Järjekordne Etioopia retk on siis nüüd läbi. Kõik läks hästi, Jumalat seekord kaasas polnud, ainult üks jumalapoeg tõstis paar korda häält - ja korra kahvlit, mats sihuke... Kui nüüd aga need üksikud väsimusest tingitud imelikud hetked välja arvata, siis üleüldises plaanis oli grupp muidu tore - me saime kõik kenasti läbi ja kurta pole küll mitte millegi üle. Programm sai täidetud ja mitu uudset elamust sain veel pealekauba. Näiteks põrutasime Chamo järvel paadiga jõehobule otsa ja pidime peaaegu ümber käima - see oli päris naljakas. Nech Sari rahvuspargis käisime sedakorda autodega, sest üle järve enam ei lastud... Hästi ilus sõit oli, aga pikaks venis, pagan - nii palju aega need paar sebrat nüüd kah justkui ei vääri. Kui nad edaspidi kah paadiga minekule kriipsu peale tõmbavad, tuleb selle sõidu asemel midagi muud välja mõelda. Dorzedega pidasin suure tantsupeo maha, sest neil oli seal kohalikust arakest veri nii vemmeldamas, et kogu külarahvas kargas pöörastena ringi. Karodega läks meil aga seevastu peaaegu löömaks, sest siis, kui me olime juba nende külas ära käinud, otsustasid nad Danielile teatada, et tahavad visiidi eest kaks korda rohkem raha. Daniel ja kõik autojuhid vaidlesid nendega seal oma tund aega ja asi tundus päris hapuks minevat, nii et lõpuks maksidki nad küsitud summa juurde ja siis suundusime me esimese asjana Dimekasse politseisse. Bahir Darist sõitsime seekord Lalibelasse ka lennuki asemel bussiga - ja maastik oli seal täiesti imeline. Mäed olid hästi ilusad ning tee peale jäi meile kogemata ka Debre Tabor, nii et ma sain nüüd enam-vähem aimu, kus toimusid kõik need hullu kuninga Tewodrosega seotud sündmused. Märgata oli ka seda, et vihmad on hiljaks jäänud ja rahvas on sellepärast juba pisut mures. Lõunas olid kõik jõed kuivad ja maastikupilt oli üsna krõbekollane. Põhjas olevat Niiluse joad veel paar päeva tagasi kuival olnud, nii et meie sinnajõudmise ajaks oli hüdroelektrijaam kinni pandud ja tänu sellele tuli kosest ikka väike nire ka. Postkaarte oli müügile ilmunud. Lõunapoolsetesse linnadesse olid tekkinud internetikohvikud (aga ma käisin 8 tükki läbi ning üheski ei saanud päriselt netti, sest elektrit ei olnud). Ma ei kõrbenudki ära ei esimesel ega ka teisel päeval, vaid eelviimasel... Uskumatu, et suutsin nii kaua vastu pidada - ma ju olen legendaarne päikesekreemipõlgur, niisiis põlevad kõik riiete alt välja paistvad kehaosad mul reeglina kohe alguses ära :). Ühes teeäärses koolis käisime tunde vaatamas, sest paar inimest olid natuke koolivarustust kaasa võtnud ja tahtsid need kellelegi annetada. Weito turu asemel käisime Kay Afari turul, mis oli oluliselt suurem ja uhkem. Oo, ja nägime ära ka täiesti hooajavälise härjahüppe - ma olin kindel, et seekord ei toimu ühtegi sellist tseremooniat, aga näe, võta näpust. Noh, ja nii edasi ja edasi. Ma praegu ei viitsi pikalt kirjutada, pean kohvri lahti pakkima ja siis hakkan vaikselt Luxi asju kokku otsima. Järgmise nädala olengi veel ainult kodus, 9. aprillil hakkan kolima, nii et tegemist jagub :). Huu... et vaadake siis praegu parem pilte!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar