Vichy tervisevetest

Homme on tööpäev! Kui harjumatu! Mõistus saab sellest aru, aga tunnet küll ei ole. Kardetavasti ootab mind homme šokk :). Mis tabab mind nii umbes pärast kolmandat tundi töölaua taga, ma pakuks. Või noh, maksimaalselt kell kaks pärastlõunal... Ma olen muidu püüdnud valmistuda küll, näiteks üritanud viimased kaks nädalat oma unerežiimi jälle kohandada ja ärkamisaega ettepoole tuua. Pean ju lisaks niisama tööl käimisele endiselt kaks korda nädalas enne tööd veel ka füsioteraapiasse jõudma. Aga üldse veel ei taha selliste asiste asjade peale mõelda...

Reaalsuse eest põgenemiseks veetsin ma viimased tööeelsed päevad hoopis sanatooriumis. Kesk-Prantsusmaal Vichys. Tuli selline mõte, et läheks ja prooviks need terviseveed ka ära, kui ma niikuinii veetrenni pean tegema ja kui mul veel aega natuke vabamalt käes on. Ja no mis ma oskan öelda. Üleüldises plaanis väga tore ettevõtmine. See on üks väga armas linn. Natuke Pärnu moodi - suurte kuurordiparkide ja laia jõega. Jõeäärne oli neil ka kenasti korda tehtud, selliseks pikaks ja mõnusaks promenaadiks, kus on kohvikuid, mänguplatse, harjutusmasinaid, lamamistoole, kanuulaenutusi ja mida iganes. Neil oli jõe ääres isegi rand, kus suvel ujuda tohib. Eriti kui ma seal ühes välikohvikus jalga puhkasin, tekkis Pärnu tunne, sest taamal paistis veel samasugune sild ka nagu meil Pärnus too kesklinna sild on. Väga kodune ja mõnus!

Linnakeskus on ka ilus, neil on seal hästi palju juugendit ja art déco stiilis maju. Üleüldse, belle époque on seal igal pool. Näiteks on seal igasuguseid metallkarkassiga ägedaid struktuure, nagu pikad pargikoridorid, mis võimaldasid tervele kuurordikvartalile kenasti katuse all tiiru peale teha (ükspäev sadas õhtul vihma, siis oli see nii tänuväärne asi), arvukad allikapaviljonid ja siis muidugi nende eriliselt uhke ooperimaja! Tõeliselt elegantne, ma ütlen.

Mis puutub allikatesse, siis neid on seal palju. Kuulus pudelivesi tuleb ainult ühest, Célestines'i allikast, aga neil on seal eri temperatuure ja eri mineraalide poolest rikkaid allikaid veel vähemalt 4-5 (kui mitte 12). Keset linna on neil selline suur veepaviljon, kust saab kraanist vähemalt neljast eri allikast pärit vett. Kõik käivad seal regulaarselt joomas ja pudeleid täitmas. Mujal on siin-seal veel väiksemaid paviljone, kust saab ainult ühest konkreetsest allikast pärit vett. Nendesse saab sisse ainut sanatooriumi väljastatud magnetkaardiga. Ei ole midagi nii, et mine ja joo, millist vett tahad, see käib ikka vastavalt sanatooriumiarsti ettekirjutustele. Sinna kesksesse suurde veepaviljoni pääseb õnneks niisama ka (kui õige uks üles leida) ning ma käisin seal iga hommik pudeleid täitmas ja pilti tegemas. See on lihtsalt nii väga ilus ja eksootiline. Mulle väga meeldis.

Ent kui linn ise oli tõeliselt tore, siis Vichy spaaline külg ei vastanud kohe üldse mu ootustele. Esimene probleem tulenes juba sellest, et praegu on talvehooaeg, nii et mitmed kohad olid sellepärast kinni, ning topeltebamugavust tekitas asjaolu, et sealne nädalavahetus tundub langevat pühapäevale ja esmaspäevale, mistõttu olid lahtiolekuajad nendel päevadel kohe eriliselt ebamugavad. Ma näiteks muidu ei tuleks ilmaski selle peale, et minna kell 9 hommikul sauna. Aga seal tuli mul näiteks pühapäevane päev kujundada lahtiolekuaegade tõttu just nii, et alustad kell 9 hommikul mullivanni ja saunaga ning trenni ja harjutusi teed pärastlõunal. Mis on minu meelest natuke ebaloogiline, aga no nii oli. Noja kuigi ma olin plaaninud käia ära Vichy kolmest termaalkeskusest vähemalt kahes, pidin lõpuks leppima ikka iga päev sama kohaga, sest Callou avatakse alles märtsi lõpus (seda ma teadsin ette) ning Dômes'i kassiir väitis mulle uksel, et minu välja vaadatud päevapakette hakkavad nad oma spaahotelli välistele klientidele müüma alles 1. märtsist, ehkki seda muidugi ei olnud nende kodukal kuskil kirjas. Niisiis saingi ma kõik plaanid käigu pealt ringi teha ning ainult Célestines'i terme proovida. Noja need olid natuke naljakad. Mitte halvad, aga minu ootustele absoluutselt mittevastavad :D.

Esimene üllatus oli seal see, et kogu see kolmekordne spaahoone oli paksult täis valges riides zombisid. Pooled neist olid laksualuselt õndsa näoga ja tasasel sammul kulgevad valgetes kitlites saledad töötajad, kes olid kõik kuidagi võltsblondid naisterahvad, hoolitsetud, ühesugused ja mingis oma mullis viibivad ajakirjailu etalonid, kelle peamiseks suhtlusviisiks oli hillitsetud naeratus ning kes rääkisid ainult äärmise vajaduse korral ning siis ka nii mahedalt, et neid nagu hästi ei kuulnudki. Ülejäänud pooled kandsid valget hommikumantlit ja froteesusse ning olid sama silmnähtavas ja sama õndsalt reaalsuskauges transis kui töötajad. Ma ei tea, nad vist olid juba kell kuus hommikul sinna ajatusse vaiksesse valgete hõlstide keskusesse kulgema läinud või hommikusöögi kõrvale mingit rahustit joonud, muidu nad ei oleks kindlasti jõudnud kella üheksaks sellist seisundit ja nii kaetatud pilku saavutada. Igatahes, kui ma fuajeesse sisse astusin, seljakott seljas, värvilised tsiviilriided üll ning meel ilusast ilmast ja hommikukohvist ärgas, tundsin ma end kohe tõeliselt sobimatu, kaugelt liiga energilise ja rohmakalt silmariivava sissetungijana.

Noja ma ei olnud päriselt enne adunud, et selle spaa näol on tegemist peamiselt sanatooriumiga, mitte veekeskuse või muuga. Sealne teenustekaart, mis ka veebis ülal, oli mitmekümne lehekülje pikkune ja põhimõtteliselt lubati kuuritajatele suurusjärgus sada imet, muu hulgas lubati vabastada kõik soovijad hoobilt näiteks tselluliidist, rasvast, ülekilodest, stressist, artriidist, reumast, nahaprobleemidest, seedehäiretest ja kõigest muust. Ainult et mulle sai alles täpselt kohapeal selgeks, et kui mitte soovida seedeelundkonna tegevust ergutavat massaaži või kortsudevastast näohooldust, jäävad võimalused ikka kohe väga kesiseks. Selles spaas ei olnud nimelt isegi ühteainumastki basseini, olid ainult ilusad pisikesed arstikabinetid... Ja minul on raske sellist maja spaaks nimetada.

Eelnevalt valisin ma enda jaoks välja spaa- ja spordipaketid, mis olid neil nii veebis kui ka brošüüridel ilusasti ette nähtud, ning olin vaimus valmis tõsiselt treenima. Ainult et nende pakettide kirjeldused ei valmistanud mind kuidagi ette selleks, et 40-eurose poolepäevase pileti eest saab juurdepääsu ainult täpselt ühele Vichy kloorivee ja viiekümne inimesega täidetud 10-meetrise läbimõõduga mullivannile ja et muid veega täidetud anumaid ega basseine ei ole seal mitte ühtegi! Noja pmst veel sai selle raha eest käia 80-kraadises soome saunas ja juua nii palju värsket vurtsuga Vichy vett kui kõhtu mahtus. Noh. Ma ei tea, minu jaoks jäi kuidagi midagi puudu. Aga kuna mul midagi muud üle ei jäänud, käisin ma siiski iga päev pool päeva selle mullivanni ja sauna vahet ning siis igapäevaselt võimlemas ka. Jõusaal oli neil õnneks väga hästi varustatud ja üks ilus lihaseline noormees käis musklikasvatusmasinate vahel pea kaotanud vanaprouadele lahkesti ka näitamas, milleks see või teine masin ette on nähtud. Seda oli tore jälgida :). Armas kuidagi.

Muidugi ma olen täitsa valmis tunnistama, et see nende visioon tervisevetel käimisest on ka omaette võetuna äge, ainult et kellel tänapäeval kõige selle jaoks nii vabalt aega käes on? Ma küll ei usu hästi, et mina kunagi sellise ettevõtmiseni jõuaksin. Vichy leivanumbriks on nimelt kolmenädalased kuurid, mis algavad sellega, et kõik sanatooriumi arstid vaatavad su üle ja siis esitavad sinu kohta hinnangu. Edasi sööd sa kolm nädalat ainult nende ette kirjutatud sööki, käid kolm korda päevas ette nähtud allikal ravivett joomas, teed igapäevaselt treeneriga trenni, käid iga päev Vichy (kloori)vee vannis ja mõnel raviseansil ning oledki kolme nädala pärast uus inimene. Pärast seda jälgitakse sind veel distantsilt regulaarselt kena kuus kuud, et sa ikka jätkaksid samamoodi söömist ja treenimist. Ja tulemused on kuulu järgi väga head. Mis ei ole muidugi ime, sest selle ajaga peaks uus eluviis külge hakkama ja tulemusi andma küll. Aga no päriselt, kust inimesed võtavad ühekorraga nii palju raha JA nii palju aega??? Minu kogemused on näidanud, et neid kahte ressurssi üheaegselt omada ei ole võimalik... Enivei, lühemaid pakette pakutakse muidugi ka. Näiteks selliseid iga-aastase tervisekontrolli lahendusi, et kui seal viis päeva järjest nende juures viibida, siis pannakse sulle järjest kinni konsultatsioonid igasuguste eriarstide ja meditsiinitöötajatega alates günekoloogist ja lõpetades toitumisnõustajaga. Need olid neil seal kõik majasiseselt olemas ja seega oli randevuu kindlustatud. Päris hea mõte mu meelest! Teed kõik korraga ära ja rahu majas. Oleks prantslane, tasuks see täitsa vist kaalumist.

Aga jah. Ilm oli ka tõeliselt kevadine, väljas oli 16 kraadi, kohvikuterrassid olid lahti, nartsissid õitsesid ja rahvas oli õues. Üleüldse oli Vichy selline mõnus provintsilinnake, kus inimesed olid lihtsad ja kus nägi veel ka kunagisi stereotüüpe. Näiteks jõin ma igal hommikul eri brasseries kohvi. Igaühes neist oli vanamoodsa leti taga üksainus keskealine ülitõhus proua, kes kuivatas pidevalt klaase ning võttis minult tellimuse intensiivse pilgu, kulmukergituse ja sõnatu noogutamise abil, pidades ise katkematut vestlust leti ümber passivate vanameeste kambaga, kes kõik üksteist ilmselgelt tundsid ja kes veetsid sama ilmselgelt kõik oma hommikud muu seltskonna puudumisel seal niimoodi koos. Viimne kui üks papi oli ehtne prantslane, ruudulise sonimütsi ja halli habemega ning lahtiste hõlmadega pruuni jopega, mille all oli triiksärgi peale tõmmatud kampsun. Mõnel oli väike kannatlik (või siis ilmselt lootuse kaotanud) terjer paela otsas ja nii umbes veerandil kuulusid varustuse hulka jalutuskepid või rulaatorid. Kõik olid sinna ilmselgelt ükshaaval kokku tuianud ning nad rääkisid katkematult kõva häälega juttu, enamasti kasvavate üürihindade teemal. Mõni lehitses omaette nohisedes kohalikku ajalehte ka, telekas hääletult taustaks üürgamas. Lotopiletid ja hobuste võiduajamiste kihlveosedelid olid neile soola- ja pipratopside kõrvale juba hommikul vara keset iga lauda valmis pandud ning baariletil kõrgus suur kuhi sarvesaiu... Ühesõnaga... See oli veel sihuke vana Prantsusmaa, mida varsti näeb ainult muistsetest filmidest.

Ja muud nagu ei tulegi praegu pähe. Seega viskan pesu masinasse ja asun kokkama. Tahan homme tööle viimiseks juustupulki küpsetada. NEID. 

Järgmise korrani!

M.