Just sihuke asi hakkas telekast praegu. Venelaste oma, aastast 1979. Ja selle tunnuslooks on üks lugu, mida ma tean, aga mille nimi mulle meelde ei tule ja nüüd see piinab mind. Kummitab kindlasti mitu aega veel... Kuigi ma kahtlustan, et tegu on Haydniga, pole ma selles päris kindel - ei tundu nagu päris õige olevat.
Muidu jõudsin ma üle tüki aja jälle Pärnusse. Enne ei saanudki aru, aga tegelikult peaaegu kolm nädalat pole koju saanud tegelikult vist. Vahepeal reisil ja enne ja pärast nädalakene Tallinnas ja...
Jõulutunne oli vahepeal kohe kaks õhtut - täitsa nali. Kerliga Kehrwiederis istudes tuli tervet keldrit täitva hõõgveini lõhna peale kohe eriti selline tunne, et välja astudes peaks suur jõulupuu Raekoja platsil seisma. Ja miinuskraadid on ka sobivalt. Ja pime on kogu aeg.
Mulle helistas vahepeal ports igasuguseid haruldasi inimesi, kes mind oma kõnedega üsnagi üllatasid - haruldasi selles mõttes, et ma suhtlen nendega (viimasel ajal) üliharva. Homme siis lähen külla ka ühele neist. Veider. Ma olen viimasest korrast, kui ma temaga rääkisin, ikka täitsa suureks kasvanud. Huvitav, kuidas nüüd meie omavaheline suhtlemine on. Võrdsem kindlasti. Võõram kindlasti. Imelik. Ei oska kohe kuidagi mõeldagi, millest ma temaga nüüd rääkida võiksin, aga kunagi... Nojah, eks siis homme paistab, kuidas kujuneb.
Tahaks, et kell oleks pool neli pärastlõunal ja et ma istuksin EKA raamatukogu alumise korruse tagumiste riiulite vahel põrandal, kuhi raamatuid kõrval, ja loeksin, uuriksin ja kirjutaksin lõputööd. Et mitte midagi muud parajasti tegema ei peaks ja et selline hetk veniks lõputuks - ühesõnaga, et tekiks see süvenemisenauding, mida mitte miski muu ei segaks ega häiriks ja aeg kulgeks omasoodu ja märkamatult. Aga tegelikult ma tean küll, läheb ikka veel oma kõva mitu nädalat aega, enne kui ma saan üldse raamatukogus istumise ja lõputööga tegelemise peale mõtlema hakata... ja ilmselt pikemat aega raamatukogus istuda ja kirjutada õnnestub alles uuel aastal, kui terve poolaasta loengutevaba aega just nimelt selleks otstarbeks peaks olema. Vähemalt teoreetiliselt. Kindlasti ei lähe kõik nii nagu peaks.
Osakond hakkab kolima ja järgmisel nädalal on igasugused hindamised ja viimased loengud, siis peaks teoorias sess hakkama. Hirmus, kui kiiresti aeg läheb. Huvitav, mis mul kõik kahe silma vahele jäänud on? Eile ja täna unustasin ma päris palju igasuguseid asju ära - täiesti süüdimatult magasin selle asemel hoopis. Häbi-häbi mulle.
Holms ja Vatson poksivad praegu valgetes pidžaamades. Õigupoolest nad lihtsalt keksivad naeruväärselt pisikeste sammukestega vastamisi ühest toaotsast teise. Jabur.
Selline staadium hakkab hetkel tekkima, et jälle on pea täis igasuguseid loomingulisi mõtteid, mida kõike teha ja ette võtta võiks - mõtteid on palju ja aega on vähe. Huvitav, kust otsast pihta hakata - ja äkki üldse ei peakski pihta hakkama, peaks hoopis enne varasemad asjad ära lõpetama :D Aga ei, mul on kohutavalt hea meel, sest sellised ekstratöölised hood ja tahtmised käivad mul tavaliselt nii kord-kaks aastas (mul kõik hood käivad kord-kaks aastas peal - septembris-oktoobris oli näiteks lugemishoog, oi, kus ma siis Lupini lugesin) ja siis tekib kohe igavesti usin tunne :P Töövõime tõuseb kohe taevasse ja tulemused on tihtipeale palju paremad kui muidu. Äge. Mul oleks ainult hea meel, kui see hoog jälle peale tuleks :D Niimoodi kunagi kirjutasin ma oma proseminaritöö valmis ja see tuli igati hää. Mitu eksamit sai ka kunagi tehtud sellise hoo laineharjal - fantastiliste tulemustega, ise olin kohe väga rahul. Bakatöö jaoks lasin selle hoo aga kogemata mööda ja läkski töö aia taha ka. Saate nüüd isegi aru, miks mul oleks ilgelt hea meel, kui see hoog mind just praegu tabaks.
Mul oleks vaja uut ägedat helkurit. Ma muidu viimasel ajal kogu aeg käin musta värvi riietega ka ja... Kust ma leiaksin endale ekstraägeda elegantse helkuri, ah?
Saapad tahaks ka välja otsida ja jalga panna. Jõulud tulevad. Aga kindlasti unustan, enne kui minema jooksen.
Igasuguseid põnevaid tulevikunägemusi on mulle räägitud viimase paari nädala jooksul ka. Kohe põnev hakkab, mis minust siis saab ükskord. Õpetajast välisministrini varieerub see vahemik, mis ametipostidel inimesed mind näevad :D:D:D Hehee.
Hakkasin muuhulgas lugema "Midaqq Alley" nimelist raamatut - Naguib Mahfouz jälle autoriks ikka. Huvitav-huvitav, temaga seoses on mul tegelikult ka päris mitu mõtet, aga neist ma veel ei räägi.
Tahaks veel teatrisse minna. Peaks uurima, mida veel ägedat parajasti mängitakse kuskil... Estonias pidi kevade poole tulema lavale "Kolm musketäri" - ballett või ooper, enam ei mäleta... Päris äge, tahaks täitsa näha - mõlemas versioonis peaks see üsna naljakas olema. Aga võiks ikka varem ka teatrisse jõuda tegelikult, eks.
Tahaks minna külla hoopis ühtedele teistele inimestele, kellega ma ammmmmmuilma rääkinud pole. Huvitav, mis neist saanud on...
Iga kord mööda Tartu maanteed bussijaama poole tulles tuleb mulle meelde, et ma olen tahtnud pikemat aega minna kahte poodi - üks on mingi lauamängude pood ja teine on mingi taibula nimeline koht. Aga mul läheb see kogu aeg meelest ära, sest Tallinnasse jõudes lähen ma jala läbi Keskturu koju, mitte mööda Tartu maanteed. Ja alati tuleb mulle meelde trammiga bussijaama tagasi tulles nädala lõpus, et tahan minna nendesse poodidesse, aga siis pole loomulikult aega ja järgmiseks korraks, kui ma Tallinnasse jõuan, on see ammu jälle meelest ära läinud.
OK, ma nüüd lähen ja katsun oma voodisse trügida. Üks taks on seal juba poosi sisse võtnud, tema kõrvalenügimine saab päris keeruline olema. Aga eks ma katsun.
Kummitabki see lugu nüüd...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar