Vahelduseks jälle laulmisest

Eelmisel nädalal sai lõpuks jälle ju koori mindud ja tänaseks olen jälle asjas sees nagu vanasti :-D. Selles mõttes, et tunne on tagasi noh... Peale reise oli tükk tegu, et end sinna tagasi venitada, asjad paistavad distantsilt alati igavamad. Aga praeguseks on jälle sõltuvus. Nii tore, me nüüd oleme juhtumisi laulnud vahepeal mu lemmiklugusid kõvasti ja üleüldse. Ja veel enam - täna oli meil enne proovi üks väike üritus ning kuna paljud meie seast olid selle korraldamisega seotud, jäid nad sellele üritusele edasi, nii et proovi jõudis meist ainult 4. Aga NIIIIIIIII tore oli. Igast häälegrupist oli kohal just täpselt võtmeisik ja nii me jõudsime päris mitu uut lugu endale selgeks teha, sest noodist lugejatega läks jube kiiresti ja hästi. Õnnetul kombel kummitab mind nüüd seetõttu õhtu otsa küll mingi jabur "Auväärne haldaja, taevalik õis". Meloodia on äge, sellepoolest ju veel võiks, aga samas mul ei ole tavaliselt kombeks õhtuti üksinda kodus taevaisa poole õhata. Aga jah, täna said selgeks paar jaapani lugu (mis olid, tõsi küll, uued ainult minu jaoks - ja issand, see idamaine pentatoonika ajab mu veel hauda), üks kevadiseks mingiks konkursiks vajalik pala ja kaks Sisaskit. Ühesõnaga - väga viljakas proov oli. Mul on hea meel. Selle aasta häda on nimelt see, et meil on väga palju väga häid lauljaid, ent üle poole neist on erasmused - seega võtab õppimine ilgelt kaua aega, sest nad ei jaga ei meile tuntud meloodiaid ega ka eestikeelseid sõnu. Aga see-eest kui nad need endale selgeks on teinud, laulavad väga vingelt - ainult diktsiooni kallal jääbki nuriseda. Tore :-P.

Muud ebatavalist nii palju, et ma ajasin end kell 6 (!) voodist välja, et ühikanaabrile sünnipäeva puhul üllatuseks lilled viia, enne kui ta ära minema pidi, aga seejärel magasin ma sujuvalt poole lõunani edasi. Ja nägin seejuures väga põnevat und sellest, kuidas ma järjest kolme mehega abiellusin, aga igale pulmatseremooniale järgnes mingi terroristide rünnaku alla sattunud pulmapidu, kus läks hirmsaks tulistamiseks ja madinaks, seejärel sai sealt ära põgenetud ja mingi teise mehega altari ette astutud... mine võta kinni nüüd, millest säärane huvitav teemaarendus... Poleks mind üles aetud, oleks ma ilmselt seda rida neljanda härraga pikendanud. Mnjaa.

Ahjaa, ja lubasin laulmisest - niipalju veel, et ma vahepeal olen tutvust teinud Mali muusikaga ka. Ali Farka Touré pidada olema kõige kuulsam Mali muusik, tema sai puha Grammy ja nii - aga tema on kohutavalt igav. Ma ei ole bluusiinimene, aga tema on pesueht bluusikitarrist. Magama võib jääda teda kuulates. Aga Salif Keita on küll äge tegelinski, temal on sellised aafrikapärased nati modernsemad lood, et on meloodia, aga rütm on ka selline mõnus. Juutuubis on igasuguseid videoid temalt, mina sattusin igatahes sõltuvusse. (Eile, täna üürgan ma endiselt seda auväärset haldajat eksole... :-D) Aga ma soovitan vaadata...

Esimesed jõulukingid on ostetud :D

Jah, mina, kes ma omast arust veel suves elasin, jõudsin nüüd väga järsku selleni, et käisin juba jõulukinke soetamas :-D. Kahe asja kallal olen juba mitu päeva hommikust õhtuni nikerdanud, need on nüüd peaaegu valmis ja ootavad lõplikku viimistlust. Kaks postipanemise jõulukingitust tuli ka täna meelde ära osta -  ei tahaks, et nänn suure lombi taha sõpradele jälle alles jaanuari lõpuks kohale jõuab. Ja üleüldse - ma põletan kodus jätkuva järjekindlusega küünlaid kümnete kaupa ja mandariinilõhn on ka toas, kooriga juba harjutame mõningaid jõulukontserdi laule; paljud sõbrad arutavad juba igapäevaselt, millal nemad võõralt maalt jõuludeks Eestisse saabuvad ja millal võiks kokku saada ja - ühesõnaga tunne on juba tugevalt sees. Kuuse- ja piparkoogilõhn ongi veel vajaka. Ma loodan ainult, et see jõuluvalmidus, mis mind praegu tabanud on, detsembri lõpuks ära ei kao...

Karastus - ehk üks päev ühikaelu

Tänane päev on kuidagi äpardusterikas. Hommikust saadik on ühikat tabanud üks viperus teise järel. Esiteks kui ma hommikul voodist välja sain peaaegutoanaabri koputamise peale, kes tahtis kohvitada, teatas ta rõõmsalt, et internet on lännu. Olgu, andestame - neil elektrimeestel on endiselt tööd pooleli, aga nad vähemalt tegelevad sellega. Vist. Kuskil. Aga kurtmiseks pole isegi põhjust - öeldi, et tuleb tagasi homme, aga näed - juba pool seitse õhtul saan mina sellel teemal avalikult kurta!

Paar tundi hiljem kadus ära elekter. Kuna mul oli niikuinii plaanis täna külmkappi sulatada, polnud mul selles suhtes erilist kurta midagi - kes teab, kas ma ikka oleks jõudnud selleni, kui elekter oleks olemas olnud kogu aeg. Nohistasin senikaua toas omi asju teha (jee, mul on nüüd tõlkimist, lisaks veel paar... hmm... jõuluprojekti), kuni väljas pimedaks läks, silm enam midagi ei seletanud ja arvuti aku ka tühjaks hakkas saama. Siis pakkisin asjad kokku, mõtlesin, et suundun valgesse ja sooja kooli kohvikusse. Trepi peal sattusin aga otsapidi kokku komandandiga, kellega me hoopis tagasi tulime ja murele lahendust hakkasime otsima. Selgus, et elektrikilbis lihtsalt oli midagi nati nihu... Saime selle kahepeale korda ja tema siis tuli osavõtlikult mu külmkapisulatamist vaatama... Tõi mulle hulgim kaltsu isegi ja puha... Nii armas!

Nii, käisin siis koolis söömas ära ja naasin koju, lambid põlesid ja raadio mängis jälle, hurraaa. Võtsin asjad ja suundusin pead pesema... Olin parajasti poole peal oma asjadega, kui vesi äkki päris külmaks läks. Nagu reaalselt täitsa külmaks jah, mitte päris jäiseks, aga no ikka... külmaks. Esimese hooga ei hakanud ma muidugi midagi kahtlustama, ikka veetemperatuur meil kõigub, kui keegi vetsus näiteks vett laseb või kui keegi köögis kokkama hakkab ja sealt kraanid lahti keeratakse. Aga noh, vaag, see vesi enam ei mõelnudki soojaks tagasi minna. Nii ma siis lõpetasingi viieminutise duši külma vee all, tunnen end nüüd päriselt mõnusalt karastatuna ja tuba tundub väga palav :-D. Vot nii käivad lood!

Sellegipoolest sai täna arutatud ka asju komandandiga ja kevadeni elan siin, see on nüüd kindel, juhtugu koolis mis tahes. Uuest aastast saan võib-olla endale ainult toanaabri, aga no sellest on suva põhimõtteliselt, kui ta minu tuppa kolib, nii et ma ei pea kuskile mujale liikuma hakkama :-D. Siis on elu lill. Ja ärge saage valesti aru, ma üldse ei kurda ühikaelu üle, minule väga meeldib siin elada :-D. Vahepeal peabki elule vürtsi lisama!

Niisama triviaalsusi

Midagi rabavat nagu pole jupp aega ette tulnud, aga igasuguseid selliseid pisikesi asju ikka leiab, millest pajatada. Näiteks eile õhtul leidsin ma üles selle tarkvaraplaadi, mille ma omast arust kuu aega tagasi ära kaotasin. Ja muidugi just siis, kui varuvariant oli paika saanud, tuli mulle meelde, kus mu tarkvaraplaadid üleüldse on. Niisiis, hakkasin seda programmi öösel siis kohe installima ka - ja vot, arvuti jooksis kokku. Tõmbasin käega üle klaviatuuri, et ehk mõni klahvikombinatsioon äratab programmid mõistusele. Aga sattusin hoopis sellise kombinatsiooni peale, et järgmisel hetkel pildus arvuti tähtede asemel suvalisi numbreid ja märke ja ole siis lahke... :-D. Tund aega möllasin, et seda lollust olematuks teha... Kõik, mida ma enda trükkisin, muutus täiesti segaseks sonimiseks - poleks ema arvutit läheduses olnud, poleks isegi kelleltki nõu saanud küsida :-D. Sellisel ebasündsal tunnil isegi ei oleks kellelegi helistada julgenud :-D. Oeh, päris närvi ajas mõneks ajaks. Lõpuks aga selgus, et ainult 5 sekundit tuleb numlk klahvi vajutada ja kõik muutub olematuks... Vot nii!

Siis olen ma päris palju lugenud igasugust kraami jälle viimasest postitusest saadik. Noh, keskmiselt 1,5 raamatut päevas on mu selline praegune tempo, et ikka pidevalt koguneb muljeid, eks :-D. Hispaania keele ka võtsin uuesti ette. Otsustasin, et ma nüüd ikka teen selle audiokursuse lõpuni, mida ma enne Mehikosse minnes alustasin, aga mis ajanappusel (Mehhikosse sõitmise tõttu) pooleli jäi. Noh, et järgmine kord see hispaania keel mind jälle ootamatult ei tabaks, oleks kasulik pisut suurema varuga seda tuupima hakata, eks. Ja algusest, ikka algusest - kordamine on tarkuse ema... [Otsustest rääkides, ma otsustasin muuseas seda ka, et ma järgmine suvi mahun selle suvekleidi sisse, millega ma Hiinas viimati käisin... See oli jube ilus, aga nüüd ma pole sellesse kohe jupp aega sisse mahtunud - vöökohast on kitsas, kust siis veel. Samas seda otsust viin ma täide nii, et mugin kell üks öösel suurt kausitäit tomatisalatit - 20%-se hapukoorega ja puha. IRW. Ujuma ka ei julge minna, sest küll ma juba tean - tulen sealt märja peaga tagasi ja hoobilt seagripp küljes :-D. Küll peale jõule jõuab alla hakata võtma :-D]

Ühe natuke suuremat sorti tõlke sain ka lõpuks, mis on igati tore uudis. Kui nüüd mõni kirjastus ka veel ellu ärkaks, oleks elu suisa lill mõneks ajaks. Eks ma tuletan end neile jälle meelde millalgi, ehk isegi näkkab...

Kooriproovis olen ka käinud juba mitu korda. Meil on tõesti nüüd väljamaalasi rohkem kui eestlasi. Muidu poleks probleemi, aga neil on eesti keele lugemise ja hääldamisega suuri raskusi. St eelkõige sõnade õppimisega läheb neil kaua aega (muidu laulavad väga hästi) ja siis tekst on jube sogane :-D. Hihii... aga tore on laulda jälle üle pika aja. Ja nüüd on ürituste hooaeg ka algamas, juba neljapäeval hakkab pihta igasuguste esinemiste ja muu säärasega. Ja nii jõuludeni välja vist.

Ja nüüd on kell juba palju ja mina parajalt unine, nii et mõistlikku juttu kuidagi ei oska ajada. Et ma siin parajasti arutan, et mul on mõnda aega olnud selline salajane plaan jaanuaris-veebruaris millalgi käia Londonis Liisil-Erkinil ja Triinul külas. Täna just mõtlesin, mida kõike näha tahaks - Stonehenge'is tahaks ära käia ja Bathis ja Glastonburys ja Greenwichi uuesti rahulikult avastada ja ühes koma teises lossis Londoni lähistel käia ja raamatupoodides ja London Eye peal pole ma ka kunagi käinud ja siis ma tahaks selles Churchilli punkrite muuseumis (War Museum on vist päriselt selle nimi) ka käia ja Victoria & Alberti muuseum oli nii äge, et sinna tahaks tagasi ja siis tahaks odava raha eest kuskile teatrisse, Waterstones'i raamatupoodi, Triinu juhtimisel Bristoliga ja sealse ülikoolisüsteemiga tutvust teha, head hiinakat süüa ja veel seda ja teist... Põnevus juba kasvab, hakkaks või homme astuma :-D. Ja kunagi ma unistasin, et võiks enne nädalakese Pariisis ka veeta ja siis Eurolinesiga Londonisse sõita nädalaks, aga... kui homme miljonäriks hakkaks, siis saaks ka :-D. IRW. Suur häda on see, et need neetud jõulud on ju vahepeal :-D. No ühesõnaga, eks näis, millal ja kus ja kuidas...

Aga nüüd ma küll lähen magama,

Head ööd!

Shea või ja Aafrika must seep

Kas te, ökoinimesed, teadlikult kasutate selliseid tarbeid ka, mis sisaldavad shea võid (karité võid)? Ja kuidas Aafrika musta seebiga on? Kas ma olen ajast väga maha jäänud, kui ma need (st nende tähenduse ja potentsiaali, mitte kaupu endid) alles nüüd enda jaoks avastasin või? [Malis pidada neid turult känkrate kaupa poolmuidu turult osta saama. Kas peaks endale soetama või?].

Ossa

Ma komistasin äsja väga ägeda filmi otsa. Josh Bernstein on nähtavasti Discovery Channelile teinud terve filmisarja müstilistest paikadest, mida tema avastama hakkab... Ja täitsa juhuslikult oli üks osa pühendatud Timbuktule. See oli VÄGA ŠEFF film, ausõna... Uskumatuid käänakuid tegi ja väga jahmatamapanevaid asju õnnestus sel Joshil filmida. Muuhulgas suvatses ta tuareegidega keset ööd kõrbest ärapeidetud käsikirju otsida ja kullakaevanduses kulda sõeluda ja... Peenike värk, ma ütlen.

Selle filmi järgi peaks muuseas ütlema, et vähemalt esmamulje põhjal on Mali kõvasti etem kui Etioopia. Eurooplaste kätt on tunda kohe inimestevahelises suhtlemises - ei paistnud seal keegi valgeid täie jõuga raputavat, näpistavat, kisavat, sikutavat ja muud säärast. Tolmusem ja räpasem tundus olevat, aga kuidagi tsiviliseeritum mulje jäi kui Etioopiast. Ja autod-lennukid-bussid tunduvad ka mitte nii kiviaegsed olevat. Kummaline, samas Mali peaks olema vaesem kui Etioopia. Ootan juba väga.

Ahjaa, ja siis selgub, et Mali kuningas saatis kakssada aastat enne Kolumbust laevastiku Ameerikasse... Ja teadlased on Ameerika indiaanlaste vanade skulptuuride ja legendide põhjal oletanudki, et tõesõna aafriklased avastasid Ameerika ammmmmmmu enne eurooplasi. Isegi olmeekide kivipeade näojoontes nägevat mõned teadlased hoopis aafrika verega segunenud kultuuri. Mu uskumused on kõik põrmuks langenud... [Tähendab, et viikingitest, hiinlastest ja muust säärasest olen ma täiesti teadlik, aga see, et Kolumbus nii mitmes oli, tuli mulle küll üllatusena]. Mali laevastik olla mööda MISSISSIPPIt sisemaale sõitnud, saate aru!!! Ja Kolumbusele olla vastu tulnud indiaanlased rääkinud ka, et nad on enne sihukeste... pruunimate tulnukatega kokku puutunud. Tere-tore!!! Et päris kristalselt aus olla, tuleb möönda, et ma leidsin ka teooriad, et mingid moslemid kuskilt ma'i'tia'kust'pärapõrgust olla avastanud Ameerika veel enne viikingeidki, nii 7-8 sajandi paiku, aga... ma jään tegelikult kogu selle kraami osas skeptiliseks seni, kuni ma pole leidnud mõnda tõsiseltvõetavat raamatut, mis sama juttu räägiks... :-D. Lihtsalt... šokeerivad avastused ühe õhtu kohta, isegi kui need vaid õhust võetud teooriad on!

Tänan tähelepanu eest, sellega on tänaõhtune õppetund lõppenud.

Sigaret

Eile hommikul ärkasin selle peale, et ühikakoridor kajas puurimisest ja toksimisest. Internetiruuterid tõsteti tubadest välja koridoridesse, väidetavalt pidi siis nett paremaks minema. Noh... aga võta näpust, koos meestega kadus nett ka hoopis ära. Siiamaani pole tagasi ja nüüd tuleb ju nädalavahetus ka peale. Vaesed nemad seal ühikas, mina tegin täna hommikul sääred ja jõudsin nüüd kenasti koju...

Nagu alati siis, kui netti ei pääse, tuli eile õhtul ja täna hommikul mitu olulist meili, mis oleks eeldanud reageerimist samal päeval... Tõlketööd pole maailmast kadunud, aga neile on alati parem reageerida momentaalselt :-D. Noh, sellegipoolest... sain enda nime kirja pandud ja saan ometi järgmisel nädalal tõlkebüroost mõned tööd teha. Tore :-P.

Kuna muud tarka aga teha polnud, lugesin ma eile õhtul lõpuks läbi ühe raamatu, mida ma peaaegutoanaabri soovitusel pikemat aega ette võtta olin plaaninud, ent mis siiani oma järjekorda pidi ootama. Ja suhteliselt hämmastava teosega oli tegu. Robert Randma "Sigaret" nimelt. Ma pean tunnistama, et esimesed 42 lehekülge lugesin ma läbi nii, et ma ei saanud mitte muhvigi aru. Ja need esimesed 42 lehekülge olid ka nii kohutavalt jaburad ja igavad, et ma otsustasin ära - loen käesoleva peatüki lõpuni (peatükk lõppes leheküljel 44) ja annan selle tagai... Mina rohkem lihtsalt ei suuda. Ta peab mulle andestama, ma katsun mitte ta südant murda, öeldes, et tegu on puhtakujulise s...ga. Novat, aga neljakümne teisel lehel tabas mind järsku lõpuks arusaamine, millest raamat tegelikult räägib. Ja siis läks korraga nii põnevaks, et ma lugesin kõik ühe jutiga läbi ja nüüd... nüüd ma leian, et suht geniaalne raamat oli. Harjumatu on küll lugeda raamatut, kus tegelastel on Eesti nimed... à la Andres, Liina, Kadri, Raul jne. Ja ma ei kannata kaasaegses kirjanduses seda kohutavat keelepruuki. Õnnekombel on minu suhtlusringkonna inimesed väga intelligentsed, keegi ei patra sellist jaburat mula, kus domineerivad eesti käändelõppudega ingliskeelsed sõnad ja kogu muu slängikraam... Eriti räme on säärast jama lugeda. Paber on minu jaoks ikka natuke püha ning mis siis, et väidetakse, et see kannatab kõike, tekib minul suisa vastumeelsus paberile millegi muu kui kirjakeele panemise suhtes... Aga noh jah... Et selline revolutsiooniline raamat siis. Kahju, et seda toona polnud ilmunud, kui tuli primas kohustusliku kirjanduse korras Eesti kaasaegseid autoreid lugeda. Ma lugesin mingt Kertu Rakke ja Kivirähu kraami toona, kõik oli selline "võta üks ja viska teist" pahn mu meelest. See "Sigaret" mulle aga päris meeldis. Ja siis sain peaaegutoanaabri käest veel ühe Eesti noorkirjaniku raamatu "Minu sõraline sõber". Seda jõudsin ma ainult paarkümmend lehekülge lugeda, aga see tundus veel parem olevat... Äge :-P.

Ma nüüd lähengi teda lugema.

Järgmiseks siis Timbuktu

Noh, mitte päris järgmiseks, aastavahetuseks on plaanis Pariis ja jaanuaris-veebruaris mõtlesin korra omapäi Londonist läbi astuda, aga kuna praegu kuskile ühegi tööga kiiret ei ole, kuhjasin ma endale siis järjekordse hunniku raamatuid kokku ja hakkasin end nendest läbi närima. Sedakorda kusjuures tekitasin endale ka muljetavaldava virtuaalse raamatuhunniku - Google Books on üks imetore koht. Sealt leiab igal teemal hirmpalju raamatuid ja kuigi see "limited preview" või "full preview" võimalus on ehk umbes kolmandikul raamatutest, siis ka "limited preview" tähendab enamasti, et raamat on praktiliselt täielikult sisse skaneeritud. Ma küll tõsiselt vihkan raamatute ekraanilt lugemist (ja nagu eelmises postis mainitud, siis ka kuulamine pole see kõige parem lahendus), aga vähemalt annab nende arvutis läbi sirvimine üsna selge ülevaate sellest, milline raamat midagi väärt on ja milline mitte. Lisaks on seal hulgim igasuguseid selliseid ülevaateraamatuid - ja mingi 40 lehekülge piltidega ilustatud asja võin ma vabalt diagonaalis läbi lugeda ka arvutist, see kaalub iga kell üles sama jubina kuskilt raamatukogude ja raamatutellimislehekülgede pealt välja tuustimise...

Noh, igatahes, kui ma enne teadsin, et Timbuktust oli pärit Londiste ja et see raamat "Ma olin Timbuktus" mulle Seiklusjutte maalt ja merelt sarjast peaaegu kõige vähem meeldis, siis nüüd ma olen juba igasuguseid toredaid asju välja uurinud. Näiteks et Mali on liblikakujuline nende endi meelest. Ja et Malis asub Aafrika kõige kuumem paik (aga meie teest õnneks kaugel. Vist.). Et Sahel tähendab kallast ja mõeldud on jube romantiliselt Sahara liivamerede kallast... Noh, ja veel palju muid sääraseid asju. Ma tahaks kangesti mingil hetkel Pariisist läbi astuda - loodetavasti on aastavahetusel see võimalus ja vaba aega ka. Seal on nimelt Les Halles'i juures üks imehea reisiraamatute pood, kust kindlasti paaaaaaalju Malit puudutavaid raamatuid leiaks... Sellest sihtkohast inglise keeles nimelt eriti palju asjalikke asju leida pole, aga kuna tegu on endise prantsuse kolooniaga, siis prantsuse keeles on Mali-teemalist kirjandust hunnikute viisi. Järele kontrollitud ja tõestatud juba, aga raamatute tellimine Eesti pärapõrgusse on üks tänamatu ettevõtmine... Postikulud on suuremad kui raamatute hind ise. Samas endal on mul Bradti giidiraamat, mis maksis Helsingis terve varanduse kunagi, aga kui ma nüüd sellesse süvenema hakkasin, selgus, et seal on ainult selline hästi üldine jutt, väga väheseid objekte näiteks puudutatakse konkreetselt. Selline üldistav teooria pole absoluutselt mitte halb, aga kuna mul pole õrna aimugi, kui jutuka, intelligentse või ennast väljendada oskava (ja isegi kui oskab end väljendada, siis jumal teab, milline nende prantsuse aktsent on - kui see sama hull on kui see, mida Pariisi getos kuuleb, siis... on julm) giidi ma sealt saan, siis ma eelistaks mingit säärast üllitist ka, kus konkreetset rohkem veel on.

Aga jah, ma siis nüüd pöördun jälle Mali poole tagasi...

Asenduspostitus: Dan Brownist ja seagripist

Jah, noh, diplomaatilistel põhjustel kustutasin ma eelmise sissekande ära. Ma ei mõelnud kohati võib-olla terava sõnakasutusega midagi halba, aga mine tea, mida keegi arvama hakkab, eks...

Täielik talv on. Ma ikka ei mõista, kuidas saab novembris tulla korraga maha sama palju lund kui meil mõnikord talve haripunktiski pole. Ed ütles muidugi hästi, kui ma talle sellekohase kurtva e-maili saatsin: "I understand your problem: the seasons changed and nobody asked you about the timing". Põhimõtteliselt just nii ongi... Aga ma võin ju natukene ikkagi vinguda?

Ma olen usinasti siin raamatut kuulanud... Jaa, kuulanud, sest ma nüüd teen katset, kuidas audioraamatud mulle meeldida võiks. Teos on siis Dan Browni "The Lost Symbol"... 11 tundi on kuulatud ja nati üle 6 veel. Ja noh... Naljakas on ikka. Kuulates ma tunnen ennast laisana, sellepärast et siis ma ei saa midagi muud teha kui lihtsalt passida. Millelegi muule mõtlema hakates kaob jutulõng momentaalselt ära... Ja noh, ega ma lugedes ka ju midagi muud tee iseenesest kui konutan raamatu taga, aga siis tundub ikka, et ma reaalselt TEEN midagi. Ma ei tea, kust ma olen võtnud arusaama, et silmade töö on millegi tegemine, aga kõrvade töö ei ole. Lisaks - noh, see lugeja võiks parem olla. Viis, kuidas ta ühte naissoost CIA agenti kehastada üritab, ajab mind hulluks lihtsalt... See kõlab täpselt nagu mingi rääkimisaparaadiga inimese korin. Aga jajaa, täna pidin peaaegu magama jääma selle kuulamise otsa... Ei ole igav, aga... liiga palju opakaid selgitusi on topitud neisse kohtadesse, kus sündmustik kiiresti areneda võiks. Selle raamatu põhjal tehtud mäng on küll äge. Selline, et kohe ei saanud lõpetada, enne kui viimase (ehk 33.) tasemeni välja jõudsin.

Sain täna peaaegutoanaabri käest puhuri laenuks. See on nüüd päev otsa üüranud mul toas ja nüüd saab siin juba kampsuni seljast ära võtta :-D. Hõissaa... Tahtsin aknad ka kinni teipida, aga näed, vana pea on mul otsas - unustasin teibi ostmata :-D. Ega midagi, mis täna hooleta, see homme tehtud.

Ja siis veel, et mulle käib kogu see seagripi asi hullult närvidele. No kui sellesse on surnud ära kordades vähem inimesi kui tavalisse grippi ja seda sama aja jooksul, miks siis nüüd äkki täiesti tavalisest igatalvisest gripilainest selline ülemaailmne paanika teha? Ja siis veel tehakse poliitikuid maha, et vaktsiini pole... Nagu mis mõttes??? Tehke mulle keegi selgeks, mille poolest on see nn. seagripp hullem kui iga teine gripp või tavaline külmetushaigus??? Ja miks peaksid inimesed jooksma sajameetristesse järjekordadesse selle vaktsiini nimel, kui on väga hästi teada, et iga pagana gripitüvi on erinev ja kui isegi ühe tüve vastu saab immuunsuse, siis need muteeruvad nii ruttu, et sellesse võib kohe varsti ikka nakatuda??? Kui muidu keegi kunagi kokku ei loe, palju inimesi arvatavasti iga-aastasesse grippi nakatunud on, siis nüüd võttis keegi vaevaks arvulisi hinnanguid anda ja kohe on paanika lahti... Häda ja viletsust. Ahjaa, ja see võib kõlada kui ketserlik mõte, aga ülemäärasest kätepesemisest ja piinlikust antibakteriaalsusest pole maailma ka midagi paremat sündinud kui ainult allergiad... Kõik bakterid ei ole ju kahjulikud, aga end hommikust õhtuni seebiga nühkimine teeb inimese neist ka kõigist ju puupaljaks. Ja siis näitab telekast, kuidas lastele koolide sissepääsude juures lastakse pihu peale steriliseerivat vahendit. Meile ikka vanasti jagati koolis trepimademel piparkooke ja mandariine... Oh jah. Pole nagu mõtet enam ühtegi ajalehte lahti tehagi, ainult seagripp ees ja seagripp taga. Ja kui veel sellest vähe on, siis paar artiklit on seagripist veel seal keskel ka (ja nüüd andsin mina ka alla ja kirjutasin sellest veel :-D). Urr... Leidke juba mingi muu teema!

Hmm. Ja kui ma nüüd millegi vastu eksisin ja keegi tõesti TARK meditsiiniharidusega isend mulle oskab vastupidiseid argumente ära põhjendada, siis ma huviga kuulan. Olgu mainitud, et vähemalt kahe arstina töötava inimesega olen ma samal teemal kirunud juba mitu korda, nende arusaamad kattuvad minu omadega täielikult, aga samas - hea diskussioon on alati hea diskussioon :-D.

M.

Elagu taksojuhid!

Eile õhtul omandasime me järjekordse... kogemuse. Või noh, pigem öösel. Tulime ema ja tema mehega Tallinnast Pärnusse ja jõudsime nii pool kaks kohale... Kuna bensiin oli otsas, mõtlesime kohe kodu vastas Säästuka tanklas paagi täis panna. Mõeldud, tehtud. Meie emaga istusime niisama autos edasi, kui äkki auto ümber mingiks hullemaks müdinaks läks ja auto kuidagi kahtlaselt kõikuma lõi. Esialgu ei saanud me muidugi midagi aru, siis hakkas ümber auto valguma hirmus palju mingeid naljakaid nolke. Paar tükki andis justkui autole jalaga, üks takerdus bensuvoolikusse, siis käis keegi maoli maha ja mingi ilgem karjumine läks lahti. Ema sõber oli kuidagi naljakalt ka nende tüüpide keskel ja mitte millestki mitte midagi polnud aru saada. Sekundise jahmatuse peale hakkasime meie siis kohe politseisse helistama, a mina kergendusega veel jõudsin märgata, et tore, et parkimisplatsil on kaks taksot ka ootamas, mõlemal juhid, et need ehk tulevad appi - ema tegi autoukse lahti ja hüüdis appi ka, kuigi ilmselge oli ju, mis toimub... Ja tutkit ju, sellest kambast üks istus hoopis ühe taksojuhi kõrvalistmele ja see sõitis kohe minema, teine takso vaatas pool minutit värki pealt ja tõmbas ka uttu.

Aga siis mingil hetkel millegi - ma ei tea mille - peale võtsid need tülinorijatüübid ka äkki kätte ja otsustasid lihtsalt minema jalutada... Ega nad päris kaugele nii pehme peaga ei jõudnud. Me ju elame pmst selle tankla kõrval kohe, eks, nii et kui politsei kohale jõudis, kakerdasid nad veel ikka meie maja ümber ja vahepeal jõe poole (aga tund aega hiljem, kui koer kindlameelselt õue nõudis ja ema temaga pissile läks, kakerdasid nad endiselt jõe ääres, nii et politsei, kellele me nad küll kätte näitasime, ei teinud selles osas midagi)...

Aga jumalast õudne, vanasti keska päevil näiteks eksamite vahel tavatsesin ma muuhulgas jumala üksi (mõnikord koos oma eelmise koeraga) suvalistel kellaaegadel jooksmas käia - näiteks nii kell 5 hommikul või 11 õhtul või misiganes, millal iganes uni peale tuli ja õppida oli tarvis. Absoluutselt vaikne ja turvaline oli. Elu on ikka alla käinud...

Lõdisevate käte-jalgadega lõpuks tuppa jõudnuna selgus, et üks tüüp tuli nimelt selja tagant ligi ja virutas V-le vastu kõrvu esiteks. Selle ta virutas pikali maha, aga siis tuli veel neid kolle tal selja tagant järsku nii palju, et kaklemisest poleks eriti tolku olnud, vaat... Jabur värk.

See on see automaattanklate asi ilmselt - nagu pangaautomaadidki, inimesi eriti ei liigu ja seal on hea pangakaart ja rahakott ära tõmmata. Aga konkurentsitult kõige nõmedam oli see, et taksojuhid lihtsalt minema sõitsid... Ahjaa, üks patrullauto sõitis ka mööda, aga tuledevilgutamise ja signaalitamise peale see seisma ei jäänud, tuli ikka enne helistada 110, kui nood käskisid patrullil tagasi keerata...

Elagu Eesti Vabariik, muud ei oskagi nagu öelda!

Kohanemine talvega

Ühikas oli aken lahti jäänud, kui ma ära läksin. Tuba oli/on külm kui hundilaut. Eile panin lõpuks selle õnnetu akna siis kinni, kui jõudsin, aga kolme inimese, veekeedukannu ja veinipudeliga tuba sellegipoolest soojaks kütta ei õnnestunud. Magasin täies riides ja läksin täna hommikul poodi küünlaid ostma. Ostsin sada teeküünalt ja kotitäie igavesi suuri jurakaid kah veel lisaks, panin kodus kohe mitukümmend küünalt põlema ja keetsin veel teed - nüüd on juba paar kraadi soojem. Vähemalt koridorist tuppa astudes pole enam nii palju külmem :-D. Kui nii edasi läheb, siis magamaminekuajaks ehk polegi enam nina sinine.

Otsisin üles kõige soojemad riided, mis mul oli kunagi taipu Tallinnasse tuua ja panin peale üsna lühikest kaalumist enne väljamineku KAMPSUNI selga! Kampsuni, saate aru... Minu jaoks on veel suvi ja ma pean kampsuniga käima! Suviste mõtete lummuses sai aga näiteks jalga eile pandud mitte talve- vaid sügissaapad. Talvesaabastega arvasin ma liiga palav olevat, lisaks pole kindel, kuidas ma talvesaabastega püsti püsin - need on na libedad ja mu sandi jalaga kinnitambitud lörtsi peal püsti püsimine on niigi keeruline. Sügissaabastega on vähemalt järgi proovitud, et ma kuival ja kindlal pinnal ilma erilise mureta püsti püsin. Vesise ja libeda lume seas polnud asi muidugi märkimisväärselt hea... Kerli aga näiteks täiesti uisutas mu kõrval...

Täna sai Mauruses esimene hõõgvein ka ära joodud - ja teinegi veel, kui nüüd kristalselt aus olla :-D. Selle hooaja võib nüüd siis ka alanuks lugeda. Päris hea oli vahelduseks. Täna oli täpselt selline ilm ka, et istuks kuskil pehmes suures tugitoolis kamina ees, loeks raamatut, lürbiks hõõgveini ja sööks mõnda imehead kooki. Noh... kamina asendasin küünaldega, hõõgveini sai joodud, kook jäigi puudu ainult idüllist. Raamatut asendas intellektuaalne vestlus... Oleks fotoka taibanud  kaasa võtta, oles võinud imeilusatest valgetest puudest pilti ka teha...

Reisipohmakas on endiselt, aga tööde ja tegemiste poole pealt on asi kujunenud natukene lootusrikkamaks, kui alguses näis. Isegi tõlkebüroo ärkas ellu täiesti lambist täna... Küll täiesti võõrad tegelased juhivad seda nüüd, aga ajastus oli neil küll suurepärane! Ühesõnaga, eks ma siis ootan edasi, kuni mingi puu pähe virutab - küll virutab, näha on, et maailm seisma veel pole jäänud.

Ma nüüd hakkan lugema. Kairo lennujaamast sai kotitäis raamatuid ostetud jälle. Ühe sain eile läbi, see oli selline nii-ja-naa raamat; täna alustatava osas on mu lootused kõrgemad. Ma küll pole veel ühtegi Gamal al-Ghitani raamatut lugenud, aga ma loodan, et ta stiil sellegipoolest mulle istuda võiks...

Mõni pilt Egiptusest ja Halloweenist...

Nonäe, siin ühte püramiidi on isegi aimata, aga seal vasakul peaks olema tolmupilves veel üks Giza püramiididest ja siin kuskil keskel ees peaks olema Sfinks ka. Et nii kõva liivatorm oli... [ilma päikeseprillideta pühiks me siiani silmadest liiva]

Ja siis vahetult tagasijõudmise järel oli Halloweenitada tarvis takkajärge ju. Arvake ära, kes temaatiliselt ideepuuduses vaeveldes end muumiaks tegi :-D?

Etioopia IV

Mulle küll näib, et see oli hirmammu, kui ma Etioopias käisin, aga no viimane aeg on midagi nende piltidega ette võtta. Või noh... selles mõttes, et see neljas pildipost ära teha. Piltide ilmutamiseks väljavalimisega tuleb ilmselt veel paar kuud oodata, kuni emotsioonid ära kaovad, muidu lõpeb asi sellega, et neid tuleb terve mägi, rahakotile on see aga väga kurnav :-D.

Ühesõnaga Etioopia III jäi pooleli lindude juurde, keda me Ziway järve ääres nägime. Sealt oli aga pealinn aga juba kiviga visata ja peale ööbimist Addis Ababas suundusime me moosiriiuliga üle mägede Põhja-Etioopiat avastama. Kavas oli põhimõtteliselt kaks linna: Tana järve ääres asuv Bahir Dar ja mägede keskel uhkes üksilduses asuv Lalibela. Ja nii me siis läksimegi...

Bahir Dar oli suhteliselt mõttetu linn minu meelest... suhteliselt uus selline, midagi põnevat seal linnas endas näha polnud. Hotell oli ka selline nõukaaegsete sugemetega - riiklik hotell, kuhu olid palgatud penskarid, haiged ja väetid, kes mujal poleks töötada suutnud... Noh, hotell oli küll linna kõige parem, aga sellegipoolest... naljakas oli näiteks anda oma reisikohver mingile lombakale vanatädile, kes seal uksehoidjaks oli... Ta keeldus isegi pärast jootrahast veel, mul oli küll imelik... Bahir Dari peale kõige rohkem minul on meeles üks suur puu, mis oli pungil täis linnupesi ja seal käis selline kisa, kära ja möll nagu kohalikul turul. Me ristisime selle "linnujaamaks", sest see asus täpselt lennujaama ukse kõrval.

Niiluse koskedest pole ka enam suurt midagi järgi jäänud tänu elektrijaamadele. Selles mõttes, et kui poleks teadnud, et kunagi oli ikka ilgelt vägev, oleks seegi tundunud šeff, aga kuna ma täpselt nägin, kust maalt kuhu maale ta kunagi voolanud oli, tekkis selline kurb tunne... Inimesed ise rikuvad oma looduse ära...

Tana järv iseenesest on kuulus ka veel selle poolest, et selle kaldail ja saarekestel on palju vanu kloostreid. Nendest ühte käisime ka kaemas, aga millegipärast on mul selline naljakas tunne selle sõiduga seoses... Mul vist oli sõnavahetus selle kohaliku giidipoisiga seal, kuigi ma päriselt ei mäleta ka... Igatahes polnud see nii tore, kui ma oodanud oleks. Klooster oli hullult vahva, aga see paadisõit Tana järvel... No ei mäleta, mis mind selle juures häiris...

Igatahes, klooster oli selles mõttes äge, et see asus kuskil pärapõrgus ühel metsasel poolsaarel, kuhu tuli tunnike paadiga sõita ja siis veerand tundi läbi padriku vantsida. Seal tee ääres müüsid mõned papid riste (ristid on üleüldse Etioopias jõle kõva sõna), paar väga siniste munadega ahvi peesitas puu otsas ja kui me kord kloostrini jõudsime, olin mina kloostrit kaunistavate 17. sajandi maalingute üle tõeliselt sillas... No nii põnev ikonograafia on neil, et hirmus kohe. Sealt üks kohalik asjatundlik poiss tuli meile jutustama kloostrist, mis oli igati tore - Yonas oli selle koha pealt küll bumm-bumm, aga see poiss rääkis ikka pikalt ja põhjalikult, jõle põnev oli.

 

Sellega Bahir Dar ennast ammendaski. Tegelikult me sealt kloostrist tagasi tulles nägime paadist igavesti uhket päikeseloojangut suurel Tana järvel, kust Niiluse suurim haru alguse saab, aga millegipärast ma ei tõmmanud sellekohast pilti siia üles netti ja pole hullu ka - pildi peal on kõik päikesetõusud ja -loojangud teistega äravahetamiseni sarnased...

Järgmisel hommikul sõitsime siis Lalibelasse. Natuke oli ikka põnevust ka, kui selles kolkanurga lennujaamas elekter ära läks ja arvutid töötamast lakkasid ning kedagi ei saanud lennule registreerida. Tõeline kilplaslikkus valitses seal ikka... Lõppude lõpuks võeti pardakaardid käsitsi täitmisele. IRW. Ja asja kõige suurem nali oli lennujaama vetsus käimine... Vaat, Etioopias ei ole mitte kuskil vetsupaberit, kuigi nemad teoreetiliselt kasutavad paberit (mitte nagu moslemid, kes peavad end pesema iga kord, eks)... heal juhul maksab loota, et on potil prill-laud. Eriti superluks on muidugi niikuinii, kui üldse on pott... Nonii, et läksin mina siis väravas vetsu. Ja mida imet... Prill-laud puudus, nagu arvata oligi; paberit ei olnud ka, aga oli peegli peal karp väga laia kondoomivalikuga... Olid kohvimaitselised näiteks; olid ribidega ja nagadega ja lõppeks veel eriti turvalised kondoomid ka. Selles mõttes, et minu meelest küll irooniline - selles riigis pole titerodu põllepaela otsas ja AIDSi ilmselt veel ainult nendel piisavalt jõukatel inimestel, kes on väljaspool Etioopiat hariduse saanud ja kes on ilmselt ka piisavalt jõukad, et lennata; ometi pakutakse kondoome ainult lennujaama sisetsooni vetsus. Uniseks vets oli samas, äkki olid kohapeal kasutamiseks :-D. Igatahes, huvilistele teadmiseks - üks karbitäis (neli kondoomi) maksis 1 EEK, kuigi rahatahtjat polnud kuskil näha nii ehk naa...

Siis jõudsime Lalibelasse. Vot see oli üks tore koht - kõõõõõõõõrgel mägedes ja täiesti isoleeritud koht, kuhu veel mõni aastakümme tagasi sai paarinädalase jalgsirännaku tulemusena ainult. Ometi on sinna kaljude vahele võetud omal ajal vaevaks raiuda fantastilised kaljukirikud, mis ongi pmst nagu seest ära õõnestatud kaljutükk, millele siis veel väljastpoolt ka äge kuju on antud. Täiesti hämmastav oli küll - väidetavalt võttis nende ehitamine aega 23 aastat ning seejuures aitas kuningas Lalibelat terve inglite armee... ja siis loomulikult Seaduselaegas, mille Menelik kunagi kuningas Saalomoni tagant pihta pani ja Etioopiasse tõi. No see selleks... On kaks suurt kirikute kompleksi, mis ei olnud NII väga huvitavad, aga siis on veel kolmas eraldiseisev kirik - Püha Jüri kirik, mis on küll uskumatult šeff. Nende kirikute puhul käis mulle ainult pisut pinda see, et igas kirikus oli papp, kes siis märguande peale võttis mõlemasse kätte risti ja poseeris fotode peale, siis aga oli moraalne kohustus talle jootraha anda... Muidu nimelt pappi pildistada polnud soovitatav, nad kippusid pahandama...

Ühes erakukoopas...

Püha Jüri kirik

Muidu oli äge küll. Ronimist ja turnimist oli kohe nii palju, et pooled mu inimestest tahtsid tee peale jääda... Kõrge ka ju, mingi 2800m merepinnast, nii et hapnikku eriti polnud ja lõõtsutama võttis jube kergesti. Ja need kirikud olid omavahel ühendatud sellise käikude, tunnelite, kaljulõhedest passaažide ja käsipuuta kulunud treppide labürindiga... Nii mõnigi kord juhtus seda, et järsku sai jalge ees tee otsa... Siin sai tunnelist tõtakalt välja astutud ja siis selgus, et ups, kohe on 5-meetrine auk jalge ees... Võttis ikka kaljut kallistama küll :-D.

Kohalikud preestrid pidada ka kasutama ainult rütmipille ja teatud usupühade aegu tegema totaalset Aafrika kargamisetantsu... Sihukesed hiigelrasked trummid olid iga kiriku-kloostri ukse taga olemas, et vajadusel siis tantsulka lahti lüüa...

Siis käisime veel Lalibela turul. See paistis kaugele ära - ühe pisikese künka otsas oli nii massiliselt rahvast, et nagu sipelgapesa kohe. Meie omadel oli juba sellest kohalike mangumisest ja sabassörkimisest nii kõrini, et nad alguses ei tahtnudki päriselt sinna turule minna, aga aega meil oli ja... Osutus päris toredaks. See oli selline tõsine turg, kus ostmist-müüki ka ikka toimus, meile ei pühendatudki kogu tähelepanu, nii et sai niisama ringi jalutada ja vaadata... Ahjaa, teel sinna langesime me peaaegu ühe tigeda pullihakatise ohvriteks, keda kari mehi vägisi taltsutada püüdis ja kes tal sabas tilpnesid.

Ahjaa, ja kui igal pool mujal olid tukulid ikka madalad, ühekorruselised (kuigi katuse all oli veel poolkorruse lavats lastele magamiseks), siis Lalibela kandis olid tukulid kahekorruselised ja polnud enam üldsegi roost ja sitast, vaid hoopis korralikult kividest ja puha... Täitsa tornlinnused nägid välja. Aga kui me lõunas käisime ikka iga hõimu juures hüttides sees ka, siis kuidagi Lalibelaks oli neist nii siiber, et siin me ühtegi seestpoolt ei vaadanudki... Takkajärgi on praegu küll kahju :-D.

Supermarket...

Hotell oli hästi korralik... Isegi küünlad olid elektrikatkestusi ennetavalt kõik valmis öökapikestel, tikud kõrval ja puha... ja küünlad olid isegi alustassikestele kinni sulatatud... Teenindus missugune. Ja oo, millised vaated veel ümbritsevatele mägedele ja päikeseloojangule...

Järgmisel hommikul pidime pealinna tagasi lendama, päev otsa Addis Ababaga tutvuma, õhtul folkloorietendust vaatama ning siis tagasi hakkama sõitma. Noh, selgus, et oli pühapäeva hommik ja rahvas jalutas kirikutesse kõik... Kirikus käiakse neil seal alati nii, et valge suurrätt on ümber mähitud (muster peab ka veel olema konkreetset moodi paigutatud), nii et kõik kirikulised paistsid eriti hästi maastikul silma. Tegime siis fotopeatuse veel Püha Jüri kiriku juures, mille ümbrus valgehõlstilistest suisa kihas. Ja paljud neist ei läinudki alla kiriku juurde, nemad arvavad nimelt, et ainut kõige puhtahingelisemad ja vagamad inimesed võivad teenistust kirikus sees kuulata-vaadata; tavalised patused peavad seda tegema kiriku ümbert õuest...

Pealinnas sai nalja. See Yonas oli üks veider kuju... Meie omad tahtsid minna poodidesse suveniire ostma. Teeme siis peatuse... ühtegi poodi ei paista. Siis tema viib meid mingi keldriukse ette ja ütleb, et seal all on suveniiripood... No tere hommikust. Oli pood küll, ilmselgelt tema sõbra pood, kus üksainumas mingi sarvega ketike maksis juba 600 krooni. Halloo... Hakkasime siis nõudma, et viigu nüüd ikka kuskile, kus on palju poode ja kauplemist ligistikku, et kõik saaksid ise valikut kaeda ja ringi jalutada... Tema väitis päris tükk aega, et sihukest Addis Ababas pole... Lõpuks, kui me juba päris vihaseks olime saamas, võlus ta siiski välja terve suure tänava, mis ainult suveniiripoodidest koosneski... Järgnev pilt sai siis seal tehtud... Ahjaa, selle koha vastas oli Etioopia peapostkontor. Ainult... 2,5 nädalat... läkski aega, enne kui sealt posti pandud kaart Eestisse jõudis...

Nojah, ja nii oligi... Õhtune tantsuetendus oli ka väga äge, aga kõik seal tehtud pildid on kas udused, tumedad või on neil muud häda. Mõned videokatked tegin, aga needki on udused (ja ausalt, ma ei viitsi mässata nendega...). Igatahes tahtsuetendus oli üks parimaid, mida mina näinud olen - ja näinud olen ma neid folkšõusid ikka omajagu. Aga nad tantsisid eluga, tantsisid mõnuga ja tantsisid niisuguseid tantse, et mõne maanurga tantsu ajal tõusid vaatajadki püsti ja hakkasid kaasatantsima, nii et pintsaklipslasest tegija tantsis mingi põngerjaga, esineja ettekandjaga ja kõikidel oli lõbus... Nii vahva! Ei olnud mingi kankaan kaerajaani ainetel ikka päris, vaid puhta folkloor...

Aga üleüldises plaanis siis... Etioopia oli hästi äge. Mind jahmatas sealne loodus ja see, kui puhas see maa oli. Kõik olid rõõmsad, mis siis, et lokkas naturaalmajandus ja kui sa midagi ise ei kasvatanud, siis sa seda ei saanudki. Ja üleüldse... järgmine kord, kui mul on toredamad inimesed grupis ja kui ma saan normaalsema kohaliku giidi (kuuldavasti meile määratud giid olla malaariasse jäänud enne meie tulekut just ja siis tema asemel oli kiiruga leitud Yonas, kelle CV olla olnud hirmuhke, aga kes oli täielik möku), on kindlasti palju-palju-palju ägedam veel...

Narkomaani pihtimus vol 2: reisipohmakas

Reisil elan ma alati pool päeva korraga. Ma isegi ei mõtle selle peale, kuhu ma õhtuks jõuan, sest päeva peale tuleb hakkama saada nii paljude asjadega, tuleb mõelda nii paljudele nüanssidele, et hetkest kaugemale niikuinii mõelda ei jõua. Ma elan tunnikaupa. Ei taha midagi, ei mõtle millelegi muule peale järgmise sündmuse, elan ja hingan sellele, et olukorda kontrolli all hoida. Reisides ma isegi peaaegu ei söö, sest see tundub nii triviaalne ja ebaoluline, mu mõte töötab kuskil sellisel tasandil, et ma isegi ei taha süüa. Ja ma ei oska näiteks kuidagi midagi peale hakata sellega, kui keegi Eestist helistab, sest see kisub mind välja sellest reaalsusest, kuhu ma end nii üdinisti matnud olen. Ma lihtsalt ei suuda kuidagi teise paralleelmaailmaga suhelda ja ei tahagi, sest reisil olen ma hoopis teises maailmas, mis on Eesti omast nii erinev, et sõnadega seletama hakates tuleks jutt hirmus pikk, aga kuna sedasi ei saa, tekivad fundamentaalsed suhtlemisraskused. Ühesõnaga, ma olen jõudnud järeldusele, et reisil ma olengi täiesti pilves millestki, nii et vabad päevad reisil on ka täiesti segadusseajavalt disorienteerivad. Peale vabu rannapäevi uuesti bussi istuda ja mõnda uut kohta näitama sõita on alati imelik: rütm on sassis, sammuke on selles oopiumiuimas tagasi tehtud ja mikrofoni kätte võttes tuleb uuesti laksu alla saamiseks pingutada. Aga millest ma täis olen, seda ma ei tea. Võimust? Teadmisest, et minust sõltub päris mitmeid asju? Isegi ei tea... Võib-olla lihtsalt kohast endast. Ma ei ole veel suutnud välja mõelda, kas ma saavutan reisitransi sügavamalt siis, kui mul on vastavad inimesed, või siis, kui ma olen teatud kohtades - või kas on nukram jõuda mulle meeldivatest paikadest koju tagasi või saata laiali sõpradeks saanud reisikaaslased. Võib-olla on oluline mõlema faktori kombinatsioon. 

Pariisis oli reisilt tagasi jõudmine lihtsam, Pariis polnud päriselt ka kodu, eks, ja seal oli vaja ka pidevalt midagi uudset teha, see natukene kompenseeris - kogu aeg oli tunne, et ma ei saa ju Pariisis elamise aastat raisata nii ehk naa, ma ei saa pikalt voodis vedeleda, tuleb midagi teha, vaadata, käia... Aga päris Eestisse koju tulles ei ole enam vaja päevas teha tuhat asja, pole mingit sundi, kohustust ega isegi motivatsiooni. Hea, kui on päriselt neli-viis asja vaja päeva jooksul teha - ja suurima tõenäosusega jätan ma neist ka kaks-kolm tegemata, sest need võivad veel kannatada. Kodus tuleb mõtlemine hoopis ümber organiseerida - tähtis pole enam antud pooltund, vaid pikem perspektiiv: nädal, kuu, hooaeg... edasine elu??? Ja see mõtlemise ümberlülitumine käib mul alati väga raskelt. Käik ei lähe sisse päriselt kohe, jõnksutab. Kui mul ei ole kohe kiire, siis kaob tihtipeale asja mõte minu jaoks üldse ära - mis mõttega ma hakkan praegu tegema asja, mida mul läheb reaalselt tarvis kahe kuu pärast - ma ju tean, et reaalselt läheb mul selle asja tegemiseks näiteks kaks ja pool tundi või neli tundi, mis mõttega ma seda kahe kuu peale venitan? Ja üleüldse, kuna reisil on mu mõtted harjunud amokki jooksma, siis ega nemad ka ju kohe käsu peale ära ei lõpeta seda pagana mõtlemist. Siis ma olengi mitu nädalat peale reisi sihuke morn ja teises maailmas. Kui pole midagi uut mõelda, siis mõtlen vanade asjade peale, mida oleks veel võinud teistmoodi või paremini teha - ehk siis täiesti tulutuid mõtteid jahvatavad kah veel, kui ebapraktiline.

Häiriv on kogu aeg sama asjaga puntras olla. Huvitav, kuidas kõik ülejäänud inimesed sellest asjast üle saavad??? Pole ju võimalik, et minul ainsana see häda peal on... Oleks kena mingi toimiv retsept leida... Ja ei, see ei kõlba, et reisiks kogu aeg või et ei reisiks enam üldse... Heheh, reiside järel mõtlen ma üleüldse alati, et tahan kohe uuesti - totaalne narkovärk, ma ju räägin. Igatahes, see on järgi proovitud, et kui ma endale reisijärgsed nädalad eriti täis planeerin, siis juhtub tüüpiline asi - kuna ma tegelikult ju sisimas ikka tean, mis on kunstlikult sinna kokku topitud ja mis mitte, siis toimin ma täpselt samamoodi kui hommikuti unise peaga... Ma nimelt hindan nende asjade tähtsuse kohe reaalsete kriteeriumite järgi ümber ja teen ära ainult need kõige vajalikumad :-D.

POSTSCRIPTUM: Narkomaani pihtimust number üks saab lugeda siit.

Kas teoreetiliselt leiduks keegi???

Kes tahaks kolme nädala pärast Egiptusesse tulla? Suurele ringreisile? Soodukas on ka: 15 200 krooni, hommiku- ja õhtusöökidega, kõikide ekskursioonide ja piletitega. 28. novembrist 8. detsembrini. Aga enne pühapäeva tuleks teada anda...

Mis minust saab?

Mul on mure. Mul nimelt pole aimugi, mis minust edasi peaks saama, aga järsku jõudis kätte aeg, millal see asi ära tuleks otsustada. Senini oli hea - ma olin ametlikult ikka veel õpilane ja kool oli vähemalt ideaalis põhikohustus, kõik muu oli lihtsalt selle kõrval teisejärguline. Põhimõtteliselt vähemalt, mitte tingimata reaalselt (tihtipeale sai ikka töödega rabatud palju rohkem kui kooli peale mõeldud...) Aga nüüd on kuu aega juba kooliasjadega ühel pool olnud (kuigi ma siiani ei tea, millal nad mulle siis kavatsevad paberid anda), reisid on ka mõneks ajaks otsas, ühtegi tõlketööd pole ka vähemalt lähiajal ette näha ja üleüldse... kuidagi mitte ühtegi pidepunkti enam pole. Imelik on... Peaks ära otsustama, mida ma oma elunatukesega teha tahan, siis saaks võtta kätte ja selle nimel tegutsema hakata, ega midagi ju üleöö niikuinii juhtuma hakka... Aga kui ma ei tea, mida ma tahan, mis siis???

Selles mõttes, et ma jumala eest teadsin, et urbanistika näol on tegemist sellise ebapraktilise erialaga, mida saab küll ka praktiliselt teha, aga mina ei taha selle praktilise poolega suurt midagi tegemist teha. St kuskile linnavalitsusse suurt urbanismimulli ajama minna ma tõesõna ei kavatse. Selleks on terve hulk kvalifitseeritumaid inimesi kui mina, lisaks seisan ma endiselt vastamisi tingimustega, et töö, mida mina teha saaks, peaks olema vaba graafikuga ja tolereerima kohatisi pikki puudumisi tööpostilt. Alles hiljuti pakuti mulle küll ühes kirjastusest tööd koordinaator-toimetajana, aga nad eeldasid ka, et ma kenasti üksteist kuud aastas hommikul kümnest õhtul kuueni muudkui koordineeriksin. Not quite my thing. Ma arvan, et ma läheksin peale esimest nädalat suhteliselt hulluks.

Aga siis – noh, kõik ülejäänud võimalused tunduvad kuidagi võrdsed. Ühe tujuga mõtlen, et võiks teha ühte, teise tujuga, et teist. Ja kuidas ma siis teen midagi, mis mul ainult tuju on? Ikka peaks lihtsalt ära otsustama ja siis hakkama ühes suunas liikuma.... Aga noh, näiteks mõnikord on kõigest ja kõigist kopp nii ees, et tahaks kuskile metsa sisse kolida, võtta kitsed ja kanad ja käia aasta otsa metsas seenel. 90% ajast arvan ma muidugi, et nii ekstreemseks ei maksaks enne sügavat pensioniiga hakata. Umbes nädalaga saaks mul nendest kitsedest ka kõrini, ma kahtlustan. Võib-olla kunagi kauges tulevikus, pärast paljusid teisi asju :-D...

Mõnikord ma mõtlen, et lükkaks otsustamise ikka veel aasta jagu edasi ja läheks teeks aasta otsa midagi. Näiteks vabatahtlikutööd. Mingi EL-i programm on, kus noori aastaks vahetatakse, nii et nad teevad seal vastuvõtvas organisatsioonis väiksemaid töid, saavad pisut palka ja tasuta elamise. Pole ju paha? See vist on ka ainus vabatahtlikke vahendav organisatsioon, kuhu ise plekkida ei tule, kust vastupidi suisa palka makstakse. Mõtlesin näiteks, et niimoodi Kreekas aastakese mingeid kilpkonni päästa polekski nii halb mõte :-D. Aga üleüldises plaanis on jabur, et vabatahtlikutöö eest tuleb veel peale maksta :-D...

Teinekord ma mõtlen, et maailm on suur ja lai, võiks ju ka aasta aega lihtsalt ringi vaadata ja minna kuskile ma’i-tia-kuhu. Paneks gloobuse tiirlema, silmad kinni ja virutaks huupi näpuga gloobusele ning siis lähekski sinna kohta natukeseks ajaks, mis näpu alla jäi. Oma seniseid töid võin ma ju põhimõtteliselt teha ükskõik millisest asukohast lähtuvalt, nii et see ei oleks suureks takistuseks. Algkapital on palju suuremaks probleemiks :-D. See on kindel, et ma enam ei taha mingit suvalist ettekandjatööd või midagi säärast teha. Et kui ma kuskile läheks, siis nii, et keegi mulle selle eest maksaks mingil moel midagi :-D. Mingi äge lühike tööprojekt või siis mingi stipiga õppimine, mis vähemalt osaliselt kinni makstakse. Sellisel juhul on mul selles sihtkohas aega ka. Kui ma lihtsalt kuskile läheksin, siis saaks mingil hetkel rahavarud lihtsalt suht otsa, nii et ma peaksin endale otsima mingisuguse suvalise töö, kus makstakse vähe, aga mida tuleb kogu aeg teha, nii et ma ei saa seal ümberringi üldse ringi käia ega midagi sellist. Pole mõtet teha jaburat tööd kuskil suvalises kohas, kui ma pean tegema tööd ja ei saa nautida kohta muus mõttes, kui teistmoodi toiduvalik ja uus korter jne. Ja nii mulle ka ei meeldiks, kui ei oleks ei tööd ega õppimist, vaid lihtsalt hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni vaba aega... siis kaoks ka mõte ära asjal mu meelest, igav hakkaks ja üksi on ju ka nukker seda uut kohta avastada... Ikka tasakaalus peab olema kõik see värk. Äh. Ma olen ikka vist liiga valiv. Näiteks kasvõi Muhamed juba seitse aastat pakub mulle Egiptuses tööd, head palka ja elamist ja nii edasi (oleks OK töö, vähemalt mõned tuttavad ees, hea palk ja piisavalt vaba aega), aga tema puhul on mul näiteks natuke ta motiivide osas kahtlusi, nii et ma pole seda korrakski tõsiselt kaalunud... Üleüldises plaanis ma ikka tahaks sellist tööd, mida ma enda meelest piisavalt hästi teen, et see palk välja ka teenida. [No ma ilmselt teeksin seda küll ka keskmisest egiptlasest paremini, aga see on ka kontoritöö, mis mulle ei meeldi... ja üleüldse, noh...]

Üks võimalus on muidugi see, et kui minu ainus mure on see, et ma ei oska kooli lõpuga midagi peale hakata, võiks siis ju edasi õppida, kuni miski puuga pähe lööb. Pariisis saaks näiteks urbanistika doktorantuuri teha. Suur häda on see, et mul on koolist tõsiselt koll ees ja ma ei taha mõeldagi selle peale, et jälle hakata mingi oma kirjatüki teemat kaitsma ja kümnendat korda selle kokkuvõtet kirjutama. Böö. Ma kahtlustan, et doktorantuur jääb minust igaveseks tegemata. Midagi muud võin ma veel õppida, aga igasugune akadeemilise kirjutamise isu õnnestus mõnedel isenditel mul küll selle talve jooksul ära kaotada. KUIGI mul ei oleks samas ka midagi selle vastu, kui minust ühel päeval professor saaks :-D. Loenguid mulle meeldiks küll anda :-D. Aga ülikoolis või hädapärast keskkoolis, noorematele küll mitte.

Ainus kool, mille peale ma ise õppimise seisukohast võiksin praegu päriselt isegi tõsiselt mõelda, oleks diplomaatide kool – näib, et paljude inimeste meelest võiks see mulle väga hästi sobida, aga no nii ehk naa ma seda ju see aasta ei alustanud, nii et selle vahepealse aastaga tuleb midagi ikka ette võtta... Ja üleüldse on see ropult kallis kool ja näib ka, et õppekava on päris intensiivne - kui see ette võtta, siis tuleb mõneks ajaks väga vabaks ennast teha :-D. Kuigi mulle iseenesest see mõte ikka suhteliselt meeldiks.

Noh, siis ma millalgi veel mõtlesin, et kui ma nüüd midagi tarka järsku peale ei oska hakata, peaks tite muretsema, oleks see asi aetud :-D. Ainult et kuna mul ei ole siiski mitte mingisugust rusuvat ja karjuvat tahtmist hakata üksikemaks, oleks vist targem see plaan esialgu sinnapaika jätta ja oodata, kuni õige mees ka silmapiirile ilmub, mitte huupi suvalisega kook küpsema panna ja siis pärast väljatulnud suppi üksi helpida :-D. Suvalisega võib bioloogilise kella nimel tite ära teha hiljem kah :-D. Nii et see plaan justkui peaks ka ootelehele jääma.

Äh, ühesõnaga keerulised lood. Muidu oleks võinud ju talv otsa tõlkida, kirjutada ja kohati siis aeg-ajalt ringi rännata, kevadel vbla kohalikud giidieksamid ära teha jne, aga praegu ei paista nimelt ükski nendest võimalustest eriti roosiline olema :-D. Masuajal on kõikide tööotsade volüümid kokku kuivanud ja niisama logeleda ja talve vahtida ma küll ka ei suuda vist, masendus tuleb peale. Üheainsa päeva olengi Eestis olnud ja juba on kõriauguni hallusest ja külmast ja muust säärasest. Nii et kaks häda on kohe - esiteks oleks vaja kiiret lahendust enda talveks mobiliseerimiseks ning varem või hiljem peaks ikkagi ka välja mõtlema, mida oma elukesega peale hakata... Eriti hea oleks, kui saaks need kaks ühe lahendusega korda ajada... Kes haaraks puu ja virutaks?????? Kõik ideed on sügavalt teretulnud.....

Egiptusest

Nii kui ma mõtlen, et Egiptuse reisid hakkavad juba rutiinseks muutuma, et kõik on nii ette teada ja sisse töötatud, läheb lahti...

Eestis näitas ka telekast suurt rongiõnnetust, kus üle kahekümne inimese surma sai ja umbes 55 vigastatut oli... Noh, uba selles, et meie pidime istuma järgmise rongi peale, mis väljus sellest umbes tund aega hiljem. Passisime rongijaamas ja passisime, aga meie rongi millegipärast ei tule ja üks lähirong seisis ka perrooni peal kahtlaselt kaua, ära ei läinud. Muhamedil tekkis siis kahtlane tunne ja ta hakkas helistama - ning palun väga, suur rongiõnnetus. Lehm läks öösel üle raudtee, ühe rongi juht nägi seda ja pidurdas, teise rongi juht, mis tema taga sõitis, ei pannud seda tähele ja sõitis esimesele tagant sisse... Jama kui palju. Meil küll ilgelt vedas, et me ise selles rongis ei olnud, aga no mida sa, palun väga, teed 24 inimesega keset õhtut juba, kui hommikuks on vaja Luxoris olla...

Muhamed hakkas siis jälle oma imesid tegema. Viie minutiga uus hotell, viieteistkümnega kolm minibussi, mis meid sinna viisid; hommikul taksod ukse ees - raudteejaamast öeldi, et rong kohe tuleb ja vaja siva hotellist rongijaama kimada. Kõik kena ja puha... ainult et see KOHE osutus kergeks liialduseks. Ei tulnud ega tulnud seda rongi, nelja tunni pärast teda ikka polnud - selle aja peale nõudsin ma juba bussi, et rohkem meil passimise aega pole eriti... Saimegi bussi, läksime bussiga, rahvas oli megatore ja üldse ei virisenud selle pealesunnitud graafikumuutuse pärast ning... ülejäänud reis läks igati plaanipäraselt. Õnneks on see kruiisiprogramm selline suhteliselt rahuliku tempoga, ootamise ja passimise aja sai ilusasti tagasi teha, nii et programm sai 100-protsendiliselt ära tehtud ja natukene rohkemgi selle ootamise kompenseerimiseks. Kruiisilaev oli igati ilus ja äge ja see seal seilamine ka, oleks võinud rohkemgi sõita - reaalselt olid need vahed nende eri peatuste vahel nii väikesed, et sõitsime ainult umbes 5h korraga... oleks rohkem tahtnud. Söögid olid ka pardal fantastiliselt head - mehed seal naersid, et nad pärast esitavad firmale arve, sest nad ostsid enne reisi uued püksid ja need on nüüd kitsaks jäänud :-D.

Ainult üks jama oli veel - üks sihukene värdjas matsist siga, kellele mite miski polnud hea alates tema toast lõpetades kaameli astumise sammu pikkusega, kes tahtis kangesti kurta ja kui mul kõige jaoks argument valmis oli, siis lihtsalt kuulutas mulle, et ta sellegipoolest ei taha jootraha maksta, ma panen selle niikuinii enda taskusse, varas, suli, lurjus ja kelm nagu ma olen. Oi, mul läks täiesti silmade eest mustaks, ma päriselt ei mäletagi, mida ma kõik talle selle peale ära ütlesin. Ma olin ikka überhaavunud ja see õhtu oli üks neid väheseid kordi, kus ma lihtsalt ei saanud magama jäädud kuidagi, sest ma olin nii tige. Nagu... oi, mul hakkab siiamaani kõrvust, ninast, suust ja silmist auru tulema, kui ma selle peale mõtlen.

Läksin mina siis tuppa, et kohvrist viimane purk džinni võtta ja laevatekil natukene rahuneda üritada sellega... Tekile jõudes ja ust lahti tehes kostis aga kõrvu kõva karjumist... Esialgu mõtlesin, et misasja, mingid purjakil sloveenid äkki kaklema läinud... Siis selgus, et karjutakse eesti keeles. No seesama värdjas oli läinud siis teiste sekka laevalaele ja hakanud seal sama juttu rääkima neile, mille peale absoluutselt iga viimane kui teine meie grupi inimene oli harja püsti ajanud ja talle vastu hakanud vaidlema. Pärast üks mulle nii toredasti ütles: "Oleksid sa näinud, kuidas naised kõik ta vastu ristisõja kuulutasid ja sind kaitsma tõttasid" :-D. Nojah, kui mina trepi pealt nina välja pistsin, siis röögatas üks teine meie grupi mees talle parajasti täie vihaga midagi sellist, et "kaua võib siis iriseda" ja tormas ka nelja tuule poole minema... Mina jäin päriselt jahmunud näoga sinna vaatama, mille peale mõned naised mu ruttu eemale eskortisid, üritasid mind veenda, et nad tegelikult rääkisid headest asjadest ja et ma ei peaks millegi pärast muretsema... No tere hommikust küll... Aga nad panid selle värdja ikka nii paika, et see jättis hommikul oma naisega isegi hommikusöögile tulemata, sest ta tundis end kõikide teiste seas ebalevalt; siis ma hommikul demonstratiivselt sain sellest jootrahast ka kõikide silme all lahti ja vandusin iseendale, et ma enam mitte kunagi ei korja jotsi kokku, edaspidi lasengi kõikidel ise anda igaühele üks dollar ja iga päev mitu korda... Oi, tra... Ja kogu ülejäänud reisi oli nii armas, kuidas kõik ülejäänud käisid mind kordamööda lohutamas, et Maris, kullake, ära võta tõsiselt, keegi meist nii ei arva ja me tegime talle ka selgeks kõik, nii et tal pole enam mingit ütlemist, sihukesed need ehitajamatsid ongi, et ära võta südamesse, me ju oleme palju reisinud ja igal pool tehakse nii... Et üleüldises plaanis - super grupp oli mul seekord. Ja lõpptulemusena üritas see paks jobu veel igal pool vinguda küll, aga siis tal pandi suu kapitaalselt kinni, nii et lõpuks oli ta sunnitud tunnistama, et talle reis isegi meeldis ja tegelikult on ta rahul küll... Vot nii. Säherdused seiklused ühe värdjaga... Aga sellegipoolest pole mitte keegi suutnud mind kunagi nii hingepõhjani solvata kui tema...

Muidu oli nii, et reis läks superhästi ja inimesed olid superkenad, Edfu tempel on nüüd minu uus lemmikkoht Egiptusest - see on nii imekenasti säilinud ja seal on selline hoopis teistmoodi atmosfäär; kruiisisõit oli kah väga mõnus... Muhamed näitas jälle oma imelisi organiseerimisvõimeid üles kogu reisi jooksul, hoolimata sellest, et ta kahtlustab endal seagrippi :-D ja... palju toredaid tuttavaid sain endale, kellest nii mõnigi lubas juba järgmine suvi minuga jälle reisile tulla. Vesi oli Hurghadas ka NIIIIIIIIIIIIII soe, et ma vedelesin poolteist tundi järjest vees ja ei saanud arugi, et peaks välja minema... Jalg pidas ka kenasti vastu (tegelikult ei märganud Muhamed viimase päevani, et ma lonkan :-D), hotellid olid uued ja vahelduse mõttes oli see väga tore... Kairo liiklus on oluliselt paranenud, nad on ringtee valmis saanud ja tänu sellele on mõnedel enne täiesti ummistunud telgedel nüüd päriselt võimalik isegi sõita... Kairo lennujaama oli ühe vana ja imetillukese raamatupoekese asemele tehtud juba palju korralikum ja suurem raamatupood, kust ma endale jälle kotitäie raamatuid soetasin... Ja nii edasi.

Ma isegi tegin mõned pildid laeva pealt ja Nuubia külas... Edfu templis, kus ma kõige rohkem oleks pildistada tahtnud, jäi küll see tegemata, sest seal olid mul kõik pidevalt ümber... Aga ühel päeval (ilmselt homme) panen pilte ka...

Nurjatus

Vanasti oli Czech Airlines mu lemmik, sest nad andsid lennukites alati korralikult suua ja siis sain ma oma pusikliendikaardiga igasuguseid toredaid voimalusi ara kasutada - naiteks minna salongi, kus on pehmed tugitoolid, telekas, vaikus ja rahu; saada enda korvale tuhi iste vms... Aga tana selgus, et enam nad lennukis sooja suua ei annagi, annavad ainult mingit voileipsi ning jookidest ainult mahla voi kohvi; aprillist alates paaseb hobekaardiklient salongi ainult raha eest; lennujaama poed on maha kainud ja see deodorant, mida ma juba pikka aega kasutanud olen, aga mis otsa saama hakkab, on neil ka muugilt ara koristatud (eelmise ostsin just siit)... Naljakas :-). Masu, kohe naha. Ainus hea asi on see, et kui ma laksin kusima, et ma ei taha keskmist istet kahe paksu mehe vahel, siis leiti mulle aknaalune iste varuvaljapaasu juures, kus on jalgadele pariselt isegi ruumi. Viimati teenendas naiteks KLMgi mind palju paremini, kuigi tuleb ka oelda, et Amsterdami lennujaam on see, kus mina pidevalt lennukitest maha jaan, nii et see ei imponeeri mulle muidu eriti justnimelt seetottu.

Muud uut eriti ei ole - mis siin ikka sai vahepeal juhtuda. Praha lennujaam on teada-tuntud transiidikoht minu jaoks ja Tallinnast siia saamine pole enam ammu midagi erilist. Grupp tundub esmamulje jargi olevat OK, nendega hakkama saamine ei tohiks probleemiks kujuneda... Isegi narvi pole sees mitte, mis on pisut halb, sest kui ma rohkem narvitseksin, siis ma oleksin kindlasti ulimalt palju puudlikum ja asjad kukuksid paremini valja. AGA samas ei ole mul mingit pohjust arvata, et asjad ilma narvitsemata halvasti laheksid :-D. Egiptuses pole peaaegu voimalik, et asjad halvasti laheksid :-D. Muu on koik ka ette valmistatud, uued CD umbrised oli ka meeles osta ja...

Ah, ma ajan jama ja tegelikult pole midagi tarka oelda ka, ainus hada on selles, et kolm tundi on veel vaja laiaks luua... eks ma siis passin netikohvikus. Nuud oleks hea aeg viimane Etioopia post ara teha, aga neid pilte ma ju netti ei tommanud veel... Oleks voinud varem moelda selle peale.

Ahjaa, eile sain ma kuhjaga porutavaid uudiseid :-D. Need puudutasid eri inimesi, aga olid muus mottes taiesti samateemalised - lihtsalt vaga mitmed mu tuttavad on otsustanud selle kahe nadalaga, mis mina Etioopias olin, oma seksuaalset orientatsiooni muuta :-D. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, oma asi - uhe puhul ma isegi kahtlustasin seda pikemat aega. Teine tuli kull seevastu porutusega - ta lihtsalt pole uldse seda tuupi inimene noh... :-D. Ma olin kohe tosiselt jahmunud... Aga no edu, lasku kaia, kui ta sellest roomsam on... Hihii, aga mingi epideemia on lahti lainud vist. Kuidagi jarjest kasvava osakaalu moodustavad nad mu tutvusringkonnast :-D. Aga ma kordan, et mul on tegelikult taiesti ukskoik, peaasi, et inimene ise rahul on... Lihtsalt ma utlen, porutavad uudised seoses teatud konkreetsete inimestega toid selle teema esile...

Muidu on nonda, et naib, et mul onnestub seekord ara kaia ka selles kohas Egiptuses, mida ma ainsana veel tukk aega olen naha tahtnud... Abu Simbelis nimelt. [Paris ausalt raakides, Siwa oaasi ka natuke tahaks, aga mitte nii vaga, et see unistuse moodi oleks]. Aga Abu Simbeli variant on kull tore. Niiluse kruiisist on minul absoluutselt poogen, kuigi ma konkreetselt pole seda marsruuti ka ju labi teinud ning voiks huvitav olla; seevastu voimalus, et piisava hulga tahtjate korral saan ma ka Abu Simbelis ara kaia, erutab mind palju enam :-P. Seda olen ma tahtnud naha sellest ajast saadik, kui Ramses II saagat lugesin kunagi keskkoolis, Klairiga paralleelselt seejuures. Ponev-ponev. Ma hoian poialt, et ikka need viis tahtjat leiduks. Ja isegi fotokas sai kaasa seekord selles lootuses, muidu ma olen isegi loobunud Egiptuses fotokaga kaimisest, niikuinii enam pilti ei tee ja kodus on albumid Egiptuse pilte tais.

Huvitav, arvuti kell naitab 06.02, aga Blogger utleb mulle, et salvestas selle postituse viimaeti 04.05... Hmm, palju onne talle...

Tegelikult tahaks MSNi, aga siin on mingid uutmoodi arvutid ja siin ei olegi saarast voimalust...

Ah jah, uued uudised siis Hurghadast netikohvikust oktoobri viimastel paevadel.