Etioopia vol X

Järjekordne Etioopia retk on siis nüüd läbi. Kõik läks hästi, Jumalat seekord kaasas polnud, ainult üks jumalapoeg tõstis paar korda häält - ja korra kahvlit, mats sihuke... Kui nüüd aga need üksikud väsimusest tingitud imelikud hetked välja arvata, siis üleüldises plaanis oli grupp muidu tore - me saime kõik kenasti läbi ja kurta pole küll mitte millegi üle. Programm sai täidetud ja mitu uudset elamust sain veel pealekauba. Näiteks põrutasime Chamo järvel paadiga jõehobule otsa ja pidime peaaegu ümber käima - see oli päris naljakas. Nech Sari rahvuspargis käisime sedakorda autodega, sest üle järve enam ei lastud... Hästi ilus sõit oli, aga pikaks venis, pagan - nii palju aega need paar sebrat nüüd kah justkui ei vääri. Kui nad edaspidi kah paadiga minekule kriipsu peale tõmbavad, tuleb selle sõidu asemel midagi muud välja mõelda. Dorzedega pidasin suure tantsupeo maha, sest neil oli seal kohalikust arakest veri nii vemmeldamas, et kogu külarahvas kargas pöörastena ringi. Karodega läks meil aga seevastu peaaegu löömaks, sest siis, kui me olime juba nende külas ära käinud, otsustasid nad Danielile teatada, et tahavad visiidi eest kaks korda rohkem raha. Daniel ja kõik autojuhid vaidlesid nendega seal oma tund aega ja asi tundus päris hapuks minevat, nii et lõpuks maksidki nad küsitud summa juurde ja siis suundusime me esimese asjana Dimekasse politseisse. Bahir Darist sõitsime seekord Lalibelasse ka lennuki asemel bussiga - ja maastik oli seal täiesti imeline. Mäed olid hästi ilusad ning tee peale jäi meile kogemata ka Debre Tabor, nii et ma sain nüüd enam-vähem aimu, kus toimusid kõik need hullu kuninga Tewodrosega seotud sündmused. Märgata oli ka seda, et vihmad on hiljaks jäänud ja rahvas on sellepärast juba pisut mures. Lõunas olid kõik jõed kuivad ja maastikupilt oli üsna krõbekollane. Põhjas olevat Niiluse joad veel paar päeva tagasi kuival olnud, nii et meie sinnajõudmise ajaks oli hüdroelektrijaam kinni pandud ja tänu sellele tuli kosest ikka väike nire ka. Postkaarte oli müügile ilmunud. Lõunapoolsetesse linnadesse olid tekkinud internetikohvikud (aga ma käisin 8 tükki läbi ning üheski ei saanud päriselt netti, sest elektrit ei olnud). Ma ei kõrbenudki ära ei esimesel ega ka teisel päeval, vaid eelviimasel... Uskumatu, et suutsin nii kaua vastu pidada - ma ju olen legendaarne päikesekreemipõlgur, niisiis põlevad kõik riiete alt välja paistvad kehaosad mul reeglina kohe alguses ära :). Ühes teeäärses koolis käisime tunde vaatamas, sest paar inimest olid natuke koolivarustust kaasa võtnud ja tahtsid need kellelegi annetada. Weito turu asemel käisime Kay Afari turul, mis oli oluliselt suurem ja uhkem. Oo, ja nägime ära ka täiesti hooajavälise härjahüppe - ma olin kindel, et seekord ei toimu ühtegi sellist tseremooniat, aga näe, võta näpust. Noh, ja nii edasi ja edasi. Ma praegu ei viitsi pikalt kirjutada, pean kohvri lahti pakkima ja siis hakkan vaikselt Luxi asju kokku otsima. Järgmise nädala olengi veel ainult kodus, 9. aprillil hakkan kolima, nii et tegemist jagub :). Huu... et vaadake siis praegu parem pilte!

Piilurid

Läksin põõsa taha pissile. Põõsas käis hirmus kolin ja mürin, praksud ja kolksud. Pärast avastasin, et minu salajasi toiminguid jälgisid arvukad silmapaarid:

Ei taha

Mina ei taha homme kuskile minna. Tahan kohe praegu magama minna, kella üheteistkümneni magada, päev otsa mitte midagi teha ja MITTE ÜHESTKI pakilisest asjast mõelda. Ülehomme võiks juba sõita.

Selle asemel sõidan homme, st reede hommikul üheksase bussiga Tallinnasse, jõuan ülehomme, st laupäeva hommikul kell kaheksa Addisesse ja saan heal juhul laupäeva õhtul veel 500 km kaugemal kell üheksa õhtul magama.

Hea küll, ma siis lähen vähemalt praegu ära magama, küll hommikul jõuab üht-teist kohvrisse visata ja kõik pakilised asjad ära teha.

Ööd.

Nahaal

Ausõna, tegelikult on mul targematki teha kui blogi kirjutada, aga tuli üks inetu seik meelde... Kui ma üleeile õhtul Luxist koju tulin, sattusin Tallinnast Pärnusse sõites Sulli bussi. Ma olen temaga mitu korda reisidel käinud, nii et me saame temaga suurepäraselt läbi ja juttu jagub temaga ka alati kauemaks, mis siis, et viimati nägin teda vist kaks aastat tagasi. Igatahes, istusin ette giiditooli temaga juttu ajama ja kõik oli tore... kuniks Pärnusse jõudsime. Siis tuli tagant üks läikivas kasukas proua ning ulatas Sullile üle õla kohukese. Sull muidugi keeldus viisakalt, misjärel üritas daame seda mulle pihku suruda. Mina ei saanud üldse aru, mis toimus, aga ütlesin loomulikult ka, et ei soovi. Ja SIIS tegi daame suu lahti. Lühidalt: tema nimelt tahtis bussijuhile kommi anda, et see tema maja ees peatuks. Sull ütles asjalikult, et Pärnus teeb ta peatuse Härma juures ja Tallinna maanteel, ehkki selles lauses oli veel kompromissile ruumi küll. Aga kasukatädi kukkus hästi ebameeldivalt kiunuma, et tema elab täpselt kahe peatuse vahepeal ja talle ei meeldi jala käia, eriti veel pimedas. Nojah, kell oli üksteist läbi, aga Tallinna maantee on vist Pärnu kõige paremini valgustatud trass üldse, nii et see oli pisut ebaõnnestunud argument - seal oleks võinud parajasti lehte lugeda :-D. OK, no Sull on muidu maailma kõige vastutulelikum inimene, ta on eluaeg nii hakkaja ja abivalmis olnud, et temaga oli reisidel alati lust ja lillepidu - alati ilmus mu kohver iseenesest hotelli, kuni mina gruppi sisse registreerin, alati olid kõik reisijate hädad lahendatud, mitte kunagi ei olnud probleemi sellest, kui buss pidi kaugemale parkima sõitma jne jne jne. Selle Tallinn-Pärnu otsa peal tegi ta ka tee peal niigi peatusi Kernus ja siin-seal veel mitme posti juures, et rahvast välja lasta. Ma olin üsna veendunud, et ta tuleb sellele prouale ka vastu. Aga mammi oli nii kuraasi täis, et läks iga hetkega järjest nõudlikumaks ja ebameeldivamaks. Härma peatusesse jõudes keeldus proua seal maha minemast, nõudis (juba nõudis!) oma maja juures peatust ning üldse õnnestus tal seal paari viivuga prouast mooriks muutuda ja kuidagi nii vastikuks ja teravaks minna, et Sull siis hetke mõtles ja ütles, et ei, Pärnus on ette nähtud sellised peatused ja ta ei saa ometi iga bussis oleva inimese maja juures peatuma hakata, sest siis ta ei jõuagi bussijaama. Issand, ja see mammi läks täiesti pöördesse. Kus ta siis kiunus ja sajatas ja inises, vehkis ja rapsis pealekauba. Sull ütles endiselt täiesti rahulikult ja igati professionaalselt, et proua peab kas Härmas maha minema või Tallinna maanteele sõitma. Noh, ja moor siis sõitis edasi, et saaks bussis ikka räusata. Kohe kõva häälega. Muuhulgas sõimas ta Sulli nahaaliks, kellesugust pole enne nähtud. Tsiteerin: "Esimest korda näen sellist bussijuhti, kes sunnib naisterahvast pimedas jala käima!" Ahjaa, ja siis lõpuks näitas oma maja ka kätte, hästi vinguval toonil, miss võttis luust ja lihast läbi. See igalt poolt nii kaugel olema pidanud maja osutus olema Tallinna maantee bussipeatusest u 200 meetri kaugusel - jõe poolt tulles veel enne seda tuletõrjemaja. "Näed, minu maja on siin, kas ma pean nüüd siia siis jala tagasi tulema või?"

Oh, see moor ajas mul kopsu täiesti üle maksa, mis siis, et mina olin selles bussis loomulikult täiesti tavaline sõitja, polnud üldse minu asi närvi minna. Sull on õnneks alati olnud vana rahu ise, tema jäi nüüd ka imetlusväärselt viisakaks, ehkki, ausõna, mina oleksin vist tema asemel küll midagi teravat öelnud... Ei ole ikka ühegi inimestega töötava ametimehe töö lihtne. Saja normaalse inimese peale on ikka kuskil keegi selline kõigetähtsam, kes suudab tulla, kõik närvi ajada ja täiesti kena päeva ära rikkuda. Oleks ta muidu ilusamini küsinud, oleks ta maja ees maha ka saanud... No kust küll tulevad sellised idioodid? Ja siis sõimab veel teist nahaaliks, et see talle nõudmise peale teenet ei osuta :-D. 

Korter Luxis?

Ega mul sellesse väga usku pole, aga... kas keegi on juhtumisi kuulnud mõnest aprillis Luxis vabanevast eluruumist :-D? Ideaalis oleks tegemist möbleeritud stuudio või eluruumiga kuskil Luxi linnas. Ega ma väga nõudlik ei olegi... Elukoht võiks olla selline, kuhu annaks öösel või pühapäeval jala ka kesklinnast ära vantsida, et mitte ainult ühistranspordist sõltuda. Pesu ka võiks saada pesta ja kuskil võiks saada hoida jalgratast, mis hakkab olema ilmselt minu kõige ruuminõudvam vara. Mina ei suitseta, ei läbusta, ei lärma, pidusid ei korralda, kokkan ainult nädalavahetuseti, võtan ilmselt kuue kuu jooksul vastu mõned üksikud külalised ja saan endaga üldiselt hästi hakkama.

Vot. Kui mingisuguse elukoha ka nüüd leiaks, siis olekski kõik paigas. Tallinna koduga on asjad klaarid ja rohkem polegi midagi teha... Aprill võib julgelt tulla!

M. 

The big news

Luxis on kevad :). Ma tulin just MUDAMi tagant platsilt alla - istusin seal tunnikese, soin suitsumandleid ja join purgikese Diekirchi olut ara. Oues, saate aru jah! Muru peal! Siin valjas on piisavalt soe, et kaia ilma mutsi ja sallita, holmad eest lahti. Talvesaapad tundusid ka kogu paeva jalas kohutavalt palavad. Eks ma seda arvasingi, aga kodust ilma arvestades oleks kingadega tulemine loppenud katastroofiliselt. Ilmselt oleks ma enne lennujaama joudmist murdnud nii kontsad kui ka jalad. Aga jah... KEVAD, jee!!!!!!!!!
Enivei, aga lubasin suurt uudist ja mis ma siis ikka enam varjan. Asjad on siis nii, et kaisin tana parlamendis ja andsin neile sona otseses mottes viis ampulli verd. Sain teada, et naen-kuulen ule moistuse hasti (silmaarst kaskis mul lugeda koige alumist rida, ma siis lugesin - ta siis utles, et hasti, see oli parameetrite rida, palun loe nuud rida korgemalt, nii hasti pole vaja). Mu EKG on imeline, parlamendi arst on toeline kompu, mu vererohk on samuti ideaalne... ja kui midagi ootamatult untsu ei lahe, siis tulen 10. aprillist jalle Luksemburgi toole. Voi noh, pohimotteliselt anti mulle luba lennupiletid ara osta, nii et ega siin saa midagi enam vist untsu minna. Loodetavasti. Vist. Ehk. Ma nii vagavagavagavaga loodan. No tegelikult olen ma seda mitu kuud oodanud - see on see kiri, mida ma detsembrist saadik kannatamatult ootasin, aga alles nuud paistab asi lopuks piisavalt kindel olema, et sellest pariselt raakida. Noh, loomulikult olid need talvised suusonalised jutud ka vagagi usaldustaratavad ja usna kindlal toonil, aga no ma ei tea... Ma ikka pelgasin, et asjad ei jouagi niikaugele. Tegelikult ma vist siiani ei usu, et pariselt nuud lakski nii :). Saate aru, need, kes voivad valida koiki, pariselt pakkusid seda koha mulle :)!!! See tundub lihtsalt nii ulmeline, et ma selleparast kogu aeg kardangi (siiamaani kardan), et akki laheb midagi veel viimasel hetkel untsu ja see ohuloss, mille ma endale viimaste kuudega ehitanud olen, kukub kokku. Aga oleks vist aeg need motted maha matta ja hakata elukohta otsima. Ega aprillini enam palju aega pole jaanud... Kuu aja parast sellel ajal olen juba paar paeva tool kainud. Ja ei maksa unustada, et reedel soidan kaheks nadalaks Etioopiasse, nii et tagasi tulles on ettevalmistuste tegemiseks vaid nadal. Sellesse aega toppisin hulgaliselt hambaarstiaegu ja muud sellist eluks vajalikku... Et jah. Aga no kui mulle juba selline voimalus kaela sadas, kull siis tuleb korter kah. Oh, kui ponev! Kui ponev, kui ponev, kui ponev! Tahaks praegu kova haalega laulda :).
Igatahes, terve tanase hommikupooliku istusin arstikabinetis, siis sattusin endiste-tulevaste tookaaslastega restorani kassasabas kokku ning kohe oli mu saladus muidugi paljastatud kah. Join nendega kohvi, sattusin muuhulgas kogemata osakonnajuhataja ja asejuhataja otsa ning edasi kaisin juba pool paeva kabinetist kabinetti lobisemas, ehkki mul polnud algselt mingit plaani koikidel nii kaua jalus olla. Ma veetsin nii toredalt aega, et kui kell viis korra kella vaatasin, pidin imestusest istuli kaima. Samas oli mul nii tore jalle koiki naha - mind voeti kohutavalt sobralikult ja lahkelt vastu ning arautlemata vahva oli jalle siinsest elust uudiseid kuulda... Kuulsin nii mondagi porutavat, sain suviseid plaane arutada ja uldse... Ahh, sattusin nagu vanade soprade sekka :). Ma pean ikka ja jalle imestama, kui vaga toredad on need eestlased, kes on monda aega kuskil valjamaal elanud...
Et siis niimoodi. Homme hommikul soidan poole uheksase rongiga Brusselisse ja siis jouan kunagi millalgi poole oo aegu koju kah. Mina utleks, et nii positiivseid emotsioone tais paeva nimel oli see 2 x 12 h soitu igati asja vaart. Peaks veel mainima, et kui ma eile lopuks siia joudsin, olin ma nii vasinud, et jain lopuks ule pika aja sugavalt magama. Magasin uksteist tundi jutti (ja avastasin hommikul, et minu toas magab veel kolm naist... kuidas ja millal nemad mu juurde sattusid, seda ei teaks ma ka peale makstes luisata) ning tundsin ennast hommikul lopuks ometi puhanuna. Ma pole nadal aega korralikult magada saanud, pea oli kogu aeg liiga motteid tais ning need olid koik suuremalt jaolt Luxiga seotud. Paistab aga, et kui ma nuud ise ka siia sattusin, siis sai mu vaene pea rahu, uni tuli tagasi - ja keskendumine ka :). Ma suutsin tana paeval isegi paar peatukki Etioopia raamatut labi lugeda, nii et sain kirjutatust arugi! Hurraa...
Vot sellised lood siis. Aga ma nuud lahen vaatan endale midagi hamba alla ja suundun siis vist varakult ohtule. Muide, Luxi noortehotell on paris ogens. 22 eurot oo ja tingimused on igati korralikud. Kes oleks osanud arvata, et nii kallis riigis saab nii normaalse hinnaga oobida...

Lopetuseks uks Doris Kareva luuletus, mille tana oma postkastist leidsin:

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde

ühel või teisel varjatud kujul.

Kui tunned ta ära,

saab ta su omaks.

Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,

tunneb su ära ja saab sinu osaks.

Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem. 

(Doris Kareva)

Segased ajad

Ma ei pannud tähelegi, kuidas asjad käes NII kiireks ära kiskusid. Teate, et ma soovisin emale kolmel järjestikusel päeval head naistepäeva? Kõigepealt saatsin talle sõnumi kuuendal, et ta selle järgmisel hommikul kätte saaks (ma olin veendunud, et siis on kaheksas); siis soovisin seitsmendal uuesti, sest ta ei reageerinud ja mina olin samas veendunud, et juba ongi naistepäev - noh, ja siis soovisin loomulikult päris kaheksandal ka... :-D. Ühesõnaga, pea on mul laiali otsas - teine stiilinäide on see, et notari juurest hakkasin pärast arve maksmist ilma nende paberiteta ära tulema, mida mul vaja oli - ning jooksmist ja korraldamist on neil päevil olnud rohkem kui raha eest. Ma väga loodan, et midagi kuskil kahe silma vahele ei jäänud, tunne on küll veidi kõhe. Muidugi... naljakas, et ma räägin jooksmisest. Tegelikult pole ma ju jooksma eriti pidanud, lihtsalt mõttetöö ja igasugune meilivahetus on olnud kohutavalt intensiivne, nii et adrenaliin on mul kogu aeg sees püsinud - kohe veel hilja õhtulgi, nii et und ei tule. Keeran muudkui külge ja mõlgutan hommikuni mõtteid, nii et ärgates on silmaalused rullis. Jelena Skulskaja muidu kirjutas tänase Õhtulehe kaanel, et tänapäeval enam ei unistata, sest kõik on võimalik. No andke andeks, pole nõus, ma siin viimasel ajal kogu aeg ainult unistustes ja plaanides elangi - kohe nii, et ära tüütab :-D. Kui ta arvab, et üldiselt tehakse seda vähe, siis mina üksi juba unistan neil päevil kümne eest, päriselt! Kusjuures üsna tahtmatult, ma tahaks vahelduseks päriselt juba nati rahulikum olla, aga mul ei õnnestu lihtsalt kuidagi oma mõtteid välja lülitada. Aga jah, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mõtlesin hoopis üles tähendada, et nüüd on peaaegu kõik lähimaks kuuks ajaks ära orgunnitud ja ma olen üsna kindel, et jõuan Luxis ja Etioopias niimoodi ära käia, et miski ei jää seisma ega lähe mööda ega takerdu, kuna ma olen levist väljas. Või noh, enam-vähem. Uhh, naljakas mõeldagi, et juba nädala aja pärast olengi sellel ajal Etioopias, Arbaminchis. Olen ilmselt pärast pikka lendu ja sama pikka autos loksumist kott ja magan juba ilusas nikerdatud voodis sääsevõrgu all õndsa und, kõht restoranis pakutavast "noorveise" kivikõvast lihast punnis. Homme õhtul olen sellel ajal seevastu ammu Luxis, ehkki julgen arvata, et olen ka pärast pikka sõitu kott ja magan juba - tänane öö jääb ju lühikeseks ja see esmaspäevane kohtumine, mille pärast üldse sõidan, on veel kell kaheksa hommikul. No juhhuu küll :-D! Igatahes, sellest Luxi teemast täpsemalt teisipäeval, kui olen tagasi jõudnud. Poolikuid asju ei saa liiga vara ära sõnada.

Ah, teate, praegu ajas haigutama... Äkki tuleb uni ka! Proovime.
Ööd.
M. 

Igavene sõltuvus

Lähipäevad mööduvad nüüd kõik hommikust õhtuni just niimoodi! Ausõna, kui Nublu poleks koer, siis oleks  ta muusik - see prääks lihtsalt hüpnotiseerib ta ära. Ja keegi ei tohi temast vähemalt nädal aega isegi meetrikauguselt mööduda, sest see kujutab ju endast ohtu prääksule. 

Ma märkasin üksiti, et ma kassist ei kirjuta kuigi sageli, kui üldse, siis ikka ainult Nublust. Milline diskrimineerimine! Aga kassike on meil tagasihoidlik ja pisut totu, tema ei trügi nii aktiivselt suhtlema kui Nublu ning sellepärast ei ole temast väga palju kirjutada. Või noh, ta on selline, kes mõnikord tuleb küll su vastu huvi üles näitama, sest ta on sind lihtsalt vahepeal jõudnud teises toas ära unustada, aga siis läheb midagi tingimata ka nihu. Teate küll, ta on nati nagu see heasüdamlik tobuke David filmist "Südame asi" - see, kellel kõik kogu aeg untsu läheb ja kes satub kogu aeg sekeldustesse. Näiteks ükspäev tuli Sass suure jooksuga vannituppa, kui ma parajasti duši alla läksin. Tema, otuke, oli ära unustanud, mida dušikardina taga tehakse. Ronis siis suure uudishimuga kraanikaussi ja astus kraani otsa, et kardina taha piiluda, siis sai paar veepiiska näkku ning hakkas usinalt tagurdama, aga kuskil tegi ta valesammu ning sadas sealt järsku maha - ristseliti märga vanni ja otse dušijoa alla. Oh, kus siis järgnes kisa ja skandaal. Vettinud jahmunud kass kargas hädahüüdega läbi dušikardina põrandale tagasi ning tormas tuppa ennast pesema. Pärast istus teine õhtu otsa torssis näoga toanurgas ja siis läks üldse kapi otsa peitu ära. Noh, et niimoodi siis...

Aga jah, meil on nüüd uus piiks majas - üldse mitte kõige paremat sorti, aga Portas lihtsalt polnud paremat ning kõik ülejäänud loomapoed on nii kaugel, et jala ei viitsi ma praegu Pärnu teid katval liuväljal sinna uisutada. Pean Tallinnast kunagi pehmema ümmarguse palli tooma, need piiksuvad paremini ja kestavad kauem. Seniks ajab see ka asja ära. Lapsevanemad, kelle lapsel on olnud pasun või mängutrumm, teavad, et mulle võib nüüd kaasa tunda. Aga eks igaühel on oma rõõm - ja Nublaka jaoks on see PIIIIIIIIIIIIIIIIIIIKS...

Hästi, aga tööle nüüd... Pean täna oma viimase tõlke valmis saama, siis võin kõiki juba hoiatada ka, et ärgu nüüd rohkem saatku, olen ära. Oh, ja siis hakkan Etioopiat lugema, ausõna :). Võtan tekstid homme Luxi kaasa ka, saan lennukis ja rongis lugeda. Kui ikka keskenduda suudan, sest sellega ei ole mul neil päevil kõige paremad lood :). Eile lugesin vist kaks tundi ühte ja sama lauset ja ei saanud lõpuks ikka sisust aru. Oh-jah. On ka selliseid päevi :).

Pakaa,
M.

Pai, Eesti Vabariik

Eesti bürokraatia on küll mõnikord natuke naljakas (elukohatõendil ilutseb paberi keskel uhkes üksinduses kõige suurema ja tähtsamana sõna ELUS, mitte mu elukoht), aga äärmiselt operatiivne. Kolme päevaga on mul  praktiliselt kontorist lahkumata õnnestunud saada kätte terve mäekõrgune pakk tõendeid, päringuid, dokumente, pitsateid, allkirju, soovituskirju, notariaalseid kinnitusi ja muud sellist pahna. Kusjuures kui välja arvata üks nipsakas abitelefonil vastanud teenindaja, sai kõik aetud väga meeldivalt ning kõik minuga tegelenud ametnikud olid väga abivalmid ja vastutulelikud. Ka Eesti Post on ikka üks imeline asutus, mis asjad järgmiseks päevaks ilusasti kohale toimetab. No mitte üheski riigis ei saa vist asju nii operatiivselt aetud. Pai, Eesti Vabariik, tõesti pai! Prantsusmaal oleksin ma samu pabereid taotlenud ilmselt neli kuud. Või viis, kui mõni streik väga pikaks venib. 

Tuus

Ma olen alati arvanud, et hästi tuus on niimoodi filmilikult lennujaama tormata ning hinnast olenemata lennupilet haarata ja kuskile põrutada. No ma päris NII tuusaks veel ei hakka, aga peaaegu. Täna sain teada, et esmaspäeval on mul vaja nii muuseas korra Luxi sõita :-D. Noh, niimoodi supsti. Paariks tunniks. Okei, suuremaks osaks päevast. Elu läks kohe põnevaks. Lennupiletid. Öömaja. Kontoriasjad. Keegi elukate juurde. Sada paberit. Tõlgete tähtajad. Oh kui põnev! 

Südantlõhestav

Mängisin Nubluga palli. See piiks, mille ma talle millalgi novembris tõin, oli siiamaani töökorras, kujutate ette? Noh, ja mängisimegi sellega. Olime suures mänguhoos, aga siis haaras Nubluke palli kuidagi nii õnnetusti, et kihv läks täpselt piiksu sisse ja pall enam ei piiksunud, ainult sahises...

Penil vajusid kohemaid sorgu nii kõrvad kui ka saba. Mängulust oli korrapealt pühitud ja minust ei tehtud ka enam välja. Kuts istus nukralt palliga keset põrandat, nina norus ja ahastav pilk silmis. Aeg-ajalt tonksas teine palli õrnalt ninaga, et ehk veenab niimoodi teise jälle kiljuma.

Tühi lootus.

Ülejäänud õhtu oli peni õnnetu. Muidu ma olen päris osav piiksuparandaja, mul on selles vallas pikk staaž ja palju kogemusi, aga selle palli piiksuauk on nii imeväike, et sinna mahub ainult sukanõel hädavaevu sisse ja näha pole ka üldse mitte midagi, nii et ei oska mina sellest enam elulooma saada. Ega's midagi, mu homsesse kohustusi täis päeva lisandus just uus ülesanne - minna penile uut palli jahtima. Paki õhupalle võiks siis ka üksiti tuua... Taksid lihtsalt oskavad NIIIIIIIIIIIIIIIIII õnnetut nägu teha, et räägivad su ära nende heaks kõike tegema...

Oeh. Head ööd!

Üks imeline päev

Ma olen nüüd jälle topeltrakkes. Ema on Tais, mina lubasin kontoril silma peal hoida ja elukaid kantseldada, tõlgetega üritan ka samas järje peal püsida ning Etioopia reisiks on samuti viimane aeg hakata mälu värskendama. Vähemalt leidsin tänu vahepeal oma voodi all tehtud suurpuhastusele konspektid üles :).

Oeh. Aga kogu sellest kupatusest tingituna olen nüüd täiesti kott - terve tänane päev läks nagu linnutiivul, eelmise kuu arvete tegemiseni ei jõudnud ma ikka veel ja niigi tempokale päevale andis hoogu juurde veel see, et lõpuks ometi sain kauaoodatud uudiseid, mis mul käed rõõmust värisema võtsid. Järgmisel nädalal räägin teile ka, kui esimesed ettevalmistused tehtud ja käed lõplikult löödud. Seniks hakkan lennupileteid tuustima. Haa, kevad algab kärtsu ja mürtsuga ja paistab, et mu reisisügelus saab kratsitud.

Juhhhhhuuuuuuuuuuuuuuuu. La vita è bella!!!!!!!!!!!!!!

Rahutus II

Ilmad on nüüd puhta kevadised - päike paistab, õues harrastab peni kõndimise asemel pigem ujumist ning veel õhtulgi on valge. Käes on täpselt see aeg, millal ma hakkasin tavaliselt kotte pakkima ja Egiptusesse sõiduks valmistuma.

Eile pakkis ema kotte ja lendas Tai poole minema. Oh, mul oli kohe kade, ehkki sõidan ju ise ka kohe varsti Etioopiasse. Lihtsalt... see reisirahutus võtab juba hambaid kiristama. Tahan ka lennukis istuda ja adrenaliini tunda, ennast ilusasti riidesse panna ja puha. Seda viimast ma ju kodus väga ei viitsi, mis ma siin arvuti taga istudes ikka... Hea, et viitsin pidžaama asemel midagi muud selga tõmmata. Lisaks pole meil niikuinii veel suvekleitide ilma ka, aga ilusaks pean ma eelkõige neid :-D. Et siis... laske mind juba kuskile!

Ääääääää...

Ja need vanad head Egiptuse reiside ajad olid ikka kuldsed :). Toona tundus, et need kestavad igavesti :). Iga kevad ja sügis olid ju grupid, see oli nagu kellavärk... Nüüd ei oska ausõna aimata ka, millal on mõttekas sinna tagasi minna... Ja nüüd oleks vist kõik teistmoodi. Naljakas. 

Kas mõni tavaline inimene päriselt investeerib ka?

Pensionifond ei loe :).

Mäletatavasti tekkis mul juba eelmisel suvel pentsik huvi - nimelt investeerimisteooria vastu. Alustuseks proovisin kätt SELLE börsisimulatsiooniga, mis on mulle praeguseks tootnud 19,84 % virtuaalset tulu. Selle mängu väitel teenib  mu portfoolio mind muidugi praeguseni päris hästi, aga ma ei viitsi enam selle mängurahaga möllata, sest sain vahepeal selgeks, et päris oma portfooliot ei viitsi ma päriselus niikuinii kunagi koostama hakata - selleks on vaja liiga palju mõelda. Aga vahepeal lugesin ma seoses järgmise reisiga hästi tarka raamatut tärkavatesse turgudesse ja võlakirjafondidesse investeerimise kohta ja mul tekkis nende süsteemide vastu veel kohe päriselt huvi... Uurisin siin natuke ühte fondi ja teist ja kolmandat ja mul tekkis küsimus: kõik tundub hästi roosiline, aga kus konks on? Sest kui kõik ongi nii lihtne ja fondi tootlus selle loomisest peale on ca 246 %, 3 kuu tootlus on 22 % ja ühe kuu tootlus on 13 %, miks siis kõik juba ei investeeri? Miks istuvad kõik oma miinustes pensionifondi otsas ja ei huvitu isegi sellest, rääkimata siis veel mingitest Botswana võlakirjaturgudest? Kas see tundub nii keeruline teema, et keegi ei viitsi sellega tegeleda? Või pole kellelgi isegi sadat eurtsi, millega proovi teha? Või on kuskil ikka mingi konks, nii et asi pole tegelikkuses nii roosiline, kui paberil tundub?

Ühesõnaga, kas kellelgi on reaalselt investeerimisega kogemusi? Selles mõttes, et ma huvi pärast prooviks heameelega nt sada eurot kuskile investeerida, et vaadata, mis saab, aga kuna ma reaalselt (vist) ei tunne MITTE ÜHTEGI INIMEST, kes natukenegi investeeriks, siis tundub see ikka väga kahtlane ja novaatorlik. Noh, ma ju pole mingi majandusgeenius ju... ja kas niimoodi võhikuna ja nii väikeste summadega on üldse mõtet? Äkki on hirmus naljakas, kui mingi minusugune ostab viis fondiosakut ja kõikidel ülejäänutel on mingi mustmiljon :)? Äkki on hoopis mingi miinimumsumma olemas, alla mille ei maksa või isegi ei saa? Ja noh, ma saan isegi aru, et saja euro protsentidest ei saa rikkaks isegi kõige tootlikumat fondi valides, aga ma rohkem ka ei taha alguseks mängu panna ja üleüldse ma tahaks teada saada, kuidas asi tegelikkuses käib, mitte hullult spekuleerima hakata :). Kas see kõlab väga ajuvabalt?

Väga intrigeeriv igatahes...

Õudusunenägu

Sain eile Stokis Kadi, Greta ja lastega kokku. Aeg läks nagu linnutiivul. Jõudsime ainult natuke mänguväljakul istuda, korra spordipoest läbi hüpata ja siis oligi mul aeg sadama poole tagasi sõita. Läksin metrooga. Rongid tulid ruttu ja kõik muu oli igati tore, aga ühel hetkel märkasin, et olen sattunud täielikku zombide vagunisse. Vagunis oli 25 inimest, neist 16 oli süüvinud oma nutitelefoni näppimisse, üks luges raamatut ja veel üks ajalehte. Mitte kedagi neist ei kottinud nende ümber toimuv mitte vähimatki, nende poolest oleks võinud mõni vanamemm ukse vahele jääda või nende peatus ammu juba möödas olla.

Otsustasin, et kuigi nutitelefonil on eeliseid, ei osta ma endale sellist imevidinat mitte kunagi, kui saan seda vähegi vältida (võib muidugi juhtuda, et paari aasta pärast polegi enam muid telefone saada). Mõnikord oleks seda küll vaja (näiteks siis, kui ma tahan tööpäeval arvuti tagant eemal olla, aga pean postkastil silma peal hoidma, aga mina ei taha ka märkamatult zombiks muutuda - ja kui olen siiani ilma nutifonita hakkama saanud, saan edaspidi ka. Mind tegelikult kohutavalt häirib, kui ma istun nt sõbraga pubis ja siis ta iga kolme minuti takka näpib oma nutifoni, sest keegi feissaris ütles midagi või talle tuli mail või tal on vaja endale meeldetuletus seadistada, et ta kodus kindlasti kassile süüa paneks. See on lihtsalt nii MÕTTETU, nagu mine istu üksinda kodus oma feissaris siis, mis sa üldse välja tulid minuga!?!?!? Ja ma tean, et kui mul endal oleks nutitelefon, siis ma oleksin märkamatult kompulsiivne, ma ei tuleks selle pealegi, et see kedagi häirib. Aga mina näiteks ei tahagi üleüldse kogu aeg kättesaadav olla ja mingeid krdi feissari laike oodata. Ja ma saan hakkama ka ilma selleta, et mul muss 24h kõrvaklappides tümpsuks. Nagu kui palju kordi inimesed üldse suudavad oma sama muusikavalikut kuulata, ah?

Novat, seal vagunis kangastus mulle inimkonna tulevik :-D. Ma ehmatasin väga ära. Ma istun nüüd bussis ja sõidan Pärnu poole tagasi. JA panen läpaka vabatahtlikult käest.

Punkt. 

Update Rootsi asjus

Kevad vist hakkab tulema. Mõtted käivad juba igal pool kevadistel radadel ringi ja püsivust üldse pole. Lihtsalt vahin ringi ja uimerdan, selmet midagi kasulikku teha. Böö...

No igatahes, istun nüüd laevas ja sõidan Stockist Eesti poole tagasi. Nüüd siis kukkus välja nii, et käisin siin ainult üheks päevaks - Etioopia viisasid tegemas. Ja kui nüüd sellest küljest vaadata, siis oli see kõhugripp isegi natuke hea - esmaspäeval tuli sellesse gruppi nimelt üks inimene juurde, aga kui ma oleksin sellel ajal juba teiste passidega Rootsis olnud, oleks asjaga kööga olnud. Minul on aga hästi hea meel, et ta juurde tuli - ja tal vedas ka. Muidu on see päris viimasel hetkel otsustamine (no nii paar nädalat enne) ju üsna ebakindel asi. Mingisuguste suvakate puhkusereisidega pole probleemi - siis on niikuinii firmal terve tšarterlend ära tellitud ja lennukohti jääb raudselt üle (sellest ka puhkusereiside pidevad sooduspakkumised), nii et lennupileteid on alati saada ja mida aeg edasi, seda odavamalt. Kultuurireiside puhul lennatakse aga ju enamasti liinilendudega ja need muutuvad iga viivitatud hetkega ainult kallimaks. Reisifirmal tuleb piletid üsna aegsasti nimeliselt välja osta - ja kui siis keegi tahab mõni nädal enne grupi väljumist sellega liituda, jääb asi sageli selle taha, et piletid on juba nii kalliks muutunud, et see ei ole enam sugugi otstarbekas. Sõltuvalt sihtkohast, lennufirmast ja ajastusest võib see hinnavahe olla üsna väike, aga ka üüratult suur - praegusel juhul oli lennupiletite vahe vist paarisaja euro ringis ja klient oli nõus selle kinni maksma, aga lennupiletid võivad ju paar nädalat ette ostes tõusta ka kümnete tuhandete eurodeni. Et selles mõttes on oluliselt kindlam kultuurireiside puhul oma soovid hiljemalt kaks kuud enne reisi toimumist läbi mõelda... kui vähegi võimalik. Siis on kõikidel parem :). Aga muidugi mõnikord jälle veab ka - ja parem ikka viimaselgi hetkel küsida, kui üldse mitte proovida.

Tegelikult ma üldse ei tahtnud sellesse teemasse nii põhjalikult süüvida. See on ju tegelikult hästi positiivne, et ta otsustas nüüdki reisiga ühineda ja et sedakorda polnud piletite pisut kõrgem hind takistuseks. Aga vot nüüd pean küll tõlkima hakkama, sest terve päev sai mõnusalt Stocki linna peal jõlgutud ja lulli löödud, aga homseks hommikuks on vaja veel õige mitu lehekülge ära teha...

Aidaa siis praegu,
M. 

Lennufirmade kliendikaartidest

Kuna ma lähen nüüd homme Rootsi (ja üleüldse sõidan ma mitu korda aastas vähemalt Helsingi vahet, sest viisasid on vaja teha), siis hakkasin mõtlema, et võib-olla peaks endale lõpuks ikka selle Club One kaardi ära tegema. Noh, las need punktid siis vaikselt tiksuvad, ega see kahjuks ikka ei tule. Mine tea, millal seda jälle peaks vaja minema. Mõeldud, (homme) tehtud. Aga sellelt otsuselt liikus mu mõte edasi lennufirmade kliendikaartidele ja järgnes suur surfamisõhtu...

Mul on nimelt terve karbitäis erinevate lennufirmade püsikliendikaarte. Suurem osa nendest moodustavad tühise plastikumäe, aga mõnel üksikul on muidugi ka nii palju punkte peal, et saaksin kellegi kaasa võtta ja tasuta kuskile kasvõi Atlandi taha lennata, kui ülejäänud reisiks õnnestuks piisavalt palju raha kokku kraapida ja üleüldse suudaks piisavalt vaba aega leida (hmm, peakski hakkama plaani pidama?). Enamikku kaartidest olen aga tõepoolest kasutanud ainult kuskil suvalises maailmanurgas metsavahiga siselendu tehes (või no näiteks Irkutskist Ulaanbaatarisse sõites). Mitu korda olen juba mõelnud, et ilmselt peaksin neis mingi süsteemi majja lööma... Noh, peaks näiteks välja uurima, kui palju mul mingil kaardil punne on ja millise Star Alliance'i või Skyteami partneri kaardi boonused kõige paremad on - siis võikski ju ainult need kaardid alles jätta ja edaspidi nende partneritega sõites ainult ühte kaarti esitada. Nii koguneks punktid kiiremini täis ja ma ei jääks neid elu lõpuni korjama. Aga issand, kes ometi viitsiks KÕIKIDE maailma lennufirmade kliendiprogrammide tingimusi läbi lugeda? Ma jõudsin täna ühele poole saada vaid Finnairi, Estonian Airi ja  Czech Airi kaartidega ning sain selgeks ainult niipalju, et tšehhidega pean kindlasti see aasta kuskile sõitma... Aga kellel Skyteami partneritest on üldse kõige paremad tingimused (mul on KLMi kaart ka ja Alitalia oma, vbla on Aéromexico ja Turkish Airlinesi omad ka kuskil, kui hästi otsin...). Ja Star Alliance'i liikmetest? Lufthansa või SAS või hoopis Ethiopian Airlines? Või veel mõni muu (ma ei viitsi praegu kõiki kaarte üles otsida, mul on kindlasti mõni veel...)? Ja siis on veel OneWorld... Finnairi kaart on mul kindlasti, aga seda ma ei mäleta, kas British Airwaysi klient olen ka või mitte... Aga Finnairil näiteks on minu meelest megakõrged läved - krt, pikal lennul enda äriklassi upgrade'imine maksab 55 000 miili ja Euroopast välja viivad boonuspiletid on miinimum 125 000 miili, samas näiteks SASi kaardil saab upgrade'i 30 000 miili eest (tšehhidel sain mõnikord puhta tasuta või 1000 miili eest) ja tšehhidel saab 55 000 miili eest juba tasuta pileteid. Erinevused on päris suured...

Hmpf, mine siis nüüd võta kinni. Alustasin suurt projekti, aga juba on kopp ees. Ega keegi pole ometi sarnast võrdlust juba enne mind läbi viinud? Oleks tublisti abiks... 

Ei vea täna...

Ma olen täna mitu korda kirjutama hakanud, aga iga kord, kui post valmis, olen ümber mõelnud, et sellise jutu koht ei ole ikka blogis. No kurat küll... millest üks inimeseloom üldse avalikult kirjutada võiks? Mõnikord on mul tunne, et millestki ei saa kirjutada, sest asi puudutab liigselt kedagi teist või on liiga privaatne või igav või alles liiga lahtine... Oh jah.

Nii paljukest siiski ütlen, et ma jõin täna hommikul juba kohvi ja ei jooksnudki vetsu öökima :). See kõhugripp möödus siis 24 tunniga (+24h dieeti). Hästi läks. Homme lähen Rootsi.

Väljas on lumetorm. Tõlkida on vaja. Kirja ootan ka endiselt. Kõik sobivad. Tahaks lihtsalt mõnda toredat uudist.

Penile peaks palli viskama, ta on üsna nukra näoga tugitoolis.

Pähh, kui ma jõuan öelda, et tahaks mõnda toredat uudist, siis heliseb telefon ja mulle pakutakse müüa kullatud ja hõbetatud pronksmünti kirjaga "Liberty". Nomaivõi...

OK, täna on pentsik päev. Pakaa.
M. 

Murphy II

Uskumatu! Pidin täna õhtul teadupärast Rootsi minema, aga eile öösel tabas mind mingi kõhugripiline. Nagu täpselt viimasel hetkel! Kui tüütu! Iseenesest paistab, et mul pole tõbi pooltki nii hull kui emal (tema oli sama hädaga voodis nädala alguses), aga vastsündinud imiku juurde ju sellise pooletoobisena ei lähe. Arvake ära, kas ma olen pisut nördinud või ei? Kotid olid juba pakitud ja puha...

Ega siis midagi. Nüüd on nii.
Pähh.
M.

Pühadest ja telekatest

Varem oli mu meelest kohutavalt tüütu, et kogu aeg näidatakse riigipühade ajal telekast samu filme, nüüd aga olen hakanud seda hoopis toredaks pidama :). Jõulude ajal istusin näiteks eriti pikalt teleka taga ja vaatasin ära triljon lapsepõlvefilmi, nüüd eile samamoodi. Vabariigi sünnipäeva puhul vaatasin tõlkimise sekka rõõmuga ära muuhulgas sellised klassikaks muutunud teosed nagu "Nukitsamees" ja "Nimed marmortahvlil", lisaks jõudsin ära vaadata esimese poole filmist "Mehed ei nuta". Marmortahvli lugu polnud ma tegelikult muidugi üldse näinud, nii et see oli minu jaoks igati uudne ja ei ole just kõige parem näide, "Nukitsamees" pakkus aga väga suure korduselamuse, mis siis, et nägin seda vist oma kolmekümnendat korda. Pole midagi öelda, täiskasvanuna märkad ikka hoopis muid asju kui lapsena :). Näiteks hakkas mulle tunduma, et "Nukitsamees" on absoluutne Eesti "Helisev muusika", vaadake või neid kaadreid, kus Ines Aru sinava taeva taustal kesk aasasid laulma hakkab - appike, enam täpsemat tsitaati ei anna olla. Lisaks kadreerimisele ja taustale (OK, mäed on puudu) kopeerivad Andrewsi ka Ines Aru kleit-põll ja soeng :-D. Ja sarnased olid minu meelest ka kõik need kodustseenid, kus terve lastekari ja paar täiskasvanut kõik ringi lippavad, laulavad ja õhinal tantsu löövad. Oo, ja ma ausõna polnud lapsena selle peale tulnud, et Nuki ei teinud lihtsalt mõttetult pahandust, kui lilled peenrast üles kitkus ja sigadele söötis - ta tahtis hoopis abivalmis olla, sest Kusti katkus kollide juures kogu aeg nõgeseid üles... Hmm, ma oleksin eile justkui hoopis uut filmi vaadanud :).

Vot. Aga kuna mul on üksjagu tõlkeid teha (ülla-ülla) ja Vallikääru jäälaadale tahtsime ka minna, siis ma praegu pikemalt ei kirjutagi. Eks varsti jällenägemiseni...

M.