teda tänase ilmaga majast välja. Siis eksis ta ära lapsepõlvemeenutustesse ja oma igapäevaelusse jne. Iseenesest muidugi oli kõik tore ja norm, ta tundus väga vahva inimene olema ja see oli selline mõnus laupäevahommikune kultuuridevahetus, et ühest küljest mul oli täitsa õdus kohe kuulata, kuidas tema teises maailma otsas oma hommikut veedab ja aknast välja vaatab. Teisest küljest lihtsalt ma oleks täitsa huvitunud ka sellest, mis tal mu piltide kohta öelda on... Nojah. Samas piltide hinded jäid kõik A, A- või B+ raamesse, nii et ju tal siis lihtsalt ei olnudki midagi rohkemat öelda. Noja tõele au andes olid seekordsetest piltidest üle poole ka tehnilised näpuharjutused valguse kontrollimise ja peegelduste ja muu säärase kohta, nii et ega ta kunstiteoseid ei saanudki, vaid lihtsalt enamasti vaikelusid, mis pidid illustreerima valgust selle, teise ja kolmanda nurga alt. IRW. Näete, niimoodi ma siin näiteks ühte enne kodus tegin (sellest ma parem ei hakka siia pilte üles panema, kuidas ma kraanikausis istusin, ise kapi all käkras, et Emiliast aknast tuleva valgusega samuti kooli jaoks vajalikke portreesid teha):

Enivei. Emiliaga hakkasime vaatama jälle uut hispaaniakeelset sarja Gran Reserva. Selle tegevus toimub Rioja veinitootjate seas ja issand, vot see on juba selline tõeline hispaania seep, mis annab peaaegu Mehhiko telenoveladelegi silmad ette. Juba esimeses osas oli selge, et inimesi hakkab surema kui kärbseid, absoluutselt igal abielus inimesel on vähemalt üks armuke (kes on enamasti tema õe või venna abikaasa) ja sel vaesel külapolitseinikul seal ei ole tolle ühe perekonna tõttu absoluutselt ainsatki hingetõmbeminutit. Tõtt-öelda see sari mulle väga ei meeldi, aga no kuna ta mul nüüd olemas on, siis ma vaatan ta ikkagi lõpuni. Üks osa õhtu kohta ja tasapisi. Hispaania keelele tuleb ikka kasuks. Aga El Internado oli nii äge :). Seda võiks ühel päeval suisa uuesti vaadata :).

Jaa, ma saan ise ka aru, et ma olen täiesti ära mandunud. Muust pole enam rääkida kui valutavatest jäsemetest, diivanil istumisest ja järgmistest seepidest. Aga noh, küll see aeg ka üle läheb ja kus ma siis hakkan ringi müttama! Tulgu ainult see va suvi juba! Ja paranegu see va jalg ära! Kus ma siis teen endal elu jälle põnevaks! Ausõna!

Aga mis siis ikka. Aitab küll heietustest. Lähen teen hispaania keele kodutööd ära ja võtan siis jälle pildid ette. Näete, eile läbi sorditutest mõned on siin.

 

Pakaa!

M. 

Pool üksteist

Emiliaga oli meil ülitore nädalavahetus. Me kokkasime, veinitasime, pildistasime, vaatasime hispaaniakeelseid filme, käisime kolm korda ujulas, saunatamas ja korra Mondorfis spas, jalutasime minu jala võimalust mööda linna peal ja värvisime mune. See viimane tegevus lõppes muidugi teatava fiaskoga, sest kui me olime munadele lilleõiekeste ja oksakestega filigraansed mustrid peale saanud, otsustasime me nad õlise lapiga üle pühkida, et nad kenamini säraksid. Ainult et kui me olime nad linaseemneõliga üle tõmmanud, otsustasid nad hakata valgeks tagasi tõmbuma. Lõppkokkuvõttes olid meil seega taldrikutäis seest siniseks keenud ja pealt jälle kaameks tõmbunud munasid. Millest meil üsna ruttu kopp ette sai, nii et kuus tükki ootavad mind veel külmikus :).

Ilmadega oli nii ja naa. Tema tuleku ajal jagus veel paariks päevaks päris viisakat sooja kevadilma, nii et mõned fotosessioonid saime me puhta pluusiväel ära tehtud. Siis kiskus ilm aga käest ära ja nüüd tuli radikad jälle sisse lükata ning äravisatud kindaid tahaks ka kangesti jälle tagasi. Paljakäsi on ikka päris jahe ja tatitõbi ähvardab ka kallale kiskuda. Just siis, kui ma hakkasin lootma, et mul õnnestus sellest sel hooajal lõplikult pääseda.

Emiliaga on meil muidu viimasel ajal elu kuidagi väga koordineeritud. Meil juhtuvad kõik asjad enam-vähem ühel ajal. Viimase sünkroniseerimise tulemusena hakkab tema nüüd ka korterit ostma. Londonisse, muidugi. Nairagi on korteriostu lävel, tema siis Berliinis. Mina olen juba pool aastat, st 10% pangalaenu tagasi maksnud, aga see aeg on nii ruttu läinud, et ma pole seda veel märgatagi jõudnud. Küll me oleme kõik suureks saanud. Räägime omavahel pangalaenust, mööbliostust, IKEA abil sisustamisest, investeerimisest, omakapitalist ja muust säärasest. Millal me kõik niimoodi igavaks täiskasvanuks muutuda jõudsime?

Fotokooli peatükid lähevad nüüd ludinaga, hoog tuli kohe tagasi, kui väljas valgeks läks ja mina jälle liikma sain. Sain mitu kontrolltööd jälle tehtud ja praegu kaalun ma siin välkude teemat. Ühte on nimelt vaja, aga ma ei suuda ma kuidagi otsustada, kas ma peaksin investeerima kohe korralikku välku või piisaks mõnest vähem võimsast ja odavamast vidinast ka. Tähendab, probleem seisneb selles, et ma ei tea, kas mulle siis hakkab välgu kasutamine meeldima, kui ma oskaks temaga juba midagi oma tahtmist mööda teha ka. Kui ei, siis kolme korra pärast pole ju kallist välku vaja. Kontrolltööde pildid saaks kindlasti tehtud mõne odava vidinaga ka ja odavamast jubinast poleks mul väga kahju, kui ta suurema osa ajast lihtsalt kotis seisaks. Aga kui mulle jälle see välgutamine meeldima hakkab ja kasutamine paremini selgeks saab, siis oleks mõttekas ju kohe korralik ja kallim asjandus muretseda, et ma ei peaks midagi topelt soetama. Ohjah, elu väiksed dilemmad :).

Ühtegi rabavat uudist ei ole mul teile aga seegi kord. Elan siin vaikselt oma elu - pääsesin füsioteraapiast, otsin Amazonist sääsevõrku, alla olen võtnud täpselt 300 grammi, üleeile tegin sibulasuppi, täna sain kätte Andaluusia Lonely Planeti ja pikemat aega teen juba suvise Malaga jaoks plaane. Igakevadisel kombel tahaks muudkui igale poole minna ja sõita ja poodelda ja reisida ja kohvikuterrassil istuda ja üldse, naerda ja inimeste seltsis toredalt aega veeta. Tuju läheb muudkui ülesmäge, selja taga on pikk tore nädalavahetus ning tänu vabale esmaspäevale on ka see töönädal kuidagi eriliselt lilleliselt lühike. See nädalavahetus saan Amsterdamis emmega kokku :). Nad tulevad lilleparaadi vaatama. Ma siis lähen ka. Panen jala tõeliselt proovile. Vot.

Aga praegu lähen magama. Pool üksteist, nagu ontlikule tööinimesele kohane.

Head ööd!

M.

Arenguruumi veel on

Ma käisin täna arsti juures. Sain teada, et mul on pöid valus sellepärast, et seal on kaks luumõra. Ülekoormusest. Jalg pole enam harjunud õigesti käima. Tere-tore. Ja noh, kuna midagi pole teha, siis tuleb samas vaimus - ainult vaiksemalt - edasi lasta ja vaadata, mis saab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin hoopis sellest, kuidas ma eelmisel nädalal jalast pilte käisin tegemas. Sest see oli jälle paras anekdoot, ehkki seekord said pildid kohe esimese korraga õigest jalast ja puha.

Lihtsalt kui ma olin pildid ära teinud ja koridoris plaati ootasin, tuli radioloog (mitu korda) välja küsima, et vabandage, madamm, kas te olete ikka kindel, et te pole midagi ära murdnud. Mille peale mina hämmeldunult vastasin, et olen küll, jah, ainult Achilleuse kõõlust on opereeritud, aga seda ma ju teile ütlesin juba. Vot, aga seal mu kõrval toolis istus üks hästi kirjudes riietes tädi, pealtnäha nii kuuekümnene ehk. Kõhn ja kena ja energiline. Tema siis kuulas pealt, muigas ja astus ka vestlusse. Ütles, et tal oli ka novembri alguses operatsioon. Ja küsis, et mida minusuguse noore inimesega siis täpselt tehti.

Mina muidugi viisaka inimesena vastasin, et bla-bla-blaa. Jesver, ja kus ta siis kukkus seletama. Jajaa, Achilleuse kõõlus, jaa, mu mehel oli ja mul ka, jaa, oi, see on karm... Jaa kargud ja taastusravi ja... Kõõlused on üldse hirmsad. Ma ükskord võtsin autopagasnikust poekotte ja tõstsin natuke kätt ja õlakõõlused läksid. Kaua aega ei saanud kätt üldse liigutada, aga siis opereeriti. Ja pöid teeb nüüd haiget? Oi, teate, see on kinnnndlasssssti väsimusmurd. Mul oli ka, mõlemal jalal. Esimese opereerimise olid nad just jõudnud lõpetada noja siis ma kargasin natuke kargu ja teise jala peal ringi ja kohe oli sellest kargamisest teisel jalal ka väsimusmurd. Ja pärast seda kukkusin ma kodus karkudega ukerdades trepist alla. 15 astet. Täitsa teadvusetu olin, mees kutsus kiirabi. Pähe tehti 27 õmblust, näete, siia! Aga eiei, ärge muretsege, ma tunnen end hästi, eiei, see juba on üle läinud, üldse ei anna tunda. Täna olen ma siin radioloogias hoopis sellepärast, et ma detsembris pärast seda kukkusin kodus selili ja mu hingetoru nihkus suure põrutusega paigast. Mitu sentimeetrit. Oi, kui valus see oli. Kolm päeva jõulude ajal olin arsti nägemata haiglas ja milline valu... Opereerida ka ei saa. Kuude viisi kestis. Aga siis ma nüüd lihtsalt korra köhisin ja järsku läks üle. Nüüd saadetigi vaatama, et mis toimub...

Ja mina muudkui kuulasin ja imestasin ja tänasin taevast ja mõtlesin, et ma ei olegi oma hädiste jalgadega maailma kõige suurem hädapätakas. Arenguruumi veel on... Annaks taevas, et ei peaks sellistesse stratosfääridesse arenema...

M. 

Pika nädalavahetuse ootuses

Eelmine nädal läks niimoodi mööda, et ei jõudnud hingata ka. Põhimõtteliselt läksin ma iga päev enne normaalset aega kodust välja ja jõudsin tagasi enam-vähem kella üheksaks õhtul. Küll oli vaja käia hommikul kliinikus, küll teha hommikul vara või õhtul kauem istungitööd, küll käia pärast tööd trennis jne jne jne. Ainult ma vist hakkan vanaks jääma - terve nädal otsa sellist jooksmist jutti võtab nädala lõpuks ikka korralikult kutuks. Kui vähegi saab, siis ma rohkem füsiot ei taha, sest mina ei jõua lihtsalt hommikuti selle kliiniku vahet enam siblida. Aga eks viimane sõna jääb homme muidugi arstile.

Õnneks oli nädalavahetus eriliselt soe ja päikeseline ning see enam-vähem kompenseeris kogu möödunud eriliselt nõmedat nädalat. Sain täna kohvikuterrassil istudes isegi selle aasta esimese päikesepõletuse ja 22-kraadise ilmaga võis täitsa kohe lühikeste varrukatega ringi lasta. Samuti sain lõpuks ometi jälle lihtsalt täie mõnuga fotokaga linna peal luusida ja rattaga sõita. Mul on vaja takkajärge fotokooli päris palju pilte esitada ja harjutada ka. Kusjuures nüüd on mul ka kaamerat armastavat modelli tarvis, sest viimased peatükid on kõik olnud portreefotodest ja inimeste pildistamisest ning kontrolltööde ülesanded on ka vastavad. Õnneks tuleb kolmapäeval Emilia külla. Temal on alati hea meel, kui keegi tema peal kätt harjutab, ning ma andsin talle juba teada ka, et mul on plaanis teda fotokaga alatult ära kasutada. Ta ütles ahah ja lubas enne juuksurist läbi käia :D. Milline meeldiv suhtumine!

Muidu viimastest uudistest nii palju, et eile aitasin Katrinil uued rulluisud sisse sõita - tema rullides, mina jalgrattaga kõrval. Nii tore oli! Vahepeal istusime kohvikuterrassil (sealt see päikesepõletuski) ja vahepeal nautisime jõeäärset rattarada. Kõik oli juba nii roheline ja õites, et täitsa suve tunne tuli! Eelmisel kolmapäeval käisin aga elus esimest korda tai chi tunnis. Mis oli ühest küljest päris tore, aga teisest küljest võib-olla mitte päris minu jaoks. Või noh, tunni esimene osa, kus kõik koos harjutusi tegid, oli päris mõnus, aga pärast seda pidid kõik tund aega ise omaette harjutama ja õpetaja käis siis igaühe juures 15 minutit abiks. Ainult et kuna mina päris rohelisena ühtegi erilist harjutust ei teadnud, tekkis mul pärast käte kolmesajandat korda tõstmist ja langetamist seal peegli ees kergelt totter tunne. See osa, kus minuga tegeleti ja näidati, mis ma tegema pean, oli muidugi tore. Aga no maitea. Ma mõne korra võib-olla käin ikka veel. Pikemalt ma sellega vist aga tegeleda ei kavatse. Mul on ikka veidi aktiivsemat sporti vaja, sest ma olen niigi nii suure osa ajast omaette oma mõttemulli sees, et mediteerimine ajab mu viimati suisa koomasse. Pigem on mul vaja rahmeldada ja samas midagi koordineeritut teha. Midagi sellist, millega mu hädised jalad ka rahul oleksid. Küll ma midagi sellist ka leian.

Veel tellisin esimest korda Soome pagarite käest päris õiget leiba ja mägede viisi Karjala pirukaid ka. Neilt saab kord nädalas endale kraami tellida ja see tuuakse siis meile suurte kastidega tööle, kus üks usin Soome osakonna töötaja tellimused laiali jagab. Nii äge! Nende leivapakk oli muidugi selline, et ma söön seda vist kena kolm nädalat, aga mis siis. Vahelduseks maitseb väga hea :).

Noja mis veel? Vist ei olegi rohkem midagi öelda... See nädal on meil ainult kolm tööpäeva ja kolmapäeva õhtuks jõuabki Emilia külla. Ootan juba hirmusväga, mulle tundub plaanide järgi, et meil saab eriti vahva olema! Muu hulgas pidime me minema salsapeole ja Mondorfi spasse, värvima mune ja korraldama mitu fotosessiooni... Kõlab lõbusalt :). Loodetavasti pole ilmad väga koledad ja jalg teeb ka koostööd.

Enivei. Söök sai valmis ja ma nüüd lähengi laon endale pajaroamäe taldrikule ja hakkan filmi vaatama.

Olge mõnusad ja rääkimiseni!

M.

Chiri Biri Binn

Olin ühel ilusal õhtul kohalikus hiinakas. Tellisin toidu ära ja suundusin allkorrusele vetsu. Kus muusika mängis. Tunduvalt kõvemini kui söögisaalis.

Ajasin omi asju. Ja järsku avastasin, et millegipärast ronivad pähe Kuldse Trio lollakad laulusõnad sellest, kuidas kaugel-kaugel Hiinamaal elas kord üks armund paar. Edasi tulid kivirünta-punta-anta änta ja muud sellised.

Ega ma oma mõistusest sel hetkel eriti hästi ei arvanud. Aga neid laulusõnu muudkui tuli kuskilt mu alateadvusest edasi ja lõpuks sain ma aru ka, et see on tingitud kõlaritest kostuvast muusikast. Kus üks malbe häälega neidis sama meloodia järgi äärmiselt melanhoolset hiinakeelset lugu leelutas ja minu ajukurdude vahelt vastavaid eestikeelseid sõnu välja koukis.

Ma tõesti ikka veel saan regulaarselt tünga sellega, et usun, et mõni laul võiks ka Eestist pärit olla. Kas või kõige lollim. Või kõige isamaalisem. Ma ei oska teile kirjeldadagi oma pettumust, kui avastasin, et "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt" on Normandia rahvalaul ja ka "Vändra metsas, Pärnumaal" ei ole ka sugugi Eesti laul. Nüüd tuleb välja, et isegi Kuldse Trio lollakas pilalaul tuli kaverdada...

Mis siis ikka. Vähemalt tuleb välja, et ma tean ka mõnda päris hieroglüüfides laulu. Oskan kohe laulda teist ja puha. Järgmine kord saan asiaatidega lihtsamini jutu peale :). Aga see oli raudselt selle nädala suurim avastus. Kuulake siis teie ka!

Kosmeetikast, ekleeridest ja gentrifitseerimisest

Mul oli terve nädala internet ära. Pildipostitus oli mul ette valmis tehtud ja ajastatud, seegi läks hästi. Muidu aga elasin terve nädala justkui keldris. Ei saanud ei ilmateadet vaadata ega uudiseid jälgida, skaibis hängimisest ja plaanitud arvete maksmisest rääkimata. Isegi piltidega ei saanud tegeleda, sest üles neid ju ilma netita ei riputa ja printer on mul ka läpakaga üle wifi ühendatud. Naljakas ikka. Vanasti ei olnud kõik asjad nii omavahel seotud. Nüüd tõmbab aga keegi kuskil lukus ruumis ruuteri kogemata seinast välja ja kohe pooled asjad muutuvad ümberringi kasutuskõlbmatuks! Kui lihtne on tegelikult igapäevaelu halvata! Ja kui külmkapid, pliidid ja südamehaigeid jälgivad monitorid hakkavad ka internetist sõltuma, võib sellistest ootamatutest katkestustest sõltuda palju rohkematki... Enivei. See selleks. Elasin üle - vaatasin DVDsid, lugesin ja tegin süüa. Polnud hullu midagi. Lihtsalt natuke tüütu.

Muu poolest oli üsna sündmustevaene nädal. Või noh, kui välja arvata neljapäevane Pomme Cannelle'i restoranis käik ja Kirchbergi kinole-ostukeskusele tehtud pommiähvardusest tekkinud kumu. Päevad läksid linnutiivul, nii et eile jõudiski Naira oma peiksiga mulle järsku juba kuidagi külla. Ja nii tore on! Ma pean jälle tõdema, et nad on ikka nii teistmoodi eluviisiga, et mõjuvad minu kindlaks kujunenud rutiinis kui värske ja üllatav tuuleõhk :D. Mul on isegi raske välja tuua, et mille poolest me siis nii erinevad oleme, sest meil justkui sarnast ei olegi midagi. Mina panen näiteks ennast oma praktilisuses hommikul valmis no maksimaalselt 15 minutiga, enamasti veel kiiremini. Nairal läheb hommikuti enda presentaabliks saamisega aga poolteist tundi, sest kõigepealt on vaja juukseid sirgendada, siis salke lokitada, siis kulme kammida, küüsi lakkida ja teha umbes 13x põhjalikum näomeik kui mina ka kõige erilisematel elupuhkudel vaevuksin. Lõpptulemus on muidugi väga hoolitsetud, läbi mõeldud ja ilus. Ja tema siiras vaimustus lennujaamast ostetud kallist lauvärvikomplektist on nii nakkav, et mul tekib ka kohe väike tahtmine endaga rohkem tegeleda ja naiselikumaks hakata. Mis on tegelikult ülimalt tänuväärne! Mul ei oleks midagi selle vastu, kui me üksteisele lähemal elaksime ja tihemini kokku saaksime. Ma olen täiesti veendunud, et ta avaldaks minu väljanägemisele, hoolitsetusele ja naiselikule käitumisele väga positiivset mõju. Juba ainuüksi tänahommikune doos Nairat pani mu näiteks tundma, et mul on vaja KOHE kulme kitkuda, endale lauvärvid osta ja päikseprillid ka tunduvalt kallima margi vastu välja vahetada! Mõelda ainult, mida ma kõike tahaksin teha, kui ma temaga kord kuus või kord nädalas kohtuksin!!! Mul ei oleks, muuseas, midagi proovimise vastu. Päris huvitav oleks.

Olgu veel mainitud, et nädalavahetuseks saabusid nad suurema kohvriga kui mina viieks nädalaks Kuubale kaasa võtsin. Eilse pärastlõuna jooksul jõudsid nad juba kaks korda riideid vahetada (reisitunked Luxi sobiva esimese komplekti vastu ja Luxi sobiva esimese komplekti õhtusöögile minemise riiete vastu). Kolm paari kõrge kontsaga saapaid oli tal ka igaks juhuks nädalavahetuseks kaasa võetud, et ikka valikut oleks. Pluss sussid, föön, juuksesirgendaja ja veel mingi muu juukseaparaat, mille kasutamist ma veel pole näinud. Nende kõige esimene ettevõtmine Luxis oli aga kondiitripoodi ekleeride järele sööstmine. Nad ei mallanud isegi kohvrit minu juurde maha panna, vaid tormasid kõige pagasiga minu koduuksest mööda kondiitriärisse, sest mõlemad on tohutud magusasõbrad ja Naira igatses minu kodukondiitri ekleere nii väga, et tegi neist alatasa vestlustes juttu. Täna hommikul toimus meil majas ka põhjalik keskustelu teemal millisesse kondiitripoodi täna ilmtingimata jõudma peab ja kas homme on neist mõni lahti ka või tuleb täna homsed varud ära osta. Lõpuks jäi jutt nii, et täna käivad nad linna minnes Oberweisis, proovivad seal paari head küpsetist, siis vaatavad paar tundi poodides ringi ning söövad seejärel Chocolate House'is kooki, joovad kakaod ja proovivad paari käsitööšokolaadi. Õhtul enne kojutulekut on neil aga plaan Arensist homseks ka piisavalt küpsetisi kaasa tuua. Vot nii siis. Olgu öeldud, et minu eilsed ekleerid on tänaseni külmkapis, sest vastupidiselt neile isutab minul 99% ajast soolase järele ja magus tõmbab mind mõnikord küll, aga üsna limiteeritud kogustes. Mina ei jõudnud eilset annust lõpetada :D.

Igatahes. Praegu näitab Naira Alexile Luxi, ise pidasin ma targemaks nendega mitte linna peale minna. Jalg tahab nädalast hädasti puhkust ning kuuetunnine jalgsiekskursioon oleks talle kindlasti liiast olnud. Tegelt on sellest kahju, sest ilm on ilus ja külalistega tahaks ju ka võimalikult palju aega veeta. Sest kui teile jäi eelnevast jutust mulje, et tegemist on mingi mõttetu blondi bimboga, siis te eksite! Sellel vabalt nelja keelt rääkival tütarlapsel on nimelt magusa- ja kosmeetikaarmastusele lisaks doktorikraad endiste tööstuskvartalite gentrifitseerimise vallas! Temaga on huvitav ja õpetlik ka muudel teemadel rääkida. Näiteks arhitektuurist, disainist, olukorrast Mägi-Karabahhis, Armeenia genotsiidist, joogast, ühistest tuttavatest, reisidest ja kingadest. Ja kuna ta vaatab nii hoopis teisi asju, on mul temaga tavaliselt huvitav omaenda linnaski ringi kolistada. Ma tõesti pole kohanud veel mitte kedagi teist, kellele oleks Luxi kateraali sisse astumise järel tekkinud esimese asjana põletav küsimus, et miks selle tillukeses apsiidis on võlvi asemel tavaline sirge lagi, kui hoone ise näeb välja vanem kui sirge lae tegemise oskus. Küsimus oli nii põletav, et me vaatasime pärast kodus giidiraamatust järele. Kirikule on nimelt juurdeehitus tehtud...

Vot. Aga hästi. Aitab ka tänaseks latramisest. Kõigi eelduste kohaselt on külalisi varsti tagasi oodata. Kokkamisplaanid ootavad. Olge siis teie mõnusad ja nautige kevadist nädalavahetust. Kui internetti antakse, kirjutan varsti jälle! :)

M.

Ilus Vichy

Jõudsin lõpuks Vichys tehtud piltide sorteerimiseni ja panen mõned teile vesistamiseks siia ka.

Minu lemmikkoht Vichys - suur saal, kuhu on kokku juhitud eri allikate veed. Seal käiakse siis mitu korda päevas ette kirjutatud allikast sobivate omadustega vett joomas.

 Vichy ilus-ilus ooperimaja.

Sellistes ägedates koridorides saab linnasüdamele tiiru peale teha. Vihmase ilmaga asendamatult äge!

Ütleks, et peegeldus tundub reaalsem kui reaalsus...

Tõeliselt äge art-déco stiilis kirik. 

Ma ei saanud seal oma silmi sellest lauast lahti. Kuidagi väga romantiline oli mu meelest...

Ja see oli kuidagi väga unenäoline mu meelest...

Sääsepesa

Kust sääsed tulevad? Kas on võimalik, et mul on akna taga mingis minule tundmatus pütis sääsepesa? Midagi tõsiselt imelikku on lahti! Kui ma Luxi tulin, nägin ma nelja aasta peale kokku umbes kolme sääske. Nüüd aga on eelmisest suvest saadik selline jant, et kui väljas on +13 kraadi või soojem ja tiba vihma tuleb ka, on minul kohe sääsed toas ja no enam magada ei saa. Sügisel lohutasin ma end sellega, et kohe läheb külmaks ja siis saab neist lahti. Ainult et ei saanud. Kevadtalvel oli ka korra selline soojem poolnädal, millega kaasnesid väikese viiteajaga toas sääsed, ja nüüd terve selle nädala olen ma juba jälle öösiti magamistoas sääski taga ajanud. Kust nad siis niimoodi nüüd kõik välja kargavad? Miks just minu magamistuppa? Noja ausõna, tegemist ON sääskedega, ma võin maha löödute laibad tõestuseks ritta laduda! Ma ei mõista! Eriti vihale ajab veel see, et muidu magan ma küll sügavalt, aga üheainsa pisikese verejanulise sääsepoja pirin kõrva ääres ajab mu niimoodi üles, et see rikub terve öö ära. Mida ma siis nüüd tegema pean? Hakka või sääsevõrku ostma, ainult kinnitada pole seda ju kuskile... Appiiiii!

Hmm. Muidu tahtsin selle ära mainida, et eelmisel nädalavahetusel käisime Katriniga iluuisuvõistlust vaatamas. Või noh, sellega läks nii, et me tahtsime omast arust paar tunnikest võistlust vaadata ja siis gala ka lõpetuseks ära vaadata, aga kui me kohale jõudsime, selgus, et nad on oma kavast nii palju ees, et võistelda oli jäänud veel täpselt viimasel grupil, st kuuel võistlejal. Veelgi enam - enne galat tõotas tulla päris pikk auk. No mis siis ikka. Need viimased kuus olid õnneks muidugi need kõige paremad, nii et neid oli lust vaadata, aga mul oli vaim palju rohkemaks ja pikemaks valmis. Nojah. Galale, muide, olid pääsenud praktiliselt ainult jaapanlased, sest nemad panid kõik kategooriad kinni. Nad tõepoolest olidki teistega võrreldes täitsa ekstraklass, ei saa midagi öelda. Aga kõik pärast naljatlesid, et huvitav, kas võistlustel osales ka mõni selline jaapanlane, kes medalikohale ei tulnud? Igatahes, väga tore päev oli. Ma polnud varem ühelgi iluuisuvõistlusel ise kohal käinud, olin ikka ainult telekast vaadanud. Aga kohapeal pani kogu see olustik ikka rohkem kaasa elama ja üleüldse, hull uisutamise isu tuli ka. Ma isegi küsisin järgmine päev füsioterapeudilt, et mis ta arvab, kas ma võiks proovida, ainult naaaaatukene ja hellalt, kui ma ei ürita ühtegi trikki teha, vaid lihtsalt liuglen ilusti ja ettevaatlikult :). Aga eks vastus oli ju ette teada - oota veel paar kuud. Grrr. Kui saaks siis paari kuuga hakkama! Aga aprilli lõpus pannakse liuväli ju suveks kinni ja tegelikkuses tuleb siis septembrini välja oodata. No enivei. Tegelikult ma ju teadsin seda. Ma niisama vahutan. Muidu tekkis  mul kohe tahtmine mõnele suurejoonelisemale uisuvõistlusele ka sõita. Helsingi võistlused on nüüd ju tulemas, aga sellele rongile ma isegi ei ürita enam poole sõidu pealt hüppama hakata. Võib-olla sätin end siis järgmisel kevadtalvel hoopis Milanosse MMi vaatama. See on siit üsna lihtsasti ligipääsetav koht...

Järgmisel nädalavahetusel peaks mulle aga Naira oma peiksiga Berliinist külla tulema. See tundub praegu veel siiski üsna hägune kauge tulevik olevat, sest plaanid on meil puhta tegemata ja meil kummalgi pole üldse olnud aega külaskäiku isegi ootama hakata. Lennupiletid said neil ostetud juba detsembris, aga me ei ole sellest ajast saadik rääkima trehvanud ja ma nüüd avastasin, et ma isegi ei tea, millal nad konkreetselt siis jõuavad :). Nojah, küll see saab siis jooksvalt ära lahendatud. Muidu olen aga mõttest üsna vaimustuses. Naira on selline hästi positiivne inimene ja kohe nii hoopis teistmoodi, et mõnikord mulle lausa tundub, et meil ei olegi midagi ühist. Meile meeldivad absoluutselt erinevad asjad, alates riietest ja filmidest ning lõpetades hobide ja toiduga, ja omavahel hakkama saamiseks tuleb meil seega mõlemal ikka üüratuid kompromisse teha. See aga ongi tema puhul hästi tore. Minule ei meeldi tema valik, temale ei meeldi minu valik ja siis me lõpetame kompromissi raames alati mingi sellise senitundmatu kolmanda lahendusega, mida ei mina ega tema poleks eales muidu kaalunud, ja mõlemad saavad uue ja teistmoodi kogemuse. Või välimuse. Sest temaga on tõeliselt äge ka šoppamas käia, kuna ta sobitab mulle asju, mida mina eluilmaski puu peal teist korda ei oleks vaadanud. Aga tulemus on tegelikult alati tõeliselt lahe... Selles mõttes on temaga kohtumine alati hästi inspireeriv ja kuidagi... harjumuspärasest mugavustsoonist väljaraputav. Vot. Ja ma olen juba seega ette 120% kindel, et meil saab tore olema.

Selle nädalavahetuse molutan aga maha. Jalg oli nädala lõpuks jälle üsna paistes ja armutust üleekspluateerimisest hell, nii et rahu kulub talle ära. Endal on ka sellest füsio-töö-ujula vahet silkamisest hull väss peal, nii et ma tõesti ei plaaninudki selleks nädalavahetuseks peale frikadellisupi tegemise mitte midagi. Loen raamatu läbi, vaatan kolm-neli osa oma El Internadot ja pesen pesu. Mõned füsioteraapiast tulnud arved peaks ka ära maksma ja paarile kirjale vastama.

Hmm. Ja mis veel? Mu jõulukaktused on hakanud jälle uusi lülisid kasvatama, see on nii tore. Aaloe on ka oma aknalauda nii ära armunud, et kasvab mühinal ja on kohe iga järgmise pooltunniga jälle äsja saadud suuremast potist välja kasvanud. Istutasin ta jälle ükspäev ümber, võtsin ühe juurtega suuremat sorti poja ka ta küljest ära. Nüüd tänaseks oli jälle üks uus pojake varre küljest pea välja pistnud. Pak choi seemned pistsid samuti kõik ninad välja ja neli potitomati taime panin ka jälle idanema. Kolmel neist on nüüdseks nina väljas. Üle-eelmisel aastal lõppes mu tomatisaaga teadupärast täieliku fiaskoga, sest nad kõik lendasid tormiga akna pealt minema või surid muidu ära. Eelmine aasta ma siis kohe nimme ei püüdnudki midagi söödavat kasvatada. Aga paistab, et nüüdseks olen traumast üle saanud ja valmis uuesti proovima. Mastaape võtsin aga arvestatavalt koomale. Toona alustasin ju kümnekonna taimega, mida on korteris aknalaual kasvatamiseks ilmselgelt liiga palju.

Sellega ma nüüd aga ka lõpetan. Aku saab tühjaks ja seega on vabandus arvuti käestpanemiseks täiesti olemas.

Sau-pakaa!

M.

Turbokiirendus

Teate, nii kui märts kätte jõudis ja ma kontorisse tagasi maandusin, läks elu jälle nii intensiivseks, et blogisse ma enam ei jõua ja kirjutada ka niikuinii midagi huvitavat enam ei ole, vähemalt nii tundub mulle endale. Aega jääb ainult töö ja trenni-füsio vahet sebimiseks. Jõle vara peab üles tõusma, et hommikul enne tööd veel seal va kliinikus käia, ja jõle hilja jõuab koju, kui pärast tööd ka trenni minna. Ükspäev ma just võtsin aega ja tõdesin, et läksin punkt kell 7 majast välja ja jõudsin kell 21 tagasi, see aga omakorda tähendab, et kella kümneks oli mul juba surmauni ja sellise graafiku juures rohkem tõesti midagi ei jõuagi. No hea küll, mõni päev saan ma siiski ka kell 8 majast välja, aga ega see eriti päästa, sest sellise päevakava juures on ikkagi kõige suurem puudus lihtsalt niisama olemise ajast ning kella seitsmest kaheksani hommikul ma kindlasti lihtsalt niisama olemiseks üles ei tõuse. Aga noh, see selleks. Üksiti on mu päevaprogrammi lisandunud selline energiamahukas ja mõtlemist nõudev päevakorrapunkt nagu kottide suurpakkimine, st eri trenniasjade igapäevane kuivatamine ja kokku-lahku pakkimine. Midagi ei tohi ju kuskile maha unustada ega segamini ajada, muidu on kohe ikka väga ebamugav. Proovige näiteks ise pärast ujulast tulekut ja peapesemist end ilma juukseharjata inimestele näidatavaks saada või pärast jõusaalist tulekut ja enda ärapesemist avastada, et teised alukad jäid maha ja ainus võimalus on tõmmata jalga higist läbimärjad ja haisvad püksid. Veel hullem on ujula kabiinis avastada, et trikoo jäi koju nagisse kuivama, või jõusaali minnes tossude asemel ujula plätud kaasa võtta. Novat, nii ma siis pakingi igal hommikul ülima keskendumisega suurt seljakotti kokku-lahku ning üritan üleüldiselt lihtsalt päevagraafikul sabast kinni hoida. Jalale selline tempo muidugi eriti ei meeldi, mis iseenesest pole ka ime. Õhtuks on ta tavaliselt paks kui pakk, nädala lõpupoole ei lähe paistetus enam magamisega ka üle. Plaanin talle nüüd homme täieliku puhkusepäeva anda, ehk see veenab teda uut nädalat jälle ilusamalt alustama. Eks me näe. Aga ega tal muud üle ei jää, peab ära harjuma. Ja ma ka.

Kui nüüd aga elutempo välja arvata, siis tööl tagasi olemisega muidu harjusin ma küll paari päevaga ära. Tõesti, pärast kahte päeva oli juba selline tunne, nagu ma poleks ära olnudki. Kõik oli nii tuttavlik ja samamoodi. No hea küll, kraanivesi tundub siiani kole jäine, sellest asjast olen ma ikka tõesti välja harjunud (meil on majas ainult külm vesi. VÄGA KÜLM vesi.). Aga muu tundus kõik täiesti vana ja tavaline. Klahvikombinatsioonid tulid täitsa endal meelde, ei pidanud kelleltki küsima minema. Paroolid olid ka kõik meeles. Samad näod liikusid samamoodi koridori peal - kes hõikas kaugelt ja entusiastlikult tere, nagu alati, kes tegi teretamise iga hinna eest vältimiseks näo, et ta on kõndides hirmsasti raamatusse süvenenud, nagu alati jne jne jne. Väga paljud tulid muidugi esimestel päevadel mu lahtist ust märgates juttu ajama ja järele pärima, et kus ma siis kõik see aeg olin. Ka teistest üksustest. See oli väga tore :). Aga päriselt... esimese reede pärastlõunaks tundusid pea neli kuud kodust elu juba eelmisesse aastasse olevat jäänud... Naljakas asi see inimese mõistus.

Hispaania keele uus semester hakkas ka kohe, kui olin tööle tagasi jõudnud. Sain oma kõige esimese siinse õpetaja tagasi, mul on selle üle väga hea meel. Ta meeldib mulle ja ta on hästi tihedalt seotud ka siinse Hispaania kultuurikeskuse tööga, nii et ta alati promob mingeid üritusi ja kutsub meid sinna-tänna. Võib-olla ma nüüd leiangi juba energiat ja julgust mõnele üritusele minna. Neljandal tasemel ei olnud mu keeleoskus veel nii hea, et oleksin suutnud neid üritusi nautida, aga nüüd peaksin ma juba oma ümber toimuvast väikesema vaevaga aru saama. Mmm, täitsa võtan vist ükskord asja ette, kui neil jälle mingi filmi- ja snäkiõhtu on. Keelerühm on meil nüüd muidu väiksem kui varem ja pentsikul kombel on minu eelmisest kursusest veel kolm õpilast maha jäänud, nii et pooled on mul selles grupis juba varasemast tuttavad. Ei teagi, mis nendega juhtus, ei ole veel olnud aega pikemalt rääkida. Ei usu, et nad päriselt istuma jäeti, aga võib-olla jäi neil siis suure töökoormuse tõttu eksam tegemata või tuli ka kokku liiga palju puudumisi. Mmm, muidu enda juures panin küll juba esimeses tunnis tähele, et talvisest iseõppimisest ja sarjade vahtimisest tundub kasu olevat, ma sain enda kohta tunnis päris ladusalt jutustatud, sõnad tulid lihtsamini kätte ja tunnis vaadatud filmist sain ka täitsa hästi kuulmise peale aru. Olen rõõmus. Ja väga motiveeritud, sest selle nädala jooksul ajasin käigu pealt suvise keelekursuse paberid ka korda ja ootan nüüd innukalt augusti lõpus kolmeks nädalaks Malagasse sõitmist. Tahaks juba väga merd ja päikest ja õues olla... Mere ja kajakate puudumine on Luxi kõige suurem miinus üldse... Päriselt!

Mm. Päike on meil aga täna õnneks siin ka üle pika aja väljas. Võib-olla peaksin jõusaaliratta asemel hoopis enda jalgratta otsa kargama ja sellega sõitma minema, et erakordsest ilmast viimast võtta. Terve selle nädalavahetuse on meil siin Kockelscheueris rahvusvahelised iluuisuvõistlused. Vbla peaks sinna välja väntama ja vaatama, kuidas asi välja näeb. Me plaanime homme Katriniga niikuinii pikemalt võistlusi ja galat vaatama minna, aga kui ma tänaseks pärastlõunaks paremaid plaane välja ei mõtle, siis võiks ju iseenesest täna ka korraks vaatama minna, et mis seal siis toimub. Kaks eestlast on ka võistlemas, üks neist just täna õhtupoolikul... Täitsa põnev oleks näha! Samas võib-olla jään ikka selle juurde, et istun tõeliselt intensiivse nädala lõpetuseks terve päeva kodus, puhkan jalga, vaatan sarja ja panen seajalad keema... Sest molutaminegi kuluks ära.

Aa, sarjadest rääkides - võtke teadmiseks, et ma pole ammu kohanud nii põnevat sarja nagu Hispaanias tehtud El Internado. Näete, treiler on SIIN. See on selline žanriülene asi, et ühest küljest on nagu noorte kooli- ja suhtedraama, aga teine süžeeliin on täitsa krimka moodi (endisest vangist spioonid, kunstivargused ja salamõrtsukad), kolmas natuke ulmeline, valgusvoogude, geenimutatsioonide ja helendavate silmamunadega, neljas tõeline Mehhiko armastusromaanikestest võetud ammukadunud poja lugu, viies ajaloo ja natsidega seotud saladuste ja meditsiinikatsetuste teema ja üldse... Ja kõik see on kuidagi nii läbi põimunud, et ma ei saa siiamaani, st kolmanda hooaja lõpuski veel aru, kuhu nad siis omadega tüürivad ja mis kõige selle taga on. Kõikmõeldavad asjad on sinna ühesõnaga kokku keevitatud ja eks ta selline seikluslik tiinekate film kokkuvõttes ole, aga tulemus on minu jaoks tõeliselt ootamatu ja mitmekesine ning tihti oskavad nad seeriad nii põnevates kohtades pooleli jätta, et lihtsalt EI OLE VÕIMALIK jätta järgmist osa kohe otsa vaatamata. See on tõeliselt sõltuvusttekitav. Päriselt.

Enivei. Aga sellega ma tänaseks ka lõpetan. Annan teile ainult veel ühe retseptiidee, mis sedakorda on SELLINE. Päris lollikindel asi, ma ütleks. Tulem on hea ja valmistamine on ka lihtne. Ei ole vaja eriti mökerdada ja pärast poolt kapitäit nõusid pesta. Tomat annab üllatava meki. Ja külmalt on need isegi paremad kui soojalt! Olen mitu päeva neid õhtul näksinud, sest mul tuli sellest kogusest 10 pätsi ja no seda ikka jagub ühele inimesele. Vot.

Aga nautige siis nädalavahetust ja olge toredad!

M.

Vichy tervisevetest

Homme on tööpäev! Kui harjumatu! Mõistus saab sellest aru, aga tunnet küll ei ole. Kardetavasti ootab mind homme šokk :). Mis tabab mind nii umbes pärast kolmandat tundi töölaua taga, ma pakuks. Või noh, maksimaalselt kell kaks pärastlõunal... Ma olen muidu püüdnud valmistuda küll, näiteks üritanud viimased kaks nädalat oma unerežiimi jälle kohandada ja ärkamisaega ettepoole tuua. Pean ju lisaks niisama tööl käimisele endiselt kaks korda nädalas enne tööd veel ka füsioteraapiasse jõudma. Aga üldse veel ei taha selliste asiste asjade peale mõelda...

Reaalsuse eest põgenemiseks veetsin ma viimased tööeelsed päevad hoopis sanatooriumis. Kesk-Prantsusmaal Vichys. Tuli selline mõte, et läheks ja prooviks need terviseveed ka ära, kui ma niikuinii veetrenni pean tegema ja kui mul veel aega natuke vabamalt käes on. Ja no mis ma oskan öelda. Üleüldises plaanis väga tore ettevõtmine. See on üks väga armas linn. Natuke Pärnu moodi - suurte kuurordiparkide ja laia jõega. Jõeäärne oli neil ka kenasti korda tehtud, selliseks pikaks ja mõnusaks promenaadiks, kus on kohvikuid, mänguplatse, harjutusmasinaid, lamamistoole, kanuulaenutusi ja mida iganes. Neil oli jõe ääres isegi rand, kus suvel ujuda tohib. Eriti kui ma seal ühes välikohvikus jalga puhkasin, tekkis Pärnu tunne, sest taamal paistis veel samasugune sild ka nagu meil Pärnus too kesklinna sild on. Väga kodune ja mõnus!

Linnakeskus on ka ilus, neil on seal hästi palju juugendit ja art déco stiilis maju. Üleüldse, belle époque on seal igal pool. Näiteks on seal igasuguseid metallkarkassiga ägedaid struktuure, nagu pikad pargikoridorid, mis võimaldasid tervele kuurordikvartalile kenasti katuse all tiiru peale teha (ükspäev sadas õhtul vihma, siis oli see nii tänuväärne asi), arvukad allikapaviljonid ja siis muidugi nende eriliselt uhke ooperimaja! Tõeliselt elegantne, ma ütlen.

Mis puutub allikatesse, siis neid on seal palju. Kuulus pudelivesi tuleb ainult ühest, Célestines'i allikast, aga neil on seal eri temperatuure ja eri mineraalide poolest rikkaid allikaid veel vähemalt 4-5 (kui mitte 12). Keset linna on neil selline suur veepaviljon, kust saab kraanist vähemalt neljast eri allikast pärit vett. Kõik käivad seal regulaarselt joomas ja pudeleid täitmas. Mujal on siin-seal veel väiksemaid paviljone, kust saab ainult ühest konkreetsest allikast pärit vett. Nendesse saab sisse ainut sanatooriumi väljastatud magnetkaardiga. Ei ole midagi nii, et mine ja joo, millist vett tahad, see käib ikka vastavalt sanatooriumiarsti ettekirjutustele. Sinna kesksesse suurde veepaviljoni pääseb õnneks niisama ka (kui õige uks üles leida) ning ma käisin seal iga hommik pudeleid täitmas ja pilti tegemas. See on lihtsalt nii väga ilus ja eksootiline. Mulle väga meeldis.

Ent kui linn ise oli tõeliselt tore, siis Vichy spaaline külg ei vastanud kohe üldse mu ootustele. Esimene probleem tulenes juba sellest, et praegu on talvehooaeg, nii et mitmed kohad olid sellepärast kinni, ning topeltebamugavust tekitas asjaolu, et sealne nädalavahetus tundub langevat pühapäevale ja esmaspäevale, mistõttu olid lahtiolekuajad nendel päevadel kohe eriliselt ebamugavad. Ma näiteks muidu ei tuleks ilmaski selle peale, et minna kell 9 hommikul sauna. Aga seal tuli mul näiteks pühapäevane päev kujundada lahtiolekuaegade tõttu just nii, et alustad kell 9 hommikul mullivanni ja saunaga ning trenni ja harjutusi teed pärastlõunal. Mis on minu meelest natuke ebaloogiline, aga no nii oli. Noja kuigi ma olin plaaninud käia ära Vichy kolmest termaalkeskusest vähemalt kahes, pidin lõpuks leppima ikka iga päev sama kohaga, sest Callou avatakse alles märtsi lõpus (seda ma teadsin ette) ning Dômes'i kassiir väitis mulle uksel, et minu välja vaadatud päevapakette hakkavad nad oma spaahotelli välistele klientidele müüma alles 1. märtsist, ehkki seda muidugi ei olnud nende kodukal kuskil kirjas. Niisiis saingi ma kõik plaanid käigu pealt ringi teha ning ainult Célestines'i terme proovida. Noja need olid natuke naljakad. Mitte halvad, aga minu ootustele absoluutselt mittevastavad :D.

Esimene üllatus oli seal see, et kogu see kolmekordne spaahoone oli paksult täis valges riides zombisid. Pooled neist olid laksualuselt õndsa näoga ja tasasel sammul kulgevad valgetes kitlites saledad töötajad, kes olid kõik kuidagi võltsblondid naisterahvad, hoolitsetud, ühesugused ja mingis oma mullis viibivad ajakirjailu etalonid, kelle peamiseks suhtlusviisiks oli hillitsetud naeratus ning kes rääkisid ainult äärmise vajaduse korral ning siis ka nii mahedalt, et neid nagu hästi ei kuulnudki. Ülejäänud pooled kandsid valget hommikumantlit ja froteesusse ning olid sama silmnähtavas ja sama õndsalt reaalsuskauges transis kui töötajad. Ma ei tea, nad vist olid juba kell kuus hommikul sinna ajatusse vaiksesse valgete hõlstide keskusesse kulgema läinud või hommikusöögi kõrvale mingit rahustit joonud, muidu nad ei oleks kindlasti jõudnud kella üheksaks sellist seisundit ja nii kaetatud pilku saavutada. Igatahes, kui ma fuajeesse sisse astusin, seljakott seljas, värvilised tsiviilriided üll ning meel ilusast ilmast ja hommikukohvist ärgas, tundsin ma end kohe tõeliselt sobimatu, kaugelt liiga energilise ja rohmakalt silmariivava sissetungijana.

Noja ma ei olnud päriselt enne adunud, et selle spaa näol on tegemist peamiselt sanatooriumiga, mitte veekeskuse või muuga. Sealne teenustekaart, mis ka veebis ülal, oli mitmekümne lehekülje pikkune ja põhimõtteliselt lubati kuuritajatele suurusjärgus sada imet, muu hulgas lubati vabastada kõik soovijad hoobilt näiteks tselluliidist, rasvast, ülekilodest, stressist, artriidist, reumast, nahaprobleemidest, seedehäiretest ja kõigest muust. Ainult et mulle sai alles täpselt kohapeal selgeks, et kui mitte soovida seedeelundkonna tegevust ergutavat massaaži või kortsudevastast näohooldust, jäävad võimalused ikka kohe väga kesiseks. Selles spaas ei olnud nimelt isegi ühteainumastki basseini, olid ainult ilusad pisikesed arstikabinetid... Ja minul on raske sellist maja spaaks nimetada.

Eelnevalt valisin ma enda jaoks välja spaa- ja spordipaketid, mis olid neil nii veebis kui ka brošüüridel ilusasti ette nähtud, ning olin vaimus valmis tõsiselt treenima. Ainult et nende pakettide kirjeldused ei valmistanud mind kuidagi ette selleks, et 40-eurose poolepäevase pileti eest saab juurdepääsu ainult täpselt ühele Vichy kloorivee ja viiekümne inimesega täidetud 10-meetrise läbimõõduga mullivannile ja et muid veega täidetud anumaid ega basseine ei ole seal mitte ühtegi! Noja pmst veel sai selle raha eest käia 80-kraadises soome saunas ja juua nii palju värsket vurtsuga Vichy vett kui kõhtu mahtus. Noh. Ma ei tea, minu jaoks jäi kuidagi midagi puudu. Aga kuna mul midagi muud üle ei jäänud, käisin ma siiski iga päev pool päeva selle mullivanni ja sauna vahet ning siis igapäevaselt võimlemas ka. Jõusaal oli neil õnneks väga hästi varustatud ja üks ilus lihaseline noormees käis musklikasvatusmasinate vahel pea kaotanud vanaprouadele lahkesti ka näitamas, milleks see või teine masin ette on nähtud. Seda oli tore jälgida :). Armas kuidagi.

Muidugi ma olen täitsa valmis tunnistama, et see nende visioon tervisevetel käimisest on ka omaette võetuna äge, ainult et kellel tänapäeval kõige selle jaoks nii vabalt aega käes on? Ma küll ei usu hästi, et mina kunagi sellise ettevõtmiseni jõuaksin. Vichy leivanumbriks on nimelt kolmenädalased kuurid, mis algavad sellega, et kõik sanatooriumi arstid vaatavad su üle ja siis esitavad sinu kohta hinnangu. Edasi sööd sa kolm nädalat ainult nende ette kirjutatud sööki, käid kolm korda päevas ette nähtud allikal ravivett joomas, teed igapäevaselt treeneriga trenni, käid iga päev Vichy (kloori)vee vannis ja mõnel raviseansil ning oledki kolme nädala pärast uus inimene. Pärast seda jälgitakse sind veel distantsilt regulaarselt kena kuus kuud, et sa ikka jätkaksid samamoodi söömist ja treenimist. Ja tulemused on kuulu järgi väga head. Mis ei ole muidugi ime, sest selle ajaga peaks uus eluviis külge hakkama ja tulemusi andma küll. Aga no päriselt, kust inimesed võtavad ühekorraga nii palju raha JA nii palju aega??? Minu kogemused on näidanud, et neid kahte ressurssi üheaegselt omada ei ole võimalik... Enivei, lühemaid pakette pakutakse muidugi ka. Näiteks selliseid iga-aastase tervisekontrolli lahendusi, et kui seal viis päeva järjest nende juures viibida, siis pannakse sulle järjest kinni konsultatsioonid igasuguste eriarstide ja meditsiinitöötajatega alates günekoloogist ja lõpetades toitumisnõustajaga. Need olid neil seal kõik majasiseselt olemas ja seega oli randevuu kindlustatud. Päris hea mõte mu meelest! Teed kõik korraga ära ja rahu majas. Oleks prantslane, tasuks see täitsa vist kaalumist.

Aga jah. Ilm oli ka tõeliselt kevadine, väljas oli 16 kraadi, kohvikuterrassid olid lahti, nartsissid õitsesid ja rahvas oli õues. Üleüldse oli Vichy selline mõnus provintsilinnake, kus inimesed olid lihtsad ja kus nägi veel ka kunagisi stereotüüpe. Näiteks jõin ma igal hommikul eri brasseries kohvi. Igaühes neist oli vanamoodsa leti taga üksainus keskealine ülitõhus proua, kes kuivatas pidevalt klaase ning võttis minult tellimuse intensiivse pilgu, kulmukergituse ja sõnatu noogutamise abil, pidades ise katkematut vestlust leti ümber passivate vanameeste kambaga, kes kõik üksteist ilmselgelt tundsid ja kes veetsid sama ilmselgelt kõik oma hommikud muu seltskonna puudumisel seal niimoodi koos. Viimne kui üks papi oli ehtne prantslane, ruudulise sonimütsi ja halli habemega ning lahtiste hõlmadega pruuni jopega, mille all oli triiksärgi peale tõmmatud kampsun. Mõnel oli väike kannatlik (või siis ilmselt lootuse kaotanud) terjer paela otsas ja nii umbes veerandil kuulusid varustuse hulka jalutuskepid või rulaatorid. Kõik olid sinna ilmselgelt ükshaaval kokku tuianud ning nad rääkisid katkematult kõva häälega juttu, enamasti kasvavate üürihindade teemal. Mõni lehitses omaette nohisedes kohalikku ajalehte ka, telekas hääletult taustaks üürgamas. Lotopiletid ja hobuste võiduajamiste kihlveosedelid olid neile soola- ja pipratopside kõrvale juba hommikul vara keset iga lauda valmis pandud ning baariletil kõrgus suur kuhi sarvesaiu... Ühesõnaga... See oli veel sihuke vana Prantsusmaa, mida varsti näeb ainult muistsetest filmidest.

Ja muud nagu ei tulegi praegu pähe. Seega viskan pesu masinasse ja asun kokkama. Tahan homme tööle viimiseks juustupulki küpsetada. NEID. 

Järgmise korrani!

M.

Ühe juustu-singi stritsli lugu

Küpsetasin juustu-singi stritsli. Imelise, mõnusa, pehme ja rasvase (retsepti sain siit! Täiesti fantast - nii blogi kui ka retsept!). Seda tuli terve mägi, nii et mõtlesin kontorist läbi astuda ja töökaaslastele ka kohvi kõrvale viia. Postkontorisse oli niikuinii asja. Tõstsingi stritsli suurele taldrikule, mässisin toidukilesse ja panin kotti. Hakkasin astuma. Poole tee peal tuli mõte, et vaataks, kas mul ikka sissepääsukaart on kotis. Tuhnimise käigus pillasin koti maha ja mis te arvate? Muidugi oli taldrik peenikesteks kildudeks ja sai üleni kilde täis. Sissepääsukaarti ka kotis polnud. Nii palju siis sellest. Viskasin endiselt isuäratavalt lõhnava stritsli kõige oma ilusa suure taldriku jäänustega lähimasse prügikasti ja marssisin koju tagasi. Sedasorti päev siis täna!

Selles mõttes muidugi läks hästi, et tänu sellele jäi mul sadu kaloreid sisse söömata. Ma siin olen neid üritanud viimasel ajal nimelt pisut lugeda, sest garderoobiga läheb asi juba kriitiliseks. Riided hakkavad diivanil veedetud talvehooaja lõpetuseks igast kumerusest kiskuma. Nii ma siis olen mitu nädalat hoolega suutäisi lugenud ning iga viimse kui juustu- ja ananassiviilu kaalu ja kaloreid arvestanud, et päevas üle 1500 kalori kokku ei tuleks. Sporti olen ka niikuinii teinud vähemalt viis päeva nädalas. Ja noh, nii ma siis elan. Ainult kaalu peal ei muutu midagi. Eks ta ole, rasv asendub lihastega. Tean-tean. Aga jube tüütu, tahaks natukenegi näha, et asi edeneb!

Nojah. Igatahes, pärast stritsli parki prügikasti viimist tegelesin koristamisega, sest Paula jäi angiini ja nii tuleb mul sel nädalal ise vahelduse mõttes oma majapidamisega hakkama saada. Täheldasin majandamise käigus, et mul on praegu suuremat sorti ostuhoog peal. Teen nüüd talve tagasi vist. Või siis on süüdi kevad ja see, et energiat ja mõtteid on rohkem. Ükspäev ostsin endale näiteks balance padi, mille peal ma füsios ka kogu aeg harjutusi teen. Nüüd ma siis iga natukese aja takka turnin ta otsas. Naljakas, mis asju kõik ikka välja mõeldakse ja kalli raha eest poes müüakse :). Ja siis minusugused tunnevad, et ei saa ilma selliste vidinateta üldse hakkama :). Tegelikult võiks muidugi lihtsalt diivani peal ka püsti seistes neid harjutusi teha. Aga ei, mul oli selleks täitsa eraldi matti tarvis! No hea küll, tegelikult on mul plaan ta tööle kaasa võtta, siis ma saan iga kord printeri juurde minnes ta peale kolm korda astuda. Seal ei ole diivanit, eks. Nii et õigustus on olemas.

Üleeile tellisin Amazonist ka pak choi seemned. Vaatasin ükspäev Terevisiooni ja sain teada, et neid saab täitsa vabalt aknalaual lillekastis ka vähehaaval kasvatada, kui neil mitte lasta väga suureks minna, vaid nad noorest peast supi sisse võtmiseks ära kaksata. Ja need tegelt väga maitsevad mulle ning käivad ka väga paljude aasiapäraste toitude sisse. Nämm! Mul oli kohe vaja proovida.

Ja siis eile tellisin veel hispaaniakeelse sarja El Internado. Tundub väga põnev, ma esimese osa vaatasin isutekitamiseks juba netist ära. Muidu tegelikult ingliskeelseid sarju ma vahingi netist, eks, aga hispaania keeles on mul praegu veel DVDsid tarvis. Ma ainult kuulmise peale ei jõua kõike jälgida, nii et mul on hispaaniakeelseid supakaid ka alla abiks tarvis. Nädala lõpuks peaks DVDd kohal olema. Ei jõua ära oodata.

Lähitulevikuks nillin endale veel seenepotti, kus ise endale panni peale panekuks seeni kasvatada. Näiteks SELLIST. Helle andis mõtte ja nüüd ma muudkui otsin netist sortimenti :). Tegelt ma leidsin varem šampinjonide karbi ka, aga praegu blogi jaoks otsides enam mitte... Hm. Aga ma otsin edasi.

Noja mis veel... Mm, ostusid rohkem õnneks ei meenu. Jala paranemise rindelt nii palju, et viimase pooleteise nädalaga on mu kõndimises toimunud tõeline arenguhüpe nii tempo kui ka tehnika vallas. Vahepeal oli see teema veel ainult, et sisetaldade ja endiselt kergelt paistes jalaga hakkasid kõik jalanõud hõõruma. Ühekorra sain villi ka, mis läks muidugi katki, ja ossa, kus ma siis sain terapeudi käest peapesu. Aga no see vill nüüd on peaaegu ära paranenud ja Compeedi plaastrid aitavad edasise hõõrumise vastu ka, olgu taevas nende eest tänatud! Aga muidu ma just täna täheldasin, et ma nüüd juba lihtsalt kõnnin, ei mõtlegi iga jummala sammu juures igasuguste keeruliste valemite peale. Tore.

See on ka tore, kui saab sellel ajal linnas käia, kui kõik teised töötavad. Mõnikord ma kohe ei salli pühapäevi, sest esiteks telekast ei tule ühtegi tavalist huvitavat saadet ning teiseks on kõik kohad kinni, isegi kui tuleb millegi ägeda tegemise mõte. Pühapäeval on natuke jube isegi aknast välja vaadata, siis on väljas nii staatiline ja väljasurnud atmosfäär, et selline tunne tekib, nagu ma oleks viimane hingeline siin maamunal. Ei, hoopis ägedam on siis kodus olla ja linnas käia, kui kõik teised asjatavad ja kõik kohad on lahti. Seda lõbu ei jagu mulle muidugi enam kauaks. Järgmisel nädalal lähen ise ka tööle tagasi. Ühest küljest on nüüd tõepoolest aeg juba, nüüd ma liigun piisavalt vabalt juba küll. Teisest küljest ei tahaks veel, sest alles nüüd hakkas lõpuks ju hea :). Veel kaks nädalat tagasi ei jaksanud ma ära oodata, et kodust välja saaks. Aga nüüd, kus ma reaalselt juba saangi, on päris mõnus niimoodi, et hommikul kell kümme alles ärkad, siis väike kohv-kaks-kolm Terevisiooni kõrvale, siis ujulasse või füsiosse või jõusaali, siis on veel vaja näiteks midagi ostmas või korraldamas käia, siis kokkad vaikselt, sööd Ringvaate ajal ja siis vaatad õhtu lõpetuseks mõnda filmi või loed rahumeeli... Selline elurütm on päris tore, ausalt :)! Selle jätkamise vastu mul ei olekski midagi.

Aga olgu peale. Ma nüüd lähengi ja jätkan teda seni, kuni saan, mujal kui arvutiekraani taga. Olge siis selleks korraks jälle toredad ja rääkimiseni!

M.