Nahaal

Ausõna, tegelikult on mul targematki teha kui blogi kirjutada, aga tuli üks inetu seik meelde... Kui ma üleeile õhtul Luxist koju tulin, sattusin Tallinnast Pärnusse sõites Sulli bussi. Ma olen temaga mitu korda reisidel käinud, nii et me saame temaga suurepäraselt läbi ja juttu jagub temaga ka alati kauemaks, mis siis, et viimati nägin teda vist kaks aastat tagasi. Igatahes, istusin ette giiditooli temaga juttu ajama ja kõik oli tore... kuniks Pärnusse jõudsime. Siis tuli tagant üks läikivas kasukas proua ning ulatas Sullile üle õla kohukese. Sull muidugi keeldus viisakalt, misjärel üritas daame seda mulle pihku suruda. Mina ei saanud üldse aru, mis toimus, aga ütlesin loomulikult ka, et ei soovi. Ja SIIS tegi daame suu lahti. Lühidalt: tema nimelt tahtis bussijuhile kommi anda, et see tema maja ees peatuks. Sull ütles asjalikult, et Pärnus teeb ta peatuse Härma juures ja Tallinna maanteel, ehkki selles lauses oli veel kompromissile ruumi küll. Aga kasukatädi kukkus hästi ebameeldivalt kiunuma, et tema elab täpselt kahe peatuse vahepeal ja talle ei meeldi jala käia, eriti veel pimedas. Nojah, kell oli üksteist läbi, aga Tallinna maantee on vist Pärnu kõige paremini valgustatud trass üldse, nii et see oli pisut ebaõnnestunud argument - seal oleks võinud parajasti lehte lugeda :-D. OK, no Sull on muidu maailma kõige vastutulelikum inimene, ta on eluaeg nii hakkaja ja abivalmis olnud, et temaga oli reisidel alati lust ja lillepidu - alati ilmus mu kohver iseenesest hotelli, kuni mina gruppi sisse registreerin, alati olid kõik reisijate hädad lahendatud, mitte kunagi ei olnud probleemi sellest, kui buss pidi kaugemale parkima sõitma jne jne jne. Selle Tallinn-Pärnu otsa peal tegi ta ka tee peal niigi peatusi Kernus ja siin-seal veel mitme posti juures, et rahvast välja lasta. Ma olin üsna veendunud, et ta tuleb sellele prouale ka vastu. Aga mammi oli nii kuraasi täis, et läks iga hetkega järjest nõudlikumaks ja ebameeldivamaks. Härma peatusesse jõudes keeldus proua seal maha minemast, nõudis (juba nõudis!) oma maja juures peatust ning üldse õnnestus tal seal paari viivuga prouast mooriks muutuda ja kuidagi nii vastikuks ja teravaks minna, et Sull siis hetke mõtles ja ütles, et ei, Pärnus on ette nähtud sellised peatused ja ta ei saa ometi iga bussis oleva inimese maja juures peatuma hakata, sest siis ta ei jõuagi bussijaama. Issand, ja see mammi läks täiesti pöördesse. Kus ta siis kiunus ja sajatas ja inises, vehkis ja rapsis pealekauba. Sull ütles endiselt täiesti rahulikult ja igati professionaalselt, et proua peab kas Härmas maha minema või Tallinna maanteele sõitma. Noh, ja moor siis sõitis edasi, et saaks bussis ikka räusata. Kohe kõva häälega. Muuhulgas sõimas ta Sulli nahaaliks, kellesugust pole enne nähtud. Tsiteerin: "Esimest korda näen sellist bussijuhti, kes sunnib naisterahvast pimedas jala käima!" Ahjaa, ja siis lõpuks näitas oma maja ka kätte, hästi vinguval toonil, miss võttis luust ja lihast läbi. See igalt poolt nii kaugel olema pidanud maja osutus olema Tallinna maantee bussipeatusest u 200 meetri kaugusel - jõe poolt tulles veel enne seda tuletõrjemaja. "Näed, minu maja on siin, kas ma pean nüüd siia siis jala tagasi tulema või?"

Oh, see moor ajas mul kopsu täiesti üle maksa, mis siis, et mina olin selles bussis loomulikult täiesti tavaline sõitja, polnud üldse minu asi närvi minna. Sull on õnneks alati olnud vana rahu ise, tema jäi nüüd ka imetlusväärselt viisakaks, ehkki, ausõna, mina oleksin vist tema asemel küll midagi teravat öelnud... Ei ole ikka ühegi inimestega töötava ametimehe töö lihtne. Saja normaalse inimese peale on ikka kuskil keegi selline kõigetähtsam, kes suudab tulla, kõik närvi ajada ja täiesti kena päeva ära rikkuda. Oleks ta muidu ilusamini küsinud, oleks ta maja ees maha ka saanud... No kust küll tulevad sellised idioodid? Ja siis sõimab veel teist nahaaliks, et see talle nõudmise peale teenet ei osuta :-D.