Kust sääsed tulevad? Kas on võimalik, et mul on akna taga mingis minule tundmatus pütis sääsepesa? Midagi tõsiselt imelikku on lahti! Kui ma Luxi tulin, nägin ma nelja aasta peale kokku umbes kolme sääske. Nüüd aga on eelmisest suvest saadik selline jant, et kui väljas on +13 kraadi või soojem ja tiba vihma tuleb ka, on minul kohe sääsed toas ja no enam magada ei saa. Sügisel lohutasin ma end sellega, et kohe läheb külmaks ja siis saab neist lahti. Ainult et ei saanud. Kevadtalvel oli ka korra selline soojem poolnädal, millega kaasnesid väikese viiteajaga toas sääsed, ja nüüd terve selle nädala olen ma juba jälle öösiti magamistoas sääski taga ajanud. Kust nad siis niimoodi nüüd kõik välja kargavad? Miks just minu magamistuppa? Noja ausõna, tegemist ON sääskedega, ma võin maha löödute laibad tõestuseks ritta laduda! Ma ei mõista! Eriti vihale ajab veel see, et muidu magan ma küll sügavalt, aga üheainsa pisikese verejanulise sääsepoja pirin kõrva ääres ajab mu niimoodi üles, et see rikub terve öö ära. Mida ma siis nüüd tegema pean? Hakka või sääsevõrku ostma, ainult kinnitada pole seda ju kuskile... Appiiiii!
Hmm. Muidu tahtsin selle ära mainida, et eelmisel nädalavahetusel käisime Katriniga iluuisuvõistlust vaatamas. Või noh, sellega läks nii, et me tahtsime omast arust paar tunnikest võistlust vaadata ja siis gala ka lõpetuseks ära vaadata, aga kui me kohale jõudsime, selgus, et nad on oma kavast nii palju ees, et võistelda oli jäänud veel täpselt viimasel grupil, st kuuel võistlejal. Veelgi enam - enne galat tõotas tulla päris pikk auk. No mis siis ikka. Need viimased kuus olid õnneks muidugi need kõige paremad, nii et neid oli lust vaadata, aga mul oli vaim palju rohkemaks ja pikemaks valmis. Nojah. Galale, muide, olid pääsenud praktiliselt ainult jaapanlased, sest nemad panid kõik kategooriad kinni. Nad tõepoolest olidki teistega võrreldes täitsa ekstraklass, ei saa midagi öelda. Aga kõik pärast naljatlesid, et huvitav, kas võistlustel osales ka mõni selline jaapanlane, kes medalikohale ei tulnud? Igatahes, väga tore päev oli. Ma polnud varem ühelgi iluuisuvõistlusel ise kohal käinud, olin ikka ainult telekast vaadanud. Aga kohapeal pani kogu see olustik ikka rohkem kaasa elama ja üleüldse, hull uisutamise isu tuli ka. Ma isegi küsisin järgmine päev füsioterapeudilt, et mis ta arvab, kas ma võiks proovida, ainult naaaaatukene ja hellalt, kui ma ei ürita ühtegi trikki teha, vaid lihtsalt liuglen ilusti ja ettevaatlikult :). Aga eks vastus oli ju ette teada - oota veel paar kuud. Grrr. Kui saaks siis paari kuuga hakkama! Aga aprilli lõpus pannakse liuväli ju suveks kinni ja tegelikkuses tuleb siis septembrini välja oodata. No enivei. Tegelikult ma ju teadsin seda. Ma niisama vahutan. Muidu tekkis mul kohe tahtmine mõnele suurejoonelisemale uisuvõistlusele ka sõita. Helsingi võistlused on nüüd ju tulemas, aga sellele rongile ma isegi ei ürita enam poole sõidu pealt hüppama hakata. Võib-olla sätin end siis järgmisel kevadtalvel hoopis Milanosse MMi vaatama. See on siit üsna lihtsasti ligipääsetav koht...
Järgmisel nädalavahetusel peaks mulle aga Naira oma peiksiga Berliinist külla tulema. See tundub praegu veel siiski üsna hägune kauge tulevik olevat, sest plaanid on meil puhta tegemata ja meil kummalgi pole üldse olnud aega külaskäiku isegi ootama hakata. Lennupiletid said neil ostetud juba detsembris, aga me ei ole sellest ajast saadik rääkima trehvanud ja ma nüüd avastasin, et ma isegi ei tea, millal nad konkreetselt siis jõuavad :). Nojah, küll see saab siis jooksvalt ära lahendatud. Muidu olen aga mõttest üsna vaimustuses. Naira on selline hästi positiivne inimene ja kohe nii hoopis teistmoodi, et mõnikord mulle lausa tundub, et meil ei olegi midagi ühist. Meile meeldivad absoluutselt erinevad asjad, alates riietest ja filmidest ning lõpetades hobide ja toiduga, ja omavahel hakkama saamiseks tuleb meil seega mõlemal ikka üüratuid kompromisse teha. See aga ongi tema puhul hästi tore. Minule ei meeldi tema valik, temale ei meeldi minu valik ja siis me lõpetame kompromissi raames alati mingi sellise senitundmatu kolmanda lahendusega, mida ei mina ega tema poleks eales muidu kaalunud, ja mõlemad saavad uue ja teistmoodi kogemuse. Või välimuse. Sest temaga on tõeliselt äge ka šoppamas käia, kuna ta sobitab mulle asju, mida mina eluilmaski puu peal teist korda ei oleks vaadanud. Aga tulemus on tegelikult alati tõeliselt lahe... Selles mõttes on temaga kohtumine alati hästi inspireeriv ja kuidagi... harjumuspärasest mugavustsoonist väljaraputav. Vot. Ja ma olen juba seega ette 120% kindel, et meil saab tore olema.
Selle nädalavahetuse molutan aga maha. Jalg oli nädala lõpuks jälle üsna paistes ja armutust üleekspluateerimisest hell, nii et rahu kulub talle ära. Endal on ka sellest füsio-töö-ujula vahet silkamisest hull väss peal, nii et ma tõesti ei plaaninudki selleks nädalavahetuseks peale frikadellisupi tegemise mitte midagi. Loen raamatu läbi, vaatan kolm-neli osa oma El Internadot ja pesen pesu. Mõned füsioteraapiast tulnud arved peaks ka ära maksma ja paarile kirjale vastama.
Hmm. Ja mis veel? Mu jõulukaktused on hakanud jälle uusi lülisid kasvatama, see on nii tore. Aaloe on ka oma aknalauda nii ära armunud, et kasvab mühinal ja on kohe iga järgmise pooltunniga jälle äsja saadud suuremast potist välja kasvanud. Istutasin ta jälle ükspäev ümber, võtsin ühe juurtega suuremat sorti poja ka ta küljest ära. Nüüd tänaseks oli jälle üks uus pojake varre küljest pea välja pistnud. Pak choi seemned pistsid samuti kõik ninad välja ja neli potitomati taime panin ka jälle idanema. Kolmel neist on nüüdseks nina väljas. Üle-eelmisel aastal lõppes mu tomatisaaga teadupärast täieliku fiaskoga, sest nad kõik lendasid tormiga akna pealt minema või surid muidu ära. Eelmine aasta ma siis kohe nimme ei püüdnudki midagi söödavat kasvatada. Aga paistab, et nüüdseks olen traumast üle saanud ja valmis uuesti proovima. Mastaape võtsin aga arvestatavalt koomale. Toona alustasin ju kümnekonna taimega, mida on korteris aknalaual kasvatamiseks ilmselgelt liiga palju.
Sellega ma nüüd aga ka lõpetan. Aku saab tühjaks ja seega on vabandus arvuti käestpanemiseks täiesti olemas.
Sau-pakaa!
M.
Hmm. Muidu tahtsin selle ära mainida, et eelmisel nädalavahetusel käisime Katriniga iluuisuvõistlust vaatamas. Või noh, sellega läks nii, et me tahtsime omast arust paar tunnikest võistlust vaadata ja siis gala ka lõpetuseks ära vaadata, aga kui me kohale jõudsime, selgus, et nad on oma kavast nii palju ees, et võistelda oli jäänud veel täpselt viimasel grupil, st kuuel võistlejal. Veelgi enam - enne galat tõotas tulla päris pikk auk. No mis siis ikka. Need viimased kuus olid õnneks muidugi need kõige paremad, nii et neid oli lust vaadata, aga mul oli vaim palju rohkemaks ja pikemaks valmis. Nojah. Galale, muide, olid pääsenud praktiliselt ainult jaapanlased, sest nemad panid kõik kategooriad kinni. Nad tõepoolest olidki teistega võrreldes täitsa ekstraklass, ei saa midagi öelda. Aga kõik pärast naljatlesid, et huvitav, kas võistlustel osales ka mõni selline jaapanlane, kes medalikohale ei tulnud? Igatahes, väga tore päev oli. Ma polnud varem ühelgi iluuisuvõistlusel ise kohal käinud, olin ikka ainult telekast vaadanud. Aga kohapeal pani kogu see olustik ikka rohkem kaasa elama ja üleüldse, hull uisutamise isu tuli ka. Ma isegi küsisin järgmine päev füsioterapeudilt, et mis ta arvab, kas ma võiks proovida, ainult naaaaatukene ja hellalt, kui ma ei ürita ühtegi trikki teha, vaid lihtsalt liuglen ilusti ja ettevaatlikult :). Aga eks vastus oli ju ette teada - oota veel paar kuud. Grrr. Kui saaks siis paari kuuga hakkama! Aga aprilli lõpus pannakse liuväli ju suveks kinni ja tegelikkuses tuleb siis septembrini välja oodata. No enivei. Tegelikult ma ju teadsin seda. Ma niisama vahutan. Muidu tekkis mul kohe tahtmine mõnele suurejoonelisemale uisuvõistlusele ka sõita. Helsingi võistlused on nüüd ju tulemas, aga sellele rongile ma isegi ei ürita enam poole sõidu pealt hüppama hakata. Võib-olla sätin end siis järgmisel kevadtalvel hoopis Milanosse MMi vaatama. See on siit üsna lihtsasti ligipääsetav koht...
Järgmisel nädalavahetusel peaks mulle aga Naira oma peiksiga Berliinist külla tulema. See tundub praegu veel siiski üsna hägune kauge tulevik olevat, sest plaanid on meil puhta tegemata ja meil kummalgi pole üldse olnud aega külaskäiku isegi ootama hakata. Lennupiletid said neil ostetud juba detsembris, aga me ei ole sellest ajast saadik rääkima trehvanud ja ma nüüd avastasin, et ma isegi ei tea, millal nad konkreetselt siis jõuavad :). Nojah, küll see saab siis jooksvalt ära lahendatud. Muidu olen aga mõttest üsna vaimustuses. Naira on selline hästi positiivne inimene ja kohe nii hoopis teistmoodi, et mõnikord mulle lausa tundub, et meil ei olegi midagi ühist. Meile meeldivad absoluutselt erinevad asjad, alates riietest ja filmidest ning lõpetades hobide ja toiduga, ja omavahel hakkama saamiseks tuleb meil seega mõlemal ikka üüratuid kompromisse teha. See aga ongi tema puhul hästi tore. Minule ei meeldi tema valik, temale ei meeldi minu valik ja siis me lõpetame kompromissi raames alati mingi sellise senitundmatu kolmanda lahendusega, mida ei mina ega tema poleks eales muidu kaalunud, ja mõlemad saavad uue ja teistmoodi kogemuse. Või välimuse. Sest temaga on tõeliselt äge ka šoppamas käia, kuna ta sobitab mulle asju, mida mina eluilmaski puu peal teist korda ei oleks vaadanud. Aga tulemus on tegelikult alati tõeliselt lahe... Selles mõttes on temaga kohtumine alati hästi inspireeriv ja kuidagi... harjumuspärasest mugavustsoonist väljaraputav. Vot. Ja ma olen juba seega ette 120% kindel, et meil saab tore olema.
Selle nädalavahetuse molutan aga maha. Jalg oli nädala lõpuks jälle üsna paistes ja armutust üleekspluateerimisest hell, nii et rahu kulub talle ära. Endal on ka sellest füsio-töö-ujula vahet silkamisest hull väss peal, nii et ma tõesti ei plaaninudki selleks nädalavahetuseks peale frikadellisupi tegemise mitte midagi. Loen raamatu läbi, vaatan kolm-neli osa oma El Internadot ja pesen pesu. Mõned füsioteraapiast tulnud arved peaks ka ära maksma ja paarile kirjale vastama.
Hmm. Ja mis veel? Mu jõulukaktused on hakanud jälle uusi lülisid kasvatama, see on nii tore. Aaloe on ka oma aknalauda nii ära armunud, et kasvab mühinal ja on kohe iga järgmise pooltunniga jälle äsja saadud suuremast potist välja kasvanud. Istutasin ta jälle ükspäev ümber, võtsin ühe juurtega suuremat sorti poja ka ta küljest ära. Nüüd tänaseks oli jälle üks uus pojake varre küljest pea välja pistnud. Pak choi seemned pistsid samuti kõik ninad välja ja neli potitomati taime panin ka jälle idanema. Kolmel neist on nüüdseks nina väljas. Üle-eelmisel aastal lõppes mu tomatisaaga teadupärast täieliku fiaskoga, sest nad kõik lendasid tormiga akna pealt minema või surid muidu ära. Eelmine aasta ma siis kohe nimme ei püüdnudki midagi söödavat kasvatada. Aga paistab, et nüüdseks olen traumast üle saanud ja valmis uuesti proovima. Mastaape võtsin aga arvestatavalt koomale. Toona alustasin ju kümnekonna taimega, mida on korteris aknalaual kasvatamiseks ilmselgelt liiga palju.
Sellega ma nüüd aga ka lõpetan. Aku saab tühjaks ja seega on vabandus arvuti käestpanemiseks täiesti olemas.
Sau-pakaa!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar