Kujutage nüüd ette situatsiooni:
Lähed riigipüha õhtul välja baari. Ei midagi erilist. Ajad sõpradega juttu, vaatad inimesi. Oled ainult omandanud mõningase kinnise köha, mida suitsuses ruumis istumine parajalt ärritab, nii et köhatad igal vabal võimalusel. Korra soovitab sõbramehest Baarimehees oma lemmikköhasiirupit, aga ainult niimoodi muu seas. No istud ja lobised, vaatad inimesi ja lased end veenda, et järgmine päev pole tööpäev, nii et äratulekuni jõuad alles ligi 2. Sõbrants viskab autoga koju, nagu enamasti. Kodus teed voodi ära ja oled juba teki alla sukeldumas, kui heliseb telefon. Muidu helistatakse sulle umbes kord kuus, nii et haarad murelikult toru. Telefoni otsas on Baarimees ja vestlus kulgeb umbes nii:
"Ega sa veel ei maga?"
"Ei."
"Väga hea, kas sa saad korra alla tulla, ma leidsin JUHUSLIKULT sulle selle köhasiirupi!"
"Misasja? KUST sa ta sellisel kellaajal juhuslikult LEIDSID?"
"See pole oluline, tule siis mõne minuti pärast alla, eks?"
Nojah, ja all ootab tänavanurgal tõepoolest see täiesti juhuslikult leitud köhasiirup, kes on riigipüha öösel kell pool kolm kodutult tänaval hulkunud ja Baarimehele jalgu jäänud, sest isegi päeval olid kõik apteegid linnas kinni ja eilne valveapteek oli kuskil pärapõrgus, nii et sel vaesekesel polnud kuskile minna.
No ei saa ju armumata jätta, ei saa ju?
Ise peaks ikka ka teinekord kenam ja armsam olema ja lambist igast toredate inimeste väikeste hädade korral ilma igasuguse palumiseta kenasid ja armsamaid ja omaalgatuslikke asju tegema. Ainus häda on see, et ma võtan igast asju liiga loomulikuna, ma ei tuleks ise selle pealegi, et köha või nohuga midagi ette võtta. Tatitõbi on eestlase jaoks ju poolpermanentne seisund, nendest ei tee ju KEEGI välja. Noh, küll ise üle läheb. Seda nunnum žest muidugi :). Täiesti heldimapanev kohe, kuigi ma köhasiirupitesse üldse ei usu. (See tegi muidu köha veits lahtisemaks küll. IRW.)
Sm Bljahhov, ma mäletan seda ka, kui te Inkuga õhta pimedas jalutamise pärast Tõnismäe valveapteeki jalutama läksite, kui mul Achilka läks ja ma kõndida ei saand. See on täpselt sama kategooria üliarmsus :)! Frantsuaa muidu juba teab, et ta peab sinuga kohtuma. Pane vaim valmis :). Ja graafik!
Lähed riigipüha õhtul välja baari. Ei midagi erilist. Ajad sõpradega juttu, vaatad inimesi. Oled ainult omandanud mõningase kinnise köha, mida suitsuses ruumis istumine parajalt ärritab, nii et köhatad igal vabal võimalusel. Korra soovitab sõbramehest Baarimehees oma lemmikköhasiirupit, aga ainult niimoodi muu seas. No istud ja lobised, vaatad inimesi ja lased end veenda, et järgmine päev pole tööpäev, nii et äratulekuni jõuad alles ligi 2. Sõbrants viskab autoga koju, nagu enamasti. Kodus teed voodi ära ja oled juba teki alla sukeldumas, kui heliseb telefon. Muidu helistatakse sulle umbes kord kuus, nii et haarad murelikult toru. Telefoni otsas on Baarimees ja vestlus kulgeb umbes nii:
"Ega sa veel ei maga?"
"Ei."
"Väga hea, kas sa saad korra alla tulla, ma leidsin JUHUSLIKULT sulle selle köhasiirupi!"
"Misasja? KUST sa ta sellisel kellaajal juhuslikult LEIDSID?"
"See pole oluline, tule siis mõne minuti pärast alla, eks?"
Nojah, ja all ootab tänavanurgal tõepoolest see täiesti juhuslikult leitud köhasiirup, kes on riigipüha öösel kell pool kolm kodutult tänaval hulkunud ja Baarimehele jalgu jäänud, sest isegi päeval olid kõik apteegid linnas kinni ja eilne valveapteek oli kuskil pärapõrgus, nii et sel vaesekesel polnud kuskile minna.
No ei saa ju armumata jätta, ei saa ju?
Ise peaks ikka ka teinekord kenam ja armsam olema ja lambist igast toredate inimeste väikeste hädade korral ilma igasuguse palumiseta kenasid ja armsamaid ja omaalgatuslikke asju tegema. Ainus häda on see, et ma võtan igast asju liiga loomulikuna, ma ei tuleks ise selle pealegi, et köha või nohuga midagi ette võtta. Tatitõbi on eestlase jaoks ju poolpermanentne seisund, nendest ei tee ju KEEGI välja. Noh, küll ise üle läheb. Seda nunnum žest muidugi :). Täiesti heldimapanev kohe, kuigi ma köhasiirupitesse üldse ei usu. (See tegi muidu köha veits lahtisemaks küll. IRW.)
***
Sm Bljahhov, ma mäletan seda ka, kui te Inkuga õhta pimedas jalutamise pärast Tõnismäe valveapteeki jalutama läksite, kui mul Achilka läks ja ma kõndida ei saand. See on täpselt sama kategooria üliarmsus :)! Frantsuaa muidu juba teab, et ta peab sinuga kohtuma. Pane vaim valmis :). Ja graafik!
***
Muidu oleksin ma pidanud praegu Londonis olema, eks. Mhmh. Aga minusugune kuldmagaja ei suutnud endale kolmapäeva öösel lihtsalt selgeks teha, et kuskile sõitmine on hea mõte, kui ma olen ju nii väsinud. See kõlab täiesti jaburalt, aga ma lihtsalt magasin täies südamerahus kõik maha. Plaanid olid tehtud - tulen pärast tööd koju, panen asjad kokku, lähen õhtul enne äraminekut kohvikust läbi ja ütlen sõpradele head-aega, sest kohvik on laupäevast alates suvepuhkusel. Sealt lubas Frantsuaa mu bussi peale visata ja lend pidi väljuma kell pool seitse hommikul Hahnist. Selle asemel tulin töölt koju, vajusin kell kuus õhtul kõigi riietega voodisse pikutama ja jäin muidugi tõsisesse unne. Korra vaatasin kella ja mõistus tuli pähe ka, aga see mõistus küsis mu käest, et kuidas ma pärast unetut ööd Londonist rõõmu tunnen, kui ma olen juba enne sõitma hakkamist nii väsinud? Vastuseks jäin uuesti magama. Südaöö paiku sain Frantsuaalt mureliku sõnumi, et kuhu ma siis jäin, kas midagi on juhtunud? Seda ma igatahes enam ei kuulnud. Noja ärkasin neljapäeva varahommikul puhanu ja reipana umbes ajal, mil ma oleksin pidanud juba mõnda aega õhus olema. Niimoodi siis. Tore on, et vähemalt Ryani piletid olid. Kaotus ei olnud teab mis suur.
Vot. Sellised uudised siis. Täna on kell ka juba üle mõistuse palju saanud. Lähen kohe varsti linna peale jalutama, tahan paaris poes käia. Homme tahaks Metzi sõita - pole just Camden, aga sealt on ka paari konkreetset asja vaja. Näopesugeeli näiteks, mida saab aint Prantsusmaalt. Täna on vist veidi liiga hilja liigutama hakata, ühe kohvi tahaks enne ka veel juua...
Aga pakaa siis praeguseks!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar