Valmis maailma vallutama!

Hmm, väljas on jälle suvi; saab õhukese jakiga ja hõlmad lahti mööda tänavat ringi möllata; kõik on rõõmsad, igast kohvikust tuleb isuäratavat kohvilõhna, inimesed hakkavad ometigi mustade riiete peale mingisuguseid üksikuid värvilisemaid sallikesi toppima, ma käisin just juuksuris ja mind tehti ilusaks, ma tunnen viimaks ometi jälle lõhnu ja saan hingata ja laulda ka omaette [ja nüüd, kus ma selle öeldud sain, saan ma raudselt homme jälle nohu, ma tean küll...], koolitööd ja tõlked-tegemised on enam vähem täpselt sealmaal, et ma ei pea nende pärast vähemalt antud hetkel sügavalt muretsema - no kas elu mitte ei ole ilus, ah??? Ja küll mulle meeldivad siinsed juuksurid - astud aga eelnevalt aega kinni panemata sisse ja siis võetakse sul ilma küsimata, mida sa teha tahad, rinnust kinni, pannakse tooli ja tehakse midagi, mis aga pähe tuleb :D Ise arutatakse kõrval värvise peaga istuva vanamammiga mingit nende ühise tuttava lapse probleemi ja siis 20 minuti pärast öeldakse, et tore, ma loodan, et meeldib, anna raha :D Enam-vähem just nii toimuski. Aga nojah, ei, mulle täitsa meeldib mu väljanägemine nüüd, nii et mulle sobib :D Hihii.

Ahjaa, ja ma unustasin öelda, et meie kodukõrvane vesipiibukohvik saab täna-homme valmis, nad tegid seal remonti ja täna juba paigutasid laudu, nii et äkki saan veel enne äraminekut ühe kodusegi piibu ära popsutada :D

Roheliste prügila

Me käisime siis täna kursusega Pariisi prügimäel. Selgus, et see päris Pariisi oma siiski ei ole, selle lasid 9 kommuuni ehitada ja ta vähemalt esialgu ainult neid üheksat teenindabki. Aga samas täheldati, et inimeste teadlikkus tarbimisest ja ümbertöötlemisest üha kasvab, nii et aasta-aastalt jääb neil prügi vähemaks ning kuna nad toodavad seal prügilas jäätmeid energiaks ümber, siis kardetakse, et mingil hetkel peavad nad hakkama mujalt ka prügi tooma, sest see energiajaam, mida prügiga köetakse, ei tohi korrakski seisma jääda - ja seda järgmised 25 aastat. Äge. Minu meelest jumalast šeff. Päriselt ka, kogu prügi sorditakse ära ja siis a) aetakse suurtesse ahjudesse, millega köetakse vett, mis keskküttena 30 000 inimese elamised ära kütab b) hakitakse läbi, pannakse käärima ja müüakse pärast põllumeestele kompostiks maha või annetatakse neile kommuunidele rohealade väetamiseks c) töödeldakse ümber (st igasugused plastikpudelid, klaasvärgid ja vanapaber). Tõsiselt tõhus ja efektiivne värk.

Prügi oli seal muidugi hirmsat moodi, terve see pisike linnake oli muidu ka prahti täis lennanud - seda tilbendas iga puu küljes ning igas lillepeenras oli lillede vahel mingeid jäätmelarakaid ja kõik haises päris koledasti. Prügilas endas näiteks vanapaberi hoiulaos nägime sihukesi suuri rotte, nagu Sass (ehk siis minu kass) oli, kui tema veel alles kiisupoja oli. Ja ega kuskile väga näppupidi vastu ei tahtnud loomulikult minna, ikka kole räpane oli. Aga kokkuvõttes oli vägagi äge ära näha. Meile anti sellised suured plastikkiivrid ka pähe, nagu muidu ehitusplatsidel. Täisvärk, ma ütlen.

Ilm oli ka suurepäraselt s.tt, et see prügila hästi hall ja kole välja paistaks :D Aga nii, kui me sealt lahkusime, tuli päike välja ja elu oli jälle ilus. Ma arvan, et see lihtsalt oligi nii seatud, et mingi prügila värk lihtsalt ei saa kena ja päikeseliselt särav olla.

Aga rohkem ma teile miskit ei räägigi, ma pole mitte midagi suuremat jõudnud ära teha, vaatasin ära paar kunagi soetatud filmi, kustutasin arvutist üleliigseid faile ja otsisin netist tikutulega lennupileteid taga. Homme tuleb kõvasti tegutseda, see ju mu viimne päriselt vaba ja tühi, just selleks ette nähtud päev enne järjekordset reisi. Tuleks kõik asjad, mis ilmtingimata enne tehtud peavad saama, ära lõpetada. Urr. Sellegipoolest lubasin Emilia ja Ramonaga õhtul teatrisse minna, ma ainult unustasin küsida, mida vaatama, hihii. Raamatupoodi, juuksurisse ja postkontorisse on vaja minna, 30 viimast lehekülge tõlkida ja 8 lk exposé kirjalikku osa valmis kribada, 25 lk artiklit lugeda ja sellest kokkuvõte teha, ühest filmist lühikommentaar kirjutada, CD plaate osta, esseed ja paar asja veel välja printida, kaks majandusülesannet ära lahendada, suveriided ära pesta, külmkapp tühjaks süüa, elamine ära koristada ja veel tuhat muud asja kindlasti. Tahaks keegi äkki appi tulla? :P

Muuseas, ma ikka ei saa üle ega ümber sellest, kui neetult populaarse ja üha kasvava ahela ma nende eestlase kohta käivate iseloomuomadustega tekitasin, millest mina isiklikult Triinu sõbranna käest kuulsin. Lugejate arv on kuidagi väga suureks kasvanud lihtsalt. Noh-jah. Nüüd leian ma juba ingliskeelsetestki blogidest enda linkijaid. Mis värk on???

Perry Mason ruulib

Noh, läbi sain :D Mason on tore :D Vähemalt humoorikas kutt :D

Palju aktsiooni

Oeh jah, küll see nädal läks linnutiivul. Kogu aeg toimus miskit ja nii palju sai tehtud - eksperimenteeritud - katsetatud - ringi longitud - šopatud - Pariisiga tutvutud - pilte tehtud, et nagu ei saanudki aru, millal üks päev lõppes ja teine algas. Aga nüüd jõudsin ma umbes kaks tundi tagasi lennujaamast koju, saatsin emme lennuki peale ja avastasin siis, et ma nagu ei oskagi nüüd midagi tarka ette võtta äkitselt.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, peaks vist alustama algusest.

Näiteks teisipäeva hommik siis. Ma ei tea, meie exposé... Hmm, pole aimugi, kuidas läks. Tähendab, me ületasime aega, aga kuna meie järel tegi üks tüüp üsna mõttetusisulist asja, siis temaga võrdluses jäime meie kõvasti peale. Brr. Noh, ma ei tea. Pole hullu, ma arvan. Aga pmst enne selle tegemaasumist sain sõnumi, et emme lennuk jäi hiljaks ja et ta jõuab hoopis mitu tundi hiljem. Nii et ma ei pidanudki loengust jalga laskma, vaid tegin oma ettekande ära ja jõudsin ilusti kümneminutilise varuga lennujaama kahvel.

Tõime alustuseks kodinad koju ja mina rõõmustasin kogu selle suure nännikuhila üle, mis mulle toodi :P Hihii, praegu lürbin ka ühte maasikasiidrit ja lõpetasin just singileiva ja kohukese. Nämm. Ülimalt tore veinile ja juustubaguette'ile vahelduseks :D Mesikäpa šokolaad on mul kah siinsamas kõrval ja lennujaamast tagasi sõites jõudsin pool uut Gardneri raamatut läbi lugeda. Seekordne eksemplar on päris põnev, ma arvan, et loengi ta kohe täna õhtul läbi :P

Aga njah, me läksime kohe samal õhtul linna peale ka loomulikult, jõime ühed kohvid ja lonkisime ringi, päris pika tiiru saime õhtusele Pariisile peale tehtud. Üleüldse sai selle nädalaga nii palju kõnnitud, et täitsa vägev kohe. Aga oligi seejuures kasuks, täpselt see nädal olid nii külmad ja tuulised ja vihmased ilmad, nii et sooja oli tarvis :D Täna saime päris paduka ka kaela korra, seda ei olegi minuga sügisest saadik Pariisis juhtunud. Veider. Ometigi oli päris suvi juba vahepeal. Noh, olgu, oleks parem, kui see suvi tagasi tuleks, ma saatsin nüüd kõik soojad (ja seega ruuminõudvad) asjad koju ära ja enne Egiptusesse minekut tuleb veel viis päeva mööda saata, nii et olgu suvi olla, soovitatavalt homsest hommikust palun! :D

Aga pöördudes tagasi möödunud nädala juurde, siis noh, muuhulgas käisime me Väike-Ameerikat avastamas, jõime Montparnasse'i kuulsate kohvikute kõrval šampust (minu esimene šampus Pariisis), sõime esimest korda elus austreid, käisime mõlemad esimest korda ära päris Eiffeli torni tipus (seejuures üsna kriminaalsel moel, aga saatus tahtis lihtsalt, et kõik tasakaalus oleks, nii et njaa, see oli kokkuvõttes päris naljakas :D), käisime esimest korda elus Pariisi Garnier' Opéras Stravinski ooperit vaatamas (sellest allpool pikemalt), ronisime Jumalaema kiriku torni ja Panteoni krüpti, külmetasime Montmartre'i esimest korda tühjadel treppidel, luusisime Champs-Elysées'l, pildistasime Pigalle'il kohvikus istudes ekstravagantseid inimesi, šoppasime üsna ohjeldamatult (teiste kingitusi ja endale mõeldud kingitusi :D), sõime eskaloppi ja jõime Anjou roosat veini ja palju-palju-palju-palju muud. Ma luban, et peale Egiptuse reisi panen ma teile siia mõned pildid ka üles...

Aga ooperiskäigust tahtsin ma niipalju öelda, et selles ooperimajas on äääääääretult vastikud istmed - nii kõrged, et isegi mu jalad ei ulatanud põrandale, mistõttu terav puuäär reide soonis, istuma pidi kole sirgelt ja kõhulihas pidi põnnis olema, et toolilt päris maha ei libiseks; seljatugi hõõrus täpselt kahe selgroolüli vahele, põlved hakkasid imelikust asendist valutama, kellegi teise põlved olid kohe abaluude all tunda, mantlid-kotid pidid põlve peal olema ja igatepidi kitsas oli kahvel. Nagu emme juba täheldas, jätsid need pingid mulle palju kustumatuma mulje kui see ooperitükk ise. Vot. Kultuuritu, nagu ma olen :D Palav oli ka ja mingid pilusilmad kõhutasid sellises poosis, et nende tagant oli päris keeruline midagi näha, aga kui ma neile sellekohane märkuse lõpuks tegin, siis sai teisel poolajal juba lavale ka pilgu peale heita :D Selgus, et noort naiskangelannat mängis tõepoolest NOOR ja ALLA 100 kilo kaaluv tütarlaps, ka kaks noort meespeategelast nägidki välja päris noored ja üldse mitte pahas vormis! Minu stereotüüpne arusaam ooperitest kohe muutus, tavaliselt on ju need primadonnad ikka kopsakad tükid, noh... :D Muuseas, see ooper oligi inglise keeles ja tänuväärsel kombel ei häirinud mitte miski mu vaadet subtiitrikirjadele, nii et ma sain isegi enam-vähem aru! Muuseas, kole kaasaegne oli see tükk justkui ka, või vähemalt lavakujundus küll. Ma tõdesin igatahes, et mulle ikka meeldivad sellised ooperid rohkem, mis on actually vanemad ja kust mõni aaria on juba tuntum-tuttavam, siis on kohe sellisem kodusem tunne. Ühesõnaga, järgmiseks lähen ma hoopis Rossini "Sevilla habemeajajat" vaatama. Aprillis. AGA... teater oli sellegipoolest kihvt.

Austrid... osutusid muuseas täiesti tavalisteks soolveemaitselisteks ollusteks, kes õnneks õudusjuttudele vaatamata suus ei liigutanud ja sidrunit peale pigistades ei piiksunud. Aga eksootiline oli sellegipoolest. Uhke värk ikka. Ma olen nüüd austreid söönud :P

Ja mis veel? Oeh, ma unustasin kindlasti paljud asjad praegu ära, aga tegelikult ma nüüd loen oma raamatu hoopis lõpuni, siis on süda rahul.

Issand, ma sõin täna austreid

Jaa, emme tuli eile, peale hilinenud lendu ja minu exposéd ja ma räägin sellest kõigest kunagi hiljem, sest kell on palju, ma olen švipsis ja uni on ja hommikul peab kooli minema ja ma pean pea ära pesema, aga ma sõin täna esimest korda elus austreid!

Oimaivõipangepõlemaennast

Lihtsalt nii naeruväärne, nii kaua aega kestavad juba mingid täielikud idiootsused. Kas keegi aru ei saa, et asi on juba ammu farsiks kiskunud ja kõige parem lahendus üleüldse oleks lihtsalt kõik see asi sinnapaika jätta, sest isegi võit on nüüd juba mõttetu???

Jutt käib siis sellest vabadussambast, igasugustest allkirjade korjamisest ja üleüldse kogu poliitikast ja ajakirjandusest ja ma ei teagi kohe, millest kõik veel. Nagu inimesed, kas kellelgi midagi targemat pole teha? Eile vaatasin postimees.ee uudiseid ja seal oli kõigepealt üleval link, kus sai anda allkirja riigikogulaste palga tõusmise vastu; siis oli link, kus sai anda allkirja tuumajaama vastu; allpool oli link, kus sai anda allkirja võidusamba vastu; veel päris all oli link, kus sai anda allkirja võidusamba poolt... See ei ole enam normaalne, see on juba farss. Keegi alustas mingit kampaaniat ja nüüd ei saa enam midagi teha ilma allkirjadeta või?

Ja üleüldse, nagu pange põlema see vabadussammas. Ma saan aru küll, et see avaldus praegu kvalifitseerub mõne meelest kommu, riigivastase, žirinovskilase ja lihtsalt lolli avaldusena, aga nagu esiteks... on see ka mõni tõeline probleem üleüldse või! Mõelge midagi asjalikku välja, millega tegeleda! Seda esiteks! Teiseks, andke andeks, aga millal veel on mingite ropu suuga rullnokside arusaamist mööda linna planeeritud? Sest need, kes igasugust sellist jobu pada ajavad netilehtede kommentaarides, ei ole mingid oma arvamust viisakalt avaldavad vanahärrad, vaid just mingid noortolad, kes tahavad kõiki ilgelt materdada. Nad ei saa ju ise ka aru, mida nad suust välja ajavad, lihtsalt praegu on äge mingi suvalise "a"-tähe oma nimeks märkinuna kultuuriinimesi maha teha ja neid sõimata, eksole. Ja nende möla järgi peaks midagi tegema ja kujundama hakkama või? Oeh, pangeendveelkordpõlema.

Jeesus, Maarja ja Joosep, nagu sellest pagana neetud aprillikuisest monumendivärgist veel vähe oli. Kui see uus monument juba enne ehitamist sellist kära ja mõttetut lollust tekitab, tuleks see lihtsalt sinnapaika jätta ja mõne aja pärast millegi muuga üritada. Olge nüüd inimesed!

63 miljonit krooni kahvel. Ohsaküna, ja sellepärast maksan ma nii palju tulumaksu või?

Urr, praegu olen ma üleüldse päris tige. Lõpetage ära see jama juba. Ja pealekauba pean ma lihtsalt veel tõdema, et mul on ka nii kõriauguni sellest, et iga kord, kui ma mingi eesti ajalehe eest lahti teen, on sealt ainult mingit purumõttetust ja lollust lugeda.

Ja, või no andke andeks - keda kotib, et Nexuse Merkal ja mingil ilmatüdrukul on uus soeng? Milleks sellest üleüldse uudist teha? Täiesti masendusse ajab.

Tähendab, ma ignoreerisin seda kõike nii kaua, kui vähegi õnnestus, sest niikuinii ei ole mõtet mingisuguste hullunud fanaatiliste tegelinskitega vaidlema hakata, aga no mehed, see lihtsalt on nii jabur!

Santa simplicitas, kuidas saab maailmas nii palju arulagedust olla?

Mamma mia. Ja ega siin ka asjad palju paremad ei ole, aga kergelt väiksemal skaalal.

Urr. Ja ma nüüd lähen ja üritan magama jääda, aga see kõik on lihtsalt nii idiootne, et tehke juba midagi!

Vuhh, tehtud...

Muidugi kõik sellised asjad, mille kohta võiks päriselt öelda, et lõplikult tehtud, ei ole seda veel mitte, aga algus on tehtud, kõigega. Homme hommikust alates hakkavad asjad päriselt tehtud saama: esiteks loomulikult mu arvestuslik ettekanne Ameerika vaestest, teine ettekanne on kah suures jaos valmis kirjutatud, ainult kahele meilile ootan vastuseid. Tõlge - noh, sellega tegelen täna kella kaheksast kaheteistkümneni ja siis ongi hästi. Juhhuuuuuuuu.

Nüüd muust. Käisin täna bussiga sõitmas. Täpsemalt öeldes käisin lihtsalt linnas, aga tulin metroo asemel tagasi bussiga, sest üks buss käib otse meie maja kõrvalt ja säärasesse kohta, kuhu minekuks peab muidu mitu korda metrood vahetama. Päris ilus on bussiga sõita, selles mõttes, et päike paistab ja näeb ikka välja ka. Häda on ainult väljapääsemisega, nagu tänane päev tõestas. Siin tuleb ju õigel ajal vajutada nuppu, et buss peatuks, aga kui ma ei tea, kus ma olen ja milline peatus järgmine peatus on, siis on raske õigel ajal nuppu vajutada. Noh, ta peatud konkreetsetes, olulisemates peatustes niikuinii, et rahvas peale saaks, aga isegi siis ei tee ta kõiki uksi lahti, vaid ainult esimese. Ja mina siis olingi rõõmus, et ta peatas, aga ta ei teinud ust lahti :( Ei jäänudki muud üle, kui mina ja neli minu ümber seisvat isikut röögatasime üksmeelselt bussi tagaotsast, et la porte, s'il vous plait... Alguses bussijuht ei kuulnud ka veel, mina kehitasin õlgu ja nentisin selle peale, et olgu, olen järgmine kord targem ja lähen järgmises peatuses maha ja jalutan tagasi. Aga abivalmid härrasmehed mu ümber polnud sellega sugugi päri ja muudkui ikka hõikusid bussijuhti. Lõpuks sain ma tänu sellele maha ka. Aga nii ei ole üldse lõbus :D

Siis avastasin ma, et üsna meie lähedal on üks elukutseline tarotikaartide lugeja. Selles mõttes, et tal on kohe oma selline tsirkuselaadne haagis hullude värvikirevate reklaamidega ja ma kujutan elavalt ette, et seest näeb see välja nagu tõeline filmidest nähtud koht - teate küll, palju punast sametit, kristallkuule, kaarte ja mida iganes veel... Nii põnev.

Ahjaa, aga ma tahtsin teile tegelikult rääkida Ameerika vaestest, kuna ma olen nüüd selle teemaga kõvasti kokku puutunud. Jutt käib keskmistest Ameerika vaestest.

Neist: 46% on majaomanikud; 76%-l on kodus õhukonditsioneer; 75%-l on oma isiklikuks tarbeks vähemalt kaks tuba; 97% omavad värviteleviisorit, 50% omavad kahte värviteleviisorit. 75% Ameerika vaeestest omavad autot ja 30% isegi kahte autot, 73%-l on kodus olemas lisaks pliidile-ahjule ka mikrouun. Seejuures elab keskmine Ameerika vaene paremates elutingimustes (kinnisvara mõttes) kui rohkem kui pooled Pariisi, Londoni, Viini või Ateena elanikest.

Voilà, kas pole ilus statistika?

Mis värk on...

...nende saabaste jalastvõtmisega???

Tähendab, enne ei olnud mul aega sellekohast teemat arendada, aga põhimõtteliselt ajavad ming sügavalt närvi inimesed, kes kellegi koju saabudes jalanõusid jalast ei võta. Kunagi, kui ma läksin selle ühe ameerika tšiki juurde üheks loenguks mingi kambaga filmi vaatama, siis tema elas ühe prantsuse daami juures ja marssis ka saabastega talle sinna tuppa, kuigi me ülejäänud võtsime (kuna mina alustasin) jalanõud esikus ikka korralikult ära. Tema seevastu kobis oma saabastega elutuppa beeži karvase vaiba peale. Mingi poole filmi ajal vaatas ta, et me ülejäänud istume hästi mugavalt keset põrandat ja kolis ka diivani pealt lõpuks maha, võttis saapad jalast ja sättis jalad risti. Seejuures kiskus ta need saapad jalast ära ning viskas nurka... ja saate aru, tal ei olnud nagu konkreetselt mitte midagi nende saabaste all! Et paljad hauduvad varbad. Ilge juustukas hakkas ka kohe levima. Öäkk...

Ja siis täna hommikul, olime veel viimaseid pingutusi koristamas (õigupoolest Triin pesi parajasti veel põrandaid), kui Emilia tuli... ning tema ei võtnud ka jalanõusid ära, vaid marssis lihtsalt oma tennistega tuppa. Urrr.... Tähendab, ja kuna me tegime oma exposéd kokku mingi poole neljani või nii, siis seniajani käis ta siin oma tennistega ringi. Päris nukker ikka. Ei meeldi mulle säärane asi. Ta ju oleks võinud sellest omad järeldused teha, et inimesed ilmselgelt koristasid pühapäeva hommikul ja üleüldse, meie käisime küll sokis ringi. Noh, ehk oli tal näiteks auk varbas või midagi... Aga ikkagi, see ei vabanda!

Koolitükiga saime vähemalt ühele poole ja ülejäänud õhtu oli juba lill: kebab ja Montmartre. Homme tuleb veel tõsiselt teise koolitööga tegeleda... ... ...

Olgu siis, aga ilusat pühapäeva õhtut!

Mõned Emilia pildid reedest:

Kui tore

Tänane - pühapäeva (!) - hommik oli üks ülimalt tegus hommik. Me saime juba kell 9 hargid alla (sest mu telefon meenutas mulle järjekindla pininaga Lempsi sünnipäeva), ma pesin pead ja siis me isegi koristasime. Nüüd peaks tulema iga hetk Emilia, see oli üheks motiiviks. Suuremaks oli see, et Triin läheb ära ja emme tuleb :D Ma olin puhtalt valmis ise ja üksi koristama, sest ma olin kindel, et Triin saadab mu seenele, et tal on enne ärasõitu parematki teha. Aga ta ise oli varmalt nõus, et koristame jah! Nii tore! Mulle kohe meeldib :D Nüüd on jälle ilus ja korras...

Olgu, aga ma vaatan nüüd siva üle enda tehtud exposé osa, et siis, kui tütarlaps tuleb, ma saaksin talle rõõmsalt ette näidata, et voilà, minu osa on tehtud...

Koristama peaks

Homme tullakse mulle külla, et see exposé valmis teha ja ülehomme tuleb emme. Peaks hädapärast vist koristama, aga see on üks igavene nuhtlus ja häda :D Noh-jah. Ühesõnaga: ei viitsi.

Exposésid peaks tegema. Kah ei viitsi. Olgu, need on tegelikult ainult kättevõtmise asi ja mul pole neid kuskile enam lükata niikuinii. Küll ma õhtuks tehtud saan. [Ongi õhtu tegelt].

Kulme peaks kitkuma ja juuksurisse minema. See on ka ettevõtmise asi, aga kuidagi ei jõua selleni, et emb-kumb ette võtta. Tegelikult on meil juuksur ka nurga peal. Kõik asjad on nurga peal. Võib-olla esmaspäeval...

Täna oli jälle megailus ilm. Siin on suurepärane süsteem - nädalavahetused on soojad ja päikeselised, nädala sees on hallim ja tuulisem. Minu meelest vapustavalt hästi seatud kord.

Mu arvuti on natuke napakas vahepeal: viskab aeg-ajalt pildi eest ja kuumeneb üle. Olgu, seda iga on teisel kah juba päris palju. Ole pai, armas kallis, saa terveks...

Huvitav, ikka veel leidub mul sõpru-tuttavaid, kes ei teagi, et ma juba mõnda aega Pariisis elan ja kellele ma järsku tekitan šoki, et oi, näe, ma ei saagi teiega Tallinnas kokku saada, aga Pariisis võib küll...

No teate küll :@

Urr, ma ei tea, miks, aga millegipärast otsustas mu kallis arvuti, et tal on vaja exploreri aknad eest kõik erroriga kinni visata ja sinna jäi ka minu valmiskirjutatud pikk jutt ilusast päikeselisest laupäevast ja ka kõigist eilsetest tegemistest-toimetamistest.

No vottttt, võtke siis lihtsalt takkajärge teadmiseks, et ma kirjutasin teile Valéry Giscard d'Estaingist, arhitektuurimuuseumi ühest ägedast valgusnäitusest, Maison Rouge'is avatud näitusest ja veel nipet-näpet, aga ega ma seda enam viitsi korrata.

Ehk siis kena nädalavahetust kõigile.

Ovatsioonid, palun...

Ma saatsin tõepoolest lõppeks ära selle õnnetu (tegelikult äärmiselt kasuliku, toreda ja vajaliku) tõlke, millega ma viimastel nädalatel mässasin. Hurraaaaaaa. Palun lilli!!! Olgu-olgu, üks teine on veel vaja teha, aga sellega pole mingit muret ja tähtaeg on ka teoreetiliselt veel mägede taga. I'm free...

Ja nüüd koolitükkide juurde...

Exposé kuubis

Oeh. Ega pole midagi parata, tuleb koolitööga vahepeal tegelema hakata. Järgmine teisipäev on vaja teha majandusgeograafia exposé... Ööööö, see ei ole üldsegi nii väga eriti tore. Ameerika vaestest ja vaesuse vastu võitlemise meetoditest ja põrr, jumal teab, millest kõigest veel. Täna hakkasime vaikselt vaatama seda asja, aga noh, päris palju tuleb sellega enne teisipäeva tegeleda veel :D Üks teine exposé on ka veel vaja ette võtta, mis on küll ka grupitöö, aga kuna on vaja teha ingliskeelseid intervjuusid, siis ütlesid mu grupilised, et nemad inglise keelt ei oska... Noh, ma loodan vähemalt, et kui ma need intervjuud ära teen, siis nad kirjutavad vajamineva 20lk sellel teemal ise kokku :D Mida iganes. Igatahes, täna õhtul pean ma tublilt, viksilt ja viisakalt vahelduse mõttes sellega tegelema.

Muidu... Eilsest teatrist... Päris lõbus oli! Ehk siis, tegevus toimus bordellis ja mõned tegelased olid ikka täiesti ajuvabad :D Aga ikkagi oli tore. Üks laul, mida nad seal laulsid, kummitab mind siiani, aga see on nii roppude sõnadega, et ma ei julge seda eriti ümiseda kuskil :D Aga viis ja see, kuidas see lavastatud oli, oli ilgelt äge :D

Avastasin säärase huvitava asja, et Prantsusmaa teatrites on väga kummalised lood istekohtadega. Need ei hakkagi ühest rea otsast pihta ega lähe järjest, vaid iste number üks on rea kõige keskmine pink ja sellest ühele poole lähevad paaris-, teisele paaritud arvud. Ehk siis näeb üks rida keskmiselt välja nii: 15-13-11-9-7-5-3-1-2-4-6-8-10-12-14. Kus siin see loogika on? Meie suutsime välja mõelda ainult selle, et nii saab istekoha järgi aru, kui kaugel see keskmisest kohast on... Kummaline. Aga alguses mõtlesime, et kas kassapidaja oli tõesti nii napakas ja andis meile piletid, mis ei asu kõrvu... (Ma tean, et see ei olnud selle teatri kiiks, vaid opérasse ostetud piletitega on täpselt sama lugu).

Igatahes, see teater oli märksa suurem ja uhkem ning rahvast oli kogu saal täis, rääkimata sellest tänavast ja kvartalist. See on nimelt rajoon, kuhu on koondunud kõik vasakkalda teatrid ja need on pealegi kõik veel ühe tänava peal ka. Nii et seal olid õhtul suured massid koos ja päris peen tunne oli jalutada lõhnaõlipilvedes ja karusnahksete mantlite vahel (seejuures on siin konstantselt umbes 15 kraadi sooja)... Ja millegipärast olid seal ainult sushi restoranid või creperie'd, seejuures ühe creperie taga oma 15-inimeseline saba. Ei tea, miks see nii popiks osutus. Seal oli suisa oma seitse fotograafi kallite kaameratega, kes seda jäädvustasid. Mine tea, äkki oli avamine või midagi sellist...

Jah. Vot, aga aitab küll praegu, ma pean tõesti jälle usinaks hakkama...

Jälle üks igati kordaläinud päev...

Aeg lendab! Iga konkreetne päev ka lendab. Aga samas saab hirmus palju asju ka tehtud, kasvõi iga ainsamagi päevaga. Eile sain ma näiteks tõepoolest kõigi oma tõlgetega niikaugele, et süda on kohe kerge-kerge... Natukene nokitsemiset on jäänud, aga see pole midagi hullu, homme saan tehtud :P Ole sa veel kord tuhandest tänatud, Kristi :D

Ja täna on mul ka selja taga selline päev, et ma lahkusin kodust 16 tundi tagasi ja jõudsin praegu, pool üks öösel lõppeks tagasi. Seejuures olen ise veel ilgelt rahul ka :P Kohe pikemalt sellest, miks nimelt, aga mul on hädasti enne ühte tuunikalasaia tarvis ja riided vahetaks ka ära - otse pidust tuldud. Seega... oodake üks hetk.

Niisiis: minu päeva tipphetked:

• hommikul ei olnudki raske üles ärgata!
• uus õppejõud ilmus majandusgeograafia loengusse meie toreda raseda professori asemel. Selline kena ja häbelik doktorantuuri tegev noormees...
• ülikooli kõrval olev söökla oli täiesti tühi, sest esimest korda minu siinoleku aja peale lasi keegi meid tunnist 10 minutit varem ära ja me jõudsime tänu sellele enne tipphetke kohale!
• linnakeskkonna õppejõud lubas meid 11. märtsil kuskile imekohas asuvasse Pariisi prügilasse ja jäätmekäitlustšehhi viia. Ma tean, kõlab jõle kahtlaselt, aga ta maksab meie sinnasõidugi omast taskust kinni ja seal meile plaanitud ettevõtmised tunduvad väga huvitavad... Pealegi, millal avaneks mul (ja kellelgi teistki?) veel võimalus Pariisi prügimäele minna??? :D
• lähme homme teatrisse vaatama Picasso maali "Avignoni neitsid" põhjal tehtud etendust "Demoiselles d'Avignon". Etenduse katket saab näha siit.
• avastasin, et Montparnasse'i maa-alune metroojaam on umbes sama suur kui Chatelet' oma, nii et täna sai traditsiooni jätkates justnimelt seal vähemalt paari kilomeetri jagu tunneleid läbi marsitud.
• istusin kohvikus ja jõin kontserti oodates Emiliaga kohvi ning nägin üle tema õla täiesti juhuslikult päriselt esimest korda, kuidas mingi kutt tuli kohvikusse, tellis endale absinti ja siis toodi talle suure klaasi sees päris briljantrohelist absinti, suhkrulusikas ja pudel vett... Ta tegi kõik riitused läbi, terve kohvik oli seda spetsiifilist lõhna täis ning siis asus ta seda päris põhjalikult ja mõnuga ka jooma. Tähendab, mitte, et absindijoomine muidu mingi ime oleks, olen isegi seda teinud, aga arvestades seda, et ma olen oma elus sellest hunniku koolitükke kirjutanud ja raamatuid lugenud, olin ma täiesti sillas faktist, et mul õnnestus seda rituaali päris lihtsalt ja stereotüüpselt ja normaalselt, ilma lavastuseta või mingi wannabe romantilise järgiaimamiseta omaenda kahe ihusilmaga pealt näha... Äge. Originaal ikka!
• sain (loodetavasti) suurepäraseid pilte öisest Invaliidide kirikust
• sain võrratu kontserdielamuse sealtsinasest Invaliidide kirikust, kus Napoleoni haua selja taga esines EV 90. aastapäeva puhul kontserdiga ETV tütarlastekoor Aarne Saluveeri juhatusel. Ilgelt äge oli ja megapalju rahvast oli koos, seejuures eestlasi peaaegu mitte üldse. Terve kirik oli paksult täis ning Emilia kuulis igalt poolt rumeenia keelt; eesti keelt meie Triinuga ei kuulnud seevastu kuskilt mujalt kui Eesti saadiku ja Aarne Saluveeri ja loomulikult ka lauljate suust. Jah, tema ekstsellents oli kohal ja teda nimetatigi nii aupaklikult tema ekstsellentsiks, tähtsaid ninasid oli teisigi ja üleüldse nägid kõik nii kohutavalt peened ja intelligentsed välja. Muidugi, enamik olid ka üle viiekümnesed seltskonnategelased ning meile näis, et terve seltskonna keskmine IQ on seejuures raudselt ka hiigelkõrge. Lisaks nendele vanemapoolsetele prantslastele-rumeenlastele olimegi kohal meie ning üks ratastoolis päris viimse kui keharakuni halvatud mees, kelle kaks Punase Risti vormis töötajat suisa liikuva vooditooliga kohale tõid. Elagu prantsuse sotsiaalsüsteem. Noh, ta toodi kõigest üheks lauluks, aga siiski... Igatahes, mitmed kohalolnud elegantsed ja kallilt lõhnastatud inimesed olid mõnevõrra üllatuslikult piisavalt intelligentsed, et meie üksikute eesti keeles lausutud sõnade peale üksteisele salapärase sosinaga kommenteerida, et kuulake, nad räägivad eesti keelt... Jah. Mis puutub kontserti, siis see oli väga hää. Lõppeks surusime me herr dirigendil tänutäheks kätt ka ja soovitasime talle ainult ühte asja: et nad oma järgmistel kontserditel hümni ka laulaks. Neil on nimelt mingi turnee veel ees aastapäeva puhul ja sellise sündmuse puhul võiks ju hümni laulda, mis siis, et ilmselt väga palju kaasalauljaid ei oleks. Mõned seaded olid päris vinged, mõned minu maalähedase mõtte meelest isegi kergelt ülepingutatud - selles mõttes, et ilmselgelt mindi sellel kontserdil välja pigem tehnika peale kui sellise atraktiivsuse või kaasahaaravuse peale. Muidugi ma saan aru, et Napoleoni selja taga Pariisi südalinna kirikus Kaera Jaani tantsida ega eite musu andmiseks koju kutsuda hästi saa jah, aga üdiselt jättis eriti kontserdi algus mulle eriliselt sellise pühaliku, veniva ja kohe liigagi kultuurse ürituse mulje. Aga ma pean tunnistama, et mida edasi, seda paremaks läks, lõpuks tuli Pärdi asemel Tormist päris palju ja see helilooja meeldib mulle isiklikult näiteks märkimisväärselt rohkem. Umbes kolm-neli lisalugu plaksutasime neilt ka välja ning ma pean veel lisama, et mõned rahvalaulud à la "Lauliku lapsepõlv" jt olid neil ülimalt uhkelt teostatud, selles mõttes, et kogu koor jagunes terve kiriku külglöövidesse, iga kaare alla kaks tüdrukut, ning sealt nad siis laulsid, heliefekt oli megavinge. Kontserdi teises pooles tegid nad päris mitu laulu liikumisega ka, nii et tõepoolest, lõpuks olid kõik ikka päris sillas. Üks halli peaga vanaonu, kes oli ka ainus eestlane peale saadiku ja tema abiliste, keda meie isiklikult seal täheldasime, ei tahtnud pärast suurest heldimusest dirigendi kättki lahti lasta ...
• pärast võrratut kontserdielamust jalutasime kolmekesti üle Sassi silla ning laulsime mööda Champs-Elyséed jalutades esialgu patriootlikest tuultest kantuna mõningaid eesti laule, seejärel lülitusime rõõmsalt ümber pisut asjakohasemale teemale ning kraaksusime Joe Dassini järgi tehes "ooooo, šššaaaanss eliseee...". Isegi mingi pasuna tuutu-luutu sai vahele leelutatud õigetes kohtades. Lõbus oli!
• suundusime Triinuga piibukohvikusse ja ma tõmbasin jaanuari algusest arvates üle kuu aja oma esimese piibu. Küll oli tore. Piparmünditee ja vaikne linnasüda ja õunapiip. Tiisikus on vist, ptüi-ptüi-ptüi lõppeks üle läinud, sellest ka piibumõte üleüldse...
• jõudsime pool üks koju, siis avastasin ma postkastist oma lõppppppuks kohale jõudnud raamatu, mille ma olin Amazonist juba üle kuu aja tagasi tellinud... Just oleksin neile homme kurja kirja kirjutanud, et kus on... Ainult sellest ei saa ma mitte kuidagi aru, kuidas nad selle paki postkasti said? Pilust see kindlasti sisse ei mahtunud...
• sain nüüd oma hilise õhtusöögi (või varase hommikusöögi) nina ette ja istusin sellega õndsalt arvuti taha kirjutama
• ja märkasin praegu veel, et kell on 1:11, nii et soovida saab midagi ;)
• ja homme hommikul saab magada... :P

POSTSCRIPTUM:
Kaks pilti nädalavahetusest. Autor: Emilia!

Ja kultuurne aktsioon jätkub:

Oeh...

Eelnenud punktist on möödas umbes viis ja pool tundi ja aktsioon jätkus täie hooga. Makohepäriselteivõi, äge!

Kõigepealt läksin ma siis Opéra juurde Fragonardi lõhnapoodi sisseoste tegema... Vähemalt idee järgi. Aga Opéra jäi ette. Mõtlesin mina siis targalt, et davai, lähen õige küsin, kas neil odavamaid pileteid ka on kui 45 eurot. Kuulsin, et jaa, veerand tundi enne etenduse algust müüakse küll eraldi tariifiga umbes 26 euroseid pileteid. Noh, OK, mõtlesin, et võtan teadmiseks... Aga siis öeldi mulle, et nojah, aga siit ostes saab normaalseid pileteid viie ja kümne euroga ka ja kasvõi kohe, ei pea huupi etenduse õhtul teatrisse tulema. Noh jah - võtsin kätte ja ostsingi kohe piletid. Stravinski ooper "The Rake's Progress". Hihii. Hogarthi maaliseeria põhjal tehtud ooper elupõletaja allakäigu eri astmestest. Päris äge tundus. Ei, olgu, tähendab, maaliseeria on äge, ooperist (häbi tunnistada) ei tea suurt midagi. Käisin veel kuupäeva vahetamas korra seejuures, mida neil muidu teha ei ole lubatud... Aga seal oli üks kena noormees ja mina olin ainus ostja, nii et ta sai selle siiski ära teha, sest keegi ei näinud pealt... Hihii, naistepäeval lähme siis emaga ooperisse :P Äge.

Siis sain Fragonardist enamiku vajalikke asju kätte ja suundusin Montparnasse'ile teatrite rajooni, et kolmapäevaks piletid ära osta. Leidsin teatri üles, aga ei saanud millegipärast kuskilt sisse. Lõpuks leidsin, et ohhoo, kassa tehakse lahti pool kolm. Kell oli sellel ajal pool kaks, mina siis leidsin, et võiks tunnikese surnuks lüüa ja tagasi tulla. Kuna teater oli täpselt Montparnasse'i torni kõrval, võtsin kätte ja läksin ronisin torni. Selle musta peletise 56 ja 59 korrused on vaateplatvormid ja seal on pääääääääris äge. Mingi kohvik on ka seal üleval ja palju igasuguseid toredaid interaktiivseid asju, mida kõik teha saab. Tegin seal kõvasti pilti, jõin ühe kohvi, käisin katusel ära (207. meetri kõrgusel täpselt), vaatasin mingit filmi ja uurisin Pariisi silmapiiri jälle erineva nurga alt. Tore oli ja tunnike läks ka nagu niuhti...

Aga mida tunni aja pärast ei saanud teha, oli teatripileteid osta. Teater oli lahti küll, aga umbes kümme fuajees omavahel seletavat onu kuulutas, et kassa on lahti teisipäevast laupäevani. No tere-tore küll, põrgusse. Homme ma ju sinna ka minna ei saa, koolis pean olema... Aga kuna FNAC ka müüb teatripileteid, mõtlesin, et prooviks õige sealt osta. Rändasin teise linna otsa, otsisin terve hiigelsuure poe nõutu näoga läbi, et piletimüügikassat leida, seisin ilmatupika järjekorra lõpuni... ja kuulsin, et soodushinnaga noortepileteid saab ikka ainult teatrist. Oi, urr, ma olin pahane. Nagu MIS MÕTTES ma ei saa teatripileteid osta kuskilt, kui ma tahan???

Noh, mis siis ikka, maksin üüriarve ka ära (teatavasti saab seda teha ainult meie kodukontoriks märgitud pangakontoris) ja hakkasin kodu poole tulema, mis võttis mul ka umbes ilmatupika aja, sest ma valisin millegipärast Chatelet' metroopeatuses endast kõige kaugemal oleva perrooni ja liini. Ma kõndisin tõenäoliselt oma kena kolm kilomeetrit maa all läbi, pluss veel mõlemad olemasolevad kõndimislindid ka. Oeh jah. Nii et jalad löövad praegu tuld välja, aga vähemalt Opéra teatripiletid on mul nüüd kotis olemas, seegi hää :P Täiesti etteplaneerimatult tore juhus. Ja Montparnasse'i torni oleks ma nii või teisiti mingi hetk läinud. Tegelikult ma tahan sinna uuesti minna, pimedas... :D

Vottttt. Ja nüüd olen ma kasutanud ära igasugused vabandused tõlketööde edasilükkamiseks, nii et eks ma siis nüüd panen siia jälle ühe suure punkti ja katsun üle koera saba ka saada...

Ülitore nädalavahetus

Jah, seekordne nädalavahetus oli tõesti ülitore. Ainus, mis minust tegemata jäi, olid tõlked :D Noh-jah, aga mul on veel täna ja ülehomme aega end kokku võtta, siis on juba päris tuli takus.

Niisiis, aga kõik sai alguse sellest, et laupäeval... Laupäeval suutsin ma tervelt leheküljekese jagu kunstitermineid leiutada, siis läksin välja jalutama. Otsisin üles Pariisi kõige pisema maja (mille kogu fassaad oli umbes nagu meie korteriuks), sattusin République'i väljakul kunstiraamatute odavale väljamüügile, leidsin terve tänava, kus kõik majad olid ainult juuksurisalongid ja iga salongi ees ootas vähemalt kakskümmend neegrionu, hulkusin kergelt kahtlasemas kandis ringi ja tegin pilti ning jõudsin lõpuks Montmartre'i alla välja. Noh, üles sedakorda ei roninud, see pidi pühapäevane tegevus olema. Tulin seetõttu oma tõlgetele mõeldes koju, aga kuna üsna pea peale mind jõudsid kohale ka Triin ja Co, kes olid varunud kõvasti veini ja rummi ja pikki saiu ja juustu, mis viis loomulikult ühe mõnusa filmiõhtuni, jäi see mõte minust siiski teostamata. Minust jäi seltskond veel Marilyn Monroed vaatama, kui minul uni tuli...

Pühapäeval saime hommikul aga teise seltskonnaga Triumfikaare juures kokku ning suundusime Pariisi pealt Le Corbusier' maju otsima. Ei saaks just öelda, et meil õnnestus kõik plaanitu üles leida, aga palju põnevat juhtus küll. Ilm oli ka lihtsalt täiesti imeline... Oma 15 kraadi kindlasti, nii et põhimõtteliselt vahepeal heitsime me mantlid seljast ja jõime niisama tuulevaikse trepi peal päikese käes kohvi. Aga esimene maja, mida me tahtsime vaadata, oli mingi eravaldus ja aed oli ümber nii suur (ja loomulikult kinni), et see jäi meist nägemata; teist ei leidnud me üldse üles, sest meil polnud kaarti kaasas ja millegipärast ei olnud maja seal, kus me arvanud olime. Hmm, me siis mõtlesime, et võtame õige need laenutatavad jalgrattad ja sõidame lihtsalt kõik ümberkaudsed tänavad läbi ja otsime selle maja üles...

Mõeldud, tehtud... Aga väga kaua me siiski ei sõitnud, sest meile käis tõsiselt pinda fakt, et siinmaal ei tohi jalgratastega kõnniteel sõita, vaid tuleb sõita sõiduteel, nagu autodki. Oli küll pühapäeva üsna varane hommikutund ja selles kandis ei olnud praktiliselt mitte mingit liiklust, aga kui me ühtainsamat autot lõpuks kuulsime, siis otsustasime me üsna üksmeelselt, et davai, aitab kah. Aga vähemalt oli põnev katsetada ja üks asi on jälle ära proovitud.

Kaks järgmist maja leidsime me siiski üles ja tungisime ühte neist ka tagaukse kaudu sisse. See oli nimelt mingi ühiselamu ja mingid tüübid, kes tagaukse juures liha grillisid, jätsid sellesinase tagaukse lahti. Eks me siis marssisime rahumeeli sisse ja tegime majale tiiru peale, kuni lõpuks üks neegrionu tuli ja küsis, et kas me ikka elame seal või mis... Kuna see oli brasiillaste ühikas, siis me ei saanud talle actually öelda, et elame jah, nii ta viskas meid selle peale kenade viisakusväljenditega majast välja... Noh, tant pis, me jõudsime juba oma suure hulga pilte ära teha ja olimegi lõpetamas :D

Seejärel jõime ühes pargis kohvi päikese käes. Hirrrrrrmmõnus oli. Päike paistis, inimesed jooksid, keegi harjutas käte peal käimist, keegi mängis pesapalli, terve koertega daamikeste rongkäik käis nina alt läbi. Ahjaa, ja parkidest rääkides... läksime teise parki, kus olid kohutavalt kaunid nartsissi- ja krookusepeenrad. Tegime neist parajasti rõõmsalt pilti, kui meie selja taga oleva pingi juurest hakkas kohutavalt veidraid hääli kostma. Seal istus üks vanem paar, kelle poolt hakkas kostma mingisugust jõle creepyt õudsat valju naisehäälset lavasosinat. Me täiesti hüppasime selle peale, aga siis, kuna see naine korraks meie poole ka vaatas, ei julenud me rohkem midagi teha, sest me olime täiesti veendunud, et see naine on haige - à la et ta häälepaelad on ära opereeritud ja tal on mingisugune rääkimisaparaat... Aga see oli ikka päris hirmus sosin, nii et me tegime sealt pingi juurest hästi siva sääred... Astusime kiirel sammul edasi, kui äkki... ülejärgmise pingi juurest samasugune hääl kostis... Ainult et sellel pingil seal nimelt ei istunud kedagi. Te võite ette kujutada, et me olime päris hämmeldunud. Veelgi enam, kui me kuulama jäime, mida see pink siis räägib, saime me täitsa ataki. Vene keeles kutsus see pink kõiki möödujaid endale istuma ja seletas, et ta nii armastab meid, on juba kaua aega armastanud, tulgu me tema juurde, istugu me ta sülle... Täiesti rabav! Võtsimegi mõneks ajaks istet ja kuulasime siis pingi veidrat juttu, kõik, kes mööda läksid, heitsid meile aga samasuguseid kõverpilke, nagu meie tollele esimesele vaesele daamile heitnud olime. Nojah... ja mis selgus, oli see, et üle ühe oli iga pingi alla pandud mingisugune maamiini moodi välja nägev aparaat, mis eriti jõledal ja valjul lavasosinal eri keeltes sama juttu rääkis. Pmst, et üks pink kutsus hispaania keeles, teine prantsuse keeles, kolmas vene keeles ja nii edasi... Kummaline! Vääääääägade kummaline!

Ülejäänud Corbusier'd leidsime siiski üles. Ligipääsuga oli kergelt raskusi, sest nad kõik olid mingid imeasutused, kuhu meid sisse loomulikult ei lastud. Aga no ära sai nähtud vähemalt. Hiinalinnas käisime pika vantsimise peale hiina sööki söömas (esimene Pariisi hiinakas, kus anti päriselt söögipulgad kahvi ja noa asemel) ning lõpetasime õhtu kahe pudeli Beaujolais'ga, kuivatatud hallitusvorstide ja juustuga ülal Montmartre'il. Ilm oli poole ööni megailus, sinna oli tavaliste lauljate asemel kokku tulnud mingisugune poisteansambel ja üleüldises plaanis oli elu lill, nagu sügisel... Ma leidsin juba õudusega, et ma ei taha Pariisist kohe kuidagi ära hakata minema... APPPPPIIIIIII!

Vot. Ja kui ma ükskord keset ööd kergelt imbibé seisundis koju jõudsin, avastasin ma oma tohutuks rõõmuks, et esmaspäeva hommikuks olin ma lubanud ühe lühikese töö ära teha. Noh, mingi reaalsustaju oli mul ikka säilinud eksole, otsustasin magama minna, selmet seda kohe tegema hakata, ja käskisin Triinul end hommikul kindlasti maast lahti lüüa, kui ma ise ei peaks ärkama. Tema veetis nimelt terve öö MSN-is ja internetis Oscarite jagamist jälgides - nagu selles mõttes, et mitte tseremooniat vaadates, vaid live-bloge ja muud säärast lugedes ning sõpradega kommenteerides. Kuna ta kavatses seda teha terve öö, siis saigi kokku lepitud, et ta mu äratuskellaks hakkab. Hehee, ja kell pool seitse lõi ta mu rõõmsalt maast lahti :D Kusjuures ärkamine läks päris kergelt, absoluutselt normaalselt. Muidugi, see kellaaeg tundus siiski kergelt liiga perversne, nii et ma magasin peale mõningaid Oscarite-teemalisi arutelusid edasi ja ärkasin kell üheksa täpselt sama kergelt... Tegin tööd ära, sain kõige olulisega ja hommikukohviga ka ühele poole ning panen nüüd siia ühe suure punkti ja lähen linna asju ajama.

PUNKT!

Ajaleheromantikast

Ma unustasin enne...

Täna hommikul kooli sõites lugesin ma lehest esmakordselt täiesti geniaalset lehekülge. Lugeja kirjadega. Kirjad olid stiilis: "eile õhtul ootasin ma selles ja selles peatuses viimast rongi ja olin üksi perroonil, aga siis nägin ma äkki Sind ja rääkisin sinuga kaks lauset. Kui sina, blond ja selline-selline neiu praegu seda kirja loed ja tunned end ära, mäletad, et sa vaatasid mulle eile õhtul perroonil kaks korda otsa ja ma meenun sulle, siis kirjuta mulle sellel ja sellel aadressil. Mõtlen sulle..." Umbes selles laadis. Minu meelest oli see absoluutselt nunnu... Ja selliseid kirju oli seal umbes viis tükki. Uksumatu. Ahjaa, eriti huvitav oli see, kuidas üks mees, kes oli linnaliinibussis aevastanud, selle aevastamise peale oli üks naine teda kaastundlikult vaadanud ja talle taskurätipaki ulatanud, aga mehel jooksis ninast tatti, nii et ta ei saanud talle aitäh öelda ega kuidagi reageerida. Ja siis läks naine bussist maha ja mees mõtles kogu ülejäänud oma haigeolemise päeva sellele pilgule, millega naine talle taskurätipaki ulatas, ja armus paljast mõttest sellele ära, nii et ta otsib järgmisel päeval naist ajalehe kaudu taga, et õhtusöögile minna...

Ainult Prantsusmaal...

POSTSCRIPTUM: Ja K&J on täiesti imetegijad-arvutigeeniused-elupäästjad inimesed!!! Ma ei peagi enam oma juukseid välja katkuma kunstiterminite pärast :D Juhuuuuuuuuuuuuuuu!

Mina mitte ei mõista

...prantslaste riietusstiili. Selles mõttes, et käivad, karvase kraega sulejope seljas, mingi hiigelpikk paks sall nii õnnestunult ümber kaela keeratud, et kogu kael ja sügav dekoltee sellest hoolimata ikka paistab ja on paljas, mingid kindad on ka käes, aga samas käivad paljasääri - isegi sukapüksteta - ning paljaste varvaste otsa on tõmmatud ballerine'id, ehk siis need papumoodi balletikingakesed... Uhh, fuhh, ei tea nagu... Noh, mida iganes.

Aga tjah, täna oli St. Denis's pikk päev... Kaks loengut ja vahepeal käisin linnas (st. St. Denis's) lonkimas. Aga nüüd on nädalavahetus, juhheiiiii! Nojah, täna-homme tuleb kõvasti tõlkida, järgmise nädala keskpaigaks tahan ma kõik oma pooleliolevad tõlked üleüldse valmis saada, et lõpuks saaks päris kevad ka alata!!! Jippijuhheihurraa. Homme pidime Triinu ja seltskonnaga ka kuskil pikniku tegema ja pühapäeval Emilia ja Sylvaniga Pariisile tiiru peale tegema ning kõik kättesaadavad Le Corbusier' ehitatud majad üles otsima. Ja selgus, et Emilia ei olegi veel Montmartre'il joomas käinud (jumal tänatud, ometi üks inimene, kes on ka minu moodi veinimaias. Ta vanaemal pidi endal ka sealhulgas Rumeenias oma viinamägi olema ja pidi seega ise veini tegema jne jne jne...). Ja Sylvani näol saame päris prantsuse kuti kah kampa, see ei ole üldsegi laialtlevinud lõbu, muide :P

Muidu... nojah, tänastel uutel alanud loengutel ma sain jälle ahhetada-ohhetada... Siinsetel õpetajatel on iga asja peale kombeks küsida, et kas see nimi ütleb teile midagi, kas too koht ütleb teile midagi... Ja konkreetselt tänahommikune õppejõud (kes meenutas mulle kohutavalt kunagisest Beverly Hillsi sarjast Brenda nimelist tibi... Ma ei tea, kes teda mängis, aga ta oli täpselt mu professori nägu. Ja mu professori nimi on Heloise. Vau. Nagu päriselt, ma tunnen nüüd inimest, kelle nimi on Heloise...) küsis kursuse käest, et kas te muuseumides käite? Pearaputused. Kas te teatris käite? Pearaputused. Halleluuja, kas te kinos käite? Pearaputused... Mina vahtisin pärani silmadega ringi ja ahastasin. Noh, selles mõttes, et ma just tegin statistikat, mina olen näiteks tervenisti 42 erinevas muuseumis või kirikus käinud siin olles, enamikes neist vähemalt 2-3 korda. Teatrisse jõudsin ka juba, kolmapäeval lähme uuesti, teise kohta sedakorda. Kinos oleme ka käinud päris mitut puhku. Aga no sellise idioodist küsimuse peale ei saa ma ju üürata üle klassi, et jaaaaaaa, mina-mina-mina! Sihuke asi peaks elementaarne olema! Aga prantslastel on nii, et kui neil mõte tuleb, siis nad huilgavad üle klassi. Ja kui keegi ei huilga, siis järelikult ongi kamp lolle koos. Ja mina ei taha nii napakalt huilata. Ja ma ei taha ka, et õppejõud arvaks, et ma sihuke samasugune mõttetus oleksin. Raske juhus...

Oeh, olgu, aga ma parem asungi nüüd jälle arhitektuuritermineid leiutama, enne kui rahvas koju sisse vajub ja siis jälle mitte millestki midagi välja ei tule.

Nagu Alice imedemaal...

Ossa! Hmm. Mõni tund tagasi ma veel istusin ja tõlkisin ja mõtlesin, et küll ma olen täna tublisti tööd teinud, aga jälle pole midagi põnevat rääkida. Noh, nüüd on põnevat juhtunud kohe küllaga. Üllatusi ja hämmeldust jagus kohe kamaluga mitmeks tunniks.

Valmistusime kell pool seitse siis teatrisse minema. No kena, juurdlesime enne veel, et kuidas küll prantslased teatris riides käivad jne jne jne. Aga lõime end kergelt rohkem üles kui tavaliselt päeva alustades ning läksime. Kõigepealt selgus, et me jõudsime jõle ruttu kohale ja kuna meil polnud midagi tarka teha, lonkisime seal ümber ringi, leidsime mingi templikujulise kiriku ja astusime sisse. Keset missat, kus oli tervelt... mm 7 inimest. See tähendas, et me tulime sealt, selg ees välja.

Võtsime siis kätte ja läksime teatrisse ootama. Pidime 20 enne etenduse algust kohal olema. Kuskilt lavauksest lasti sisse, mööda erinevaid koridore kuskile alla maa-alusesse käiku ootama. Noh, kergelt meenutas Linnateatrit see korraldus... Ja ootasime. Ja ootasime. Ja ootasime. Umbes kaheksa teise inimesega. Olime kergelt hämmingus ja mõtlesime, et ju me ootame kuskil vales kohas, et tuleb ülespoole tagasi minna, ju enamik rahvast ootab seal. Olime veel rohkem hämmingus, kui lahti tehti meie kõrval olev uks ja üks tütarlaps ütles, et te võite nüüd sisse minna.

Läksimegi sisse. Tibatillukesse saali, kus oli umbes kaheksa istmerida. Istmekohad olid vabalt valitavad ja istmeridade vahed olid kole kitsad. Isegi meil Triinuga oli kergelt raske oma jalgu ära mahutada... ja sellest tingituna istusime me terve etenduse aja päris sirgelt ka.

Sellest murest, et kas prantslased löövad end teatrisse minnes väga üles, ei tule ka välja teha. Pooled neist ei võtnud isegi üleriideid ära, istusid nagu kinos.

Ja üleüldse oligi meid etendusel kümme. Kaheksa mantlites prantslast ja meie Triinuga.

Ja kui etendus hakkas ning eesriie kerkis... Taratatataaaaa... tuligi nähtavale kinolina.

Ja hakatigi filmi näitama.

Peale viit minutit ajaloolist action-filmi olin ma vaikselt hakanud leppima sellega, et ma tõesti tegin oma elu suurima prohmaka ning ostsin teatripileti pähe kinopileti. Et äkki tõesti on siis Prantsusmaal ka nii nagu ameeriklased filmide kohta ütlevad: only in theatres...

Aga siis jäi film äkitselt katki ning lavale tormas filmis nähtud tädi.

Varsti ilmus ka üks onu.

Ja nemad kaks olidki terve etenduse kaks ainsat näitlejat.

Põhimõtteliselt oli see nii pisike saal ja nii pisike teater (me jõudsime Triinuga ühise arutelu tulemusena arvamusele, et ju seal töötab kokku 5 inimest: üks noor tüdruk, kes pileteid kontrollib, üks vanem naine, kes leti taga istub, üks noormees, kes lava taga tööd teeb ja filmi näitab, üks meesnäitleja ja üks naisnäitleja). Ja siis nad olid raha kokkuhoiu mõttes teinud säärase lahenduse, et massistseenid ja sellised ülevaatlikumad stseenid olid nad samade peanäitlejatega filminud - said tausta vahetada jne jne jne... Muu tegid nad aga kahe näitlejaga: isegi lavakujundust vahetasid need ise.

Ja see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiii äge! Nagu tõsiselt äge! Esiteks oli teema väga minusse... Noh, põhimõtteliselt hertsoginna de Chatillon ja siis Nicolas Fouquet' venna Basile'i lugu. Nii et ajastut ma tundsin, põhikaraktereid, kes nende ümber tegutsesid, teadsin ka, isegi kohta teadsin... Selles mõttes, et etendus lõppes nt Vaux-le-Vicomte'i lossi avamispidustustega, mis Fouquet'le nii saatuslikuks sai. Ja sinna lossi on mul kuri kavatsus ükskord Emilia ja Ramonaga minna... See on praegu talveunes, aga 15. märts tehakse lahti. Natuke rongiga sõita ja siis jala 5km kõmpida, siis jõuabki kohale. Nii äge!

Aga pöördugem teatri juurde tagasi... Naine oli natuke vana, aga põhimõtteliselt sellesse ossa suurepärane. Mees oli nunnu! Mängisid päris hästi. Noh, kindlasti oleks veeeeeeeel natttttttukene paremini saanud, aga samas oli ikkagi väga äge. Ja ohsinajummel, kui ilusat prantsuse keelt nad rääkisid. Ilmselt tingitud sellest, et nad pidid ajastutruudust ka natukene looma, nii et tänu sellele rääkisid nad hästi ilusat voolavat viisakustest ja ümbernurgaasjadest kubisevast keelt, hirmus ilmekalt ja väga kiirelt. Seda oli lihtsalt suur lõbu kuulata!!!

Niisiis... ja mulle näis, et see kestis maksimum pool tundi - tegelikult küll poolteist. Aga see lõpp... see lõpp tuli kõige huvitavama koha pealt! No ausalt ka, just oleks põnevaks kätte ära läinud. Nüüd tuleb hakata netist otsima, kas ja kuidas see asi jätkuda võis... Urr. Noh, aga teate, kohutavalt naljakas oli kümnekesti kahele näitlejale plaksutada. Ei saaks öelda, et kostis kohutavalt tormiline aplaus, kümne inimese kätest jäi lihtsalt väheks. Sellele vaatamata käisid need kaks mingi viis korda uuesti lava äärel kummardamas... See tundus nii veider. Aga ikkagi oli ülivinge. Natuke ebalevalt ei saanud me siiski muidugi kohe aru, kas me peame nüüd ära minema või mis... Kuus tükki jäidki meist maha sinna saali istuma. Mine tea, äkki nad olid näitlejate sõbrad :D Sellisel juhul oli kliente ainult neli tükki... ... ... :D:P

Olgu.

Hakkasime väljapääsu otsima. Igal pool oli kiri: "läbipääs rangelt keelatud" ja ukse ees, kust me varem tulnud olime, rippus tabalukk. Otsisime niisiis kõigepealt tükk aega kohta, kust välja saab. Lõpuks leidsime ikka, et tabalukk ei olnud kinni, vaid lihtsalt rippus seal ukse küljes... Astusime siis õue. Õues... seisis sellesama ukse taga umbes sajapealine järjekord ja kõik seal seisjad vahtisid meile järsku, silmad pärani, otsa. Meie seisime hämmeldunult ja jõllitasime vastu. Kuna me olime ilmselgelt ainsad, kes antud hetkel sealt majast välja tulemas olid, aga ma ei tea, miks need sada inimest lihtsalt seal ukse taga seisid kell üheksa õhtul (kui oli silmaga ilmselgelt näha, et seal sees ei olnud neil kuskile minna ja kellelgi polnud kuskile ka nii paljusid inimesi panna), tekkis väga naljakas vastasseis. Ja meid põrnitseti, kuni me lähima metroopeatuse tuvastasime. Kummaline...

Metroos ümber istudes avastasime me seejärel, et 1) metroo on millegipärast kolmapäeva õhtul täiesti täis ja 2) järgmine rong tuleb seitsme (!) minuti pärast. Otsustasime, et nii kaua me küll oodata ei viitsi, lähme parem jala. See teater polnud nimelt väga kaugel. Suundusime siis sortie poole, kui järsku hakkab rongi asemel mööda voorima mingi kollane suur metallist monstrum, mis nägi välja pooleldi nagu kokkupandud kraana ja pooleldi nagu mingi suur söekuhjasid vedav laev. Mõnikord ikka näeb jõgede peal selliseid... väga veider asi igatahes... Meil läksid mõlemal silmad suureks ja me põrnitsesime sellele hämmeldunult veel siiski järgi, kui see elajas kadunud oli...

Aga seejärel läksime maa peale tagasi. République'i väljakult koju tulla on kolme metroopeatuse jagu kõndimist, ehk siis võib-olla veerand tundi-kakskümmend minutit. Triinul oli poest mahla vaja, aga me olime valmis tõdema, et kõik peale me koduse türklasevanamehe on kinni. Ent oh seda üllatust... sattusime tulles eredalt valgustatud Monop' peale. Teile teadmiseks: on kaubamaja nimega Monoprix. Ja Monop' peaks olema tilluke Monoprix. Et midagi erilist ei ole, ainult hädavajalik kraam. AGA... mis sisse astudes selgus... Esiteks nägi see välja nagu pagana Marks & Spencer. Kõik selline heleroheline, kallis ja luksuslikum kraam kui tavalises odavas supermarketis. Täiesti inglisepäraseid asju oli neil ka müügil seejuures, alates mingitest äädikakrõpsudest ja arvututest rohelisse plastpakendisse topitud sandwichidest. Jõle palju oli igasuguseid asju mida saab lihtsalt lõuna ajal sealt kaasa haarata ja pargipingi peal süüa. Sealhulgas müüsid nad veini klaasiga. Nagu päriselt! Neil olid klaasi sees valmis valatud veiniannused, millele oli nagu jogurtitopsilegi fooliumi moodi kaas peale tehtud, mille saab sealt ära tõmmata. Täiesti rabav mu meelest. Ja nad müüsid sooja mandlibaguette'i keset ööd. Üleüldse on see asi keskööni lahti! (tähendab, prantslased magavad kell 11 ja tõusevad kell 7 üles, et pood nii kaua lahti on, on ennekuulmatu. Kreeklase söögikohtadest ma veel saan aru...) Nad müüsid roosivett näo värskendamiseks ja igasuguseid imelisi jäätisi, mida ma enne pole näinud. Ja täiesti uskumatuid mahlasid, smuutisid, värskeltpressitud segusid ja imeasju... Ropu hinnaga muidugi, aga see oli lihtsalt nii imelik... Vau. Vot. Me tundsime ennast kergelt ekstsentrilise teatrikogemuse ja metroos imelike monstrumite nägemise järel järjest enam nagu Alice imedemaal.

Et ühesõnaga... rabavalt äge õhtu oli. Ma hakkan kindlasti rohkem teatris käima. Tähendab, idee järgi pidin ma reedel uuesti minema, aga see, mida ma näha tahtsin, on reedel viimast korda laval ja viimane etendus oli loomulikult välja müüdud. Neetud. Noh, igatahes, tänane tükk oli küll ülimegavingešeff.

Ja ma olen täna tõlkinud 30 lk. Ja tõlgin ilmselt kümme veel.

Aga arhitektuuriterminid... neid lükkan ma ikka kaugesse tulevikku...

PS: lõpetuseks üks huvitav pilt. Pange tähele, see on tegelikult kõik peegeldus! Pilt tehti minu selja tagant!

Jälle produktiivne:

Ega's midagi, ma lihtsalt istusin terve päev otsa koolis ja pole pärast seda ka midagi muud targemat teinud, kui ennast mitmes keeles kunstiterminite leiutamise alal edendanud. Sellepärast ma teile muud ei kirjutagi ja lähen olen produktiivne edasi: ilmvõimatuna näivast ülesandest juba 1/3 on täna tehtud saanud, eks ma katsu sellest mind tabanud vaimust kinni hoida.

Aga, vaadake pilte! Emilia tehtud. Ja ma saan ta käest neid veel juurde neljapäeval :P

Igasuguseid huvitavaid tegelinskeid sattus ette.

Vaade. Katuselt.

Jõle nunnu purskkaev oli see! Konna suus istub pisike vett purskav konn:

Ja natuke seda juugendit, mis me siis kõik pühapäeval ära vaatasime.