Uuest kodust

Eelmise postituse jätkuks siis nii palju, et ma kirjutasin kolmapäeval tõepoolest alla üürilepingule, mille kohaselt hakkan maksma uues korteris üüri 200 euri algselt ette nähtust vähem. Olen väga rahul. Korter on ilus ja tänu sellele müstiliselt heale õnnele on see ka Luxi kohta õige soodne. Ütleks kohe, et väga soodne. Hea küll, ma olin arvestanud möbleeritud korteriga, aga köögimööbel, voodi, öökapp ja üks sisseehitatud seinakapp on mul siiski ka uues kodus olemas. Ülejäänu saab ise oma maitse järgi juurde kombineerida. Elementaarne on olemas, nii et on isegi aega valida. Kui põnev!!!

Vahetan muidu pisut linnajagu, aga kolin siiski suurepärasesse kohta - täpselt kesklinna ja Belairi vahele. Belair on siis selline... noh... elegantsema rahva linnajagu, ehkki ega Limpa on ka prestiižne koht :). Mind see maine isiklikult muidugi üldse ei morjenda, aga asukoht küll. Elan ka uues kohas täitsa pargi ääres. Kesklinn on jala lähemal kui praegu (ja ma elan ikka tegelikult täitsa kesklinnas), tööteekond pikeneb vast nii 20 minutile. Üle tee on toidupood, apteek, keemiline puhastus ja pagar, veel on olemas resto ja bussipeatus. Magamistoa akna taga on tihe kuusk, mis varjab naabrite vaate ja täidab toa rohelise kumaga. Elutoas ja köögis on õhtupäike, nii et ma reaalselt näen seda mõnikord! Vannitoas on vann. Tubades on puitparkett! Saate aru, Luxis, kus kõik armastavad kiviplaate. (Mina nimelt armastan kodus paljajalu olla). Laed on kõrged, küte sisaldub fikseeritud hinnaga kommunaalkuludes ja esikuuks on ka stiilne :).

Korteriomanik, näib, on üks praktiline ja aus mees. Nime järgi otsustades Iraanist. Mina olen asju ajanud ainult maakleriga, nii et omanikuga pole veel kohtunudki, aga pole hullu. Maakler on ka usin. Tegi kõik asjad nii käbens ära, et mul läks garantiihoiuse tegemise ja kindlustuse muretsemisega kiireks. Neljapäeval sain siiski kõik vajalikud paberid pangas ühe korraga ära tehtud ning kuigi lepingu alguseni on veel aega, otsustas omanik maakleriga kahasse mulle võtmed juba sel reedel kätte anda. Tegime läbi terve riituse - vaatasime üle ning kirjutasime ja pildistasime üles iga viimse kui kriimu terves korteris. Ühtlasi lubas maakler veel minu eest elektrifirmaga ka paberid korda ajada ja siis anti mulle võtmed pihku. Ole mees, ela! Mis saab minul selle vastu olla? Ega ma muidugi päris kohe sinna ümber ei asu, seal pole internetti ega mööblit ega midagi, aga päris hea on, et võtmed nii aegsasti kätte anti. Nii saangi pisitasa kraamida ja sisustada, ostud otse sinna viia ja vähehaaval sisse elada. Juhhuu... Kui huvitav kõik nüüd on! Ma pole ju kunagi päris üksi ja päris tühja korterisse elama asunud. Ikka kellegagi koos või kellegi juurde. Ja alati möbleeritud kohtadesse. Nüüd on pea kohe nii mõtteid täis, sest äkki on vajadus ja võimalus ja isegi mõttekas teha kõik enda maitse järgi. No ma tean, et see on üürikas ja puha, nii et seinu ei värvi ja kööki ümber ei ehita, aga ikkagi!

Millega ma rahul pole? Noh, ütleme siis nii, et näiteks postkast on roostes ja logu, tuleb teine välja vahetada. Trepikoda pole ka suurem asi. Lõhna järgi nimelt ütleks, et keegi laseb oma kassi sealtkaudu välja. Hakkan kindlasti esmajoones trepikoja akent lahti hoidma, vaatan, mis saab. Korteri suhtes aga küll praegu pretensioone pole. Olgu, köögi sisustus pole just kõige moodsam, aga kõik on korralik ja töötab. Ja kus mul on köögis kappe, samumeie! Esialgu võin kõik oma varanduse köögikappidesse ära paigutada :). Vannitoa uksega pole ka kõige rohkem rahul, selle peaks nimelt üle värvima. Omanik maalis kõik seinad ja laed eelmisel nädalavahetusel valgeks, aga üks uks on selle valge taustal ilmselgelt kollakaks tõmbunud. No selle värvimiseks mehel enam mõistust ei jagunud :). Aga pole hullu kah. Võib-olla värvin siis just uksed erksaks. Et korter päris haiglavalge poleks. Samas ega ma tea kah. Pean veel mõtlema. Minema sinna tühja korterisse, istuma keset põrandat maha ja mõtlema peas välja, kuidas ma siis nüüd teen. Igasugused mõõdud oleks ka tark enne ostuhullusesse sattumist üles kirjutada. Ja siis veel oleks vaja välja mõelda, kuidas kardinad üles panna, kui kardinapuid ja isegi auke pole. Hmm...

Eile käisin ühe töökaaslasega teise ringi mööbli poes. Milline virvarr seal oli. See oli pungil imelisi kummuteid, kappe ja vidinaid, ainult samas valdavalt olid need üsna raskepärased. Täna vaatan ka mõnda poodi. Muidu aga jätan suurema osa möbleerimistööst novembrisse. Mul on kuu alguses sobivalt puhkus tulemas. Mõtlesin küll algselt kuskile sõita, aga nüüd tundub, et see kulub suurepäraselt hoopis sisustustöödele. Mul on Pariisi rongipiletid muidu ostetud, aga neid saab veel viimase hetkeni tühistada. Nii et eks ma vaatan jooksvalt.

Sellised uudised siis sedakorda... Nüüd sai kirjutamisest kopp ette. Ilusat nädalavahetust!

M.

Maailma kõige... veidram (?)... korteriomanik

Teate, mina olen pahv. Allkirjastasin eile korteri üürilepingu. Jaa, hakkan mõne aja pärast kolima, aga sellest, millal, kuhu, miks ja kuidas, räägin kunagi hiljem. Point selles, et kolimisega on aega, aga maakleri ja omanikuga said asjad siiski minu arusaamist mööda eile klaariks, nii et kujutage mu üllatust, kui täna maakler uuesti tagasi helistab. Jutt lühike ja konkreetne:

"Vabandage, madaam, et ma teid tülitan, aga mul on teile üks uudis. Ma sain kogu aeg omanikust valesti aru. Tegelikult ei ole korteri hind üldse selline, mida me reklaamisime ja mis lepingusse sai. Me peame lepingu ümber tegema ja uuesti allkirjastama. Ärge palun pahandage. Omanik tahab nimelt üüri 200 eurot vähem."

Mis ma oskan öelda? Mul on väga vägevad kaitseinglid. Inimesel on käes täiesti kehtiv üürileping. Üürnik on selle kohaselt nõus maksma talle küsitud hinda, mis ei ole kõnealuse korteri eest Luxis sugugi üle mõistuse tahetud. Ja siis ta otsustab, et ta tegelt ei tahagi nii palju. Kas te olete midagi nii jaburat veel kunagi kuulnud???

Valimistest Luxi moodi

Eestis käib valimistsirkus, olen ikka uudiseid lugenud ja pihku itsitanud. Ise jätsin valimata, ei ole nagu enam kursis sellega, keda ja mida üldse kohalikul tasandil valida. Sellest, mis Luxis toimub, tean praeguste valimiste puhul märksa rohkem. Siin on ka nimelt täna valimised ning kultuuritunnis ja tuttavate küsitlemise abil olen päris palju targemaks saanud. Siin on, muide, riiklikud valimised, mitte kohaliku tasandi omad. Ohh, homme saab nii Eesti kui ka Luxi kohta põnevaid uudiseid lugeda...

Aga jah, Eesti jaburusi teavad kõik, tahtsin võrdluseks rääkida hoopis Luxi valimistest. Pikantseid asju ei tea, aga üleüldisest süsteemist olen nüüd üht-teist kõrva taha pannud. See info on enda jaoks kasulik talletada ka, sest ega ma seda ju varsti jälle enam ei mäleta. Aga siin on üht-teist minu jaoks harjumatut ja põnevat. Ma sain näiteks teada, et Luxis on on riigi väiksusele vaatamata tervelt neli valimisringkonda - põhja-, lõuna-, ida- ja keskringkonnad. Parlamenti pääseb põhjast 9, idast 7, lõunast 23 ja keskosast, kuhu jääb siis ka pealinn, 21 esindajat. Juba see tekitas minus tõsist hämmastust, sest näete! Luxi linn ei olegi riigis kõige kaalukam! Lõunast saab parlamenti rohkem liikmeid! Valida saavad ainult Luxi kodanikud, keda on elanikkonnast umbes 57%. Ja nende jaoks on hääletamine kohustuslik, kui nad valimata jätavad, saavad trahvi ka. Sellepärast olevat valimiste osalemisprotsent siin alati megakõrge, kuskil 97% juures. E-valimistest ei tea nad midagi, selles veendusin ma eile. Nemad peavad kõik ise valimisjaoskonda minema või siis hääletama posti teel - ja selleks on neil vaja võtta arstilt või reisibüroost tõend, et nad tõesti EI SAA füüsiliselt ettenähtud ajal valima minna. Trahvi suurust läks ainult meelest küsida. See oleks ka põnev teada.

Ja see on ka jabur, et nad valivad niimoodi, et igaühel on täpselt nii palju hääli, kui palju tema elukohajärgsest valimisringkonnast esindajaid parlamenti pääseb. Eliane elab põhjas, temal on 9 häält, Frantsuaa elab keskosas, temal on 21 häält. Maksimaalselt, kõiki ei pea ära kasutama. Võid anda ka ainult 3-4. Ja ei saa nii, et kõik 21 annad ühele kandidaadile, igale kandidaadile saad anda maksimaalselt 2 häält. Mina ütleks selle peale, et täitsa jama küll. Kuidas leida ühest valimisringkonnast tervelt 11 poliitikut, kellele üldse kõlbaks hääli anda? Enivei, et siis seda ka veel, et nemad ei vali parteisid, nemad valivaid isikuid. Täpselt need saavadki parlamenti, kes kõige rohkem hääli saavad, ei ole seda totrat lukus parteinimekirjade värki, et partei ise vaatab, kelle ta nimekirjas etteotsa sokutab.

Parteisid on siin 9 ja parlamendis on üleüldse 60 kohta, muide. Praeguses parlamendis oli kõige suuremal parteil 20 kohta, 31 kohta on hääletustel vajalik enamus. Mitte kunagi pole ükski partei saanud nii palju kohti korraga, et neil olekski kohe enamus, st alati luuakse koalitsioonid. Ja neil siin võivad kõik linnapead ja muud sellised ametimehed istuda mitme koha peal, nii et praeguses parlamendis oli näiteks 20 linnapead ja veel 7 kohaliku omavalitsuse mingit tegelinskit. Vahva ju! Ma tean veel seda, et väga parempoolseid parteisid neil ei olegi. Minu meelest on see üsna muljetavaldav, arvestades seda, kui palju neil siin immigrante on. Ainult üks partei on oma valimisreklaamides kasutanud kohalikku lippu ja öelnud, et nemad on ausad, töökad ja luksemburglased. Või no midagi sellist, ma tegelikult esimest kahte omadussõna ei mäleta. Aga isegi nemad ei pidavat olema päriselt parempoolsed. Üsna uskumatu! Eestiga võrreldes eriti!

Kringli-papi Paddy töötab täna ühes valimisjaoskonnas sekretärina. Pidi hommikul kell 6 kohale minema, espressomasin kaenlas. Ja töötama kella seitsmeni õhtul. Ja saama 12 tunni eest palka NÄRUSED 140 eurot. Seda ütles ta ise. Et mis te õige mõtlete, kellele nad omast arust selliseid sandikopikaid maksavad. 12 eurot tunnis... Et ta muidu poleks läinud, aga ta oma poeg töötab valimiskomisjonis ja oli öelnud, et kuule, paps, meil on hädasti sekretäri vaja ja keegi pole nõus selle raha eest tulema, et no ole mees, aita hädast välja. Vot nii siis.

Eliane käis juba valimas ära. Frantsuaa enam-vähem rääkis, kelle ta valib, aga tema esimene valik oli minu jaoks täiesti tundmatu kuju. Ma arvasin, et eks ta valibki üht-teist-kolmandat tuttavat peamiselt, aga tuleb välja, et ta valib hoopis seda, kes tegi ühele tema tuttavale (no ütleme siis kohe ära, et linnapea Bettelile) teledebatis kõvasti säru. See avaldas talle muljet! Niimoodi siis. Mina tean üleüldse muidugi täpselt kolme kandidaati, kellele Frantsuaa mind kohvikus tutvustanud on. Nendest ei valiks ma kedagi - üks on praegune minister, aga ta mulle väga ei sümpatiseeri, üks on nägus ja lustlik arst, aga tema võiks selleks jäädagi, ning kolmas on kommunist. No nii punane, kui üldse olla annab :). Vot. Ei kõlba ükski...

Ja mulle on ennustatud, et Juncker saab uuesti peaministriks, sest pooled valijatest on riigi palgal ja neile on lihtne selgeks teha, et olge tublid ja jätkame kõik samamoodi... Lihtsalt teile teadmiseks, et Juncker on ELis kõige kauem ametis olnud peaminister (Ansip on teine) ja maailma mastaabis on ta valitsusaeg ka pikemate seas, tuli teine võimule 1995. Ja ma päriselt ootan huviga, kas ennustus peab paika. Mina ei oska siin veel oma peaga midagi arvata.

***

Kui nüüd muud juttu ka teha, siis olen haige. No nüüdseks pmst juba lihtsalt tõbine, aga töönädala lõpp möödus küll korraliku gripi käes. Palavik, pea- ja kondivalu, tuberkuloosihaige köha ja kogu täiskomplekt ikka. Esimest korda võtsin isegi ühe haiguspäeva - no ma lihtsalt poleks kiirete istungitöödega midagi asjalikku tehtud saanud, mõte läks pärast kolmandat sekundit käest ära rändama. Ausalt. Nüüdseks on ainult siganõme köha järel ja kõrvad on tatist lukus, aga enesetunne on juba päris kõbus. Käisin eile õhtul isegi veidi jalutamas. Meil on siin muidu ülelinnaline taud - keeletunnid jäid näiteks ära, sest õps oli haige. Tööl on haiged ka sellised inimesed, kes muidu kunagi haiged ei ole. Frantsuaa ja Rose olid haiged. Mingi väga nakkav asi liigub ringi.

Elukoha rindel on vist ka varsti uudiseid, aga järgmine nädal toob lõpliku konkreetsuse. Eks siis räägin pikemalt. Olen igatahes põnevil.

Ja nüüd on kõik. Pühapäeva õhtu on käes ja vaim tuleb homseks valmis panna. Järgmise korrani!
M.

Uskumatu lugu

Juhtus uskumatu lugu. Mul on nädala sees aega kohe mitu tundi koduseid toimetusi teha :). Kõik tänu sellele, et saun oli millegipärast kinni! Peen värk! Täitsin ruttu kõrvitsa ära ja pistsin ahju, pesud panin pesema, nõud pesin ära ja prügikoti sõlmisin väljaviimiseks ära. Vabastasin endale sellega kohe pool laupäeva. Super!

Muidu elan pisut intensiivset elu. See nädal oli meil istung, nii et eile jõudsin koju alles poole kümne paiku. Tegin tutvust kahe istungiprogrammiga, mis olid mõlemad minu jaoks uued. Hästi põnev oli :P. Seekord ma veel ise midagi ei näppinud, aga sain süsteemist ja ülesannetest pisut aimu. Äge.

Nüüdseks olen käinud ka kahes letseburgi keele tunnis. Siiani olen ohtralt popitanud - eelmisel nädalal olin ju Tillinnas ja see nädal oli vaja tingimata seal prantsuse keeles ka käia ühe letserburgi keele asemel. Olen vist alustuseks päris kõvasti maha jäänud, teised on käinud kuues tunnis... Pean sel nädalavahetusel nüüd kindlasti kodus ise pisut asju järele vaatama. Aga edaspidi saan loodetavasti korralikumalt tunnis käia - plaanin vähemalt kaks korda nädalas kohale jõuda, mitte korra.

Peamiselt on seal tunnis prantslased ja portugallased, siis on üks Kamerunist pärit onu, paar inglast ja itaallast... Ja tempo ei olegi kõige aeglasem, sest üllataval kombel on enamik nendest inimestest väga kaua siin elanud ja tönkavad ise juba üht-teist. Minu pinginaaber on Portugalist, aga tema on juba kümme aastat siin elanud ja tema saab näiteks päris asjalikult räägitud kohe. Mmm, kusjuures tunnid toimuvad ainult letseburgi keeles. St õpetaja räägib hääääästi aeglaselt ja ilmekalt, aga ainult letseburgi keeles. Ja siis tuleb arvata, mida ta parajasti räägib. Päris tõhus on. Ma nüüd oskan öelda ka üht-teist. Jaburaid asju. See on koer, koer on suur! See on restoran, restoran on kallis! Irw. Artiklitega on üks rist ja viletsus. Aga mitte päris võimatu. Ja sõnavara suhtes on saksa keelest suur abi!

Teisipäeval käisin aga selles prantsuskeelses "vestlusringis", kus pidi räägitama kohalikust kultuurist. Noh, räägiti küll, aga vestlusringist oli asi kaugel - rääkis ainult õpetaja. Ja veel milline! Tema võiks küll vabalt anda Tartus kuskil unustatud teaduskonnas tundi, oli teine selline viledas ülikonnas, rokase habeme ja hõredate juustega vanamees. Hästi ärakulunud nahkportfell oli tal kogu aeg laua peal ja käsitsi kirjutatud konspekt ees. Peamiselt rääkis ta ajavahemikust 1974-79, sest siis oli tema suur sõber Robert Krieps kultuuriminister. Küll papi siis seletas, mis mõtte tema Kriepsile andis ja mis mõtte Krieps järgmisele valitsusele pähe pani jne jne jne. Ja siis ta ei saanud märkimata jätta, et tema on selline kultuurispetsialist, aga arvake, kas teda on kutsutud tema koduomavalitsuse kultuurikomisjoni??? Ei, muidugi mitte. Aga ometi on tema ajakirjanik ja kirjanik ja korraldab kontserte ja õpetab Saksamaal ülikoolis ja puha. Okei, see selleks. Ta oli tõeliselt karikatuurne kuju, aga rääkis huvitavat juttu. Peale seitsmekümnendate aastate kultuuripoliitika arutles ta järgmisel nädalavahetusel toimuvate parlamendivalimiste üle, tutvustas eri parteide tausta, rääkis siinsest keelepoliitikast jne jne jne. Ma sain päris kõvasti targemaks. Kirjutasin endale mitu lehekülge märkmeid ka. Oi. Lõpetuseks jagas ta veel soovijaile pühapäeva õhtul Philharmonie's toimuva koorimuusikakontserdi pileteid. Mingi peen rahvusvaheline koorimuusikafestival on, Euroraadio korraldab. Peaks päris hea tasemega olema ka. 2005. aastal oli võitja Tallinna muusikakeskkooli lastekoor! Vot. Ilmselt lähengi!

OK, aga praegu aitab. Mõtted olid suured, aga söök sai valmis ja pesu pestud. Lähen arvuti tagant ära.
Järgmise korrani.
Pakaa!
M.

PS: selle nädala sõna, mis ühes tekstis ette tuli, on OIVAKLASTER. Tahab keegi pakkuda, millega tegu?

Tillinnast

Kus nüüd vahepeal on asju juhtunud. Hirmus põnev nädal oli. Käisime ju pühapäevast teisipäevani Frantsuaa ja Eliane'iga Tillinnas, siis oli kolmapäeval letseburgi keele tund ja Rose'i ja Eliane'iga õhtusöök jne jne jne. Kõigest ei jaksa ma ainult kohe kirjutada, sest kell on jälle nii palju ja ma tahaks pühapäevaga veel üht-teist jõuda ära teha. Seega alustagem Tillinnast. Ülejäänust hiljem. Tillinn sai Tallinnast sellepärast, et õige nimi oli siinsete jaoks nii võõrapärase kõlaga, et nad ei suutnud kuidagi seda õigesti välja hääldada. Püüdsid ja püüdsid, aga kui me parajasti polnud tükk aega Tallinnast rääkinud, tuli see neil ikka välja Tillinnana. Noja nüüd ongi nende Tallinn Tillinn. Hea ja selge.

Ma muidugi olin enne minekut üsna mures. Mitte sellepärast, et ma oleks kartnud, et nad tulevad reisile negatiivsete eelarvamustega või virisema, vaid sellepärast, et kui inimene on kasvanud üles vati sees ja joonud-söönud-kandnud-tarbinud terve elu kõige nooblimaid ja kallimaid asju, siis võib Ida-Euroopa talle oma kontrastidega lihtsalt šokeerivalt mõjuda, eks, isegi kui ta üritab olla hästi avatud meelega ja positiivne. Noja ma ju olen kuulnud nende muljeid muude väljasõitude ja ettevõtmiste kohta, nii et ma tean küll, et ega nad alati ürita ka. Õnneks on meil siiski päris hea teineteisemõistmine ja meil ei tekkinud tõesti mitte ühtegi pseudoprobleemi, kuigi Frantsuaa näiteks ei ole lapsepõlvest saadik bussiga sõitnud ja nüüd viidi meid lennukisse bussiga, Eliane ei olnud aga põhimõtteliselt pärast katoliku koolis käimist nõus jalgagi ühtegi kirikusse tõstma, aga mina loomulikult vedasin nad koguni kahte jne jne jne jne. Noh, et eks nad pidid ikka kompromisse tegema, aga päriselt jalgu trampima ei hakanud kumbki. Uff. Omavahel oli neil paar korda ütlemist, mis mind tõsiselt üllatas, aga üleüldises plaanis oli meil koos ikkagi nii lõbus, et selle kõrval kahvatus külm tuul, Frantsuaale pealetükkiv gripp ja liiga väike vannituba. Ma muidugi hoidsin neid kogu aeg tegevuses ka, kell 9 olin hotellis hommikusöögil ja kell 1 öösel viisin nad pärast õhtusööki sinna tagasi. Tuimestasin nad ühesõnaga ära :). Ei andnud neile võimalust virinaid välja mõelda.

Plaanide tegemine oli enne sõitu muidugi suhteliselt asjatu. No selles mõttes, et vehklemise mõte läks täiega vett vedama, kuna peamine asjaosaline kadus lihtsalt maamunalt. Ei helistanud lubatud ajal ja ei võtnud ka minu kõnet vastu. Pentsik. Üleeile tegi teine mulle nüüd lõpuks vastamata kõne, mida ma ei kuulnud, aga vaat mina talle ka ise nüüd tagasi ei helista. Proovigu uuesti, tema käkk ikkagi. Õnneks ma muidugi polnud Frantsuaale ja Eliane'ile öelnud, et midagi sellist on oodata, ütlesin lihtsalt, et mul on veel üks üllatus varuks. Seetõttu ei saanud neil üksikasju teadmata asjast väga kahju olla. Ma arvan, et mina olin kõige rohkem pettunud :).

Aga jah, plaane läks veel untsu. Kui nüüd aus olla, siis põhimõtteliselt jäid realiseerimata kõik tehtud plaanid v.a esimene õhtusöök :D. Õhtul teletorni tuledes linna vaatama me ei jõudnud, EKAsse ka mitte, sest ma jätsin oma kella õigeks keeramata ja ühel hetkel unustasin ma ajavahe juurde arvutada, nii et järgmisel hetkel oli juba väga-väga hilja. Ühtegi muuseumi me ka reaalselt ei jõudnud, kui Oleviste torni ja linnamüüri mitte muuseumideks lugeda. Põhimõtteliselt veetsime me kogu aja linna peal ringi jalutades, pildistades ja suveniiripoodides asju degusteerides. Restoran Ribe on taevalik, diskreetne ja häid maitseelamusi pakkuv paik. Olde Hansas sõime karu, mis oli nende jaoks hästi eksootiline. Nad siiamaani räägivad sellest karust ja siinne rahvas polnud muidugi üldse kuulnudki, et karupraad võiks mõeldav olla. Küsisid, et mis karu meil täpselt siis süüakse? Et kas jääkaru või grislisid või keda... Novat, et Olde Hansa neile ka meeldis. Minu jaoks oli see seal, muide, esimene kord ja ma arvasin enne, et nendesuguse rahva jaoks on see kaugelt liiga turistikas, aga lõppkokkuvõttes jäi elamus vist isegi tugevam kui kulinaarselt vapustavas Ribes. Nojah, Neitsitornis käisime hõõgveini joomas, mingil hetkel põgenesime külma eest baari nimega Labor. Chicagos ja Scotland Yardis käisime ka ja siis käisid nad elus esimest korda õigeusu kirikus, kus Frantsuaa tahtis küünlad põlema panna ja käis kolme hiigelsuure vahaküünla eest välja 36 eurot... Solarises käisime lihapalle ja munavõid ostmas, mida me muidugi pärast süüa ei jõudnudki. Meistrite hoovi kohvikus jõime kakaod ja Frantsuaa ostis sealt oma kohvikusse ühe tušijoonistuse, mis nüüd uhkelt siin Grundis kohviku sissepääsu juures mu vana aknaaluse koha juures seina kaunistab. Muu hulgas astusime teel lennujaama läbi Kaupmehe tänavast, kus nad nägid maailma suurimat kassi, ning lennujaamas jõudsime emme ja Manniga ühe kiire kohvi juua, nii et nad nüüd on kõige värskemat pereliiget ka näinud. Päikesega oli pisut kitsas, see tuli välja täpselt enne äratulekut, aga vähemalt ei sadanud nende päevade jooksul ühtegi piiska. Nii palju siis tegevustest.

Elamuste kohta olgu öeldud, et Karumsi kohukesed neile ei meeldinud, aga kali, vürtsikilud, vaniljesefiir, küüslauguleivad, murakamoos ja kuivatatud põdrajuust küll. Siis serveeritakse hotellis Kolm õde sama marki šampanjat, mida härra oma kohvikus pakub. See vapustas teda hingepõhjani, sest see ei pidavat olema väga levinud mark. Solarises maksis tema isiklik lemmikšampanja (üks teine mark) aga 465 eurot pudel, kusjuures siin Luxis pidavat seda poest saama 125 euroga. See vapustas neid ka hingepõhjani, sest sellised käärid tundusid nende jaoks üle mõistuse. Noh, reaalselt võttes muidugi ongi see erinevus tõesti pöörane, aga ma pean tunnistama, et mind see vahe üldse ei häiri, sest minu meelest on juba 125 eurot ühe šampanjapudeli eest üle mõistuse, ma ei ostaks seda ei 125 ega ka 465 euroga :). Seega mul poogen. Aga isegi nemad leidsid, et selliste hindade juures tuleks Eestis pikemas perspektiivis šampanja joomine maha jätta. Vot.

Hotelliga olid nad väga rahul, kui välja arvata liiga pisike vannituba, kus dušš lõppes alati üleujutusega. Kui ma aga neile Viru hotelli näitasin ja teatasin, et too ühine tuttav Robi elas oma suvise külaskäigu ajal seal, said nad päris korralikult muheleda. Et neil oli ikka mõnusat atmosfääri ja iseloomu kuhjaga rohkem. Oo, ja Rottermanni kvartal oli tõeline hitt. Kui seal oleks mõni korter kohe müügiks olnud, kuhu oleks saanud sisse astuda, siis nad oleksid selle vist jalamaid ära ostnud. Jah, neile tõesti väga meeldis. Ausalt, inimene, kes ei tee muidu üldse kunagi pilti ja ei kannata pildi peal olemist ka, tegi oma telefoniga vist vähemalt kolmsada pilti. Eliane'ist ma üldse ei räägi, temal oli kaks kaamerat kaasas ja lõppkokkuvõttes ei olnud tal aega isegi meiega tegeleda, tal oli kogu aeg pildistamisega kiire. Kordaminek missugune.

Oi, kusjuures nende hotellis peatus veel Baruto ja tagasilennul oli meie lennukis Toomas Hendrik Ilves. Arvake, kas ma pidin oma silmad peast ära jõllitama või mitte? Seisis teine pool teed istmete vahel püsti ja ma alguses arvasin, et mul on luulud. Siis vaatasin, et üle vahekäigu olid inimesed sama jahmunud. Oli tõesti härra president. Väga peen.

Oh jah. See oli muidugi tore, et kui me kohale jõudsime ja ma telefoni sisse lülitasin, et tulnud mulle üks PIN kood meelde. Ja see, et ma tõstsin mõned Tlna korteris olnud asjad välja, et need kohvrisse pista ja kaasa võtta, aga siis tuli ühe välja kolinud muusiku ema korterit kraamima ja võttis need ise kaasa. Ja see ka, et kui me lõpuks tagasi jõudsime, siis selle asemel, et koju magama minna, pidime me muidugi minema BG'sse rannakarpe sööma. Südaööl. Ja see, et ma pidin kaks purki murakamoosi oma kohvrisse panema, aga unustasin need käsipagasisse, nii et nüüd pidi emme need postiga siiapoole teele panema. Loodetavasti jäävad purgid postis terveks. Aga no selliseid naljaga pooleks äpardusi peab ikka ette tulema, eks, muidu oleks väga igav.

Ja nüüd sai mul kirjutamisest kõrini, tahan välja minna, nii et jäägu pealegi need muljed siin hüplevaks. Nad igatahes kavatsevad nüüd hiliskevadel või suve hakul uuesti tagasi tulla. Nii väga meeldis :). Ja mina kavatsen nüüd riidesse panna ja midagi veel pühapäevaga ette võtta.

Nii et pakaa.

Augutäide

Vahepeal on kirjutamisse jälle pikem auk jäänud. Ma ei tea, kaks nädalat on hästi kiiresti mööda tormanud. Tiksun siin vaikselt tööd teha ja kavandan Tillinna külastust ja niisama. Homme juba sõidame, kui põnev :). Söögikohad on välja vaadatud, potentsiaalsed muuseumid ka, ühe vana sõbra sain meile vanalinnas mõõgavõitlust tegema, paar muud asja orgunnisin ka, neil käskisin suurt kõndimist kannatavad kingad jalga panna ja põhimõtteliselt vähemalt mina olen valmis. Kui nüüd ainult päikest ka antaks. Või vähemalt vihma tagasi hoitaks.

Meil siin on ilmad ilusaks pööranud. Kohe kutsub jälle linna peale, poodi, parki ja kohvikutesse, nii et ega ma kohe lähengi. Muidu niikuinii väga uudiseid pole, millest kirjutada. Korterinaaber on talle omaselt vait kui sukk, nii et hetkel kõige segasemal teemal - vägagi komplitseeritud elukoharindel - on olukord endiselt muutumatult ähmane. Eile käisin igaks-juhuks üht korterit vaatamas, aga see oli õige hirmus. Nagu väga odav hotellituba, suitsukoniauke täis pleekindsinine polüestervaip põrandal, peamiseks mööblitükiks seina seest väljakäiv lasteaiavoodi jne jne jne. Nojah, eks ma rõõmustasingi, et odavavõitu oli see pakkumine, pidades silmas, et korteri asukoht oli super ja lepingut sai teha isegi näiteks kuueks kuuks. Tavaliselt tahavad siin kõik ju hästi pikka üürilepingut, 2-3 aastat on keskmine taks... No enivei, asukoht oli ideaalne, põhimõtteliselt oli tegu täpselt minu paralleeltänavaga, kus kõik asjad on käe-jala juures, ja üür oli tervenisti ainult 1000 eurot kuus. Ainult see oli tõesti ka selline koht, kus elaks hädapärast väga ajutiselt väga natuke, aga mitte põrmugi kauem, kui tingimata vaja. Ei, hoian edasi silmi lahti ja lasen Frantsuaal ka omi asju edasi ajada. Tal on mingi asi soolas, kindlasti on see märksa parem diil. Korter on raudselt oluliselt kenam, vahendustasu ei oleks vaja ja ilmselt oleks edasine suhtlus omanikuga temasuguse käendaja abil märksa lihtsam. Noh, näiteks üürilepingu pikkuse suhtes või nii. Kui seda peaks juhtumisi olema ühel hetkel vaja ootamatult katkestada. Mingil põhjusel.

Muudel rinnetel on kõik muutusteta. Ahjaa, teen novembrikuiseks puhkuseks plaane, mul on esimene nädal vaba. Jõudsin järeldusele, et soojale maale ei viitsi üksi minna, nii et otsin lähemalt sihtkohti. Jõudsin ka järeldusele, et äkki peaks tegema uue katse Londonisse sõita. Kusjuures avastasin, et tegelikult oleks ju palju mugavam minna rongiga, sest lennujaamad on seal kõik pärapõrgutes (ja siin ka, kui mitte just minna Luxairiga, mis on enamasti üsna kallis) ja lennuajad ebamugavad. Aga kui teha niikuinii Pariisi asja ja siis sealt paariks päevaks rongiga Londonisse sõita, saaks päris mugavalt, kiirelt, inimlikel aegadel ja inimlikesse kohtadesse... Ja Eurostari piletit saab veel 44 euroga! Ideaalne ju! Vot. Midagi pole veel ära ostnud, aga mõte on mõnus. Arvan, et korraldan asja lähipäevil ära.

Muide, kas keegi on Patarei vanglamuuseumis käinud? Kas see on nagu mingi paariruumiline muuseum, kus on eksponaadid, või käiakse seal ikkagi vanglaruumides mingit ettenähtud marsruuti pidi? Ja kas linnahalli juurest Patarei ja lennusadama juurde jalutamine on väga kole ja kõle? Ja milline vaade avaneb teletornist pimedas? Meil tuli Eliane'iga Patareist juttu järsku, et äkki vihma korral plaani võtta. Aga kuna ma ei ole ise käinud, siis ei oska seisukohta võtta ega midagi arvata...

Aga okei, sellega ma nüüd lõpetangi. Ilm on ilus ja mul on linnas asju ajada. Pakaa praegu!
M.

Hiina keel

Käisin täna letseburgi keele tunnis. Õigupoolest veel polnud päriselt tund, oli see hetk, kus määrati rühm ja kinnitati tundide toimumise kellaajad ja õpetaja ja õppematerjalid jms. 30. septembrist läheb päriselt lahti. Kolm korda nädalas, E-K kell 19.00-20.40. Kokku 80 tundi, st kursus kestab veebruari alguseni. Ja kas te kujutate ette, et kogu see kupatus maksis kokku ainult 170 eurot? Luksemburgi muid hindu arvestades on see täitsa tasuta. Isegi Eestis ei saa nii odavalt ühtegi normaalset keelekursust, ma arvan. Grupis on 22 inimest, mis on muidugi palju, aga esimese kahe nädala järel pidavat sealt palju rahvast ära vajuma. Ja tunnid pidavat olema väga lõbusad. Tegelikult ma oleksin eelistanud muid päevi, sest see kultuuriteemaline vestlusring on ka just teisipäeviti. Aga no see ainus teine õhtukursus, mis oleks aja poolest sobinud, oli juba täis, nii et midagi pole teha. Muidugi mulle öeldi, et kohal peab olema minimaalselt pooltel kordadel ja ma mõtlen, et ma ikka võtan selle kultuurikursuse ka, lihtsalt teen teisipäeviti üsna sageli keeletundidest poppi. Ma usun, et olen piisavalt motiveeritud ja õppimisvõimeline, nii et sellest pole vast midagi. Niikuinii on seal kolmveerand õpilastest raudselt ainult sellepärast, et suuta ära teha kodakondsuseksam, kus tuleb kümne lihtlausega kirjeldada etteantud pilti. Seda oli täna juba peale vaadates näha. Mõte siis selles, et edasiminek ei ole ilmselt ülikiire, jõuan need teisipäevased tunnid küll ise endale selgeks teha. No enivei, selle kultuurikursuse õpetajaga on kohtumine homme õhtul, eks siis paistab, mida tema sellest arvab, kui ma võtan teisipäeviti kaks kursust ühel ajal ja tean talle juba ette öelda, et käin kohal umbes 70% kordadest. Noh, et mõni kord teisipäeviti ikka keeletundi ka jõuda.

Igatahes tuli põnevus juba täna sisse. Saab jälle uusi tuttavaid ja nii. Samas eks see saab muidugi päris paras väljakutse olema, sest nüüd on mul kohe kõik aeg põhimõtteliselt sisustatud. Pärast tööd veel midagi ÕPPIDA, st kasutada aju aktiivselt 12 tundi jutti??? Noja et siis ülejäänud elu jaoks jääb üleüldse umbes tund päevas :)??? Kõlab mõnevõrra hirmutavalt, aga proovima ikka peab. Kui ikka kuidagi ei jaksa, eks mul on alati võimalus tundidest loobuda, aga niisama ei kavatse ma alla ka anda. Liiatigi ei tohiks ma keelte suhtes kõige andetum olla... Noh, igatahes, et oktoobri esimesest nädalast alates siis uus rutiin (v.a istunginädalateks): E-K pärast tööd keeletunnid, N on saunapäev. R ja L on kohvikuõhtud ja P on tervenisti tühi, uskumatu. Kuigi... sinna ilmselt tuleb mahutada kodused ülesanded ja sellised triviaalsused nagu koristamine. Mmm...

Aga jah. Põnev on ikkagi. Ootan juba, et saaks tundidega alustada. Sügisene värk - seenevihm ja hall ilm seonduvad kohe uute õppetundidega. Justkui nimme olen ma esimeste tundide ajal just Frantsuaa ja Eliane'iga Tallinnas, aga kolmandaks tunniks jõuan kohale. Mis on ka hästi, sest need, kes esimese nädala jooksul tundidesse ei ilmu, võetakse kohe süsteemist maha.

Aah, jõudsingi jälle selleni, et Tallinna plaanid on ka pooleli. Minu mõningase haipimise peale otsustati hotellidest Kolme õe kasuks. Telegraafi asemel. Kolm õde ei tea seda veel, aga neile saabub maailma kõige rangem kvaliteedikontroll. IRW. Pliis, pliis, pliis, teeme siis nüüd nii, et nad oleksid päriselt tipptasemel. Muidu jääb see minu hingele :). Ja siis tuleb veel ilma eest palvetada ja, oh, ma olen päris põnevil. Sest ma siiani ei tea, mida neile Tallinnas näidata, kuna ma pole siiani välja mõelnud, mis neile meeldiks. Saate aru, mina, kes ma tavaliselt oskan inimestele peale vaadates väga hästi paika panna, kes milline reisija on, ei saa neist lihtsalt selles mõttes sotti. Ma tunnen neid juba üsna hästi ja mul ei ole mitte mingit aimu, mis nende puhul sobiks... Nii et tuleb vist improviseerida. Kõikide oludega ise eelnevalt tutvuda ja siis käigu pealt soovitusi välja käia. Põnev-põnev. Laupäeval sain muidu teada, et üks siinne tuttav käis augustis Riias, Tallinnas ja Helsingis. Ta ei mäletanud nendest paikadest praktiliselt mitte midagi, isegi mitte hotellide nimesid, aga talle avaldas sügavat muljet Riia autopark, mis pidavat olema siinsest vägevam. Veel avaldas talle muljet 83-aastane Riia giid, kes ei lasknud neil lennujaamast hotelli puhkama minna, vaid viis nad kohe "teatavas vanuses maju" vaatama. Tallinnast mäletas ta samuti ainult "teatavas vanuses maju ja kirikuid" ja Helsingi oli lihtsalt suur linn, kus polnud üldse midagi huvitavat. Peaksin vist igaks juhuks selle Robi orientiiriks võtma ja katsuma meeles pidada, et "teatavas vanuses majadega" üle ei pingutaks... Aga mis siis üle jääb? Kogu aeg ei jaksa ju süüa ka...

OK. Kell on jälle hiline. Tuttu, mehed!
Ööd!
M.

42. nädala raport

Meil on nüüd sügis. Suvi võeti ära järsku ja konkreetselt. Udu ja vihm on tagasi, kraade on nii 12-13. Kus on vananaiste suvi? Ja kuidas see üldse võimalik on, alles oli meil kuumalaine ja +30 kraadi?

Muidu sai töö juures läbi hooaja esimene istunginädal. Tore oli vahelduse mõttes jälle resolutsioone tõlkida. Nendes räägitakse peamiselt küll kriisidest ja sellest, kus riigis jälle milliseid koledusi korda saadetakse, aga neist saab nii palju põnevat ja päevakajalist ka teada. Noh, arvestades näiteks, kui palju ma olen Egiptuses käinud ja sealseid olusid jälginud, on viimastel sündmustel ja värskematel arengutel silma peal hoidmine nii põnev, üldse mitte nagu töö. Juba sellepärast on resolutsioonide tõlkimine alati tore, lisaks on need sellises vähemkantseliitlikus keelepruugis ja ladusad. Panin end seega kolmapäevaks ületundide nimekirja ja jäin õhtul kontorisse nii kauaks, et jäin õhtul suisa erakorralisse liiklusvangi. Kolmapäeval oli nimelt laada lõpetamine ja selleks puhuks lastakse alati taeva poole suur saluut. Punaselt sillalt, mis on täpselt minu kontori akna all, eks. Noja umbes täpselt siis, kui mina töö lõpetasin, pandi sild liikluseks kinni. Koju oleks saanud, aga suure ringiga. Ja kuna mul nii suurt valu ei olnud, otsustasin veel natuke kontoris passida ja saluudi ka ära vaadata. Äge oli, vaade oli hää ja mugavam oli ka kui õues vihma käes ja rahvamassis seista :). Pilte tegin paar tükki ka, aga kuna klaas oli vihmane ja triibuline, siis ei tulnud neist suuremat midagi välja. Jäägu siis seekord fotokajastus sinnapaika. Olgu ainult nii palju veel öeldud, et mulle kangesti meeldib, kuidas siin ilutulestike ajal alati naerunäod taevasse manatakse. See on nii nunnu!

Ahjaa, eelmise pühapäeva õhtul saabusid Frantsuaa ja Patrick Lõuna-Prantsusmaalt tagasi ja esmaspäeval jõudsin veel nende ja Frantsuaa õe perega laadal käia. Sõime Joslet' restos friteeritud kala ja õunapontšikuid, see pidavat olema Luxi traditsioon. Et resto osalevat juba 40 aastat kõikidel laatadel (seekordne laat oli järjekorras nr 673) ja et iga luksemburglane peab vähemalt korra aastas seal kala sööma. Oli hea küll, pean tunnistama, aga kas nüüd midagi ülierilist, ma ei tea. See oli igatahes ainus resto, mis oli täiesti pilgeni rahvas täis. Ilma broneeringuta ei oleks sinna vist ühelgi ajahetkel mahtunud. Mõned seltskonnad proovisid küll, aga tulemuseks oli täiesti ummistunud ukseesine. Nojah. Kui olime kõhud täis õgardanud, istusime edasi ühe Frantsuaa tuttava Dani suures õlletelgis ja vaatasime inimesi. Irw, luksemburglane on ikka raske olla. Kõik teised luksemburglased nimelt tunnevad sind ja no mitte kuskil ei saa rahus olla, kogu aeg on vaja kedagi teretada ja kellegi lehma lellepoja elu vastu suurt huvi üles näidata. Mõnes mõttes on see ju tore, aga teisest küljest ikka igavesti tüütu kah. Eriti kui satud inimeste otsa, keda sa silmaotsaski ei kannata, aga kelle vastu peab ikkagi viisakas ja kena olema. Vaene Frantsuaa oli näiteks tükk aega ühe sellisega kimpus. Too oli veel eriliselt pugev ja liimine tükk kah... Mina vaatasin seda külgekleepimist pealt ja muigasin :). Jaaaah, mul oli tore, mina ju kõiki luksemburglasi ei tunne, mistõttu jätsid kõik ülejäänud mu rahule, aga sõpru oli nii hea jälle näha.

Veel? Veel sain neljapäeva õhtul suhteliselt lambist peavalu, mis kestis eilseni. Närisin eile nii palju ibuprofeeni, et sain peavalu enam-vähem kontrolli alla ja tundsin end piisavalt okeilt, et ühe töökaaslasega korraks pärast tööd Leudelange'i ratsavõistlustel käia, aga kui ma sealt pisut enne kuut koju jõudsin, olin nii kustunud, et vajusin voodisse ja magasin maha ühe 15-tunnise une. Vahel lihtsalt tulevad sellised väsimushood peale, ei tea isegi, kuidas või millest... Ei olnud eriliselt raske nädal või midagi. Noh, vähemalt sattus nii, et terve laupäev ja pühapäev ei lähe selle peale raisku. Täna ärkasin vara ja energiliselt. Rõõm!

Nojah. Täna pean tegelema kinnisvarakuulutuste ja prantsuse keelega. Esmaspäeval ootab mind nimelt esimene kohtumine letseburgi keele õpetajaga ning teisipäeval on prantsuse keele grupi kord. See kohalikku kultuuri tutvustav kursus/vestlusring on prantsuse keeles ja nad eeldavad, et ma teen enne mingisuguse keeleeksami, et tuvastada, kas ma ikka sobin sinna gruppi. See eksam tuleb kodus ära teha, nii et ju ma pean sellega täna-homme tegelema. Üldse ei viitsi, aga kursust tahaks küll :). See peaks põnev olema - tutvustatakse Luxi kultuuri ja asutusi, käiakse ajaloolistes kohtades ja traditsioonilistes restoranides ja tutvutakse kohalike oludega. Eri kultuuriinstitutsioonide esindajad peavad loenguid jne jne jne. Vot. Sellepärast vist ikka peab selle eksami ette võtma, kuigi lugesin sealt, et see võtab kuni poolteist tundi kallist nädalavahetuse aega... Urr.

Ja ega's muud midagi. Lõpetan kohvi ja pesupesemise ja hakkan asjalikuks. Tahaks koledale ilmale vaatamata korra linnas käia, suppi keeta, triikida ja siis lõpuks ka kohvikusse jõuda. Nagu öeldud, tuleb tegeleda ka kinnisvarakuulutuste ja prantsuse keelega. Tegevust jagub.

Olge's teie ka tublid!
M.

Jälle pühapäev

Pean endale vist tõde tunnistama - minust on saanud pühapäevablogija. Juba ammu ja sõna otseses mõttes. Kirjutan heal juhul pühapäevase hommikusöögi kõrvale ning siis ka põgusalt ja lühidalt. Ma luban juba sada aastat, et kirjutan sellest ja teisest ja kolmandast, aga pole seejuures kevadistest Pariisi nädalavahetustestki rääkinud, hilisematest üritustest ja sündmustest rääkimata. Ma isegi ei oska põhjendada, miks ma enam kunagi kirjutamiseni ei jõua :). Lihtsalt ei jõua :).

Oi, rõduveerele paigutatud fuksia on öösel nii palju vihma saanud, et veetaldrik ajab üle ääre... Käin korra ära, muidu see vaene lilleke saab uue trauma.

Jah, selle vaese lillekesega oli nii, et talle tulid millalgi suvel sellised pisikesed peaaegu nähtamatud rohelised putukad külge. Nad käisid mulle kohutavalt närvidele ja ma siis kuskilt lugesin, et ega nende vastu vist midagi suurt aitagi, aint nõudepesuvahendi lahusega võib pritsida. Loetud, tehtud. Tegin lahuse, pritsisin. Kuna ma täpselt ei teadnud, kui kanget lahust vaja ja kui palju pritsida, siis valasin lille üsna lahja lahusega sõna otseses mõttes üle. Noh, vaatasin ikka, et iga putukas märg oleks :). Järgmisel päeval polnud enam putukaid, aga polnud ka lille. Lahus sai liiga kange :). Lehed kukkusid küljest ja vartest said üleöö kuivanud rootsud :). Vaatasin neid rootsusid ja mõtlesin pikalt, mida teha, aga otsustasin siis, et ei, ma ikka ei kanna uhket lillekest veel maha. Kallasin talle sisse paar ämbritäit vett ja lasin kergelt vahutaval Fairy-veel alt välja voolata (no tegelt ka, ma ei teind omast arust NIIIIIIIIII kanget lahust). Kui muld enam-vähem läbi uhutud, tõstsin ta rõdule tahenema ja kosuma. Kolm nädalat ei juhtunud midagi, siis ilmus paar leheniru, mis ei tahtnud üldse rohkem kasvada. Aga kui mina ära Eestis olin, tundis lill end ilmselgelt hästi - potentsiaalne lillemõrvar oli lähedusest kadunud ja selle auks aeti end minu äraolekul üsna kenasti lehte, kümmekond õienuppugi kasvatati külge. Vot nii siis. Ma pean nüüd edaspidi hoolega vaatama, et ta aru ei saaks, et ma tagasi olen. Muidu jääb tal see taastumine viimati jälle kängu.

Meil oli nädal otsa väljas hästi soe, aga reede öösel vastu laupäeva läks järsku nii külmaks, et eile ei saanud enam ilma jakita üldse välja minna. Panin ennast lõunast küll riidesse ja valmistusin linna peale minema, aga jõudsin omadega täpselt Alima ette, kui ilm täitsa vihmale pööras. Tegin plaanid joonelt ümber, läksin ostsin Alimast kohvi sisse kardemoni, küünlajala kaunistamiseks siniseid küünlaid, lisaks veel seesamiõli ja Hiina musti seeni ning tulin koju tagasi. Kokkama. Tegin juuuuuuuuuuube head hiinapärast suppi. Kasutasin kodus esimest korda seesamiõli ja musti seeni - ja nüüd ma tean, mille maitse see Hiina kastmetes nii mõnusalt omanäoline on. Seesamiõli, mu arm! Hakkan seda vist väga sageli pruukima!

Muidu elan praegu jälle igasugustes ootustes. Püüan olla hästi kannatlik, aga otse loomulikult olen hoopis hästi kärsitu :). Noh, mis siis ikka. Kes kannatab, see kaua elab. Vähemalt Frantsuaa ja Patrick hakkasid täna hommikul uuesti Luxi poole sõitma. Kui muid uudiseid kohe ei saa, piisab alustuseks nende tagasitulekust kah :). Ma arvan, et St. Tropi teemadel jagub nüüd juttu pikaks ajaks ja kauemakski, lisaks saab nendega eelseisva Tallinna nädalavahetuse plaane tegema hakata. Septembri viimasel nädalavahetusel sõidan ju nendega kaheks ja pooleks päevaks Tallinna. Või Tillinna, nagu Frantsuaa ükskord kogemata ütles. Veel üks asi, mida oodata :).

Ükspäev käisin saunas. Sattusin seal rääkima ühe marokolannaga, kes kurtis, et tema ikka ei saa Luxi ilmadest aru. Teatas, et tema igatseb kangesti merd ja meretuult ja randu. Mina olin nõus, et merekliima on teistsugune küll, et mina olen küll põhjast, aga meil on ka ilusad rannad ja meri, nii et ma tean. Mille peale tabas mind pommküsimus, et kas ma olen Põhja-Prantsusmaalt või? No ma ei teagi nüüd, kas olla rõõmus, et ta mind mu prantsuse keele järgi prantslaseks pidas, või kahtlustada, et ta lihtsalt ei kujuta ettegi, et Põhja-Prantsusmaast kaugemal võiks ka olla meri, rannad ja asustatud maad? Mõlemad variandid tunduvad pisut uskumatutena. Väga muhe oli igatahes.

Vaatasin pika suve jooksul ära sarja Covert Affairs kõik olemasolevad osad. Mõtlesin, et olen nendega lõpetades mõnda aega sarjavaba. Arvake ära, kas õnnestus? Kui oma Hiina supi eile valmis sain, tuli suur tahtmine söögi kõrvale midagi vaadata. Vaatasingi ära sarja Suits esimese osa. Ja siis teise, kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda. Noh, oligi vihmane ja külm pärastlõuna/õhtupoolik/õhtu/öö :). Pähh, aga üleüldises plaanis polnud uut sõltuvust muidugi vaja. Mul oleks ajaga parematki teha...

Nii. Nüüd aitab kah. Ma lükkasin koristamise tänase varna ja enam ei jää tõesti muud üle - tuleb kraamima hakata. Mul on ju veel Eestis käigust asjad pilla-palla ning riietega tuleks ka kiiremas korras tegeleda. Sünoptikute teatel võib nüüd suveriided ametlikult ära pesta ja jalust ära panna, aga varrukatega riided tahavad triikimist. Põrandapesu tähtaeg oli tegelikult ka ammu. Oh jah.

Pakaa!
M.

Tagasi

Eile oli üks istumise päev. Kõigepealt kaks tundi Pärnust Tallinnasse, siis kaks tundi Tallinnast Frankfurt Hahni, siis kaks tundi Frankfurdist Luksemburgi, siis pool tundi koju, siis kaks tundi kodust Haroué lossi, siis kolm tundi seal vabaõhuooperis ja veel tund aega parkimisplatsilt hotelli. Uhh... Tagumik on üsna kandiline, kuigi päev oli igati asjalikult viimase sekundini ära kasutatud. Täna hommikul ärkasin Nancys, kus ma polnud, muide, tükk aega käinud. Sõime hommikust, jalutasime linna peal, käisime Lunéville'is sealset lossi vaatamas ja lõpuks saime alles nelja või poole viie paiku koju Luxi. Täpselt ei mäletagi. Uff... Ja nüüd on puhkus läbi. Homme hommikul jälle tööle. Kusjuures tööinimese elu tundub järsku väga rahustavalt puhkuseküllane :).

Laat on mul ukse all endiselt täies hoos. Eelmisel aastal mulle päris meeldis siin kõrval elada - müra küll häiris pisut, aga lõbus oli ka. Süüa ei pidanud ise tegema ja laadal oli ka lõbus jalutada. Tänavu on müra isegi vähem, sest vabalangemistorn on asendatud karusselliga ja sealt ei kosta iga 30 sekundi takka verdtarretavat kiljumist. Küll aga varastati laada avaõhtul meie maja hoovi lukustatud aedikust ära mu nunnu väike korviga ratas ning kusejugadest, oksevagudest ja praegu välisukse ees laiutavast essuhunnikust ei hakka ma rääkimagi. Sellel aastal käib see tilulilu mulle ühesõnaga närvidele, kuigi ma olen seda näinud/talunud kõigest ühe pooliku õhtu ja pool tänast päeva. Pangaautomaadi sabad on meeletud, läbi laadamelu bussipeatusesse või sillani jõudmine on väga tülikas ja hais on päris kõrvulukustav. 10 päeva veel. Hmm. Kas ma hakkan tõesti muutuma vanaks ebatolerantseks torisejaks?

OK, aga uni murrab muu tõepoolest nüüd kohe praegu maha, nii et ooperiväljasõidust ja Eestis olemisest ja muust lähipäevil pikemalt.
Head ööd praegu!
M.

Koristaja abiline

Sabadest ja pikkadest öödest

Peni ajab alatasa oma saba taga. Õhina ja rõõmuga. Kui saba kätte saab, üritab sellega plehku pista, ise kõveras ja lookas. No katsuge ise joosta, oma tagumik hambus! Tavaliselt lõpeb see pärast neljandat-viiendat sammu ümberkukkumise ja kukerpalliga. Kui seejärel ükskord jälle jalad alla saadakse, algab sabajaht muidugi otsast pihta. Nii naljakas, et naera või kõht kõveraks.

Sassil on ka saba. See on ka peni meelest hästi mõnna, aga Sass muidugi pole selle loovutamisest eriti huvitatud. Üleüldse on kass ülimalt nördinud, et selline kirp majja toodi. Põrnitseb teine seda jõmpsikat solvunult ja annab penile (pehme käpaga) vastu vahtimist, kui too hakkab liiga närvidele käima. Seda juhtub sageli, sest peni tahab teda kogu aeg mängima saada. Siiani pole see veel õnnestunud, aga kuts ei jäta ka jonni. Lisaks üldisele põlastamisele on Sassike, muide, ka kadedaks läinud. Suurest meelekibedusest on ta suisa mõlemad tema transportimiseks ostetud kastid omaks võtnud. Varem ei saanud teda neisse väevõimugagi, aga kuna kuts magab neis hea meelega, on Sass nüüd otsustanud, et sellist pattu ei saa lubada. Ergo - tuleb need ise kasutusele võtta.

Ööd on peni meelest maailmatu pikad, nii et teda ähvardab igal jummala öösel igavussurm. Kell kuus ei kannata ta kohe enam üldse. Käib ja hüpib ümber voodi, et keegi ometi temaga tegeleks. Ja ta pole rumal - näeb kohe, kui sa kas või ühe silma lahti teed. Ega siis pole enam asu. Noja kuidas sa saaksidki selle uuesti kinni panna, kui üks tahab endal sinu silma nägemise rõõmust tagumiku otsast ära vänderdada? Nii  ma siis ärkangi puhkuse ajal kell kuus. Tänane hommik oli juba väga raske, kuigi mul õnnestus poole kaheksani voodis edasi vedeleda. IRW. Tööpäevade kella kaheksane voodist väljakobimine tundub juba suure luksusena :).

Meil on kodus ühesõnaga tsirkus. Ja üldse valmivad praegu köögis kapsarullid ja kapis on kalja ja kohukesi ja lihapalle. Äge on. 

Titt majas

Maandusin eile kell kümme Tallinnas. Keskpäeva paiku jõudsime koju Pärnusse. Sõime kukeseeni ja kass Arturi kooki ningjõudsime selle aja sees järeldusele, et meil on ikka hädasti koera vaja. Ema vaatas eelmisel nädalal Eesti hagija kutsikaid ja westie'sid. Eesti hagijad olid hirmus nunnud küll, aga neid ei oleks veel sel nädalal ära antud. Kuna mina tahtsin kangesti koera kutsikana ka näha, saigi otsustatud, et sõidame ikka kohe Riiga westie järele. Mõeldud, tehtud. Kella seitsmeks õhtul olime peniga tagasi. Meil on nüüd võimatult armas Mann. 

Koht, kust me ta tõime, oli ilmselgelt tõeline kutsikakonveier. Seal oli VÄHEMALT 20 koera, neist osad lokirullidega ja puha. Väga naljakas ja väga õudne. Seal ei poputatud ega nännutatud ühtegi kutsat. Samas oli neil muidugi suur aed, suur seltskond ja kuna tegemist oli näituse- ja müügikoertega, siis kanti nende eest hästi hoolt ka. Aga ikkagi kurb. Et ei nunnutatud, noh.

Kuts on vääääääääääääga elav ja vääääääääääga uudishimulik, hirmus sõbralik ja ülinäljane. Kassiga tahaks mängida, aga kass on südamepõhjani solvunud. Istub kapi otsas ja põrnitseb, korra andis kutsikale potsti käpaga. Aga küll ta ära harjub... Kuigi Nublu ei võtnud ju Sassi lõpuni omaks, leppis, aga ei armastanud. Aga Sassike on ju teisest puust. Eks näis.

Täna käisime maal. Sel aastal on palju õunu ja kreeke, lisaks on meil totaalne kõrvitsa- ja suvikõrvitsauputus. Metsmarju on palju, sõstraid on veel piisavalt, et mekk suhu saada. Kaks füüsalit oli valmis, tomatid ja viinamarjad on ka täitsa küpsed. Ploomid ja pirnid said nüüd vist otsa. Šašlõkk on endiselt hea. Kali kah. Ühesõnaga - väga äge on!

Rohkem ei viitsi kirjutada, vaadake nüüd pilte!

M.

Kõige pentsikum peni

Meie titt

Autot ei peljanud ja öösel kodus ei nutnud kah

See on veel väike osa suvikõrvitsasaagist

Värske hapukurk

Kärbes käis mööda nina, aga uni oli magus

Luksemburgi Buff

Luxis maksaks selline pihutäis keskmiselt 2.50 :)

Pudelkõrvitsanunnu

Suurem pudelkõrvits

Naabri kass tuli kalale

Vaikus jätkub

Lähen öösel lennuki peale ja sõidan nädalaks Eestisse. Arvutit ei kavatse kaasa võtta ja praegu ei kavatse ka kirjutada, sest üks järgmise nädala tähtajaga töö tuleks veel korra igaks-juhuks üle lugeda. Lihtsalt mõtlesin, et annan teada :).

Pakaa!
M. 

Ei saa ju armumata jätta?

Kujutage nüüd ette situatsiooni:

Lähed riigipüha õhtul välja baari. Ei midagi erilist. Ajad sõpradega juttu, vaatad inimesi. Oled ainult omandanud mõningase kinnise köha, mida suitsuses ruumis istumine parajalt ärritab, nii et köhatad igal vabal võimalusel. Korra soovitab sõbramehest Baarimehees oma lemmikköhasiirupit, aga ainult niimoodi muu seas. No istud ja lobised, vaatad inimesi ja lased end veenda, et järgmine päev pole tööpäev, nii et äratulekuni jõuad alles ligi 2. Sõbrants viskab autoga koju, nagu enamasti. Kodus teed voodi ära ja oled juba teki alla sukeldumas, kui heliseb telefon. Muidu helistatakse sulle umbes kord kuus, nii et haarad murelikult toru. Telefoni otsas on Baarimees ja vestlus kulgeb umbes nii:

"Ega sa veel ei maga?"
"Ei."
"Väga hea, kas sa saad korra alla tulla, ma leidsin JUHUSLIKULT sulle selle köhasiirupi!"
"Misasja? KUST sa ta sellisel kellaajal juhuslikult LEIDSID?"
"See pole oluline, tule siis mõne minuti pärast alla, eks?"

Nojah, ja all ootab tänavanurgal tõepoolest see täiesti juhuslikult leitud köhasiirup, kes on riigipüha öösel kell pool kolm kodutult tänaval hulkunud ja Baarimehele jalgu jäänud, sest isegi päeval olid kõik apteegid linnas kinni ja eilne valveapteek oli kuskil pärapõrgus, nii et sel vaesekesel polnud kuskile minna.

No ei saa ju armumata jätta, ei saa ju?

Ise peaks ikka ka teinekord kenam ja armsam olema ja lambist igast toredate inimeste väikeste hädade korral ilma igasuguse palumiseta kenasid ja armsamaid ja omaalgatuslikke asju tegema. Ainus häda on see, et ma võtan igast asju liiga loomulikuna, ma ei tuleks ise selle pealegi, et köha või nohuga midagi ette võtta. Tatitõbi on eestlase jaoks ju poolpermanentne seisund, nendest ei tee ju KEEGI välja. Noh, küll ise üle läheb. Seda nunnum žest muidugi :). Täiesti heldimapanev kohe, kuigi ma köhasiirupitesse üldse ei usu. (See tegi muidu köha veits lahtisemaks küll. IRW.)

***

Sm Bljahhov, ma mäletan seda ka, kui te Inkuga õhta pimedas jalutamise pärast Tõnismäe valveapteeki jalutama läksite, kui mul Achilka läks ja ma kõndida ei saand. See on täpselt sama kategooria üliarmsus :)! Frantsuaa muidu juba teab, et ta peab sinuga kohtuma. Pane vaim valmis :). Ja graafik!

***

Muidu oleksin ma pidanud praegu Londonis olema, eks. Mhmh. Aga minusugune kuldmagaja ei suutnud endale kolmapäeva öösel lihtsalt selgeks teha, et kuskile sõitmine on hea mõte, kui ma olen ju nii väsinud. See kõlab täiesti jaburalt, aga ma lihtsalt magasin täies südamerahus kõik maha. Plaanid olid tehtud - tulen pärast tööd koju, panen asjad kokku, lähen õhtul enne äraminekut kohvikust läbi ja ütlen sõpradele head-aega, sest kohvik on laupäevast alates suvepuhkusel. Sealt lubas Frantsuaa mu bussi peale visata ja lend pidi väljuma kell pool seitse hommikul Hahnist. Selle asemel tulin töölt koju, vajusin kell kuus õhtul kõigi riietega voodisse pikutama ja jäin muidugi tõsisesse unne. Korra vaatasin kella ja mõistus tuli pähe ka, aga see mõistus küsis mu käest, et kuidas ma pärast unetut ööd Londonist rõõmu tunnen, kui ma olen juba enne sõitma hakkamist nii väsinud? Vastuseks jäin uuesti magama. Südaöö paiku sain Frantsuaalt mureliku sõnumi, et kuhu ma siis jäin, kas midagi on juhtunud? Seda ma igatahes enam ei kuulnud. Noja ärkasin neljapäeva varahommikul puhanu ja reipana umbes ajal, mil ma oleksin pidanud juba mõnda aega õhus olema. Niimoodi siis. Tore on, et vähemalt Ryani piletid olid. Kaotus ei olnud teab mis suur. 

Vot. Sellised uudised siis. Täna on kell ka juba üle mõistuse palju saanud. Lähen kohe varsti linna peale jalutama, tahan paaris poes käia. Homme tahaks Metzi sõita - pole just Camden, aga sealt on ka paari konkreetset asja vaja. Näopesugeeli näiteks, mida saab aint Prantsusmaalt. Täna on vist veidi liiga hilja liigutama hakata, ühe kohvi tahaks enne ka veel juua...

Aga pakaa siis praeguseks!

M. 

Tere hommikust

Olen olemas ja elus. Maadlen tatitõvega, mis mulle täiesti tüüpilisel kombel just suviti külge hakkab. Teate küll, konditsioneerid ja külmad joogid mõjuvad soojaks köetud kehale täiesti mõrvarlikult. Mina olen kuidagi eriti vastuvõtlik ka, kõik need lõunamaade konditsioneeritud bussidest tingitud korrad on selle häda mu jaoks suhteliselt krooniliseks muutnud, lihtsalt vanasti ei saanud sellele tähelepanu pöörata, siis oli vaja ju gruppidega ringi joosta :). Nüüd rahulikumat kontoriinimese elu elades on kogu aeg meeles, et kurk on neljapäeva hommikust saadik valutanud ja eile oli tunde järgi otsustades väike palavik ka. IRW, läksin eile hommikul enne tööd hämmeldunud apteekrilt Coldrexi nõutama - tema reaktsioonist oli selge, et olen valge vares. Nojah, nina on kinni ja kurk kraabib siiani, aga üleüldise enesetunde sain nüüd jälle arvestatavaks, st kõik kohad ei valuta enam ja silmad ei läigi nagu viinaklaasi näinud joodikul. Ma muidugi läksin eile kohe pärast lühikest reedet magama ja magasin täna hommikul kaheksani välja ka. Ilmselgelt magasin maha lihtsalt kogu külmetuse :).

Mm. Itaalias koorejäätise ja ahjus küpsetatud mozzarella dieedil nelja päevaga juurde võetud kahest kilost õnnestus mul tänu sellele tatitõvele ka lõpuks lahti saada. Fuih - neli päeva keelel ja kolm nädalat ümber vöö :D. Ebaõiglane ikka, ma ütlen. Ega ma muidu tegelt pole mingisugune kalorimaan, väike kõikumine ei aja mind üldiselt sugugi närvi, aga suvel tahaks ju hästi kleitidesse ära mahtuda, eks :). Talveriided on niikuinii number suuremad, siis on alati polstrit rohkem :). Tegelikult see talv oli teist kohe nii palju, et ma olin rekordiliselt kobakas - selle aasta veebruariga võrreldes olen praegu näiteks 8 kilo kergem. Seda on päris palju, tavaline hooajaline kõikumine jääb mul muidu sinna 3-4 kilo piiresse. Kevad, makadaamiapähklitest loobumine ja veini asendamine veega mõjusid aga õnneks märgatavalt tulemuslikult ja nüüd võiks siis juba mõnda aega veel selles suvekaalus ka püsida, eks. Sellepärast ma ka neid Itaalias juurde söödud kilosid lugesingi.

Tjah. Muud trükimusta ja pikemat selgitamist kannatavat uudist vist ei ole. Tööl on juhtunud üht-teist põrutavat, aga sellest ei saa siin kõneleda. Kodus juhtus vahepeal selline põrutav lugu, et korterinaabri peres juhtus nukker õnnetus ja kuna ta tuli oma pojaga paariks päevaks siis kohe siia, paluti mul ajutiselt poliitilist varjupaika otsida. Hulkusin siis eelmisel nädalavahetusel poolteist päeva linna peal ja olin ühe öö kolleegi juures külas, et mitte kahel üliõnnetul hingel siin väikeses korteris jalus olla. Mõnes mõttes tekitas see ainult suuremat soovi omaette korter otsida, aga nüüd pole sellega jälle nii väga kiire, nii et eks ma siis ootan ja vaatan avatud meelel, mis kogu kupatusest edasi saab. Oi, ja see uudis ka veel, et Frantsuaa otsustas, et ta tahab "võtta" minu ja Eliane'i ja sõita sügisel üheks nädalavahetuseks Tallinna. See on küll peen värk! Oleme läbirääkimiste faasis, aga mind tabas juba ka väike paanika. Olge nimelt nii kenad ja tutvustage Tallinna gurmeerestorane ja luksusega harjunud inimestele näidata kõlbavaid kohti! Mm, mõni ülišikk ööklubi oleks ka hea varrukas varuks hoida. Teab keegi?

Muidu tekkis mul veel selline teoreetiline küsimus, et miks Luksemburgis kõik asjad hallitavad, aga näiteks ei kääri ega tilgasta? Saate aru, mul läks arbuus HALLITAMA. Eestis ei juhtuks seda kunagi, seal ta läheks käärima. Ja kõik muud asjad ka pidevalt hallitavad. Leiba ei jõua ma kunagi enne ära süüa, kui hallitus peale tuleb. Pluss piim ei tilgasta normaalselt, vaid läheb lihtsalt selliseks vedela kisselli laadseks paksuks asjanduseks. Ma ei julge poolikust karbist määrdejuustu ka enam pikemalt süüa kui paar päeva, sest see hallitus on veel sihke helevalge ka. Seda ei näe ju! Hmm... Päriselt, kas sellel on mingi selgitus?

Sellega lõpetangi. Kell on hiline ja eilsest mehisest magamisest hoolimata tahaks nüüd jälle põhku pugeda. Olge's tublid.

M.

Pealkirjata

Nädal on läbi ja pole nagu midagi erilist ette näidata. Neil päevil on soe ja rahulik. Tööd jagub, aga tähtaegadega on manööverdamisruumi. Palav on, aga mina olen rahul. Ükspäev oli peavalu, nii et olin terve pärastlõuna uimane ja õhtu unelesin maha. Ülejäänud õhtud olen lõikunud kodust ajalehemäge. Ütleme siis nii, et kolmveerand on lõigutud. Päris uhke tunne on, aga trükivärvi ei saa sõrmedelt enam seebiga ka maha. Eks tuleb oodata, kuni kulub.

Aa, nii palju on siiski uudist, et mul tuleb lõpuks siiski Luxis uus elamine otsida. Töökaaslane, kelle korteris ma praegu elan, tahab selle oktoobris käest ära anda, sest temal endal on kavatsus talveks Eestisse jääda. Kuna algselt oli korter möbleerimata ning tema tahabki selle täiesti tühjaks teha, on minul ilmselgelt mõistlikum otsida mingi väiksem möbleeritud korterike või stuudio. Seda korterit oleks üksi veidi kallis pidada ning ma ju ei kasuta ka mitut tuba. Eriti mitte siis, kui need on täiesti lagedad. Vot. Paremat asukohta on muidugi raske leida, aga muidu ei ole ma sellesse korterisse küll ülemäära kiindunud. Kui vaja kolida, eks siis kolime. Iseasi on muidugi see, kust see uus korter välja võetakse. Oktoober ei ole homme, aga ega sinna just ülemäära palju aega ka pole. Ma esialgu vist muidu panustan pisut Frantsuaa peale. Mainisin talle seda teemat ükspäev ja tema sööstis juba hasartselt oma kontakte läbi kammima. Kui keegi suudab mulle kesklinnas õiglase hinnaga ja ilusa möbleeritud korteri leida, siis on see tema :). Ainult see häda võib tekkida, et praegu on kõik vajalikud inimesed linnast ära ja tema ise läheb kahe nädala pärast kuuks ajaks St. Troppi, nii et eks ma vaatan ise ka kinnisvarakuulutusi ja puha. Aga küll varem või hiljem pistab mingi hea võimalus kuskilt nina välja, kui nii on ette nähtud.

Oi, seda ma ka vist pole rääkinud, et sõidan augusti pikaks nädalavahetuseks Londonisse. Ostsin kunagi piletid. Maarja taevamineku ajal, st 15. augustil. Kaks ööd, kolm päeva. Jee. Nädal hiljem sõidan korra Eestisse seenele kah. Pärast seda on juba sügis. Uskumatu, kuidas aeg lendab. Lõbustusparki pannakse meile siia Glacis' peale juba üles. See on kohalike jaoks täielik sügisekuulutus, aga nad alustasid sel aastal millegipärast väga aegsasti. Trall ise läheb lahti alles... ee... 23. augustil äkki? Ei viitsi praegu järele vaadata. Millalgi kolme nädala pärast igatahes.

Ahjaa, mul oli eile nimepäev :).

Puhh, kopp sai ette kirjutamisest. Lähen joon teed. Hommikul lähen jälle saunatrenni. Noh, et pärast õuetemperatuur hea jahe tunduks. Praegu on meil siin mõnus leitsak, 32 kraadi näitab hetkel. Küll on tore, et see tehti just nädalavahetuseks :).

OK, aga ma siiski lähen ja joon nüüd selle tee ära ja asutan end siis kohvikusse minema.

Pakaa!
M. 

Les lulus

Ma saan iga kord Frantsuaa käest midagi uut ja huvitavat teada. Sellel laupäeval tuli välja, et kohalikel on belglaste ja prantslaste seas oma armas hüüdnimi: les lulus! Aluseks on põhimõte, et prantslastel on kombeks hellitusnime saamiseks inimese eesnime esimest silpi korrutada. Michelist saab Mimi ja Paulist saab Popo ja Marisest saab Mama. See pole mingi uudis, aga see küll, et luksemburglastest saavad analoogselt lulud! Nii nummi!

Nädalavahetusel tehti linna kaks vabaõhukino. Seal näidatakse nüüd kuu aega igal õhtul filme. Suuri klassikuid ja värskeid kassahitte. Täna on hertsogipalee ees näiteks kavas Wizard of Oz. Mina ei ole seda kunagi näinud, ehkki tean lugu Somewhere over the rainbow täitsa peast. Sellepärast on tunne, et peaks filmi ka vaatama, aga teisalt mulle ju ei meeldi vanad filmid. Ja see on kohe VÄGA vana. Aastast 1939. Homme on Dirty Dancing. Seda lähen küll vaatama, kui jaksan :). Alati meeldib! Mingil hetkel on uus Bond. Ja üht-teist veel, mida võiks vaadata. Tänuväärne ettevõtmine see suvekino!

Kohalik tasuta linnaleht läks nüüd ka koos kõikide mu töökaaslastega suvepuhkusele (meid on tööl 7 tõlkijat ja mõni assistent lisaks!). Ühest küljest niru lugu, kust nüüd siis uudiseid tuleb ammutada? Hakka või Quotidieni ostma, aga see on paras paks. Ma ei loe seda ealeski läbi. Teisest küljest tänuväärne lugu, sest viimati lõikusin ma ajalehti aprillis ja mulle on nüüd paras ajalehepakk koju kogunenud. Ma ikka lõigun neist huvitavaid päevakajalisi artikleid välja, et mingisugune kohalike uudiste järjepidevus tekitada. Nüüd ehk saan sellest hoogu, et kuu aega ei tule sellesse hunnikusse enam midagi juurde. Äkki jõuan sügise tulekuks vanad eest läbi vaadata ja väljalõigatud artiklid ära sorteerida. Plaanid on suured :).

Ahjaa, seda ma polegi rääkinud, et ma lähen septembris letseburgi keele kursustele. Ma panin end vist juba jaanuaris kirja, aga kuna igast murjamitel tuleb Luksemburgi kodakondsuse saamiseks teha keeleeksam, on keeltekoolid letseburgi keelt õppida soovivatest inimestest totaalselt ummistunud. 16. septembriks oodatakse mind nüüd lõpuks siis õpetajaga kohtuma. See saab muidugi olema päris karm, 3 korda nädalas ja puha, aga kes aega ei võta, see seda ka ei leia. Tegelt panin ma end ka veel ühte prantsuskeelsesse Luxi-teemalisse vestlusringi ka kirja, kus käiakse igast restodes ja riigiasutustes ja üritustel ja tutvutakse Luxi kultuuriga ja harjutatakse selle käigus prantsuse keele vestlusoskust. Kuna ma latran Frantsuaa ja Eliane'i ja kogu nende sõpruskonnaga kogu aeg prantsuse keeles ja kuna ma olen hakanud nendega järjest rohkem ka väljaspool kohvikut suhtlema, on minu prantsuse keel niikuinii kogu aeg poleerimisel (eelkõige sõnavara osas, ma kohe ise tunnen), aga no väike amélioration ei tee ju kunagi paha, eks. Aga eks ma vaatan, kuidas aega jääb ja nii. Iga jumala õhtut ei taha nüüd ka keeltekoolile pühendada ning istunginädalatel ilmselt ei jõuakski. Kui valima peab, eks ma siis valin letseburgi keele, prantsuse keelt saab nii ehk naa kogu aeg praktiseeritud.

Ükspäev tutvustas Frantsuaa mulle mingit habemikku Robertit. Too töötab Philharmonie's ehk siis riigi filharmooniaorkestris pasunapuhujana. Täpsemalt on tegemist tuubamehega. Ta oli veits ülbe, nagu omast arust hästi kõvad muusikud kunagi (ta oli mu keska muusikaajalooõpetaja ja algkooli pinginaabri isa täiuslik ristsugutis), aga tema käest sain ma ka ühe huvitava asja teada. Siinses filharmooniaorkestris pidi olema nii, et pasunamehed on kõik kohalikud ja viiuldajad on kõik välismaalased. Sest noh, siinne külatraditsioon seondub eelkõige vaskpuhkpillidega ja keelpillide õppimiseks ei jagu ei õpetajaid ega ka kannatust. Kah huvitav infokild, mis päris hästi konteksti sobib. Olgu teile illustratiivseks näiteks see, et siin toimuvad linna peaväljakul igal õhtul tasuta kontserdid, aga 99% kordadest on tegu pasunakooriga. Isegi Straussi valsse mängivad nad siin ainult pasunatel. Alles üks õhtu sattusin armeeorkestri peale, kes korraldas Viini õhtu. Tüübid mängisid Straussi ja Suppé tuntumaid palasid ning olid isegi kaks tantsupaari väljakule toonud. Äge oli. Aga keelpillide kergusest jäi veits vajaka, ma kohe tundsin :).

OK, aga nüüd murrab uni maha. Kinno ei jõudnud. Mis siis ikka. Lähen tuttu. Ööd!
M.

Bikram

Eile oli hullult lämmi ilm ja selle rõhutamiseks käisin ma hommikul saunatrennis. Üks töökaaslane heitis kinda - rääkis pikalt ja laialt, kuidas see pidavat olema väga raske. Ma ei uskunud, vaidlesin vastu ja lõpuks ei olnud mul enam taganemisteed - tuli minna ja ise järele proovida, mida see väga raske endast kujutab. Kohale jõudes avastasin, et keda pole, on see kolleeg, aga ega ma hakanud sealt siis enam ära tulema. Läksin sisse, tegin kogu trenni läbi - ja pean tõdema, et oli päris mõnus. Ei olnud eriliselt raske, ei ajanud südant pahaks ega tudinal matile pikutama, nagu räägiti. Aga lõpuks oli ikka selline tunne, et paras annus trenni on tehtud tõepoolest. Ülemäära lihtne ei olnud seega ka.

Bikram kujutas endast siis põhimõtteliselt kuumaksköetud ruumis tehtavat joogat, aga minu üllatuseks ei olnudki see jooga uinumuinu mediteerimine, vaid päriselt trenni moodi trenn kohe. Ma ei kannata tavajooga sarnast võimlemist muidu silmaotsaski, see on nii kole aeglane ja puruüksluine. Ma parem rassin jõusaalis. Vanasti kergejõustikku teheski ei sallinud ma venitusi ja soojendust üldse. See maksis mulle korduvate vigastustega loomulikult kätte, aga ma jään endale kindlaks, et sporti tehes peaks ikka energiaga liigutama, mitte uinuma. Need tavalised joogavenitused on mu meelest nii igavad, et jää või magama. Sellepärast ma olingi üsna meeldivalt üllatunud, et see bikram oli päris intensiivne - seal ei pidanud kuulama maa energiat ega vabastama vaimu ega vedelema. Tuli ikka kogu aeg ennast väänata ja palavuse tõttu jooksis higi kõikidel täiesti niredena mööda külgi alla. Ma ei ole veel otsustanud, aga põhimõtteliselt olen ma valmis kaaluma võimalust hakata kord nädalas seal trennis käima. Mitte niivõrd harjutuste või mingi elamuse pärast, kuivõrd selle pärast, et ma olin trenni lõpuks NIIIIIII läbimärg, et mu pluusist ja pükstest ja all olnud saunalinast TILKUS vett. Ausalt, ma pole kunagi lihtsalt saunas või üheski trennis niimoodi higistanud, aga sellisel filtreerimisel peab ju olema päris korralik organismi puhastav mõju. Noja pärast oli hea olla ka. Nii et ma proovin ühe korra veel ja siis mõtlen...

Olgu muidu veel öeldud, et üleüldist lihasevalu ma oma üllatuseks sealt ei saanud, reie tagaküljed ja kukal on pisut kanged, aga muidu ei olnud harjutused eriti tapvad. Ei pidanud ühtegi asja vahele jätma, isegi kordusi mitte. Arvestades, et see oli mul esimene kord sihukest asja proovida, oli see mõnevõrra üllatav. Õpsi sõnul ka. Nojah, no teoreetiliselt on muidugi võimalik, et ma ei saanud lihasevalu sellepärast, et tegin harjutusi valesti :). Aga ma parem mõtlen nii, et olen mõistlikul määral vormis :).

Eilsele lämmile ilmale vastukaaluks on täna seevastu jahe ja vihmane. Välja väga ei kutsu, istun kodus ja tegelen vana arvuti tühjendamise ja uue täitmisega, sest viin vana varsti Eestisse ära ja selleks ajaks tuleb digitaalne elamine ühest kohast teise ümber kolida :). Kõige suuremad ja mahukamad programmid on alles vanas arvutis, nii et ma hakkasingi nüüd otsast nende koode deaktiveerima ja kogu selle jeblaga tegelema. Kopp on juba üsna ees, aga kuna tänaseks tehtud brunchiplaan lükkus ilma tõttu edasi, ei ole mul tänase päevaga nii ehk naa midagi erilist peale hakata. Nii ma siis siin istun ja vahin installiprotsessi edenemist illustreerivaid rohelisi ribasid... Ajee, lõbus.

OK, aga aitab praeguseks ka. Jääme järgmise korrani!
M.

Sardiinia

Ma pole tõesti ammu NII vähe pilte teinud. Aga no mis siis ikka. Panen need peaaegu kõik siia nüüd üles :). Kirjutada ei viitsi, vaadake terviseks!