Eile hommikul ärkasin selle peale, et ühikakoridor kajas puurimisest ja toksimisest. Internetiruuterid tõsteti tubadest välja koridoridesse, väidetavalt pidi siis nett paremaks minema. Noh... aga võta näpust, koos meestega kadus nett ka hoopis ära. Siiamaani pole tagasi ja nüüd tuleb ju nädalavahetus ka peale. Vaesed nemad seal ühikas, mina tegin täna hommikul sääred ja jõudsin nüüd kenasti koju...
Nagu alati siis, kui netti ei pääse, tuli eile õhtul ja täna hommikul mitu olulist meili, mis oleks eeldanud reageerimist samal päeval... Tõlketööd pole maailmast kadunud, aga neile on alati parem reageerida momentaalselt :-D. Noh, sellegipoolest... sain enda nime kirja pandud ja saan ometi järgmisel nädalal tõlkebüroost mõned tööd teha. Tore :-P.
Kuna muud tarka aga teha polnud, lugesin ma eile õhtul lõpuks läbi ühe raamatu, mida ma peaaegutoanaabri soovitusel pikemat aega ette võtta olin plaaninud, ent mis siiani oma järjekorda pidi ootama. Ja suhteliselt hämmastava teosega oli tegu. Robert Randma "Sigaret" nimelt. Ma pean tunnistama, et esimesed 42 lehekülge lugesin ma läbi nii, et ma ei saanud mitte muhvigi aru. Ja need esimesed 42 lehekülge olid ka nii kohutavalt jaburad ja igavad, et ma otsustasin ära - loen käesoleva peatüki lõpuni (peatükk lõppes leheküljel 44) ja annan selle tagai... Mina rohkem lihtsalt ei suuda. Ta peab mulle andestama, ma katsun mitte ta südant murda, öeldes, et tegu on puhtakujulise s...ga. Novat, aga neljakümne teisel lehel tabas mind järsku lõpuks arusaamine, millest raamat tegelikult räägib. Ja siis läks korraga nii põnevaks, et ma lugesin kõik ühe jutiga läbi ja nüüd... nüüd ma leian, et suht geniaalne raamat oli. Harjumatu on küll lugeda raamatut, kus tegelastel on Eesti nimed... à la Andres, Liina, Kadri, Raul jne. Ja ma ei kannata kaasaegses kirjanduses seda kohutavat keelepruuki. Õnnekombel on minu suhtlusringkonna inimesed väga intelligentsed, keegi ei patra sellist jaburat mula, kus domineerivad eesti käändelõppudega ingliskeelsed sõnad ja kogu muu slängikraam... Eriti räme on säärast jama lugeda. Paber on minu jaoks ikka natuke püha ning mis siis, et väidetakse, et see kannatab kõike, tekib minul suisa vastumeelsus paberile millegi muu kui kirjakeele panemise suhtes... Aga noh jah... Et selline revolutsiooniline raamat siis. Kahju, et seda toona polnud ilmunud, kui tuli primas kohustusliku kirjanduse korras Eesti kaasaegseid autoreid lugeda. Ma lugesin mingt Kertu Rakke ja Kivirähu kraami toona, kõik oli selline "võta üks ja viska teist" pahn mu meelest. See "Sigaret" mulle aga päris meeldis. Ja siis sain peaaegutoanaabri käest veel ühe Eesti noorkirjaniku raamatu "Minu sõraline sõber". Seda jõudsin ma ainult paarkümmend lehekülge lugeda, aga see tundus veel parem olevat... Äge :-P.
Ma nüüd lähengi teda lugema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar