Ulmeliselt asjalik päev

Ma lugesin täna tervelt kaks raamatut läbi ja kell hakkab alles pool kümme saama, nii et umbes veerandi raamatu jaoks on justkui veel aega. Ja seejuures raamatuhunik mu laual muudkui kasvab, sest iga päev otsustan ma raamatukogus käies sealt muidugi neid vähemalt kolm tükki koju kaasa ka tuua eks. Ma varsti ajan oma laua ette juba juured alla ja tolm hakkab peale kogunema :D Igapäevane rutiin on selline, et umbes üksteist üles, siis kohviga lugema, pärastlõunal korraks kooli raamatukokku ja kooli sööklasse suppi sööma, siis uuesti koju ja kohviga lugema, nõnda kuni kella kolmeni öösel.

Ei, kõik on tore, häda on ainult selles, et ma kuidagi ei leia päriselt täpselt asjassepuutuvaid ja pädevaid raamatuid. Kõik, mis esmapilgul on tundunud üliasjalikud, täpselt rusikas silmaauku, on lõpuks kujunenud suhteliselt teemast möödahiilivateks eeposteks. Nukker... Sellegipoolest on mul vaja järgmise nädala alguseks oma magtöö bibliograafiast kümme lehekülge kokku kirjutada ja selleks puhuks välja otsida, klassifitseerida ning sõnaohtralt ära lahata kõik vähegi olulised allikad, keda mul plaanis kasutada on. Oh õudust, ütlen ma.

Ja täna rääkisin ma ka oma potentsiaalse juhendajaga, saan temaga järgmise nädala alguses kokku ja kuulen tema käest loodetavasti midagi asjalikku. Ehk oskab tema ka mulle midagi ägedat lugeda soovitada...

Ega mul vist tegelikult midagi mud polegi öelda, pea on juba selline vati sees ja pilk klaasistunud :D

Nalja nabani

Täna selgus, et ma ei tunne Tallinnat ikka üldse. Nimelt tulin lennujaamast ja kuna näib, et ma eeldasin, et Tallinnas liigub üksainus linnaliin, hüppasin ma pikemalt mõtlemata esimesse ettejuhtuvasse bussi, mis seal lennujaama peatuses parajasti seisis. Idee oli kesklinna jõuda, eks.

Noh ja kõik oli ilus, kuni see buss päriselt ka sõitma hakkas ja kuskile Lasnamäele kimas. Muudkui sõitsime ja sõitsime, keegi maha ei tahtnud minna, mis tähendab, et peatused jäeti ka järjest vahele ja mu ainus tõdemus oli see, et Viru keskuse kirjadega bussid tulevad vastu, järelikult sõidan ma valesse suunda. Kuna aega mul oli, väljas oli külm ja kant näis olevat mingi tehastevaheline mõttetu mülgas, otsustasin, et ei hakka siiski peatust nõudma ja heas usus teisele poole minevat bussi ootama, sõidan hoopis senikaua edasi, kuni mõne koha ära tunnen. Et ehk saab otse kuidagi ka... või läheb see buss ka ringiga kesklinna.

Nii ma sõitsingi oma kena 20 minutit, kuni lõpuks kuulutas robothääl, et järgmine peatus on Pinna. Juurdlesin ja juurdlesin, siis tuli meelde, et seal on Lasnamäe kergejõustikuhall, kus ma isegi täitsa hea mitu korda käinud olen. Kobisingi õnnelikult bussist välja, läksin tuttavasse bussipeatusesse ja orienteerusin busside valikus nõnda, et suutsin isegi sobiva sõiduki välja valida, millega ma veel 20 minutit hiljem Gonsiorisse jõudsin.

Päris naljakas oli olla küll :D Juhtub ikka... See on Tallinnas teine kord, kus ma sellise lollusega hakkama olen saanud, ainult et sedakorda jõudsin ma isegi hästi kuskile välja, esimene kord sõitsin ma kaks aastat tagasi kogemata linnapiirist väljaspoole kuskile metsa sees olevale parkimisplatsile, kus oli hulgaliselt parkivaid busse ja nende kõikide juhid olid venelased... :D

Nojah. Aga kui ma Lasnamäe halli klaasseina märkasin ja seal sees igasuguseid jooksvaid ja hüppavaid tegelinskeid nägin, tuli hull nostalgia peale, otsustasin, et lähen mõni päev Kalevi halli jooksma ja jõusaali. Olid head ajad kunagi :)...

Ja siis veel üks tõdemus - Lasnamäe on ikka üks Jumalast hüljatud koht ja vähemalt mingid urkad, kust ma täna läbi sõitsin, on ikka täiesti trööstitud. Ja ei tunne ma Tallinnat nii hästi midagi...

Sa näed ja sa ei mürista!

Käisin teatris täna. Etendus oli täitsa hää (Rakvere teatri külalisetendus "Cyrano de Bergerac"), koju minnes vaatan nüüd kinlasti selle Depardieu'ga Cyrano filmi ka ära... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rääkida tahtsin ma sellest, et ma istusin seal ja tundsin end täiesti ära eksinult nagu Alice imedemaal. Me ees istus üks armunud paarikene, kes terve etenduse aja kiimles, musitas ja üksteist käperdas. Loomulikult olid nad seejuures veel rõdurinnatise najal täpselt niimoodi, et neist mööda või üle näha oli võimatu ja nõnda nägime me kulisside taustal etenduse asemel erootilist vaatemängu.

Meie mõlemal pool kõrval oli kari inglasi, kes ei saanud mitte millestki aru, nii et neil oli seal nii igav istuda, et nad jäid juba esimese kahekümne minuti järel magama. Sõna otseses mõttes päriselt magama, kerisid jalad kõige saabastega endale krõnksu istumise alla sametisele toolile, toetasid pea sinna peale ja tudusid. Hingasid korralikult, sügavalt ja ühtlaselt ja puha. No polnud neil ka kuskil mujal paremas kohas magada...

Siis oli seal seltskond säherdusi, kes oli dressides. Päriselt dressides, ühel hullemad kaltsud seljas kui teisel. Ja jalas olid karvase äärega inimsööjakummikud. Ma tundsin end ilmselgelt liiga peenelt riietatuna ja üleüldse nagu mingite marslaste seas. Ise põdesin enne veel, et vanasti ikka käisime alati vahetusjalatsitega teatris ja puha...

Ja siis veel avastasin ma täna, et ühe järgmise etenduse eest tahavad nad 480 krooni saada :-|

Jabur. Õudne. Nõme. Haige. Niimoodi ei saa ju teatris käia!

Talv

Ma olen praeguste ilmadega niiiiiiiiiiiiiiiii rahul. Kohe talve moodi üle pika aja - lumi on ja külm, eriboonusena on veel ilus päikeseline ka. Eile kusjuures läksin õhtul koeraga õue ja tundsin, et ohhoo, külm näpistab kohe täitsa hoolega nina - ja see tundus nii ebaharilik... Siis tuli meelde, et jajah, kaks aastat pol mina korralikku talve ju näinud, Pariisi talv oli täiesti mõttetu. Vaat et hakka või homme hommikul talvepalitut välja otsima - talvesaapad panin ka üle kahe aasta eelmine nädal jalga :D Ja täna tundsin ma isegi mütsi järgi vajadust... Nii äge. Püsiks seda nüüd veel kenasti terve veebruarikuu jagu, et ma paar korda ikka suusatama-uisutama ka jõuaks - täna ei tulnud sellest mitte midagi viga, suurem osa ajast läks fenomenoloogilise, narratiivse, semiootilise, interdistsiplinaarse ja hermeneutilise uurimusmetodoloogia põhimõtetega tutvumiseks, oma potentsiaalsele juhendajale potentsiaalse tööplaani saatmiseks, igasuguste inimestega akadeemiliste mõtete heietamiseks ja muuks sääraseks. Jõle...

Sellegipoolest, pool tundi sai jalutamas ka käidud...

Ja kunagi jõulude aegu sai sääraseid pilte ka tehtud:

See on surnuaed muideks:

Frida

Enne jõule, kui ma veel metsikus Mehhiko-õppimise tuhinas olin, hankisin ma endale filmi nimega "Frida". Teadagi - see räägib Frida Kahlo ja Diego Rivera lugu ja millegipärast oli mul hull eelarvamus, et see on mingi selline hirmus artsy film, et selle vaatamiseks peaks olema hirmus purjus või lihtsalt kiiksuga, sest tegu on sihukeste... kiiksuga... inimeste eludega. Kuna ma ei saanud alguses kuidagi heli tööle, jäi see minust toona vaatamata.

Täna õhtul sai mul aga lugemisest villand ja kuna mul midagi muud käepärast vaadata polnud, siis arvasin, et kärab see ka. Mõtlesin, et saab lõpuks rämpsu silma alt ära panna. Aga pagan, ei saagi. Pole rämps nimelt.

Tegelikult on asi nii, et see on ilgelt hea film. Ja soundtrack on ka ülimegahää, mul on kohe kange tahtmine see ka saada kuskilt... Eks me vaata. [Wikipedia ütleb, et soundtrack sai mitmeid auhindu, muuhulgas oskari & kuldgloobuse]

Igatahes siis, Fridat mängis muide Salma Hayek ja sellepärast olin ma ka pisut skeptiline - no mingi "Desperado" tšikk ju. Aga ta mängis väga hästi ja Frida osa istus talle kui valatult. Ja see film oli väga liigutav, hästi loogiline (palju mõistlikum ja mõistetavam kui kõik see, mida ma varemalt ta kohta siit-sealt kokku lugenud olen - muidu ikka kõik tavatsevad jahvatada ainult pärismaalaste ja Mehhiko olude mõjudest tema maalidele ja muud säärast, aga niimoodi läheb ikka üldine arusaam päris käest ära), kusjuures minu meelest oli see samaaegselt ideaalne kunstiline harimine ka - ta maalid olid sellesse filmi niimoodi sisse põimitud, et see oli osa loost, väga äge osa loost - seondusid kõik ta elu sündmustega ja neile tekkis mõte. Ahjaa, ja kui ma enne muidu Diego Riverast päris halvasti arvasin, siis nüüd ma leian tänu sellele filmile, et ta nii suur siga polnudki [kuigi parasjagu põrsas ikka] :D

Nagu ütles Frida isa tüdrukule vastuseks küsimusele, et mis on õnneliku abielu saladus: "Lühike mälu!" Hehee...

Ja üks tantsustseen oli hästi äge ja ma ikkagi ei saa üle sellest, et üsna esimest korda ma actually mingi filmi puhul (mis pole nimme muusikal) tõdesin isegi vaatamise ajal, et taustamuusika on super... Enamasti on nii, et kui film on muusikal, siis on parem pigem muusika ja film jätab soovida, kui aga film on tehtud lihtsalt OK filmiks, siis on taustamuusika tavaliselt nii märkamatu, et see kaob ära. Äge!!!

Ahjaa, ja ma tundsin need kohad ka ära :P, kus käidi (Teotihuacan ja Xochimilco ja minu lemmiklinn Puebla :P).

Vaadake Fridat!

Liiga hilja

Liiga hilja märkasin ma oma Pariisi muuseumite laissez passer'de kehtivusaegu kontrollida. Oleksin ma enne avastanud, et need veebruari lõpus kehtivuse kaotavad, oleksin ma võinud ju lennupiletid varasemaks osta ja nautida veel seal tasuta muuseumides käimist; nüüd lähen ma vaid mõni nädal peale nende kehtivusaja lõppu sinna... Eeeeem... Huvitav, kas nad neid puhtalt ISICu alusel ka pikendavad või? Kahtlane, kuigi samas - see on vist suurem lootus kui vana Prantsuse õpilaspileti peale panustada. Olgu mainitud, et ma kahetsen eelkõige Arhitektuurimuuseumi ja Pompidou kaarte, Louvre'i oma lõppes juba septembri lõpus ja sinna ma niisama ei läheks luusima ka, kui mul ainult limiteeritult aega on - sinna on hea siis minna, kui on piiramatult aega ja igav ja vastav tuju. Arhitektuurimuuseumisse tahan aga kindlasti minna, neil on seal alati põnevad ajutised näitused; Pompidou - noh, ilmselt oleks võinud sinna ka sisse astuda, kui oleks tasuta saanud :D Aga samas - ehk ma olen piisavalt Emilia nägu ja ta laenab mulle enda oma, nii et ma saan seal ära käia, kui tema koolis on :D

Nojah, olgu pealegi siis, lihtsalt selline uitmõte tuli. Iseenesest täitsa ime, et sellised kõrvalised ideed mulle veel pähe mahuvad, ma olen täna sõna otseses mõttes päev otsa järjest lugenud ja akadeemilistest mõtetest lolliksminemise äärel - hommikul voodist välja karates haarasin ka kohe esimese asjana raamatu ja otsustasin täna nii palju pingutada, et selle ükskord ometi läbi saaks. Näib, et õnnestub, muide. Positiivne, saab järgmiste juurde asuda :D

Hmm, see on ka huvitav, et ma surfasin vahepeal prantsuse Amazonis, ühte raamatut on vaja lõputööks ja kuidagi ei tea, kust selle võiks kätte saada... Noh, ja avastasin sealsetelt reklaamidelt, et prantsuse keelde on ka tõlgitud kogu see Videviku saaga. Mis pani mind herneks hirnuma, oli aga see, kuidas originaalnimedest on prantsuse keeles hoopis midagi muud saanud. Twilight (Videvik) - Fascination (Veetlus), New Moon (Noorkuu) - Tentation (Kiusatus), Eclipse (Varjutus) - Hésitation (Kõhklus), Breaking Dawn (Koit) - Révélation (Ilmutus). Kuigi tuleb nentida, et sisu koha pealt on prantsuskeelsed nimed palju kõnekamad, kui ingliskeelsed.

Siis ma sain teada, et on olemas mingisugune tõlkide arvutiprogramm Trados, millel on igasuguseid häid omadusi, ainult mis maksab roppu raha :D Polnud kuulnudki sellisest midagi. Noh, ilmselt ei lähe minul seda ka lähiajal vaja, kuivõrd mina tõlgin niikuinii tavaliselt paberkandjal ette antud asju, mitte digitaalseid tekste eks. Või noh, enamasti. 70% ajast. Vähemalt praegu.

Nii. Aga ma nüüd pöördun uuesti raamatute manu. Jessuke, kell tundub nii palju olevat juba, kuigi tegelikult on veel alles õhtu noor :D Naljakas...

POSTSCRIPTUM: Tegelikult avastasin ma, et hädaldan täitsa ilmaasjata. Mul läks enne nimelt täiesti meelest, et põhjus, miks ma lennupileteid varasemaks ei ostnud, oli see, et paar nädalat varasema aja piletid maksid lihtsalt utoopilised 20 000 krooni! Ma arvan, et isegi kui ma pean paar muuseumipiletit ostma, säästsin ma siiski päris kenakesti... :D

Peedistamisest

Jajah, nõnda jõudis kätte päev, kus ma astusin seitsme targa ette, kes mind (vaest lollikest) üksi peedistama asusid. Nagu kommenteeris meie osakonna dekaan: "Isegi Kuveidis ei saada endale lubada seda, et õppejõudude ja õpilaste suhe on seitse ühele." Noh, lõpupoole jõudis mu kursavend ka kohale ja osad ajud jõudsid lahkuda, nii et siis oli jõudude tasakaal natukene parem.

Selliseks peedistamiseks ma aga moraalselt küll valmis polnud. Ohsinaraibe, kui nad hakkasid sinna ruumi vajuma ja muudkui tulid ja tulid, rivi otsa ka ei saanud... Õu jeeee. Siis tuli küll kerge paanikahoog. Kümnest leheküljest mul polnud juttugi, tänaseks hommikuks klopsisin viis kokku...

Lõpptulemus: ega midagi hiilgavat sellest ei tulnud, AGA ma sain suurepärast konstruktiivset kriitikat. Ma polnud ise niimoodi mõelnud, aga need meie välismaalastest õppejõud (mehhiklane ja soomlane) on kuidagi nii teise mõtlemisega ja ajavad kogu aeg nii oma joont, tänu sellele ma olin ennast täiesti hulluks ja kiiva mõelnud, sest nemad viimati käskisid mul ikka praktilise ja kodulähedase asjaga tegeleda, samas kui ma tegelikult oleks tahtnud muud... Tegin siis suure kompromissi, et teen kaks osa, esimese selle, mis mind ennast huvitab, teise lõputöö osa kirjutan aga sellest, mida nemad peale suruvad. Aga noh, nüüd läks nii, et need ülejäänud leidsid hoopis, et see, mis mulle ilgelt meeldib, on palju huvitavam, kui see mingi Tallinna uurimine. Selle peale olid L & P üsna vakka, aga lõpptulemus on see, et mulle nüüd anti luba ikka jätkata hoopis sinna suunda mõtlemist, mis mul algselt mõttes mõlkus. Potentsiaalne juhendaja näidati ka kätte ja... üleüldse... selles mõttes oli sellest koosolekust hullult kasu; palju rohkem, kui eelnenud korrast, kus ma ainult L & P vastu istusin ja rohkem rappa jooksin.

Ja siis oli tänane lõpunõuanne meile: "Ärge niiväga muretsema hakake, see pole teie opus magnum, opus magnum pole isegi veel te doktoritöö, vaid veel midagi kaugemat ja suuremat!" Seda oli nii hea kuulda...

Lugemisest

Jajah, eile alkoholist, täna raamatutest - sain nimelt Roger Ekirchilt veel ühe huvitava teabekillu.

Millal õige inimesed hakkasid vaikselt lugema??? Ma ei oleks uskunud, et seda kogu aeg teha ei osatud, aga kus sa sellega... Selgub, et see komme hakkas haritud perekondades välja kujunema alles 15. sajandi keskpaiku ja 15. sajandi lõpus oskasid mõned intelligendid omaette vaikselt raamatut lugeda... Ilmselt selletõttu, et nende perekonnas oli mitu inimest, kes lugeda oskas, ja siis nad actually võisid igaüks oma raamatut lugeda, selmet üks inimene kõigile ette veeriks...

Ma lähen Pariisi :D:D:D:D

Oioioi, mul on nii hea meel, ma ostsin täna endale lennupiletid Pariisi. Märtsiks küll, aga veebruar on ju nii lühike kuu, küll see ruttu kätte jõuab :D Tükk aega mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin, et tahaks ja tahaks ja tahaks... Ja näed siis, lõpuks andsin alla, veetsin oma lõputöö projekti kirjutamise asemel terve hommikupooliku pileteid otsides ja... :D Hurraaaaaaaaaaaaaa, ma olen nüüd täiesti õnnejunn seitsmendas taevas :P Emilia lubas kohe vaadata, kas teatrid ja ooperid midagi ägedat mängivad ja mis sündmused sellal Pariisis toimuvad ja ma täitsa tean, kuhu ma tahan minna ja mida näha ja mis muuseumis käia ja mis poodi lipata ja kus kohvi juua ja kus veini tinutada ja kus jalutada ja kellega kokku saada ja mis raamatukogus käia ja... oiiiiiiiiiiiiii... mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea meel. Oleks ma teadnud, et kohe piletid ära ostes säärane õnnejunni tunne peale tuleb, oleks seda juba ammu teinud :D

Oehhhhhhhhhhh!

Nüüd võib jälle rahulikuma südamega tööle hakata, on mida oodata :)

Alkoholitarbimise apoloogia

Eiei, ma pole terve tänase päeva jooksul miskit joonud, aga ma sain lihtsalt praegu raamatust ühe täiesti omapärase mõtte, mis mind nii hämmastas, et tahtsin selle kohe üles tähendada.

Nimelt - vanasti joodi toidu kõrvale praktiliselt ainult alkoholi, eks - õlut ja veini jne. Noh, seda ma loomulikult teadsin, et see oli ohutum kui kuskilt kraavist ammutatud vesi ja rõõmsaks tegi ka meele peale rasket päevatööd (või pakkus vähemalt unustust), aga just praegu sattusin ma peale täiesti teistsugusele ja originaalsele selgitusele. Roger Ekirch väidab nimelt, et alkoholi joodi nii palju sellepärast, et maarahvas oli tavaliselt kalorivaesel dieedil ja sõi kuus päeva nädalas (halvemal juhul kogu aeg) ainult keedukartuleid, nii et vägijookidest saadav kalorihulk andis neile vajalikku rammu, millest neil muidu säärast toidusedelit arvestades vajaka oleks jäänud. Lisaks sellele oli neil alkoholi sellepärast hädasti tarvis, sest kes siis küttele raha raiskas - kogu aeg olid toad külmad ja üks neid väheseid viise, kuidas pidevat külma peletada, oli end purju juua. Näete siis... jälle originaalsed vabandused...

Olgu mainitud, et hetkel näib see olevat selle raamatu kõige säravam mõttekild ka, ega ma sealt midagi muud uudset eriti leidnud pole.

Üleüldises plaanis ma nüüd tegelen siis nende kümne lehekülje kiirkorras produtseerimisega, mis muud. Ei edene. Aga raamatukogus sai käidud ja üks ammu sealt välja otsitud paljundustöö lõpuks ära tehtud... Ja päris palju lugemismaterjali närisin ka läbi, püüdes kirjutamisest kõrvale hoida. Et siis selline tegus päev...

Pahas tujus, virisen!

Ma sain täna ääretult idiootse meili. Selles mõttes idiootse, et detailidesse laskumata on asja iva selline: kirjuta ülehomseks 10 lk, aga NB! - ära pead sa selle saatma homme lõunaks. Nagu põrgusse küll lihtsalt... Kas mõni inimene mõtleb ka või??? Noh, kümme lehekülge iseenesest ju ei tapa, aga sellegipoolest eeldab see mõningal määral mõtetekogumist, eks... No palju õnne igatahes, mul lõppeski tänane kooriproov patuselt vara ära, ongi nagu ekstrapalju aega kohe käepärast.

Ja ülejäänud virisemisväärseid asju ma lihtsalt ei viitsi siia kirja panna.

Parim tabamus :D

Ajaliselt on need kaks pilti tehtud vähem kui sekundilise vahega. Kena poos, ilus laine ja jahmatus, kui ma äkitsi täiesti läbimärg olin.

Üle vähemalt kolme aasta...

...küsiti minult kaubamajas ühte pudelit veini ostes dokumenti :D Ma ei teagi, kas naerda või olla pahane :D Nojah siis...

Videvik

Jajah, nukker küll, aga mina langesin ka vist võrku peaaegu. St ma käisin täna kinos "Videvikku" vaatamas, sest igalt poolt kõik muudkui pasundasid mulle, et see on ikka äge ja ikka vinge ja et ma ikka peaks minema ja vaatama. Noh, käisingi ära - ja kuigi ma alguses olin mõnevõrra skeptiline ja minu meelest film ei saanud kuidagi vedama ka, siis lõpuks hakkas juba päris meeldima. Lõputiitrite ajal ma olin juba päris pahane, et kes siis niimoodi lõpetab... Oleks tahtnud teada, mis siis edasi saab jne. Süžee - noma'itea nüüd, see kohati lonkas, aga teostus oli küll lahe, see mulle meeldis. Ma mõtlen nüüd, et peaks vist need eestikeelsed raamatud üles otsima - nagu mul ropult palju ülemäärast aega oleks eksole :D Aga ma mõtlen, et mul enne kooriproovi just nii palju aega, et Rahva Raamatust läbi astuda... Eks ma siis eeldan, et kui see mulle jalgu jääb seal poes, et see on siis saatuse sõrm :D

Muuseas on elu ikka üks suurte kokkusattumuste jada. Ma nägin täiesti juhuslikult koolis täna oma vana kursaõe välismaalasest meest. Ma tegin neile paar tööd enne Pariisi minekut ja ma mõtlesin neile juba ammu teada anda, et ma nüüd tagasi olen. Kumbalgi pole kooli päriselt muidu asja, aga kujutate nüüd pilti, ta lihtsalt ilmus sinna sööklasse kellegagi kokku saama, kui mina hakkšnitslit õgardasin. Nojah siis... Lubasime millalgi kohvitada ja rääkida, mis vahepea toimunud on. Äge neist kuulda! Selle kursaõega sain ma Naira järel kõige paremini läbi ja kui ma Pariisis olin, sai ta emmeks...

Ja siis veel niipalju, et eile õhtul juhtus täiesti hämmastav lugu: istusin kell 11 voodis ja lugesin, kui ma täiesti jaburalt ära väsisin. Hommikul ärkasin üles kell pool kaksteist, ise täies riides - teksad jalas ja särk ja kampsun seljas... Vat nii! Tehke järgi :D

Aga ma nüüd lähen siis Rahva Raamatu kaudu kooriproovi...

Kannapööre

Nii. Lõpp läks ikka selle raamatuga üle mõistuse kiireks, nii ei ole üldse tore. Aga nojah, kuidagimoodi sain tehtud ja täna ära viidud kirjastusse selle tõlke. Nüüd võib/tuleb siis kannapööre teha ja sihukesed asjad mõneks ajaks unustada, hoopis magistritöö kätte võtta. pooleteise nädala pärast tuleb projekt ette laduda nõukogule ja siis nemad peavad ütlema, kas sobib jätkamiseks. Uhhuu... Tore iseenesest, aga see ilmselgelt eeldab mingi projekti olemasolu :D

Vähemalt kaks päeva pühendan ma nüüd igatahes sellele, et magan ja käin raamatukogudes Mehhiko raamatuid tagastamas ja ajan igasugused paberid korda, teen uue ISICu, hakkan lugema midagi asjalikku lõputöö jaoks ja kuulan laulupeo laulude partiisid, potentsiaalselt lähen kinno, käin inimestel külas või saan nendega linnas kokku ja kui aega üle jääb, siis katsun teha nii, et igav hakkaks. Teadupärast hakkavad mõtted kõige paremini liikuma just siis, kui igav on. Ja mõtteid oleks täitsa vaja, sest selle nädalaga peaks valmis mõtlema täpse pealkirja ja juhendaja ja ülesehituse ja põhibibliograafia ja muu säärase. Järgmise nädala alguses jõuab siis igasugused kirjalikud ettepanekud valmis munsterdada ehk.

Igatahes, tuli tuju ja ostsin kahed teatripiletid veebruari alguseks (Rakvere teatri Cyrano külalisetendus Draamateatris ja Minu veelev leedi Estonias); kolmesid teatripileteid vaatasin märtsikuuks, aga nii kaugele ette ei saa minusugune neid ju ometi igaks juhuks ära osta. Kaks ja pool tundi magasin ka peale kirjastusest tagasitulekut :D (jummel, mida ma küll õhtul teen siis jälle :D), lõputööraamatud otsisin Mehhiko raamatute kuhja alt välja ja... Oh, äge, aga täitsa hea tunne kohe tekib juba, eluvaim hakkab jälle sisse tulema :P

Hihii. Siis sain lõpuks kommentaari oma novembris ära saadetud eksami kohta: You seemed to have gotten quite much from the sources, making it interesting to read for me. It's certainly an "A".

See oli muidugi eile õhtune uudis tegelikult, aga ma siis ei jäksand selle üle rõõmustada :D, eks ma siis rõõmustan nüüd. Rõõmustavat ka nii palju, et mulle on igasuguseid ainepunkte sisse pandud, millest osad on sinna ilmunud mõnevõrra üllatuslikult... Mul on juba varsti ilma lõputöötagi 80 AP koos :D

Nii, aga ühesõnaga, praegu jätan ma teid siiapaika ja hakkan õige koristama...

Joyeux anniversaire

Oioi, mul oli just üle pika aja kõige ägedam pidu, mida mäletada. Eelmisest aastavahetusest Indias saadik... st üle aasta siis kindlasti.

G sünnipäev. Nii tore. Nii palju sai laulda ja ülivahva oli. Ja mul on ikka ilgelt hea meel meie kooris käia.

Iga koori saab purju joota ja viis tundi laulda, seejuurs lauludest ja partiidest ja häältest hoolimata. Meie koor polnud aga natukenegi purjus, kui keegi kogemata alustas "Saaremaa valssi" ja kõik hakkasid niisama muuseas kaasa laulma (juba ainuüksi see, et kõik seda oskasid, on märkimist väärt!) ja siis meie kõik kutid võtsidki niisama lihtsalt meie kõik tüdrukud tantsima selles imepisikeses ainult küünlatulepaistelises 8-ruutmeetrises toas. Ja kõik laulsid ja kõik tantsisid. See oli nii uskumatult äge värk. Sihukest asja ma pole ka veel kohanud. Normaalses ja päris reaalses maailmas. Igasuguseid asju võib ju filmides näha ja unistada, eksole, aga...

Ja siis me laulsime veel kõike alates Tuljakust ja jõululauludest, lõpetades Tätte lauludega. Ja jõime lõpuks tosina peale ära ehk kaks pudelit veini ja ühe Kosmose. Poole üheksast kella kaheni öösel. Ja sellest piisas, et nii tore nii pikka aega oleks.

Appi, ma olen täiesti ahvivaimustuses. Armu või ära sihukestesse, a ma ei tea täpselt, kellesse :D

Öised tahtmised

Jah, mõtted hakkasid iseenesest jälle ringi jooksma kohe, kui pea padjale sain.

Kangesti tahaks Pariisis olla. Kõndida mööda Chemin Vert'i kesklinna poole. Õhtuhämarikus Réaumur-Sébastopoli metroopeatusest sisse jalutada. Varakevadiselt ilusal ja päikeselisel päeval Père Lachaise'il ringi lonkida. Metrookioskist värsket tuunikalavõileiba ja ajalooajakirja osta. Enda kohvikus hilisel õhtutunnil maailma parimat Normandia eskaloppi ja crème brulée'd süüa. Pargipingil raamatut lugeda. Üürijalgrattaga mööda meie kandi künkaid üles-alla tiirutada. Hilisõhtul Montmartre'i treppidel istuda, linna tulesid vaadata, moosekantidega hitte kaasa laulda ja veini rüübata. Pannkoogikohvikus klaverimängijat šansoone mängimas kuulata. Kunstide sillal passida ja laineid vaadata. Versailles' pargis piknikku pidada. Les Halles'i kaubamajas end ära unustada. Oma piibukohas rahus istudes rahvast piiluda. Kesklinna juuksurisalongi ees omaniku kahte bolonkat paitada. Elegantselt Navigot viibutades kodumetroo uksest sisse vajuda. Kurat, isegi mõnda tüütut pangatšekki tahaks välja kirjutada. Tahaks kooli juures hommikuespressot rüübata ja näha maailma värviliseks muutumas. Ooperi peentel punastel istmetel lava nägemiseks niheleda. Camille Tiano loengus tema naljade üle naerda, millimeeterpaberile värvipliiatsitega konspekti teha ja prantslaste lapsikuse üle pead raputada. IFU raamatukogus oma lolluse ja olemasolevate raamatute üle imestada. Tahaks uuesti lükata lahti selle suuuuure paksu korteriukse, mis hirmsasti tuult läbi lasi. Osta poest odava chili con carne paki ja selle mikrolaineahjus soojaks teha. Gibert Jeune'i raamatupoes tundide kaupa raamatuid sirvida. Kohvi ja mahla ja saiakesega mööda Boul'Michi Luxembourg'i aia poole astuda ja seal mõnusalt lamamistoolis karge päikese käes oleleda. Vihma eest St. Micheli metroopeatusesse söösta. Kuulata Majasoku manitsusi muuseumide külastamise olulisusest. Maanduda Charles de Gaulle'i lennujaamal ja tunda, et nüüd ma olen siin suures linnas ja et see ootas mind. Kõndida kell pool seitse hommikul tühja tänavat pidi kodu poole. Oodata Paris 8 räpases koridoris proua Py loengut (jaa, sellest nähtub, et ma olen väga melanhoolne juba, kui isegi proua Py nostalgiat tekitab :D). Mõnes väikeses bulvariteatris etendust vaadata. Madeleine'i kiriku ees sambajalamil Maupassant'i lugeda. Pimedas rongiga üle metroosilla sõita. Poest suhkruvaabaga kaetud maapähkleid osta. La Chapelle'i metroopeatuses eskalaatoriga üles platvormile sõita. Majade vahelt Sacre Coeuri kirikut otsida. Meie hiinaka tädiga me väljakujunenud standardvestlust pidada (siin või kaasa? suur või väike karp? siin või kaasa?). Triinuga prantslaste bürokraatiat kiruda.

Ja veel nii mõndagi tahaks.

Endiselt ajavahedest

Kurat küll, mis see aitas, et ma ühe öö vahele jätsin ja ühe päeva poolsurnult ringi lippasin. Selle öö sain jah normaalselt magama minna, aga eile öösel vahtisin jälle aktiivselt poole kahest kuueni lage, kuud, tänavat ja kella. Urr... Kuhu see niimoodi kõlbab. Kui nii edasi läheb, tuleb mul mingit palderjani või unerohtu hakata endale soetama, ma ei saa ju jäädagi hommikuti magama minema... Ainult et kui minusugune unikott unerohtu võtab, ma ei taha teadagi, millal ma siis ükskord üles ärkan :D

Einoh, igatahes, muidu ma teile millestki muust ei räägigi. Terve see nädal on paanika kuubis ja ma ei taha teadagi, kuidas kõik asjad tähtaegadeks valmis peaksid saama. Esmaspäevast alates on mul jälle natuke aega hinge tõmmata ja teile midagi muud ka öelda.

Ossa

Tegelikult on minu elus päris harvad need korrad, kus ma polegi öösel magama läinud. Isegi pidude või muu säärasega ikka läheb nii, et kuskil paar tundi saab nurgas tukutud eks... Või Jaanipäevadel näiteks - ikka vastu hommikut vähemalt paar tundi saab magatud. Vot, aga täna öösel ma ei läinudki magama. Iseenesest kuidagi nii läks ja ega mul väga und ka pole. Täitsa uskumatu värk. Päike on juba tõusnud ja puha... Hihii... ja nii see muljetamine läheb. Ühe jaoks meist on kell nüüd pool kaks öösel, teise jaoks pool kolm päeval ja tegelikult siin on pool kümme... Kumbki pole teadmatu hulga aega maganud ja väga imelik on olla :D Aga täitsa äge...

Ajavahedest

Mul pole kunagi elus ajavööndid nii sassis olnud. Läänest itta liikumine on ikka palju kehvem kui idast läände - sinna minnes on kõik kohe nii väsinud sellest lõputult pikemaks venivast päevast, et kobitakse õhtu tulles kohe plaksti magama ja mul pole seejärel mitte mingisugust probleemipojukestki sealse rütmiga ära harjuda. Aga tagasi tulles on see häda, et ma olen niikuinii ööinimene ja öösel kaua üleval olemine on suhteliselt loomulik asi eksole. Nojah, aga kui see aina rohkem ja rohkem hommiku poole kaldub, kipub asi juba pisut käest ära minema. Eile näiteks läksin magama enne kuut hommikul - ja see oli isegi endale pealesunnitult varem, kui üleeile. Nojah - aga Mehhiko kella järgi oli see jälle normaalne - isegi varane - tuduaeg, seal oli siis kell 10 õhtul. Vot nii. Muidu võiks ju tore olla, aga vaat, siiani sain paar päeva üles kell 2 ja see pole veel nii hull. Täna magasin aga rõõmsalt äratuskellad kõik maha ja ärkasin kell 4 pärastlõunal - ja on ikka jama tõusta küll, kui vaatad, et väljas läheb juba pimedaks ja telekat lahti tehes hakkavad sealt tulema saated, mida tavaliselt vaadatakse laupäeva-pühapäeva õhtuti! Ma olen päris pahane enda peale muidugi - sest homme peab kooli minema juba ja kuidas ma siis niimoodi saan... Aga teisest küljest ju mu alateadvus ikka käskis mul see kell kinni vajutada ja omei magada, kui võimalus antakse :D Ometi oli mul plaanis täna 42 lehekülge tõlkida ja minust oleks kena tuba ka ära koristada selleks ajaks, kui emme lennujaamast tagasi jõuab. No ja süüa võiks midagi teha jne jne jne. Hehee, nii tore, et nad siis juba nelja tunni pärast maanduvad :D Oeh, olen mina ikka küll...

Nojah, kell hakkab pool viis saama, aga ega's midagi, ma istun oma hommikukohviga nüüd maha mõtlema, kuidas ülejäänud päev hästi ära kasutada :D