Unetus

Täitsa lõpp, ma ei tea, mis aja järgi mul unetusehood peal käivad, aga nüüd on juba poolteist nädalat täiesti krõška. Eile läksin näiteks kell 12 öösel und ootama ja ootasin aktiivselt lambaid lugedes kella poole viieni, pärast seda millalgi jäingi tukkuma. OK, kella kahe paiku, kui ikka kuskilt und ei paistnud, katkestasin lambalugemise, tõusin üles, lugesin kaks peatükki raamatut ja istusin natukene arvutis... Eelmistel öödel on ka kogu aeg olnud suht sama lugu, aga siis ma ei hakanudki heaga enne kolme-nelja voodisse ronima. Hommik on muidugi seejärel surm, tänane hommik olin kohe eriti zombi, sest üle pika aja oli vaja enne üheksat tõusta. Ohhoiaiaa, homme peaksin üldse kell seitse tõusma siis... Igatahes, tulemus on selline, et praegu on jõle nõme peavalu ja mitte midagi teha ei viitsi, kuigi tegemist oleks.

Ja praegune tunniplaan ei aita ka kuidagi kaasa. Mulle niikuinii meeldib hommikul magada, aga nii kümnest tahaks ikka üles tõusta - mul naiivselt kell ka tiriseb igal hommikul kell 10, aga kus sa saad, kui kell viis alles uni tuleb. Noh, igatahes, kui mul ei ole reaalselt VAJA hommikul üles tõusta ja kell 10 kellegagi kokku saada või loengusse minna, ma lihtsalt ei suuda ennast kuidagi voodist välja tirida. Isegi mõtlemine, et ma hommikul töötan, ei aita, sest point on selles, et mulle nimelt ei meeldi tööd teha nii, et mul on selle järel mingi ajapiir - et à la, nüüd saan teha poolteist tundi ja siis peab kogu aeg kella vaatama, et kuskile pärast minekuga hiljaks ei jääks. Mulle meeldib tööd teha pärast kõiki muid asju ja siis nii kaua, kui torust tuleb. Ja ühesõnaga, ma võin endale rääkida või musta valgeks, et kui ma hommikul ei tõuse ja tööle ei hakka, laguneb maailm koost ära, aga novat unisest peast tean ma väga hästi, et ei lagune ja ega ma siis ei tõuse ka. Ja magangi kaua ja siis ma jälle poole ööni tõlgin ja siis selle peale uni ka veel ei tule ja üks pagana nõiaring :D

Aga nojah, tegelikult ma tahtsin midagi muud öelda, kui unetuse üle kurta - ja tegelikult ega ma väga kurdagi, pigem nendin; see on ennekõike tüütu, mitte miskit muut -, aga ma ju ammu enam ei mäleta, mis see olla võis... Ahjaa, seda, et rahu on nüüd jalgele säätud ja too eelmises postituses mainitud intsident on lahenduse leidnud.

Ja positiivsema poole pealt veel - täna hakkasid meil demograafialoengud, mis olid täitsa huvitavad (kuigi iseenesest mitte midagi uut rääkivad); ühe projekti vaheettekanne sai ära kannatatud, nii et järgmiste tähtaegadega saab natukene hingata; eile hakkasime Tuljakut laulma ja seega ka polkat tantsima kooriproovis; üks sõbrants sai täna hommikul pojaraasu; ma lähen homme Tartut avastama ja loodan saada märksa targemaks ja orienteeruvamaks, kui ma oma elu ehk umbes kümne eelneva Tartu külastamisega saanud olen; siis saab rongiga ka muide sõita (jehuu, ma tunnen tõeliselt rongidest puudust) jne jne jne.

Üks tähelepanek veel - kui inimene end suure surmaga hommikul voodist välja veab, siis EI TOHIKS lasta raadiojaamad AINULT kõhuvalumuusikat. See tuli mulle meelde seoses sellega, et üks lugu, mis hommikul mängis, tuleb nüüd uuesti - "eleeeeeeeeeeeektrisiiiiiiiiiiiiiiiiiiiniseeeeeeeeeees kleeeeeeeeidiiiiiiiiiis"... See on niigi uinutav, asja on neil siis hommikul masendust tekitada sellega...