Segased ajad

Ma ei pannud tähelegi, kuidas asjad käes NII kiireks ära kiskusid. Teate, et ma soovisin emale kolmel järjestikusel päeval head naistepäeva? Kõigepealt saatsin talle sõnumi kuuendal, et ta selle järgmisel hommikul kätte saaks (ma olin veendunud, et siis on kaheksas); siis soovisin seitsmendal uuesti, sest ta ei reageerinud ja mina olin samas veendunud, et juba ongi naistepäev - noh, ja siis soovisin loomulikult päris kaheksandal ka... :-D. Ühesõnaga, pea on mul laiali otsas - teine stiilinäide on see, et notari juurest hakkasin pärast arve maksmist ilma nende paberiteta ära tulema, mida mul vaja oli - ning jooksmist ja korraldamist on neil päevil olnud rohkem kui raha eest. Ma väga loodan, et midagi kuskil kahe silma vahele ei jäänud, tunne on küll veidi kõhe. Muidugi... naljakas, et ma räägin jooksmisest. Tegelikult pole ma ju jooksma eriti pidanud, lihtsalt mõttetöö ja igasugune meilivahetus on olnud kohutavalt intensiivne, nii et adrenaliin on mul kogu aeg sees püsinud - kohe veel hilja õhtulgi, nii et und ei tule. Keeran muudkui külge ja mõlgutan hommikuni mõtteid, nii et ärgates on silmaalused rullis. Jelena Skulskaja muidu kirjutas tänase Õhtulehe kaanel, et tänapäeval enam ei unistata, sest kõik on võimalik. No andke andeks, pole nõus, ma siin viimasel ajal kogu aeg ainult unistustes ja plaanides elangi - kohe nii, et ära tüütab :-D. Kui ta arvab, et üldiselt tehakse seda vähe, siis mina üksi juba unistan neil päevil kümne eest, päriselt! Kusjuures üsna tahtmatult, ma tahaks vahelduseks päriselt juba nati rahulikum olla, aga mul ei õnnestu lihtsalt kuidagi oma mõtteid välja lülitada. Aga jah, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mõtlesin hoopis üles tähendada, et nüüd on peaaegu kõik lähimaks kuuks ajaks ära orgunnitud ja ma olen üsna kindel, et jõuan Luxis ja Etioopias niimoodi ära käia, et miski ei jää seisma ega lähe mööda ega takerdu, kuna ma olen levist väljas. Või noh, enam-vähem. Uhh, naljakas mõeldagi, et juba nädala aja pärast olengi sellel ajal Etioopias, Arbaminchis. Olen ilmselt pärast pikka lendu ja sama pikka autos loksumist kott ja magan juba ilusas nikerdatud voodis sääsevõrgu all õndsa und, kõht restoranis pakutavast "noorveise" kivikõvast lihast punnis. Homme õhtul olen sellel ajal seevastu ammu Luxis, ehkki julgen arvata, et olen ka pärast pikka sõitu kott ja magan juba - tänane öö jääb ju lühikeseks ja see esmaspäevane kohtumine, mille pärast üldse sõidan, on veel kell kaheksa hommikul. No juhhuu küll :-D! Igatahes, sellest Luxi teemast täpsemalt teisipäeval, kui olen tagasi jõudnud. Poolikuid asju ei saa liiga vara ära sõnada.

Ah, teate, praegu ajas haigutama... Äkki tuleb uni ka! Proovime.
Ööd.
M.