Tänase päevaga võib juba rahule jääda:

Kell on alles 12.38, aga ma juba olen jõudnud parajalt asju ära teha - natukene teksti toimetada näiteks... Ja oma netivajadue rahuldada, mis tähendab, et edasi õnnestub mul veel suurema tõhususprotsendiga töö kallale asuda. Raamatu sain ka läbi - "Midaqq Alley" siis. Alguses ma ei arvanudki temast niiiiiiihirmväga midagi, aga raamatu teine pool läks juba täitsa haaravaks... Jube vahva. Selline filosoofilis-nukker mõtisklus elu paratamatuste üle, aga mulle täitsa meeldis...

Ah OK, uus kohvivesi sai valmis, ma siis nüüd matan end hoopis tekstitoimetusse. 170 lk veel...

Šerlok Holms & doktor Vatson

Just sihuke asi hakkas telekast praegu. Venelaste oma, aastast 1979. Ja selle tunnuslooks on üks lugu, mida ma tean, aga mille nimi mulle meelde ei tule ja nüüd see piinab mind. Kummitab kindlasti mitu aega veel... Kuigi ma kahtlustan, et tegu on Haydniga, pole ma selles päris kindel - ei tundu nagu päris õige olevat.

Muidu jõudsin ma üle tüki aja jälle Pärnusse. Enne ei saanudki aru, aga tegelikult peaaegu kolm nädalat pole koju saanud tegelikult vist. Vahepeal reisil ja enne ja pärast nädalakene Tallinnas ja...

Jõulutunne oli vahepeal kohe kaks õhtut - täitsa nali. Kerliga Kehrwiederis istudes tuli tervet keldrit täitva hõõgveini lõhna peale kohe eriti selline tunne, et välja astudes peaks suur jõulupuu Raekoja platsil seisma. Ja miinuskraadid on ka sobivalt. Ja pime on kogu aeg.

Mulle helistas vahepeal ports igasuguseid haruldasi inimesi, kes mind oma kõnedega üsnagi üllatasid - haruldasi selles mõttes, et ma suhtlen nendega (viimasel ajal) üliharva. Homme siis lähen külla ka ühele neist. Veider. Ma olen viimasest korrast, kui ma temaga rääkisin, ikka täitsa suureks kasvanud. Huvitav, kuidas nüüd meie omavaheline suhtlemine on. Võrdsem kindlasti. Võõram kindlasti. Imelik. Ei oska kohe kuidagi mõeldagi, millest ma temaga nüüd rääkida võiksin, aga kunagi... Nojah, eks siis homme paistab, kuidas kujuneb.

Tahaks, et kell oleks pool neli pärastlõunal ja et ma istuksin EKA raamatukogu alumise korruse tagumiste riiulite vahel põrandal, kuhi raamatuid kõrval, ja loeksin, uuriksin ja kirjutaksin lõputööd. Et mitte midagi muud parajasti tegema ei peaks ja et selline hetk veniks lõputuks - ühesõnaga, et tekiks see süvenemisenauding, mida mitte miski muu ei segaks ega häiriks ja aeg kulgeks omasoodu ja märkamatult. Aga tegelikult ma tean küll, läheb ikka veel oma kõva mitu nädalat aega, enne kui ma saan üldse raamatukogus istumise ja lõputööga tegelemise peale mõtlema hakata... ja ilmselt pikemat aega raamatukogus istuda ja kirjutada õnnestub alles uuel aastal, kui terve poolaasta loengutevaba aega just nimelt selleks otstarbeks peaks olema. Vähemalt teoreetiliselt. Kindlasti ei lähe kõik nii nagu peaks.

Osakond hakkab kolima ja järgmisel nädalal on igasugused hindamised ja viimased loengud, siis peaks teoorias sess hakkama. Hirmus, kui kiiresti aeg läheb. Huvitav, mis mul kõik kahe silma vahele jäänud on? Eile ja täna unustasin ma päris palju igasuguseid asju ära - täiesti süüdimatult magasin selle asemel hoopis. Häbi-häbi mulle.

Holms ja Vatson poksivad praegu valgetes pidžaamades. Õigupoolest nad lihtsalt keksivad naeruväärselt pisikeste sammukestega vastamisi ühest toaotsast teise. Jabur.

Selline staadium hakkab hetkel tekkima, et jälle on pea täis igasuguseid loomingulisi mõtteid, mida kõike teha ja ette võtta võiks - mõtteid on palju ja aega on vähe. Huvitav, kust otsast pihta hakata - ja äkki üldse ei peakski pihta hakkama, peaks hoopis enne varasemad asjad ära lõpetama :D Aga ei, mul on kohutavalt hea meel, sest sellised ekstratöölised hood ja tahtmised käivad mul tavaliselt nii kord-kaks aastas (mul kõik hood käivad kord-kaks aastas peal - septembris-oktoobris oli näiteks lugemishoog, oi, kus ma siis Lupini lugesin) ja siis tekib kohe igavesti usin tunne :P Töövõime tõuseb kohe taevasse ja tulemused on tihtipeale palju paremad kui muidu. Äge. Mul oleks ainult hea meel, kui see hoog jälle peale tuleks :D Niimoodi kunagi kirjutasin ma oma proseminaritöö valmis ja see tuli igati hää. Mitu eksamit sai ka kunagi tehtud sellise hoo laineharjal - fantastiliste tulemustega, ise olin kohe väga rahul. Bakatöö jaoks lasin selle hoo aga kogemata mööda ja läkski töö aia taha ka. Saate nüüd isegi aru, miks mul oleks ilgelt hea meel, kui see hoog mind just praegu tabaks.

Mul oleks vaja uut ägedat helkurit. Ma muidu viimasel ajal kogu aeg käin musta värvi riietega ka ja... Kust ma leiaksin endale ekstraägeda elegantse helkuri, ah?

Saapad tahaks ka välja otsida ja jalga panna. Jõulud tulevad. Aga kindlasti unustan, enne kui minema jooksen.

Igasuguseid põnevaid tulevikunägemusi on mulle räägitud viimase paari nädala jooksul ka. Kohe põnev hakkab, mis minust siis saab ükskord. Õpetajast välisministrini varieerub see vahemik, mis ametipostidel inimesed mind näevad :D:D:D Hehee.

Hakkasin muuhulgas lugema "Midaqq Alley" nimelist raamatut - Naguib Mahfouz jälle autoriks ikka. Huvitav-huvitav, temaga seoses on mul tegelikult ka päris mitu mõtet, aga neist ma veel ei räägi.

Tahaks veel teatrisse minna. Peaks uurima, mida veel ägedat parajasti mängitakse kuskil... Estonias pidi kevade poole tulema lavale "Kolm musketäri" - ballett või ooper, enam ei mäleta... Päris äge, tahaks täitsa näha - mõlemas versioonis peaks see üsna naljakas olema. Aga võiks ikka varem ka teatrisse jõuda tegelikult, eks.

Tahaks minna külla hoopis ühtedele teistele inimestele, kellega ma ammmmmmuilma rääkinud pole. Huvitav, mis neist saanud on...

Iga kord mööda Tartu maanteed bussijaama poole tulles tuleb mulle meelde, et ma olen tahtnud pikemat aega minna kahte poodi - üks on mingi lauamängude pood ja teine on mingi taibula nimeline koht. Aga mul läheb see kogu aeg meelest ära, sest Tallinnasse jõudes lähen ma jala läbi Keskturu koju, mitte mööda Tartu maanteed. Ja alati tuleb mulle meelde trammiga bussijaama tagasi tulles nädala lõpus, et tahan minna nendesse poodidesse, aga siis pole loomulikult aega ja järgmiseks korraks, kui ma Tallinnasse jõuan, on see ammu jälle meelest ära läinud.

OK, ma nüüd lähen ja katsun oma voodisse trügida. Üks taks on seal juba poosi sisse võtnud, tema kõrvalenügimine saab päris keeruline olema. Aga eks ma katsun.

Kummitabki see lugu nüüd...

Endiselt pahur

Jajaa, eile õhtu oli juba täitsa tore ja mõnus ja äge ja 110% reisijärgse masenduse asemel juba on 95%, aga nüüd on mul täiesti uus põhjus pahur olla - nimelt pidin ma see reede lugema siis lõpuks peale mitmekordset edasilükkamist seda kuradi linnaajaloo loengut eksole... Noh - mina istusin juba nüüd mitmendat päeva ja paanitsesin, et peaks ikka põhjalikumalt ette valmistama jne jne jne; siis jõuab aga kohale e-mail kirjaga, et tere tore, nad olid koolivaheaja ära unustanud, kõik lükkub edasi nädala võrra. Kuna meil juba enne oli tegelikult koolivaheajast juttu olnud, siis tekitas see kiri minus ainult segadust, sest mina teadsin, et isegi koolivaheaega arvestades oleksin mina pidanud seda tegema homme. Noh, hakkasin siis inimesi taga otsima, kes mulle midagi selle koha pealt ütelda oskaksid - lõppeks saingi teada, et... kahe nädala pärast pean seda hoopis tegema :D Jabur, selles mõttes, et see on siis juba viies määratud aeg :D Ah, põrgusse, mul poogen tegelikult, saabki jälle edasi lükata ja pole kohe vaja sellega tegeleda - kuigi ma moraalselt olin praegu valmis, hakkasin slaide ritta panema ja puha... Aga no mida iganes... Ma arvan, et miski ei takista mul seda praegu valmis tegemast, siis on pärast ainult ettekandmise vaev... Aga jõle tüütu on niimoodi palli mängida, edasi-tagasi, edasi-tagasi...

Aga muidu, noh, aeg muudkui läheb ja asjad kuidagi ise peaksid tehtud saama, eks ma siis nüüd käärin käised ülesse ja vaatan, mida saaks tagant lükata...

Reisiga on nagu alkoholiga:

Enne alustamist mõtled, et see ju polegi nii hea - ja tervisele kahjulik pealekauba; pihta hakates tekib aga justkui iseenesest selline mõnus ja hea olemine, jutt jookseb ja aeg voolab - eriti hea seltskonna puhul; aga kui reis läbi saab, siis on selline pohmakas, et asu ei anna ja kogu aeg ole näost roheline.

Noh, ja nüüd ma siis küll läksin eile kell kuus magama õhtul ja magasin hommikul kaheksani, käisin koolis ja olen katsunud õhtu otsa asjalik olla, aga asjad lihtsalt ei saa tehtud ja mitte midagi ei taha ega motiveeri ka. Miks ma küll nii tujukas pean olema??? Koolist on siiber; sellest loengust, mida ma reedel andma pean, ei taha kuuldagi; teksti toimetamine tundub täiesti jõleda alternatiivina; ilm on allapoole igasugust arvestust ja nii ma siis kükitan siin voodi ääre peal oma arvutiga ja tahan aktiivselt kuskile ära. Pariisi näiteks. Aga raha ka selleks pole, et lambist kohvrid pakkida (ajast rääkimata, mul mingisugune osa kohusetunnet on säilinud siiski kahjuks) :D Nii et täiskomplekt virinat :D

Kuulge, kas keegi tahaks mind sellest masendusest päästa ja midagi teha minuga??? Igasugused meelelahutuslikud ettepanekud ja kutsed on teretulnud ja pikisilmi oodatud...

Passib jalle peale Egiptuse reisi Praha lennujaamas

Oh jah, aeg laheb ikka nii kiiresti. Ma ei joudnud veel arugi saada, kui reis juba jalle loppemas oli. Ometigi oli sedakorda toeliselt huvitav ja uutmoodi minul ka - jalle sain palju targemaks ja nagin ara portsu asju, millest ma varemalt ainult teoreetiliselt kuulnud olin. Muuhulgas.

Naiteks proovisin ma ara selle kuulsa delikatessi tuviprae. Heh, mones mottes pettusin ka natukene - sellega on nimelt tapselt nagu konnakoibadegagi - maitseb enam-vahem nagu kana, aga on jole kondine ning liha saab katte hirmus vahe, sellegi kubekese suhusaamisega on aga hirmus palju vaeva. Ahjaa, jube rasvane on ka - taitsa nagu pardi moodi hakkab kohati valja andma.

Siis kaisin paris mitmetes kohtades sellistes nurgatagustes, kuhu ma varmalt sattunud ei olnud - Sadati kunagises vanglas, veel uhes agedas mosees, Aleksandria muuli peal ja peale Aimanit esimest korda Aleksis maa-aluses vanas raamatukogus. Sakkaras oli Imhotepi muuseum valmis saanud ja filmi naidati ka, Khan el Khalili turu koige kuulsama kohviku leidsin ules sellest tohuvabohust - kuigi ilmselt ise ma sellega vist poleks toime tulnud, aga Hares eskortis mu kuidagi sinna ja suunas tagasi ka. Naguib Mahfouzi kohviku nagin ka valjast ara, Karnakis sai ule pika aja jalle kaidud ja eile ohtul sai pikalt Niilusel luksrestos Aafrika karika jalgpallimatsi vaadatud, ise samal ajal korstnana kolm tundi jutti vesipiipu tommates... Oh jah...

Katariina kloostris sai ka seiklusi. Paris naljakas lugu uhest kuljest... Uks politseinik tuli minuga taiesti mottetult lambist jampsima, mu pass konfiskeeriti, mulle toksiti telefoni telefoninumber nimega ja kasti selle jarele tagasi tulla, kui ma olen koik vajalikud paberid mujal korda ajanud. Noh jah, ega ma seda vaga traagiliselt ei votnud, lippasin Muhamedi juurde (kuhu siis veel), kes mulle silmagi pilgutamata ihukaitsja-altkaemaksja kaasa andis, et mu pass politseinikult valja raputada. Saidki paari minutiga kahekumne naela abiga jutud selgeks raagitud, pass randas minu taskusse tagasi, meie laksime bussi juurde tagasi ja Muhamed utles seal jarsku pisut kummalise naoga, et Maris, pane tahele, tal ei olnud sinuga mitte midagi muud asja, aga ta tahtis lihtsalt kena tudrukuga natukene pikemalt tegemist teha ja sind kauem silma all hoida ning tutvust sobitada. Mina naersin ta sellise jutu peale loomulikult kovasti valja, endal koht koveras... Ja arvake, mis siis sai KUSIMARK - pagan kull, mina ei oska selle vardja klaviatuuriga kusimarke ja muud saarast teha... Einoh, laks aega vaevu kakskummend minutit, kui see politseinik mulle helistas, lootuses, et kohtab mind uuesti... No tere-tore. Ja mina veel arvasin, et olen meeste koha pealt kaugelt liiga paranoiline ja motlen monikord asju ule - tegelikult tuleb valja, et olen ikka veel hoopis taielik naiivitar. Noh jah...

Serifi asemel olid mul sedakorda kaasas uued naod, mis oli vaga varskendav ja tore. Hares oli neist koige sumpaatsem - asjalik ja samas sai asjast vaga oigesti aru - tuleb lasta mul teha nii, nagu mina tahan, sest minule jaab absoluutselt alati oigus :P Ja nagu ma utlesin - tanu uutele nagudele sain mina ka vahelduse mottes midagi uut teada - koikidel on ju omad tegevusnuansid, kes laheb kuhu ja naitab mida ja keskendub millele.

Moosese magi oli sedakorda ka hoopis teistmoodi kogemus, absoluutselt ulimegavahva oli istuda kell pool kaks oosel kuskil kohalike korbekollide kortsiurkas, kuhu ma muidu poleks elu sees julgenud minna. Aga tanu sellele, et mul kolm tursket ihukaitsjat kaasas oli, kellega ulejaanud vanameeste keskel rahumeeli teed juua, piipu tommata, triktrakki mangida ja Amr Diabi kuulata, olin ma kohalik vaatamisvaarsus number uks.

Beduiinilaagris tabas meid hiidsipelgate runnak - keegi ajas vist magusa tee topsi umber ja akki hakkas neid meeletult igalt poolt selle lohna peale kohale tulema - tapselt nagu nendes filmides, kus Vana Egiptusega tegemist on ja kus akki hakkab parves mingeid satikaid megakiirelt ule maa valguma. Neid oli ikka ilgelt palju ja nad olid niiiiiiiiiiiiiiiiiiii suured... Vapustav... PAGAN, HUUUMARKI KA EI OSKA TEHA :(  Aga nojah, grupp oli onneks just hakanud minema paikseloojakut vaatama, nii et nemad seda ei nainud, ning meie kraaksatuse peale jooksis kohale terve hord beduiine, kes selle parve keppidega lopuks laiali peksis... Vinge. Adrenaliin missugune.

Laev loksutas ka hirmsat moodi sedakorda, nii vinge oli... Ainult et koik ulejaanud olid peale minu naost rohelised ja kasutasid istmete taha pandud kotte paris usinasti ara... Aga mulle meeldivad lained :P

Oooooo jaaaaaa, ja ma olin ilgelt rahul endaga, kui me soidu peal uhe teepealse peatuse tegime ja seal me laksime Muhamediga nii isekeskis vaidlema, et kumba teed mooda tuleb edasi minna... Seletasime ja seletasime ja vehkisime ikka kumbki kaega oma valjavalitud tee suunas, kui bussijuhipapid valja tulid, meid natukene aega kohvi segades jalgisid ja lopuks kova haalega Muhamedile kuulutasid, et "hejja sahh" - tudrukul on oigus. Hihiiiiiiiiiiiiiiiiiii, ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii uhke :D Selles mottes, et, noh, vaadake, ajab ikka nina pusti kull teadmine, et tema on selles riigis kogu elu elanud ja seda maad vahemalt paarsada korda soitnud, mida olin seda teed mooda tervelt kaks korda elus enne soitnud :D Hihiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii. Ara tegin... Ja Muhamedi nagu sellel hetkel oli muidugi vaatamist vaart... :P

Isegi Kairo lennujaam ullatas mind sellega, et neile oli sinna tekkinud vaike raamatulett, mida ma kunagi varem marganud polnud ja mis mulle toeliseks loksuks osutus. Ostsin endale portsu raamatuid jalle loomulikult - aga selliseid agedaid ikka, mida mujalt ei saa, sest need on Kairo Ameerika ulikoolis trukitud... :P  Ja kuigi me joudsime lennujaama kuidagi nii vara, siis laks seal see aeg ulikiiresti - ja tavaparast masendust ei olnudki justkui. Ja raakimata ei saa jatta sellestki, et mulle anti lennukis terve omaette istmerida, kuigi lennuk suhteliselt tais oli, nii et ma sain end rahumeeli taiesti siruli visata ja kolm ning pool tundi norsata :D Ma soovitan koikidele hakata pusilendajaks... :D Aga kui te tahate endale kaarti teha, siis kusige minult, ma aitan :D

Grupp oli ka vaga tore, hasti monus oli :P

Igati kordalainud reis jalle uhesonaga...

Praegu tahaks veel tagasi...

Apardused: jatk

Peale ronimisharjutusi, ulenisti aramarrastatud ja sinist kasivart ja hallitanud leiva tottu hommikusoogita jaamist laks saaga edasi nii: kohver laks vahetult enne mu kodust valjaastumist katki (nimelt see osa, millest kohvrit jarele veetakse), mistottu ma olin sunnitud selle napu otsa votma, mistottu mul liikumine nii kaua aega vottis, et ma jain bussist maha ja pidin taksoga lennujaama minema, lennujaamas olles check ini ara teinud, tahtsin kohvikus kohvi osta ja maksin 100-kroonisega, millest muuja mulle raha tagasi ei andnud, vaid pani selle kassaaparaati ja laks minema, nii et ma pidin seal seisma ja hoikuma, et tahaks raha ka tagasi saada... Edasi oeldi mulle pardale minnes, et minu hea koht koige esimeses reas (mille aarmiselt kena teenindaja mulle mu hobekaardi peale andis) tuleb loovutada, sest lennuki nina on liiga raske ja mind tuleb taharitta panna (ma ei teadnudki, et ma nii paks ja raske valja naen) ja Prahasse kohale joudnuna selgus, et siinses internetikohvikus on internet ara (aga ma joudsin enne kohustusliku kohvi ara tellida)... Oeh. No siis ma passisin siin oma kohviga lihtsalt niisama kaks tundi ja lugesin, kuni silmanurgast nagin, et mingi itimees arvutid ara parandas ja uuesti lahti tegi (joudsin ara oodata, ajee). Ja siis ei tulnud meil, mida mul koige enam oli vaja uuesti ule vaadata, siin arvutis lahti...

PS: minu tanane horoskoop:

It might be a good day to spend on your own. You will enjoy a more peaceful time.

Someone you haven't heard from in a long time is trying to reach you, but might not be having much luck for various electronic reasons. Try to make it easier on them, if possible, even without knowing who they are yet.

Paradoksaalne uhesonaga... Kastigi uksi kodus istuda :D Hea veel, et ei oeldud, kobi keldrisse ja tomba kott pahe...

Muuseas, reisinarvi ei tulnudki, ainult igasuguste napakate aparduste pahurus ja resignatsioon... Imelik. Mis vark on??? Miks ma uldse narvis pole???

Mul on veel tud ja veerand vaja passida, siis hakatakse ehk varavasse laskma ja peale seda on lootust tunni aja jooksul ohku ka tousta. Eks me nae, utles pime.

Aga ma nuud jatan teid siiapaika.

Ronimisharjutused

Tänane hommik oli absoluutselt rabav, ma loodan, et sellest mingit reisiennustust ei saa.

Kukub telefon ilgelt võõra häälega pinisema - ronin lae alt alla, vaatan, et ühe sõbrantsi sünnipäev, vajutan kinni, ronin tagasi.

Saan kolmveerand tundi magada, heliseb äratus, vaatan kella, aru ei saa, ronin voodist alla - siis selgub, et toanaabri oma. Ronin voodisse tagasi.

Saan pool tundi magada, heliseb äratus, sedakorda minu oma. Ronin alla. Panen kinni. Ronin üles.

Jõuan üles, saan korraks silma kinni. Telefon heliseb. Hakkan alla ronima, vahepeal on aga voodi alumisele äärele käkra sattunud mingi tekiniru, mis mul sujuvalt jalge alt ära libiseb - kukun alla. [Ma elan narivoodis, kui keegi ei mäleta]

Siis läks uni ka ära.

Urr. Käsi on nüüd üleni sinine ja poolteist tundi magamist raisus. Olgu see viimane kord, kui ma kellegi sünnipäevameeldetuletuse kella üheksaks panen, kui see on ainus päev, kus ma kaua magada tahan! Urr. Täitsa kohe nõme.

Ahjaa, leib läks ka hallitama...

Aga pidu oli tore ja ma nüüd lähen pakkima hoopis.

Leiutasin jalgratta

Ma tulin iseseisvalt selle peale, et kui varem magama minna, siis läheb uni varem ära ka. Geniaalne, kas pole? Lihtsuses peitub võlu... Ma olen kohe päris mitu päeva läinud magama kell kaksteist ja täitsa kell 8-9 on uni ära minemas ja ärkamine palju lihtsam. Kolmanda säherduse hommiku järel tegin kokkuvõtlikud järeldused ja - voilà.

Aga mulle näib, et ma olen tekitanud uneblogi... Kogu aeg üks unejutt: on uni, pole und, ärkasin üles, ei ärganud üles... Ma katsun muutuda, luban.

Aga jah, update muudest eluvaldkondadest siis: raamatut on veel vaid 20 lk tõlkida ja kui ma oleks jube usin, siis ma saaksin sellega täna ühele poole, aga ma arvan, et ma ei viitsi nii usin olla. Aga küll on tore, jõuan ta tagasitulles ära toimetada ja ongi asi ants.

Grupitöödest ühega olen enam-vähem kuskile jõudnud, teisega on endiselt krõška. Hirmus-hirmus.

Täna käisin mööda raamatukogusid ja tassisin kojutaritud raamatuid laiali. Ilus ilm oli ka ja mul tuli üle mitme aasta meelde kondenspiimaga meekooki osta :P Aga see võidusamba alus on päris jõle, näeb välja nagu peenem lauluväljaku tuletorn. Ja väljaku remont on ka ikka päris tüütu, no kaua sa käid seal ringi mööda kõiki neid valgusfoore ja sebrasid, enne kui soovitud nurka saad...

Eile õhtul tegime Kerliga piibuõhtu ekspromt. Mul on ikka Siili peatusega head mälestused, kogu aeg elab seal keegi, kellel külas käia ja kellega ekpromt midagi ette võtta :D Eile kurtsime üksteisele, et ei viitsi käsilolevat asja teha ja lõpptulemusena saime kokku ja ei teinudki...

Homme õhtul tuleb korraldada Pariisi pidu - näidata pilte ja seletada kõigile, mismoodi Prantsusmaal õppida oli. Iseenesest küll väga ei viitsi, aga see ühise õhtu mõte tundub küll täitsa tore olevat. Eks me vaata, kuidas kulgeb.

Ülehomme hommikul jälle Egiptusesse. Sedakorda ei tundugi väga hirmus see alternatiiv imelikul kombel - sabinat pole veel tekkinud. Kummaline-kummaline. No ju millalgi tuleb, ma eeldan - kui mitte, on päris imelik. Aga kuna eestis lubas teisipäeval lörtsi, siis mina saan sooja ilma kätte minema :D Päris äge.

Ja sellest tulenevalt - mind siis nüüd mõnda aega ei ole kuuldel.

Kus on, sinna tuleb juurde

Minu tänase päeva tipphetk oli kell 17.15, mil ma pidin korraga olema neljas kohas: loengus, kahe eraldi grupiga kuskil meeskonnatööd tegema ja neljandas kohas uue aasta reisidest rääkima :D [Lahendus: jooksin loengust minema; lubasin ühele töögrupile täna õhtul helistada; teisele töögrupile jooksin koridoris otsa ja ütlesin, et kui nad veel kaua asjaga tegelevad, siis ma jõuan kahe tunni pärast tagasi; reisiõhtule jõudsin 20-minutilise hilinemisega :D]. Ülejäänud päev möödus suht samas vaimus, aga igal ajahetkel oli mul lihtsalt vaja olla ühes-kahes kohas korraga, mitte neljas.

Muuhulgas tuleb aga tänasele päevale toetudes tõdeda, et koolid on Eestis muutunud nagu kindlusteks - ühe kooli ümber ma täna käisin nagu kass ümber palava pudru (hoolimata sellest, et olin sinna majja täiesti põhjendatult ühele üritusele kutsutud); lõpuks ronisin mingist aiamulgust sisse; siis katsusin läbi kõik uksed ja lahtist ust leidmata võtsin natist kinni ühel tüübil, kes koolist parajasti välja tuli - tema hakkas mind parajasti võimla ja meeste sauna kaudu sisse smuugeldama (ise posises õpetussõnade mantrat: uksest sisse, otse, otse, paremale, otse, otse, vasakule, trepist üles, paremale, otse otse, teine uks vasaskule jne jne jne), kui teisest uksest üks õpetaja välja tuli ja minu palve peale mu sisse lasi ja eskordiks hakkas. Ja eskorti polnud mul vaja mitte seetõttu, et ma oleksin kriminaalne välja näinud, vaid kooli koridoris oli lihtsalt vähemalt 3 vaheust ka veel ees, kõik lukus... Kui ma lõpuks sihtkohta (koolimaja neljandale korrusele) jõudsin, oli kogu trall kestnud 20 minutit... Ahjaa, noh, ja millegipärast oli mu telefon unustanud mu sinna kutsunud inimese numbri ära ja helistada ma ka ei saanud - nii oligi üks põnev orienteerumisretk.

Enam ei lasta poppi ka teha

No pagan, kes seda ennem on näinud, et kui üliõpilane jätab loengusse minemata, helistab õppejõud kakskümmend minutit peale loengu algust ja küsib meeldivalt, et kus sa oled... ning röögatab siis: kobi kohe tundi, ma kavatsen nüüd rääkimist alustada!

Enda õigustuseks (igaüks oskab jube hästi õigustusi välja mõelda, ma saan aru) tuleb öelda, et mul on selle aine punktid olemas ja rangelt võttes ma ei pea seal kohe mitte sugugi käima, aga siiani olen ma puhtast kohusetundest kohale ilmunud, sest see on muuhulgas ka tõesti huvitav loeng ja noh - meil ei ole just palju rahvast kursusel, nii et teistel ka parem, kui ühe-kahe inimese asemel kuus kõrva loengut kuulamas on. Aga kuna praegu löövad kõik tähtaja- ja ülesandelained mul pea kohal kokku ja nii palju tööd on vaja enne järgmist nädalat ära teha, ilm on jubehirmuskole, väsinud ka olen ja täna oli koolis niigi pikk päev, tulin ma koju ära tööd tegema ja otsustasin selle õhtuse MITTE KOHUSTUSLIKU loengu sinnapaika jätta. Urrrrr. Praeguseni. Urrrrr. Aga eks mul vist enam ei jäägi muud üle, kui vihmaga välja kobida ja minna kuulata, mida neil siis öelda on. Sedakorda suurima tõenäosusega personaalselt mulle mõeldud juttu, sest vaevalt, et keegi oleks võtnud vaevaks mulle helistama hakata, kui kasvõi mõni inimene seal kohal oleks olnud... No tõeliselt minge sinna kohta ka kõik!!! Ma olen magistri teisel kursusel ja minult nõutakse esimest korda puudumise põhjendamist, kurat, isegi keskkoolis oli meil puudumisõigus... No tõesti, sõnatuks võtab.

Tartu

Käisin eile (tahaks kangesti öelda, et nädalavahetusel, aga tegelikult on asi nädalavahetusest kaugel, kesknädal oli hoopis) Tartus :D Kobisin hommikul varakult rongi peale ja jõudsin juba kümnest Tartusse. Liis oli rongijaamas vastas ja ilm oli kui tellitult absoluutselt fantastiline. Et seda maksimaalselt ära kasutada, loivasime kohe päris hea mitu tundi Tartus ringi, muuhulgas igasugustes kõrgetes kohtades nagu Toomkiriku torn ja Plasku, ma tegin jälle üpris meeletus koguses pilte (millest Liisil eile õhtul suure surmaga umbes 40tk õnnestus siia üles riputada - vaadake neid sealt, ei mina viitsi neid topelt laadida), siis käisime talle fööni šoppamas ja muud säärast. Õhtustest seiklustest Wilde pubis ja interneti teemadel kirjutab ta väga emotsionaalselt sealsamas :D

Üldiselt aga - jube tore oli. Minu eelnevad tutvused Tartuga on olnud üsna negatiivsed (äärmisel juhul neutraalsed) ning eelnev arvamus sellest linnast oli olematu. Noh, peale eilset võib öelda, et see tõusis kohe oma kena poole võrra. Täitsa tore linn, eriti kui ilus ilm on :D Ja äkki ma olen nüüd suuteline isegi Tartu linnas natukene orienteeruma... Või vähemalt noh, kesklinnas siis...

Õhtul mõtlesime, et tuleme ikka bussi asemel rongiga tagasi ka (neiuke pidi Tallinnasse tulema minuga) - palju mugavam ja odavam, ainult et jõle vara tuli tõusta... ja mõeldud-tehtud. Olimegi kell 6 püsti, rongis norskasime kuni Tallinnani, siis sõime kõhutäie pelmeene mingis uues Narva maantee pelmeenirestos ja lappasime tund aega raamatupoes lasteraamatuid - küll on tore, mida nad kõik pole uuesti vanas kuues välja andnud!

Unetus

Täitsa lõpp, ma ei tea, mis aja järgi mul unetusehood peal käivad, aga nüüd on juba poolteist nädalat täiesti krõška. Eile läksin näiteks kell 12 öösel und ootama ja ootasin aktiivselt lambaid lugedes kella poole viieni, pärast seda millalgi jäingi tukkuma. OK, kella kahe paiku, kui ikka kuskilt und ei paistnud, katkestasin lambalugemise, tõusin üles, lugesin kaks peatükki raamatut ja istusin natukene arvutis... Eelmistel öödel on ka kogu aeg olnud suht sama lugu, aga siis ma ei hakanudki heaga enne kolme-nelja voodisse ronima. Hommik on muidugi seejärel surm, tänane hommik olin kohe eriti zombi, sest üle pika aja oli vaja enne üheksat tõusta. Ohhoiaiaa, homme peaksin üldse kell seitse tõusma siis... Igatahes, tulemus on selline, et praegu on jõle nõme peavalu ja mitte midagi teha ei viitsi, kuigi tegemist oleks.

Ja praegune tunniplaan ei aita ka kuidagi kaasa. Mulle niikuinii meeldib hommikul magada, aga nii kümnest tahaks ikka üles tõusta - mul naiivselt kell ka tiriseb igal hommikul kell 10, aga kus sa saad, kui kell viis alles uni tuleb. Noh, igatahes, kui mul ei ole reaalselt VAJA hommikul üles tõusta ja kell 10 kellegagi kokku saada või loengusse minna, ma lihtsalt ei suuda ennast kuidagi voodist välja tirida. Isegi mõtlemine, et ma hommikul töötan, ei aita, sest point on selles, et mulle nimelt ei meeldi tööd teha nii, et mul on selle järel mingi ajapiir - et à la, nüüd saan teha poolteist tundi ja siis peab kogu aeg kella vaatama, et kuskile pärast minekuga hiljaks ei jääks. Mulle meeldib tööd teha pärast kõiki muid asju ja siis nii kaua, kui torust tuleb. Ja ühesõnaga, ma võin endale rääkida või musta valgeks, et kui ma hommikul ei tõuse ja tööle ei hakka, laguneb maailm koost ära, aga novat unisest peast tean ma väga hästi, et ei lagune ja ega ma siis ei tõuse ka. Ja magangi kaua ja siis ma jälle poole ööni tõlgin ja siis selle peale uni ka veel ei tule ja üks pagana nõiaring :D

Aga nojah, tegelikult ma tahtsin midagi muud öelda, kui unetuse üle kurta - ja tegelikult ega ma väga kurdagi, pigem nendin; see on ennekõike tüütu, mitte miskit muut -, aga ma ju ammu enam ei mäleta, mis see olla võis... Ahjaa, seda, et rahu on nüüd jalgele säätud ja too eelmises postituses mainitud intsident on lahenduse leidnud.

Ja positiivsema poole pealt veel - täna hakkasid meil demograafialoengud, mis olid täitsa huvitavad (kuigi iseenesest mitte midagi uut rääkivad); ühe projekti vaheettekanne sai ära kannatatud, nii et järgmiste tähtaegadega saab natukene hingata; eile hakkasime Tuljakut laulma ja seega ka polkat tantsima kooriproovis; üks sõbrants sai täna hommikul pojaraasu; ma lähen homme Tartut avastama ja loodan saada märksa targemaks ja orienteeruvamaks, kui ma oma elu ehk umbes kümne eelneva Tartu külastamisega saanud olen; siis saab rongiga ka muide sõita (jehuu, ma tunnen tõeliselt rongidest puudust) jne jne jne.

Üks tähelepanek veel - kui inimene end suure surmaga hommikul voodist välja veab, siis EI TOHIKS lasta raadiojaamad AINULT kõhuvalumuusikat. See tuli mulle meelde seoses sellega, et üks lugu, mis hommikul mängis, tuleb nüüd uuesti - "eleeeeeeeeeeeektrisiiiiiiiiiiiiiiiiiiiniseeeeeeeeeees kleeeeeeeeidiiiiiiiiiis"... See on niigi uinutav, asja on neil siis hommikul masendust tekitada sellega...

Nii tige, et käed värisevad kohe

Oimaivõipangepõlemaennast, kuhu Eesti jõudnud on! Ma olen tõepoolest praegu nii vihane, et käed värisevad ja mõtted on täiesti sassis.

Tulin siis Pärnust bussi peale. GO Busi buss. Mingi mühkam bussijuht loomulikult, aga noh, seda ma niikuinii enam ammu ei pane tähele, et enamik neist tere, palun, aitäh, head-aega ei ütle - see on suht-koht normaalne staadium Eestis. See konkreetne isend (krt, nime ta mulle ei öelnudki) ei olnud erandiks - möhhitas inimesed bussi.

Hakkas siis sõit pihta. Kohe alguses tundus selline eriti nurgeline juhtimisstiil, aga siis hakkasid pihta mingid eriti hullud möödasõidud. Kõige koledam oli enne Kernut, kus ta mingi rohelise kastiga rekka tagant välja tuhises niimoodi, et jättis tähele panemata valge auto, mis oma sõidusuunast meile kohe-kohe vastu oli tulemas. Lahendus: auto sõitis teekamarale teelt välja, sõitjad olid ülinärvilised, sest bussijuht siis üritas oma sõiduritta tagasi pöörata ja pidi peaaegu sellele rekkale sisse sõitma... Ülejäänud tee istusid kõik sirge seljaga ja raputasid iga manöövri peale päid.

Jõudsime Pääskülla. Nõudepeatus, eksole. Noh, tahtsidki mingi viis-kuus inimest maha minna, kõige viimasena üks vanaproua. Vanaproua ütles bussijuhile, et temal on kott all pagasnikus ja et kas too luugi lahti teeks. Bussijuht röögatas jõle valjusti ja ebaviisakalt vastu, et tema teeb luugid lahti alles bussijaamas; istus demonstratiivselt rooli ja hakkas edasi sõitma. Bussist me ka mitmekesti hõikasime jahmunult selle peale, aga tüüp siis jäi igavese jõnksuga lõpuks ikka seisma (vanatädi katsus kuidagimoodi järgi joosta) ja kiskus selle vanatädi nööridega kokkupakitud kompsu (millest oli kohe näha, et tädi on maal käinud ja aiast nasvärki kaasa toonud) välja, ise lõugas nii kõvasti, et bussi sisse tahaistmeni, kus mina istusin, kõik sõim kuulda oli. Ja see ajas mu nii vihaseks, et tõesti käed hakkasid värisema ja silme eest läks mustaks. Imelik, minuga ei olnud ju asjal miskit otsest pistmist.

Igatahes. Bussijaam:

Läksin tagauksest välja ja seadsin end parajasti luuke avava bussijuhi ette, küsisin tema nime. Seda ta muidugi mulle ei öelnud, küsis, et mis viga on. Mina siis kuulutasin talle, et pole mitte ühtegi eeskirja ega käsku, et inimene, kes tahab nõudepeatuses maha minna, ei võiks oma kotti pagasnikusse panna ja et ta teeb teenindustööd, mis tähendab, et ta peab inimestega ikka viisakas olema, mitte esimesel hädisemal babuškal nägu täis sõimama. Tema röögatas mulle vastu: "Aga kui inimene võtab seal vale koti, siis mina pean oma palgast koti õigele omanikule selle välja maksma." Mina vastu, et see on sinu kohus sellegipoolest ja isegi kui sa keeldud talle kotti andmast, siis tuleb seda öelda varem ning igatahes mitte sõimates. Siis oli meil väike poleemika sõimamise definitsiooni üle ja tema põhjustatud liiklusohtlike olukordade üle. Asja hea külg oli see, et kuna ma läksin kohe tema juurde ja rääkisin tahtlikult kõlava selge häälega, siis ülejäänud inimesed, kes bussist välja tulid, jäid ka huviga kuulama, et mis nüüd edasi saab. Edasi sai aga see, et üsna kohe oli bussi juures üks kontroll, kes muidu ka pidavat tegema pistelisi kontrolle ja tema ka kohe kuulis ja nägi seda sõnavahetust. Tuli siis kuulama ja lisaks minu jutule siis päris mitu teist reisijat ka pistsid sõnad sekka ja toetasid mind - nii et see kontroll pani kõik ilusasti kirja ja lubas homme hommikul kaebuse esitada - ja kinnitas, et bussijuht peab ka nõudepeatuses luugid lahti tegema, kotid kliendile kätte andma ja loomulikult viisakalt. Aga ma olen ikkagi nii vihane, no kurat võtaks, selles mõttes, et norigu siis omasuguste kallal, mitte mingite vaeste haigete pensionäride kallal, kes talle niikuinii vastu ei saa. Ja see teelt väljasurutud auto ikka - kurat küll, tal on bussis 40 inimest. Jaa, ja siis ta kuulutas võidukalt, et tema oli Eurolinesis bussijuht, et tema oskab sõita küll. Mina siis naersin vastu, et ahjaa, see selgitab küll, miks sa sõita EI oska. Ahjaa, ja ta soovitas mul rohkem bussiga sõita, et ma õpiksin eristama liiklusohtlikke olukordi mitte liiklusohtlikest. See ajas mind veel kõvemini naerma, loomulikult ma ütlesin siis talle, et ma töötangi reisibussis, misjärel tal muidugi enam midagi head kommenteerida ei olnud. Aga täiesti haige vend ikka. Kahju ainult, et ma ta nime ja bussinumbrit kirja ei saanud (ma olin sõnavahetusega liiga ametis ja kuna sappa tekkis järjekord, siis pidi buss eest ära sõitma ja meie jäime selle kontrolli ja ülejäänud kolme-nelja inimesega sinna seletama).

Aga OK, arvake, mis tahate, igatahes homme hommikul, kui viha lahtunud on, kirjutan mina isiklikult ka veel ühe kaebekirja GO Busi, sest et selline alandamine ja ebaprofessionaalsus ajas mul lihtsalt kopsu absoluutselt täiesti üle maksa. Mul poogen, kas sellest midagi tuleb või saab ka või kas ma saan endale sellega kitupunni maine külge, aga kurat küll, vot kirjutan ja kõik.

Homme tuleb lõpetamiste päev

Homme tõotab tulla selline päev, kus päris mitu asja saab ära lõpetatud ja see on ilgelt kergendav tunne. Teatavasti nimelt on mul kombeks lugeda korraga vähemalt 3-4 raamatut, et ikka vaheldust oleks. Ühest küljest hea - vaheldust on tõesti; teisest küljest jõle paha - selle ajaga, kui ma muidu oleksin terve ühe raamatu läbi saanud, olen ma enda tava järgides seisus, kus mul on igast raamatust läbi ainult veerand ja ühegi lõpp ei paista veel. Noh, homme peaksin ma kõigi eelduste koahselt jõudma lõpule kolme raamatuga ja ühega täna õhtul. Hurraa :D:D:D See muidugi ei tähenda tegelikult suurt midagi, kolm tükki on mul sellegipoolest neile lisaks veel pooleli (aga mitte nii pakilised) ja terve kuhi on neidki, mis veel alustatud pole, ent mis on vaja kiiremas korras läbida. Aga ikkagi, saavutus - üks nendest 1100 leheküljelistest Arsène Lupini kogumikest saab täna õhtul läbi (30lk veel, selle jõuabki just dušijärjekorras läbi lugeda... kuigi alati, kui ma raamatuga alla lähen, on duširuum vaba ning alati, kui ma raamatu tuppa jätan, on seal järts). Homseks jääb 24lk "Géopolitique de l'Égypte'i", 220 lk "The color of cities" (seal on fotosid enam kui teksti, jõuab vabalt) ja 80 lk "Light, color and environment". Noh, ja homme on eelviimane maastikuarhitektuuri loeng selle kuulsa külalisameeriklasega ka, nii et see saab ka peaaegu ühele poole (jee, 2AP puhtalt nädalase huvitavates loengutes istumise eest - ja ei mingit esseed, seminari, eksamit ega midagi... Huvitav, miks nad nii lahked on?). Ja õhtul jõuab ehk peale kooriproovi ühele poole ka neljanda peatükiga mu praegu tõlgitavast raamatust (kokku 10 ptk) :P Niiiiiiiii tore... saab jälle uusi ja huvitavaid etappe alustada _D

Porgandit ja keppi...

...just nii kõlab prantsuskeelne vaste meie väljendile "piitsa ja präänikut". Noh, ok, ehk oleks ilusam öelda "porgandit ja malakat" või "porgandit ja vitsa"... Aga mulle näib, et prantsuse keele kõnelejad arvavad, et nende alamad on jänesed ja meie omad peavad meid lihtsalt jõmpsikateks - või vähemalt mingisugustekski inimesteks.

Värvivalgusõpetus

Mulle sattus kätte üks 1969. aasta raamat ja täitsa lõpp, mis infi seal kõik see pole. Ma olen pool päeva ainult jahmunult lugenud ja jõle palju hämmastavat teada saanud, kuigi tegelikkuses olen ainult kaks peatükki läbi saanud... Raamatu idee on see, et kui kuskile teha tehiskeskkond ja ainult tehisvalguses elaks, mida see siis kõik mõjutaks. Täiesti teaduslikult, tõsiselt on mõeldud asja. Aga oi, mis kõik välja tuleb... (Noh, mõned on ilmselt vanamoodsad veendumused ka, sellest ajast ammu edasistele järeldustele jõutud ja uued asjad tõestatud...)

• See, kui mitu tundi päevavalgust väljas on, mõjutab otseselt näiteks inimese hemoglobiini taset rääkimata igasugustest vitamiinidest ja muudest eks
• Imetajate (sh inimesed) seksuaalsus on valgusega seotud - need liigid, kes muidu on päevase eluviisiga, muutuvad eriti kiimaks pimedas; öise eluviisiga liigid aga valges. Polaaröö võib aga mõjuda nii drastiliselt, et selle raamatu järgi jääb Eskimo naistel pool aastat kuupuhastus ära ja meeste libiido läheb ka talveunne; kevade tulekuga tuleb ka valgus ja suguiha ja sellepärast on kõikidel Eskimodel sünnipäev sügisel, sest kevade tulekuga kukuvad kõik lapsi vorpima... Issand kui jabur. Kuigi selles mõttes, Eestis on minu meelest ka ülekaalus need, kes sünnivad talve hakul eelmise kevade laksust... Aga et see päris teaduslik jutt kohe on...
• Päevitamine tõstab pulssi, langetab vererõhku ja tekitab näljatunnet - ja mina mõtlesin veel, et ujumine teeb rannas näljaseks... (Ahjaa, päevitamine ja sinine värv mõlemad alandavad vererõhku, et siis ettevaatust :D)
• Punaste aknaklaaside taga elavad isendid (ükskõik mis imetaja) muutuvad vihasteks, kontrollimatuteks, tülinorijateks ja saavad palju vähem ja väiksema tõenäosusega järglasi; siniste aknaklaaside taga elavad isendid muutuvad eriti malbeteks, tublideks ja leebeteks ja igast sugutegemisest kohe lapsed sabas...
• Linnud söövad maasikaid ja kirsse esmajärgus sellepärast, et rohelist nad näiteks ei näe üldse, aga punast näevad kõige paremini. Sellepärast on Ameeriklastel kõik linnumajad (eriti nendele koolibridele) erkpunased, sest see on täielik linnumagnet.
• Mida rohkem päevavalgust, seda võimsamad sarved sõralistel kasvavad... Sellepärast kaljukitsedel ka nii uhked sarved, et mägede harjadel kogu aeg intensiivse päikese käes.
• Päikeseprille ei tohi kanda, sest inimkeha on kohandunud kogu päikesevalguse spektri jaoks, aga kui mingid värvilised klaasid vahele panna, siis mõni spektri osa ei pääse läbi ja teine pääseb, tekivad ohtlikud mutatsioonid ja üleüldse on kõik metsas.
• Päevitamisel on jõle tark nimi ka - helioteraapia :P
• Kui karusloomi vajaliku kunstvalgusega kohas kasvatada, siis saab isegi suvisel ajal neil täiesti talvise karva väljanägemise, mis siis, et tegelikult on väljas palav - järelikult neil käib see karvavahetus hoopis valguse, mitte temperatuuri järgi :D
• Varjust ereda päikese kätte astumine tekitab inimesel adrenaliinivoo...
• Kui tuulerõugete ajal inimest punase valguse käes lasta olla, siis ennetatakse armkoe teket.
• Inglased tahtsid lennuväljadel muru lillaks värvida, sest see olevat lindude meelest kõige jõledam värv ja lillade asjade juures linnud ei lenda, järelikult ennetatakse ohtu, et mõni propellerisse või kuhu iganes lendab. (Lilla muru, khmm...)
• Punases ruumis või punase lambi all hakkab inimene aega palju kiiremini tajuma ja alati pakutakse, et kell on rohkem, kui tegelikult on. Sinises või rohelises ruumis või sedakarva lambi all hakkab aeg aeglasemalt minema ja alati arvatakse, et kell on vähem.
• Kõva lärm, tugev hais või maitse muudavad inimsilma rohelise värvi suhtes tundlikumaks ja punase värvi suhtes tuimemaks.
• Rohelisega leevendatakse näiteks Parkinsoni tõve nähtusid - roheliste klaasidega prillid leevendavad sümptomeid kõvasti, sest kaitsevad punase ja kollase eest; punane kleit aga näiteks sellisele haigele selga panna, siis ta ei saa enam mitte millegagi hakkama.
• Sinises toas või sinise lambi all nutavad beebid väga palju vähem kui muud värvi ümbruses.

Vot nii palju siis igasugust veidrat juttu. Ja tundub, et järjest jaburamaks läheb edasi.

Muuhulgas

Igasuguseid mainimisväärseid asju on juhtunud küllaga, aga kuna ma ei viitsi praegu kirjutada, siis siin on kõik, mida te mult selle nädalavahetuse peale saate. Ahjaa, ma pole mingi kahepaiksete huviline, aga kuna need ja sõralised olid praktiliselt ainsad, keda loomaaias näha oli, siis on teemavalik pealesunnitud...

Veidi masendust ka vahepeale

Pähh. Mul oli just praegu järjekordne kogemus teemal, et suuga teeb suure linna ja kui lõpuks tegemiseks läheb, siis visatakse peale esimest ebaõnnestunut (oodatavalt ebaõnnestunut seejuures) katset asi nurka ja ongi tühi töö ja vaevanägemine. Nukker. Ajas tuju kohe täiesti ära. Kuigi ma ei peaks laskma ennast sellest häirida. Vist. Ühesõnaga tegelikult on nii, et inimesed lihtsalt räägivad, ise üldse teadmata, kuidas asi tegelikult on ja ilma reaalsusega kokkupuutumata ehitatakse üles mingid hullud teooriad. Ja siis lööb reaalsus täiesti ootamatult kõik segi ja siis on kaos ja kari peata kanasid. Masendav. Ja eriti masendav on see, et mõnikord ma muutun sinisilmselt naiivseks ja jään neid lennukaid ja raskestiteostatavaid (aga võimalikke, lihtsalt vaevanõudvaid, saate aru jah) teooriaid-mõtteid uskumagi, kuigi ma peaks juba targem olema - nagu ma poleks piisavalt paljude inimestega kokku puutunud juba.

Äh,aga ma nüüd unustan selle ära ja loen hoopis kaks peatükki ja kell seitse teeme väikse peo-eelse peo :D Tuju tuleb jälle üles saada :D Ja siis on õhtu! Huvitav, kaua meil sedakorda läheb? Eile tegime me igatahes veel kolmveerand kaks öösel Estonias peaproovi nii et mühises... Küll on tore, et mina muidu ka suht öise eluviisiga inime olen :D Seal oli üksjagu selliseid, kes pidid kell seitse hommikul tööle minema... Aga igatahes, üritus ise kui selline peaks lõppema pool üksteist, eks siis näis, mis edasi juhtub...

Reisile!

Kes tuleks minuga oktoobri lõpp-novembri algus Egiptusesse???? Ruttu vaja üks-kaks ära otsustada!

Ja siis Tai on ka välja pakkuda :D Mõlemad on megaägedad :D