Reisil elan ma alati pool päeva korraga. Ma isegi ei mõtle selle peale, kuhu ma õhtuks jõuan, sest päeva peale tuleb hakkama saada nii paljude asjadega, tuleb mõelda nii paljudele nüanssidele, et hetkest kaugemale niikuinii mõelda ei jõua. Ma elan tunnikaupa. Ei taha midagi, ei mõtle millelegi muule peale järgmise sündmuse, elan ja hingan sellele, et olukorda kontrolli all hoida. Reisides ma isegi peaaegu ei söö, sest see tundub nii triviaalne ja ebaoluline, mu mõte töötab kuskil sellisel tasandil, et ma isegi ei taha süüa. Ja ma ei oska näiteks kuidagi midagi peale hakata sellega, kui keegi Eestist helistab, sest see kisub mind välja sellest reaalsusest, kuhu ma end nii üdinisti matnud olen. Ma lihtsalt ei suuda kuidagi teise paralleelmaailmaga suhelda ja ei tahagi, sest reisil olen ma hoopis teises maailmas, mis on Eesti omast nii erinev, et sõnadega seletama hakates tuleks jutt hirmus pikk, aga kuna sedasi ei saa, tekivad fundamentaalsed suhtlemisraskused. Ühesõnaga, ma olen jõudnud järeldusele, et reisil ma olengi täiesti pilves millestki, nii et vabad päevad reisil on ka täiesti segadusseajavalt disorienteerivad. Peale vabu rannapäevi uuesti bussi istuda ja mõnda uut kohta näitama sõita on alati imelik: rütm on sassis, sammuke on selles oopiumiuimas tagasi tehtud ja mikrofoni kätte võttes tuleb uuesti laksu alla saamiseks pingutada. Aga millest ma täis olen, seda ma ei tea. Võimust? Teadmisest, et minust sõltub päris mitmeid asju? Isegi ei tea... Võib-olla lihtsalt kohast endast. Ma ei ole veel suutnud välja mõelda, kas ma saavutan reisitransi sügavamalt siis, kui mul on vastavad inimesed, või siis, kui ma olen teatud kohtades - või kas on nukram jõuda mulle meeldivatest paikadest koju tagasi või saata laiali sõpradeks saanud reisikaaslased. Võib-olla on oluline mõlema faktori kombinatsioon.
Pariisis oli reisilt tagasi jõudmine lihtsam, Pariis polnud päriselt ka kodu, eks, ja seal oli vaja ka pidevalt midagi uudset teha, see natukene kompenseeris - kogu aeg oli tunne, et ma ei saa ju Pariisis elamise aastat raisata nii ehk naa, ma ei saa pikalt voodis vedeleda, tuleb midagi teha, vaadata, käia... Aga päris Eestisse koju tulles ei ole enam vaja päevas teha tuhat asja, pole mingit sundi, kohustust ega isegi motivatsiooni. Hea, kui on päriselt neli-viis asja vaja päeva jooksul teha - ja suurima tõenäosusega jätan ma neist ka kaks-kolm tegemata, sest need võivad veel kannatada. Kodus tuleb mõtlemine hoopis ümber organiseerida - tähtis pole enam antud pooltund, vaid pikem perspektiiv: nädal, kuu, hooaeg... edasine elu??? Ja see mõtlemise ümberlülitumine käib mul alati väga raskelt. Käik ei lähe sisse päriselt kohe, jõnksutab. Kui mul ei ole kohe kiire, siis kaob tihtipeale asja mõte minu jaoks üldse ära - mis mõttega ma hakkan praegu tegema asja, mida mul läheb reaalselt tarvis kahe kuu pärast - ma ju tean, et reaalselt läheb mul selle asja tegemiseks näiteks kaks ja pool tundi või neli tundi, mis mõttega ma seda kahe kuu peale venitan? Ja üleüldse, kuna reisil on mu mõtted harjunud amokki jooksma, siis ega nemad ka ju kohe käsu peale ära ei lõpeta seda pagana mõtlemist. Siis ma olengi mitu nädalat peale reisi sihuke morn ja teises maailmas. Kui pole midagi uut mõelda, siis mõtlen vanade asjade peale, mida oleks veel võinud teistmoodi või paremini teha - ehk siis täiesti tulutuid mõtteid jahvatavad kah veel, kui ebapraktiline.
Häiriv on kogu aeg sama asjaga puntras olla. Huvitav, kuidas kõik ülejäänud inimesed sellest asjast üle saavad??? Pole ju võimalik, et minul ainsana see häda peal on... Oleks kena mingi toimiv retsept leida... Ja ei, see ei kõlba, et reisiks kogu aeg või et ei reisiks enam üldse... Heheh, reiside järel mõtlen ma üleüldse alati, et tahan kohe uuesti - totaalne narkovärk, ma ju räägin. Igatahes, see on järgi proovitud, et kui ma endale reisijärgsed nädalad eriti täis planeerin, siis juhtub tüüpiline asi - kuna ma tegelikult ju sisimas ikka tean, mis on kunstlikult sinna kokku topitud ja mis mitte, siis toimin ma täpselt samamoodi kui hommikuti unise peaga... Ma nimelt hindan nende asjade tähtsuse kohe reaalsete kriteeriumite järgi ümber ja teen ära ainult need kõige vajalikumad :-D.
POSTSCRIPTUM: Narkomaani pihtimust number üks saab lugeda siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar