Eelmisel nädalal sai lõpuks jälle ju koori mindud ja tänaseks olen jälle asjas sees nagu vanasti :-D. Selles mõttes, et tunne on tagasi noh... Peale reise oli tükk tegu, et end sinna tagasi venitada, asjad paistavad distantsilt alati igavamad. Aga praeguseks on jälle sõltuvus. Nii tore, me nüüd oleme juhtumisi laulnud vahepeal mu lemmiklugusid kõvasti ja üleüldse. Ja veel enam - täna oli meil enne proovi üks väike üritus ning kuna paljud meie seast olid selle korraldamisega seotud, jäid nad sellele üritusele edasi, nii et proovi jõudis meist ainult 4. Aga NIIIIIIIII tore oli. Igast häälegrupist oli kohal just täpselt võtmeisik ja nii me jõudsime päris mitu uut lugu endale selgeks teha, sest noodist lugejatega läks jube kiiresti ja hästi. Õnnetul kombel kummitab mind nüüd seetõttu õhtu otsa küll mingi jabur "Auväärne haldaja, taevalik õis". Meloodia on äge, sellepoolest ju veel võiks, aga samas mul ei ole tavaliselt kombeks õhtuti üksinda kodus taevaisa poole õhata. Aga jah, täna said selgeks paar jaapani lugu (mis olid, tõsi küll, uued ainult minu jaoks - ja issand, see idamaine pentatoonika ajab mu veel hauda), üks kevadiseks mingiks konkursiks vajalik pala ja kaks Sisaskit. Ühesõnaga - väga viljakas proov oli. Mul on hea meel. Selle aasta häda on nimelt see, et meil on väga palju väga häid lauljaid, ent üle poole neist on erasmused - seega võtab õppimine ilgelt kaua aega, sest nad ei jaga ei meile tuntud meloodiaid ega ka eestikeelseid sõnu. Aga see-eest kui nad need endale selgeks on teinud, laulavad väga vingelt - ainult diktsiooni kallal jääbki nuriseda. Tore :-P.
Muud ebatavalist nii palju, et ma ajasin end kell 6 (!) voodist välja, et ühikanaabrile sünnipäeva puhul üllatuseks lilled viia, enne kui ta ära minema pidi, aga seejärel magasin ma sujuvalt poole lõunani edasi. Ja nägin seejuures väga põnevat und sellest, kuidas ma järjest kolme mehega abiellusin, aga igale pulmatseremooniale järgnes mingi terroristide rünnaku alla sattunud pulmapidu, kus läks hirmsaks tulistamiseks ja madinaks, seejärel sai sealt ära põgenetud ja mingi teise mehega altari ette astutud... mine võta kinni nüüd, millest säärane huvitav teemaarendus... Poleks mind üles aetud, oleks ma ilmselt seda rida neljanda härraga pikendanud. Mnjaa.
Ahjaa, ja lubasin laulmisest - niipalju veel, et ma vahepeal olen tutvust teinud Mali muusikaga ka. Ali Farka Touré pidada olema kõige kuulsam Mali muusik, tema sai puha Grammy ja nii - aga tema on kohutavalt igav. Ma ei ole bluusiinimene, aga tema on pesueht bluusikitarrist. Magama võib jääda teda kuulates. Aga Salif Keita on küll äge tegelinski, temal on sellised aafrikapärased nati modernsemad lood, et on meloodia, aga rütm on ka selline mõnus. Juutuubis on igasuguseid videoid temalt, mina sattusin igatahes sõltuvusse. (Eile, täna üürgan ma endiselt seda auväärset haldajat eksole... :-D) Aga ma soovitan vaadata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar