Etioopia IV

Mulle küll näib, et see oli hirmammu, kui ma Etioopias käisin, aga no viimane aeg on midagi nende piltidega ette võtta. Või noh... selles mõttes, et see neljas pildipost ära teha. Piltide ilmutamiseks väljavalimisega tuleb ilmselt veel paar kuud oodata, kuni emotsioonid ära kaovad, muidu lõpeb asi sellega, et neid tuleb terve mägi, rahakotile on see aga väga kurnav :-D.

Ühesõnaga Etioopia III jäi pooleli lindude juurde, keda me Ziway järve ääres nägime. Sealt oli aga pealinn aga juba kiviga visata ja peale ööbimist Addis Ababas suundusime me moosiriiuliga üle mägede Põhja-Etioopiat avastama. Kavas oli põhimõtteliselt kaks linna: Tana järve ääres asuv Bahir Dar ja mägede keskel uhkes üksilduses asuv Lalibela. Ja nii me siis läksimegi...

Bahir Dar oli suhteliselt mõttetu linn minu meelest... suhteliselt uus selline, midagi põnevat seal linnas endas näha polnud. Hotell oli ka selline nõukaaegsete sugemetega - riiklik hotell, kuhu olid palgatud penskarid, haiged ja väetid, kes mujal poleks töötada suutnud... Noh, hotell oli küll linna kõige parem, aga sellegipoolest... naljakas oli näiteks anda oma reisikohver mingile lombakale vanatädile, kes seal uksehoidjaks oli... Ta keeldus isegi pärast jootrahast veel, mul oli küll imelik... Bahir Dari peale kõige rohkem minul on meeles üks suur puu, mis oli pungil täis linnupesi ja seal käis selline kisa, kära ja möll nagu kohalikul turul. Me ristisime selle "linnujaamaks", sest see asus täpselt lennujaama ukse kõrval.

Niiluse koskedest pole ka enam suurt midagi järgi jäänud tänu elektrijaamadele. Selles mõttes, et kui poleks teadnud, et kunagi oli ikka ilgelt vägev, oleks seegi tundunud šeff, aga kuna ma täpselt nägin, kust maalt kuhu maale ta kunagi voolanud oli, tekkis selline kurb tunne... Inimesed ise rikuvad oma looduse ära...

Tana järv iseenesest on kuulus ka veel selle poolest, et selle kaldail ja saarekestel on palju vanu kloostreid. Nendest ühte käisime ka kaemas, aga millegipärast on mul selline naljakas tunne selle sõiduga seoses... Mul vist oli sõnavahetus selle kohaliku giidipoisiga seal, kuigi ma päriselt ei mäleta ka... Igatahes polnud see nii tore, kui ma oodanud oleks. Klooster oli hullult vahva, aga see paadisõit Tana järvel... No ei mäleta, mis mind selle juures häiris...

Igatahes, klooster oli selles mõttes äge, et see asus kuskil pärapõrgus ühel metsasel poolsaarel, kuhu tuli tunnike paadiga sõita ja siis veerand tundi läbi padriku vantsida. Seal tee ääres müüsid mõned papid riste (ristid on üleüldse Etioopias jõle kõva sõna), paar väga siniste munadega ahvi peesitas puu otsas ja kui me kord kloostrini jõudsime, olin mina kloostrit kaunistavate 17. sajandi maalingute üle tõeliselt sillas... No nii põnev ikonograafia on neil, et hirmus kohe. Sealt üks kohalik asjatundlik poiss tuli meile jutustama kloostrist, mis oli igati tore - Yonas oli selle koha pealt küll bumm-bumm, aga see poiss rääkis ikka pikalt ja põhjalikult, jõle põnev oli.

 

Sellega Bahir Dar ennast ammendaski. Tegelikult me sealt kloostrist tagasi tulles nägime paadist igavesti uhket päikeseloojangut suurel Tana järvel, kust Niiluse suurim haru alguse saab, aga millegipärast ma ei tõmmanud sellekohast pilti siia üles netti ja pole hullu ka - pildi peal on kõik päikesetõusud ja -loojangud teistega äravahetamiseni sarnased...

Järgmisel hommikul sõitsime siis Lalibelasse. Natuke oli ikka põnevust ka, kui selles kolkanurga lennujaamas elekter ära läks ja arvutid töötamast lakkasid ning kedagi ei saanud lennule registreerida. Tõeline kilplaslikkus valitses seal ikka... Lõppude lõpuks võeti pardakaardid käsitsi täitmisele. IRW. Ja asja kõige suurem nali oli lennujaama vetsus käimine... Vaat, Etioopias ei ole mitte kuskil vetsupaberit, kuigi nemad teoreetiliselt kasutavad paberit (mitte nagu moslemid, kes peavad end pesema iga kord, eks)... heal juhul maksab loota, et on potil prill-laud. Eriti superluks on muidugi niikuinii, kui üldse on pott... Nonii, et läksin mina siis väravas vetsu. Ja mida imet... Prill-laud puudus, nagu arvata oligi; paberit ei olnud ka, aga oli peegli peal karp väga laia kondoomivalikuga... Olid kohvimaitselised näiteks; olid ribidega ja nagadega ja lõppeks veel eriti turvalised kondoomid ka. Selles mõttes, et minu meelest küll irooniline - selles riigis pole titerodu põllepaela otsas ja AIDSi ilmselt veel ainult nendel piisavalt jõukatel inimestel, kes on väljaspool Etioopiat hariduse saanud ja kes on ilmselt ka piisavalt jõukad, et lennata; ometi pakutakse kondoome ainult lennujaama sisetsooni vetsus. Uniseks vets oli samas, äkki olid kohapeal kasutamiseks :-D. Igatahes, huvilistele teadmiseks - üks karbitäis (neli kondoomi) maksis 1 EEK, kuigi rahatahtjat polnud kuskil näha nii ehk naa...

Siis jõudsime Lalibelasse. Vot see oli üks tore koht - kõõõõõõõõrgel mägedes ja täiesti isoleeritud koht, kuhu veel mõni aastakümme tagasi sai paarinädalase jalgsirännaku tulemusena ainult. Ometi on sinna kaljude vahele võetud omal ajal vaevaks raiuda fantastilised kaljukirikud, mis ongi pmst nagu seest ära õõnestatud kaljutükk, millele siis veel väljastpoolt ka äge kuju on antud. Täiesti hämmastav oli küll - väidetavalt võttis nende ehitamine aega 23 aastat ning seejuures aitas kuningas Lalibelat terve inglite armee... ja siis loomulikult Seaduselaegas, mille Menelik kunagi kuningas Saalomoni tagant pihta pani ja Etioopiasse tõi. No see selleks... On kaks suurt kirikute kompleksi, mis ei olnud NII väga huvitavad, aga siis on veel kolmas eraldiseisev kirik - Püha Jüri kirik, mis on küll uskumatult šeff. Nende kirikute puhul käis mulle ainult pisut pinda see, et igas kirikus oli papp, kes siis märguande peale võttis mõlemasse kätte risti ja poseeris fotode peale, siis aga oli moraalne kohustus talle jootraha anda... Muidu nimelt pappi pildistada polnud soovitatav, nad kippusid pahandama...

Ühes erakukoopas...

Püha Jüri kirik

Muidu oli äge küll. Ronimist ja turnimist oli kohe nii palju, et pooled mu inimestest tahtsid tee peale jääda... Kõrge ka ju, mingi 2800m merepinnast, nii et hapnikku eriti polnud ja lõõtsutama võttis jube kergesti. Ja need kirikud olid omavahel ühendatud sellise käikude, tunnelite, kaljulõhedest passaažide ja käsipuuta kulunud treppide labürindiga... Nii mõnigi kord juhtus seda, et järsku sai jalge ees tee otsa... Siin sai tunnelist tõtakalt välja astutud ja siis selgus, et ups, kohe on 5-meetrine auk jalge ees... Võttis ikka kaljut kallistama küll :-D.

Kohalikud preestrid pidada ka kasutama ainult rütmipille ja teatud usupühade aegu tegema totaalset Aafrika kargamisetantsu... Sihukesed hiigelrasked trummid olid iga kiriku-kloostri ukse taga olemas, et vajadusel siis tantsulka lahti lüüa...

Siis käisime veel Lalibela turul. See paistis kaugele ära - ühe pisikese künka otsas oli nii massiliselt rahvast, et nagu sipelgapesa kohe. Meie omadel oli juba sellest kohalike mangumisest ja sabassörkimisest nii kõrini, et nad alguses ei tahtnudki päriselt sinna turule minna, aga aega meil oli ja... Osutus päris toredaks. See oli selline tõsine turg, kus ostmist-müüki ka ikka toimus, meile ei pühendatudki kogu tähelepanu, nii et sai niisama ringi jalutada ja vaadata... Ahjaa, teel sinna langesime me peaaegu ühe tigeda pullihakatise ohvriteks, keda kari mehi vägisi taltsutada püüdis ja kes tal sabas tilpnesid.

Ahjaa, ja kui igal pool mujal olid tukulid ikka madalad, ühekorruselised (kuigi katuse all oli veel poolkorruse lavats lastele magamiseks), siis Lalibela kandis olid tukulid kahekorruselised ja polnud enam üldsegi roost ja sitast, vaid hoopis korralikult kividest ja puha... Täitsa tornlinnused nägid välja. Aga kui me lõunas käisime ikka iga hõimu juures hüttides sees ka, siis kuidagi Lalibelaks oli neist nii siiber, et siin me ühtegi seestpoolt ei vaadanudki... Takkajärgi on praegu küll kahju :-D.

Supermarket...

Hotell oli hästi korralik... Isegi küünlad olid elektrikatkestusi ennetavalt kõik valmis öökapikestel, tikud kõrval ja puha... ja küünlad olid isegi alustassikestele kinni sulatatud... Teenindus missugune. Ja oo, millised vaated veel ümbritsevatele mägedele ja päikeseloojangule...

Järgmisel hommikul pidime pealinna tagasi lendama, päev otsa Addis Ababaga tutvuma, õhtul folkloorietendust vaatama ning siis tagasi hakkama sõitma. Noh, selgus, et oli pühapäeva hommik ja rahvas jalutas kirikutesse kõik... Kirikus käiakse neil seal alati nii, et valge suurrätt on ümber mähitud (muster peab ka veel olema konkreetset moodi paigutatud), nii et kõik kirikulised paistsid eriti hästi maastikul silma. Tegime siis fotopeatuse veel Püha Jüri kiriku juures, mille ümbrus valgehõlstilistest suisa kihas. Ja paljud neist ei läinudki alla kiriku juurde, nemad arvavad nimelt, et ainut kõige puhtahingelisemad ja vagamad inimesed võivad teenistust kirikus sees kuulata-vaadata; tavalised patused peavad seda tegema kiriku ümbert õuest...

Pealinnas sai nalja. See Yonas oli üks veider kuju... Meie omad tahtsid minna poodidesse suveniire ostma. Teeme siis peatuse... ühtegi poodi ei paista. Siis tema viib meid mingi keldriukse ette ja ütleb, et seal all on suveniiripood... No tere hommikust. Oli pood küll, ilmselgelt tema sõbra pood, kus üksainumas mingi sarvega ketike maksis juba 600 krooni. Halloo... Hakkasime siis nõudma, et viigu nüüd ikka kuskile, kus on palju poode ja kauplemist ligistikku, et kõik saaksid ise valikut kaeda ja ringi jalutada... Tema väitis päris tükk aega, et sihukest Addis Ababas pole... Lõpuks, kui me juba päris vihaseks olime saamas, võlus ta siiski välja terve suure tänava, mis ainult suveniiripoodidest koosneski... Järgnev pilt sai siis seal tehtud... Ahjaa, selle koha vastas oli Etioopia peapostkontor. Ainult... 2,5 nädalat... läkski aega, enne kui sealt posti pandud kaart Eestisse jõudis...

Nojah, ja nii oligi... Õhtune tantsuetendus oli ka väga äge, aga kõik seal tehtud pildid on kas udused, tumedad või on neil muud häda. Mõned videokatked tegin, aga needki on udused (ja ausalt, ma ei viitsi mässata nendega...). Igatahes tahtsuetendus oli üks parimaid, mida mina näinud olen - ja näinud olen ma neid folkšõusid ikka omajagu. Aga nad tantsisid eluga, tantsisid mõnuga ja tantsisid niisuguseid tantse, et mõne maanurga tantsu ajal tõusid vaatajadki püsti ja hakkasid kaasatantsima, nii et pintsaklipslasest tegija tantsis mingi põngerjaga, esineja ettekandjaga ja kõikidel oli lõbus... Nii vahva! Ei olnud mingi kankaan kaerajaani ainetel ikka päris, vaid puhta folkloor...

Aga üleüldises plaanis siis... Etioopia oli hästi äge. Mind jahmatas sealne loodus ja see, kui puhas see maa oli. Kõik olid rõõmsad, mis siis, et lokkas naturaalmajandus ja kui sa midagi ise ei kasvatanud, siis sa seda ei saanudki. Ja üleüldse... järgmine kord, kui mul on toredamad inimesed grupis ja kui ma saan normaalsema kohaliku giidi (kuuldavasti meile määratud giid olla malaariasse jäänud enne meie tulekut just ja siis tema asemel oli kiiruga leitud Yonas, kelle CV olla olnud hirmuhke, aga kes oli täielik möku), on kindlasti palju-palju-palju ägedam veel...