Vichy tervisevetest

Homme on tööpäev! Kui harjumatu! Mõistus saab sellest aru, aga tunnet küll ei ole. Kardetavasti ootab mind homme šokk :). Mis tabab mind nii umbes pärast kolmandat tundi töölaua taga, ma pakuks. Või noh, maksimaalselt kell kaks pärastlõunal... Ma olen muidu püüdnud valmistuda küll, näiteks üritanud viimased kaks nädalat oma unerežiimi jälle kohandada ja ärkamisaega ettepoole tuua. Pean ju lisaks niisama tööl käimisele endiselt kaks korda nädalas enne tööd veel ka füsioteraapiasse jõudma. Aga üldse veel ei taha selliste asiste asjade peale mõelda...

Reaalsuse eest põgenemiseks veetsin ma viimased tööeelsed päevad hoopis sanatooriumis. Kesk-Prantsusmaal Vichys. Tuli selline mõte, et läheks ja prooviks need terviseveed ka ära, kui ma niikuinii veetrenni pean tegema ja kui mul veel aega natuke vabamalt käes on. Ja no mis ma oskan öelda. Üleüldises plaanis väga tore ettevõtmine. See on üks väga armas linn. Natuke Pärnu moodi - suurte kuurordiparkide ja laia jõega. Jõeäärne oli neil ka kenasti korda tehtud, selliseks pikaks ja mõnusaks promenaadiks, kus on kohvikuid, mänguplatse, harjutusmasinaid, lamamistoole, kanuulaenutusi ja mida iganes. Neil oli jõe ääres isegi rand, kus suvel ujuda tohib. Eriti kui ma seal ühes välikohvikus jalga puhkasin, tekkis Pärnu tunne, sest taamal paistis veel samasugune sild ka nagu meil Pärnus too kesklinna sild on. Väga kodune ja mõnus!

Linnakeskus on ka ilus, neil on seal hästi palju juugendit ja art déco stiilis maju. Üleüldse, belle époque on seal igal pool. Näiteks on seal igasuguseid metallkarkassiga ägedaid struktuure, nagu pikad pargikoridorid, mis võimaldasid tervele kuurordikvartalile kenasti katuse all tiiru peale teha (ükspäev sadas õhtul vihma, siis oli see nii tänuväärne asi), arvukad allikapaviljonid ja siis muidugi nende eriliselt uhke ooperimaja! Tõeliselt elegantne, ma ütlen.

Mis puutub allikatesse, siis neid on seal palju. Kuulus pudelivesi tuleb ainult ühest, Célestines'i allikast, aga neil on seal eri temperatuure ja eri mineraalide poolest rikkaid allikaid veel vähemalt 4-5 (kui mitte 12). Keset linna on neil selline suur veepaviljon, kust saab kraanist vähemalt neljast eri allikast pärit vett. Kõik käivad seal regulaarselt joomas ja pudeleid täitmas. Mujal on siin-seal veel väiksemaid paviljone, kust saab ainult ühest konkreetsest allikast pärit vett. Nendesse saab sisse ainut sanatooriumi väljastatud magnetkaardiga. Ei ole midagi nii, et mine ja joo, millist vett tahad, see käib ikka vastavalt sanatooriumiarsti ettekirjutustele. Sinna kesksesse suurde veepaviljoni pääseb õnneks niisama ka (kui õige uks üles leida) ning ma käisin seal iga hommik pudeleid täitmas ja pilti tegemas. See on lihtsalt nii väga ilus ja eksootiline. Mulle väga meeldis.

Ent kui linn ise oli tõeliselt tore, siis Vichy spaaline külg ei vastanud kohe üldse mu ootustele. Esimene probleem tulenes juba sellest, et praegu on talvehooaeg, nii et mitmed kohad olid sellepärast kinni, ning topeltebamugavust tekitas asjaolu, et sealne nädalavahetus tundub langevat pühapäevale ja esmaspäevale, mistõttu olid lahtiolekuajad nendel päevadel kohe eriliselt ebamugavad. Ma näiteks muidu ei tuleks ilmaski selle peale, et minna kell 9 hommikul sauna. Aga seal tuli mul näiteks pühapäevane päev kujundada lahtiolekuaegade tõttu just nii, et alustad kell 9 hommikul mullivanni ja saunaga ning trenni ja harjutusi teed pärastlõunal. Mis on minu meelest natuke ebaloogiline, aga no nii oli. Noja kuigi ma olin plaaninud käia ära Vichy kolmest termaalkeskusest vähemalt kahes, pidin lõpuks leppima ikka iga päev sama kohaga, sest Callou avatakse alles märtsi lõpus (seda ma teadsin ette) ning Dômes'i kassiir väitis mulle uksel, et minu välja vaadatud päevapakette hakkavad nad oma spaahotelli välistele klientidele müüma alles 1. märtsist, ehkki seda muidugi ei olnud nende kodukal kuskil kirjas. Niisiis saingi ma kõik plaanid käigu pealt ringi teha ning ainult Célestines'i terme proovida. Noja need olid natuke naljakad. Mitte halvad, aga minu ootustele absoluutselt mittevastavad :D.

Esimene üllatus oli seal see, et kogu see kolmekordne spaahoone oli paksult täis valges riides zombisid. Pooled neist olid laksualuselt õndsa näoga ja tasasel sammul kulgevad valgetes kitlites saledad töötajad, kes olid kõik kuidagi võltsblondid naisterahvad, hoolitsetud, ühesugused ja mingis oma mullis viibivad ajakirjailu etalonid, kelle peamiseks suhtlusviisiks oli hillitsetud naeratus ning kes rääkisid ainult äärmise vajaduse korral ning siis ka nii mahedalt, et neid nagu hästi ei kuulnudki. Ülejäänud pooled kandsid valget hommikumantlit ja froteesusse ning olid sama silmnähtavas ja sama õndsalt reaalsuskauges transis kui töötajad. Ma ei tea, nad vist olid juba kell kuus hommikul sinna ajatusse vaiksesse valgete hõlstide keskusesse kulgema läinud või hommikusöögi kõrvale mingit rahustit joonud, muidu nad ei oleks kindlasti jõudnud kella üheksaks sellist seisundit ja nii kaetatud pilku saavutada. Igatahes, kui ma fuajeesse sisse astusin, seljakott seljas, värvilised tsiviilriided üll ning meel ilusast ilmast ja hommikukohvist ärgas, tundsin ma end kohe tõeliselt sobimatu, kaugelt liiga energilise ja rohmakalt silmariivava sissetungijana.

Noja ma ei olnud päriselt enne adunud, et selle spaa näol on tegemist peamiselt sanatooriumiga, mitte veekeskuse või muuga. Sealne teenustekaart, mis ka veebis ülal, oli mitmekümne lehekülje pikkune ja põhimõtteliselt lubati kuuritajatele suurusjärgus sada imet, muu hulgas lubati vabastada kõik soovijad hoobilt näiteks tselluliidist, rasvast, ülekilodest, stressist, artriidist, reumast, nahaprobleemidest, seedehäiretest ja kõigest muust. Ainult et mulle sai alles täpselt kohapeal selgeks, et kui mitte soovida seedeelundkonna tegevust ergutavat massaaži või kortsudevastast näohooldust, jäävad võimalused ikka kohe väga kesiseks. Selles spaas ei olnud nimelt isegi ühteainumastki basseini, olid ainult ilusad pisikesed arstikabinetid... Ja minul on raske sellist maja spaaks nimetada.

Eelnevalt valisin ma enda jaoks välja spaa- ja spordipaketid, mis olid neil nii veebis kui ka brošüüridel ilusasti ette nähtud, ning olin vaimus valmis tõsiselt treenima. Ainult et nende pakettide kirjeldused ei valmistanud mind kuidagi ette selleks, et 40-eurose poolepäevase pileti eest saab juurdepääsu ainult täpselt ühele Vichy kloorivee ja viiekümne inimesega täidetud 10-meetrise läbimõõduga mullivannile ja et muid veega täidetud anumaid ega basseine ei ole seal mitte ühtegi! Noja pmst veel sai selle raha eest käia 80-kraadises soome saunas ja juua nii palju värsket vurtsuga Vichy vett kui kõhtu mahtus. Noh. Ma ei tea, minu jaoks jäi kuidagi midagi puudu. Aga kuna mul midagi muud üle ei jäänud, käisin ma siiski iga päev pool päeva selle mullivanni ja sauna vahet ning siis igapäevaselt võimlemas ka. Jõusaal oli neil õnneks väga hästi varustatud ja üks ilus lihaseline noormees käis musklikasvatusmasinate vahel pea kaotanud vanaprouadele lahkesti ka näitamas, milleks see või teine masin ette on nähtud. Seda oli tore jälgida :). Armas kuidagi.

Muidugi ma olen täitsa valmis tunnistama, et see nende visioon tervisevetel käimisest on ka omaette võetuna äge, ainult et kellel tänapäeval kõige selle jaoks nii vabalt aega käes on? Ma küll ei usu hästi, et mina kunagi sellise ettevõtmiseni jõuaksin. Vichy leivanumbriks on nimelt kolmenädalased kuurid, mis algavad sellega, et kõik sanatooriumi arstid vaatavad su üle ja siis esitavad sinu kohta hinnangu. Edasi sööd sa kolm nädalat ainult nende ette kirjutatud sööki, käid kolm korda päevas ette nähtud allikal ravivett joomas, teed igapäevaselt treeneriga trenni, käid iga päev Vichy (kloori)vee vannis ja mõnel raviseansil ning oledki kolme nädala pärast uus inimene. Pärast seda jälgitakse sind veel distantsilt regulaarselt kena kuus kuud, et sa ikka jätkaksid samamoodi söömist ja treenimist. Ja tulemused on kuulu järgi väga head. Mis ei ole muidugi ime, sest selle ajaga peaks uus eluviis külge hakkama ja tulemusi andma küll. Aga no päriselt, kust inimesed võtavad ühekorraga nii palju raha JA nii palju aega??? Minu kogemused on näidanud, et neid kahte ressurssi üheaegselt omada ei ole võimalik... Enivei, lühemaid pakette pakutakse muidugi ka. Näiteks selliseid iga-aastase tervisekontrolli lahendusi, et kui seal viis päeva järjest nende juures viibida, siis pannakse sulle järjest kinni konsultatsioonid igasuguste eriarstide ja meditsiinitöötajatega alates günekoloogist ja lõpetades toitumisnõustajaga. Need olid neil seal kõik majasiseselt olemas ja seega oli randevuu kindlustatud. Päris hea mõte mu meelest! Teed kõik korraga ära ja rahu majas. Oleks prantslane, tasuks see täitsa vist kaalumist.

Aga jah. Ilm oli ka tõeliselt kevadine, väljas oli 16 kraadi, kohvikuterrassid olid lahti, nartsissid õitsesid ja rahvas oli õues. Üleüldse oli Vichy selline mõnus provintsilinnake, kus inimesed olid lihtsad ja kus nägi veel ka kunagisi stereotüüpe. Näiteks jõin ma igal hommikul eri brasseries kohvi. Igaühes neist oli vanamoodsa leti taga üksainus keskealine ülitõhus proua, kes kuivatas pidevalt klaase ning võttis minult tellimuse intensiivse pilgu, kulmukergituse ja sõnatu noogutamise abil, pidades ise katkematut vestlust leti ümber passivate vanameeste kambaga, kes kõik üksteist ilmselgelt tundsid ja kes veetsid sama ilmselgelt kõik oma hommikud muu seltskonna puudumisel seal niimoodi koos. Viimne kui üks papi oli ehtne prantslane, ruudulise sonimütsi ja halli habemega ning lahtiste hõlmadega pruuni jopega, mille all oli triiksärgi peale tõmmatud kampsun. Mõnel oli väike kannatlik (või siis ilmselt lootuse kaotanud) terjer paela otsas ja nii umbes veerandil kuulusid varustuse hulka jalutuskepid või rulaatorid. Kõik olid sinna ilmselgelt ükshaaval kokku tuianud ning nad rääkisid katkematult kõva häälega juttu, enamasti kasvavate üürihindade teemal. Mõni lehitses omaette nohisedes kohalikku ajalehte ka, telekas hääletult taustaks üürgamas. Lotopiletid ja hobuste võiduajamiste kihlveosedelid olid neile soola- ja pipratopside kõrvale juba hommikul vara keset iga lauda valmis pandud ning baariletil kõrgus suur kuhi sarvesaiu... Ühesõnaga... See oli veel sihuke vana Prantsusmaa, mida varsti näeb ainult muistsetest filmidest.

Ja muud nagu ei tulegi praegu pähe. Seega viskan pesu masinasse ja asun kokkama. Tahan homme tööle viimiseks juustupulki küpsetada. NEID. 

Järgmise korrani!

M.

Ühe juustu-singi stritsli lugu

Küpsetasin juustu-singi stritsli. Imelise, mõnusa, pehme ja rasvase (retsepti sain siit! Täiesti fantast - nii blogi kui ka retsept!). Seda tuli terve mägi, nii et mõtlesin kontorist läbi astuda ja töökaaslastele ka kohvi kõrvale viia. Postkontorisse oli niikuinii asja. Tõstsingi stritsli suurele taldrikule, mässisin toidukilesse ja panin kotti. Hakkasin astuma. Poole tee peal tuli mõte, et vaataks, kas mul ikka sissepääsukaart on kotis. Tuhnimise käigus pillasin koti maha ja mis te arvate? Muidugi oli taldrik peenikesteks kildudeks ja sai üleni kilde täis. Sissepääsukaarti ka kotis polnud. Nii palju siis sellest. Viskasin endiselt isuäratavalt lõhnava stritsli kõige oma ilusa suure taldriku jäänustega lähimasse prügikasti ja marssisin koju tagasi. Sedasorti päev siis täna!

Selles mõttes muidugi läks hästi, et tänu sellele jäi mul sadu kaloreid sisse söömata. Ma siin olen neid üritanud viimasel ajal nimelt pisut lugeda, sest garderoobiga läheb asi juba kriitiliseks. Riided hakkavad diivanil veedetud talvehooaja lõpetuseks igast kumerusest kiskuma. Nii ma siis olen mitu nädalat hoolega suutäisi lugenud ning iga viimse kui juustu- ja ananassiviilu kaalu ja kaloreid arvestanud, et päevas üle 1500 kalori kokku ei tuleks. Sporti olen ka niikuinii teinud vähemalt viis päeva nädalas. Ja noh, nii ma siis elan. Ainult kaalu peal ei muutu midagi. Eks ta ole, rasv asendub lihastega. Tean-tean. Aga jube tüütu, tahaks natukenegi näha, et asi edeneb!

Nojah. Igatahes, pärast stritsli parki prügikasti viimist tegelesin koristamisega, sest Paula jäi angiini ja nii tuleb mul sel nädalal ise vahelduse mõttes oma majapidamisega hakkama saada. Täheldasin majandamise käigus, et mul on praegu suuremat sorti ostuhoog peal. Teen nüüd talve tagasi vist. Või siis on süüdi kevad ja see, et energiat ja mõtteid on rohkem. Ükspäev ostsin endale näiteks balance padi, mille peal ma füsios ka kogu aeg harjutusi teen. Nüüd ma siis iga natukese aja takka turnin ta otsas. Naljakas, mis asju kõik ikka välja mõeldakse ja kalli raha eest poes müüakse :). Ja siis minusugused tunnevad, et ei saa ilma selliste vidinateta üldse hakkama :). Tegelikult võiks muidugi lihtsalt diivani peal ka püsti seistes neid harjutusi teha. Aga ei, mul oli selleks täitsa eraldi matti tarvis! No hea küll, tegelikult on mul plaan ta tööle kaasa võtta, siis ma saan iga kord printeri juurde minnes ta peale kolm korda astuda. Seal ei ole diivanit, eks. Nii et õigustus on olemas.

Üleeile tellisin Amazonist ka pak choi seemned. Vaatasin ükspäev Terevisiooni ja sain teada, et neid saab täitsa vabalt aknalaual lillekastis ka vähehaaval kasvatada, kui neil mitte lasta väga suureks minna, vaid nad noorest peast supi sisse võtmiseks ära kaksata. Ja need tegelt väga maitsevad mulle ning käivad ka väga paljude aasiapäraste toitude sisse. Nämm! Mul oli kohe vaja proovida.

Ja siis eile tellisin veel hispaaniakeelse sarja El Internado. Tundub väga põnev, ma esimese osa vaatasin isutekitamiseks juba netist ära. Muidu tegelikult ingliskeelseid sarju ma vahingi netist, eks, aga hispaania keeles on mul praegu veel DVDsid tarvis. Ma ainult kuulmise peale ei jõua kõike jälgida, nii et mul on hispaaniakeelseid supakaid ka alla abiks tarvis. Nädala lõpuks peaks DVDd kohal olema. Ei jõua ära oodata.

Lähitulevikuks nillin endale veel seenepotti, kus ise endale panni peale panekuks seeni kasvatada. Näiteks SELLIST. Helle andis mõtte ja nüüd ma muudkui otsin netist sortimenti :). Tegelt ma leidsin varem šampinjonide karbi ka, aga praegu blogi jaoks otsides enam mitte... Hm. Aga ma otsin edasi.

Noja mis veel... Mm, ostusid rohkem õnneks ei meenu. Jala paranemise rindelt nii palju, et viimase pooleteise nädalaga on mu kõndimises toimunud tõeline arenguhüpe nii tempo kui ka tehnika vallas. Vahepeal oli see teema veel ainult, et sisetaldade ja endiselt kergelt paistes jalaga hakkasid kõik jalanõud hõõruma. Ühekorra sain villi ka, mis läks muidugi katki, ja ossa, kus ma siis sain terapeudi käest peapesu. Aga no see vill nüüd on peaaegu ära paranenud ja Compeedi plaastrid aitavad edasise hõõrumise vastu ka, olgu taevas nende eest tänatud! Aga muidu ma just täna täheldasin, et ma nüüd juba lihtsalt kõnnin, ei mõtlegi iga jummala sammu juures igasuguste keeruliste valemite peale. Tore.

See on ka tore, kui saab sellel ajal linnas käia, kui kõik teised töötavad. Mõnikord ma kohe ei salli pühapäevi, sest esiteks telekast ei tule ühtegi tavalist huvitavat saadet ning teiseks on kõik kohad kinni, isegi kui tuleb millegi ägeda tegemise mõte. Pühapäeval on natuke jube isegi aknast välja vaadata, siis on väljas nii staatiline ja väljasurnud atmosfäär, et selline tunne tekib, nagu ma oleks viimane hingeline siin maamunal. Ei, hoopis ägedam on siis kodus olla ja linnas käia, kui kõik teised asjatavad ja kõik kohad on lahti. Seda lõbu ei jagu mulle muidugi enam kauaks. Järgmisel nädalal lähen ise ka tööle tagasi. Ühest küljest on nüüd tõepoolest aeg juba, nüüd ma liigun piisavalt vabalt juba küll. Teisest küljest ei tahaks veel, sest alles nüüd hakkas lõpuks ju hea :). Veel kaks nädalat tagasi ei jaksanud ma ära oodata, et kodust välja saaks. Aga nüüd, kus ma reaalselt juba saangi, on päris mõnus niimoodi, et hommikul kell kümme alles ärkad, siis väike kohv-kaks-kolm Terevisiooni kõrvale, siis ujulasse või füsiosse või jõusaali, siis on veel vaja näiteks midagi ostmas või korraldamas käia, siis kokkad vaikselt, sööd Ringvaate ajal ja siis vaatad õhtu lõpetuseks mõnda filmi või loed rahumeeli... Selline elurütm on päris tore, ausalt :)! Selle jätkamise vastu mul ei olekski midagi.

Aga olgu peale. Ma nüüd lähengi ja jätkan teda seni, kuni saan, mujal kui arvutiekraani taga. Olge siis selleks korraks jälle toredad ja rääkimiseni!

M.

Maailma kõige õigem spa

Kas teie teadsite, kust sai oma nime spa kui asutus? Mina ei teadnud. Kuniks emme pooljuhuslikult mainis, et maailma kõige esimene spa asus samanimelises Belgia külakeses. Mis omakorda sai nime ladinakeelsest sõnapaarist sparsa fontana ning mis oli juba renessansiperioodil nii arvestatav kuurort ja nii kuulsate ravivetega, et seal käis koos kogu Euroopa koorekiht. See pani minu igatahes kõrvu kikitama. Ja siis ma hakkasin asja uurima. Tuleb välja, et see Spa küla on tõepoolest täitsa olemas, siiani asustatud ning lisaks tervisevetele veel nii mõnegi asja poolest kuulus. Näiteks muu hulgas toimus just Spas 1888. aastal väidetavalt maailma esimene iludusvõistlus. Samuti asub Spas maailma kõige esimene ja vanem kasiino, mis asutati 1763, st ligi 100 aastat enne kuulsat Monte-Carlo kasiinot. Ja siis olevat Hercule Poirot Spas sündinud. Veel pidavat Spa kõrval põlluvahel olema Belgia üks kõige tähtsamaid ringradasid, mis toob sinna kokku massidena rallihuvilisi, ning üksiti toodetakse seal suuremas koguses mineraalvett. Mida ma olen isegi et nii mõnelgi puhul joonud, ehkki ma pole kunagi varem adunud, et Spa võiks ka kohanimi olla. Naljakas! Minu jaoks tuli kogu see teave praegu täiesti selgest taevast!

Nojah. Asja edasi uurides selgus, et Spas on praeguseks järel ainult 10 000 elanikku, nii et kaartidele ta hästi ei mahu. Aga kui Google'ile lõpuks õnnestub selgeks teha, et ma soovin andmeid Spa küla ja mitte maailma miljoni spakeskuse kohta, tuleb välja et seal on muu hulgas täitsa raudteejaam olemas ning et ta ei asugi minu juurest üle mõistuse kaugel, kõigest Liège'i lähistel. Ja kuna mul on kodus istumisest ametlikult 100% siiber ning järgmise kliinikuseansini on mul vaja pea nädal aega omaette treenida, otsustasin ma oma jala kandevõime proovile panna ning jätkata liikumisharjutusi paaripäevase spakuuriga. Käia ma ju eriti ei jaksa, nii et suurtest kohtadest hoiangi hea meelega ikka veel eemale, aga nii väike küla peaks ikka jõukohane olema, veekeskus ja jõusaal on vägagi näidustatud noja termaalveed ja massaaž ei teeks ka paha. Vot. Seega broneerisin endale kaheööse spaapaketi ja kavatsen nüüd paar päeva ainult vees vedeleda.

...

Nii. Ja kui eelneva jutu kirjutasin ma veel kodus Luxis, siis nüüdseks olen ma oma päevad seal Spa termaalvetes ära veetnud ning juba jälle Luxis tagasi, ise kogemuse võrra targem ja rõõmsam. Spa linnake on tõepoolest olemas! Iseenesest tilluke ja üsna kole, eriti raudteejaama ümbruses ja praeguse raagus ilmaga. Kesklinna pool on neil siiski üks päris kena park ja mõni ilus kuurordilik villa ka, nii et suvel leiab sealt kindlasti ka päris toredaid nurgataguseid. Noja võib-olla veel kiriku poole edasi minnes läheks linnake ka ilusamaks, aga ma otsustasin mõningase mõtisklemise järel oma jalga seekord vaatama minemisest säästa, sest see polnud minu jaoks spakuuriga võrreldes praegu absoluutselt oluline. Termid ja Radissoni hotell olid seal mu jaoks täiesti eluks piisavad. Kahepeale pakuvad need asutused kallitele klientidele kogu aeg kõiki eluks vajalike teenuseid ning kuna termid kuuluvad hotellile ja hotellist saab erafunikulööriga hommikumantlis kohe termidesse välja sõita, ei tekkinudki mul mingit erilist tahtmist rohkem riidesse panna ja vihmase küla peale ronida. Ma mõtlen, et küll ma sinna kunagi tagasi lähen, see on sõitu väärt küll. Küll ma siis vaatan ringi ka. Seal pidavat ägedaid matkaradu ka olema.

Sealsed termid on iseenesest väga ägedad, mulle meeldisid need nt tunduvalt rohkem kui Baden-Badeni Caracalla veekeskus (Friedrichsbad oli siiski veel vahvam!). Spa veekeskus on Baden-Badeni omaga võrreldes näiteks tunduvalt väiksem, aga arvestatavalt puhtam ja ilusam. Väga sooja veega ja hästi liigendatud on ta ka. Igasuguseid mullitavaid ja voogavaid nurkasid, asemeid, istmeid ja kraane on arvutult, nii et kõigile jagub, ja koridoris voolab purskkaev, kust saab juua ja võrrelda kolmest eri allikast ja seega täiesti eri maitsega mineraalirikast vett. Rahvast oli seal päris palju, aga mitte ülemäära, sissepääs on hotellis ööbijatele tunduvalt odavam kui päevaklientidele ning üleüldse, termide asukoht on ka äge. Need on nimelt ehitatud mäe otsa, kust kogu Spa linnake kenasti pihu peal kätte ära paistab. Keskusesse tuleb sõita funikulööriga, mis on tõeliselt järsk ja iseenesest väga vinge. Vaade on vahva, ehkki allasõit on isegi natuke pelutav! Ja külma ilmaga on seal üleval kuuma termaalveega täidetud auravas välibasseinis ka tõsiselt äge. Ümberringi paistavad ainult sünkmustad raagus puud, mille vahele basseinivete aur ära hajub ja tõelise õuduka efekti tekitab... Ainult saunade pool on seal veidi vilets, põhimõtteliselt ongi valikus ainult üks aurusaun ja üks 80-kraadine soome saun. Mis on veidi igav, aga ajab asja siiski ära. Puhkeruume on seevastu igasuguseid: kottpimedaid ja lugejatele mõeldud, infrapunalampidega ja vooditega, lõhnastatud ja lõhnastamata... Nojah. Noja päris ujujatele see spa ka tegelikult eriti ei sobi, sest sellist päris ujumisbasseini neil seal ei ole, on ainult ligunemise basseinid, kus igal pool on hästi soe ja voolab ja seinad on nii asümmeetrilised, et tulevad maksimaalselt 20 meetri pärast jälle kuskilt vastu... Aga vesi ise on tõepoolest super ja nahk jääb sellest pärast märgatavalt siidine... Olen nõus küll, et raviveed! Ja oleksin takkajärge tahtnud seal isegi kauem olla.

Termidega liidetud Radissoni hotell oli ka tore, ehkki... noh, järele mõeldes kõige tavalisem standardsem Radisson, st mitte eriti kohaspetsiifiline ja eriline. Aga kodus istumise vahelduseks mõnus ikka :). Seal sai keset päeva ka süüa (ärge naerge, siinkandis ei ole üldse imelik, et kella kahest kuueni ei ole kuskilt võimalik mingit leivakübet ka saada, sest ükski normaalne inimene ju nendel kellaaegadel süüa ei taha ja seega on kõik toitlustusasutused või vähemalt nende köögid kinni - ja viimasel päeval otsisin ma näiteks enne rongi peale minekut asjatult mõnda muud kohta, mis oleks avatud ja serveeriks midagi nii elementaarset kui kohv!). Üksiti oli hotelli jõusaal tunduvalt mitmekesisem ja kauem lahti kui näiteks Luxi peamise ujulakeskuse La Coque'i oma, nii et ma veetsin seal iga päev kena tunnikese ja olin enda üle väga uhke. Veel rõõmustasin ma tõsiselt selle üle, et hotell lausa aktiivselt soovitas toast saunalinad ja hommikumantlid üles termidesse kaasa võtta, et seal ikka mõnus oleks. Hommikusöök oli neil ka väga mitmekesine :P. Ja üldse, elu on ilus, kui putitatakse ja puha :).

Noja põhimõtteliselt olin ma kogu aja seal Spas enda kohta väga sportlik ja tubli. Käisin hommikust õhtuni muudkui usinalt nii jõusaalis kui ka basseinis ja saunades, ehkki ma muidugi hoidsin ennast kogu aeg tagasi ka ja veetsin päriselt kogu sportimisest ülejäänud aja horisontaalis, et mitte jalga liiga ära ehmatada. Ja strateegia töötas. Teise päeva lõpuks oli ta juba õige hell, kange ja väss küll, aga siiski mitte murettekitavalt. Pärast väikest jääkotitamist, massaaži ja ööund oli ta jälle koostööaldis ning lubas mul veel enne rongi peale ronimist hommikul ka tunnikese jõusaalis tegutseda. Olen väga rahul. Juba saab täitsa tervete inimeste elu elada! Hurraa! Praegu lubasin ma talle muidugi tänutäheks terve puhkepäeva ka. Aga nii võib juba peaaegu luurele minna! Jess!

Noja sellega ma täna ka lõpetan. Spa termid on ägedad, soovitan! Ja muidu jääme praeguseks nägemiseni!

M.

Järgmine reisisihtkoht

Üks tuttav vana reisikaaslane käis ema grupiga jaanuari alguses Omaanis. Ja tegi sealt nii ägeda video, et ma nüüd muudkui vaatan ja vesistan. Olen teise juba mitu korda läbi vaadanud ja võtsin suht-koht nõuks, et järgmisena tahan oma vana pundiga sõita just sinna. Oaasid ja liivadüünid ja beduiinilaagrid ja datlipalmid ja mošeed ja meri ja kuumaveeallikad ja kooruvad kilpkonnad ja üldse...

Näe, vaadake ka!

M.

13. nädal - Laske välja!

Ma küll justkui lubasin, et ma rohkem jalaopist möödunud nädalaid ei loe ja üksikasjalikke saavutusi üles ei märgi, aga nüüd on see kuidagi harjumuseks saanud juba :). Alustan seetõttu ikka selle teemaga. 13. nädal on olnud selline... hmm... ma ütleks, et peamiselt kohutavalt tüütu. Selles mõttes iseenesest on geniaalne, et tavaline elu tundub nüüdseks juba täitsa peaaegu et käes. See nädal ma nt ei käinudki enam kliinikus ratastoolibussiga, vaid läksin tipa-tapa linnaliinibussi peale ja sõitsin sellega kohale. Mu kõndimisraadius suureneb iga väljaskäimisega ning nüüd ma olen ikka peaaegu iga päev juba kodust paariks tunniks väljas ka käinud. Ujumas ja rattatrennis ja kliinikus ja poes ja korra töökaaslastega lõunal ja kontoris ja üldse. Asi edeneb. Aint et võiks veel kiiremini edeneda, palun! Nüüdseks olen ma jõudnud sellesse punkti, et umbes 21 tundi ööpäevast on mul päris tõsiselt kõrini kõige tasa ja targu tegemisest ja nelja seina vahel oma mõttemullis kinni istumisest. Ma olen juba nii kannatamatuks muutunud, et lahvatan varsti kärsitusest suure leegiga põlema. Ja mõnikord on juba selline tunne, et kutsuks isegi EMORi küsitlejad, petitsioonidele allkirjade kogujad või ukselt-uksele käivad jehoovatunnistajad päris hea meelega sisse juttu rääkima, aint et nagu kiuste ei ole ükski selline päris mitu nädalat kella lasknud. Hirmsasti tahaks ühesõnaga aktiivsust ja elavate inimeste sekka ja reisima ja pidu ja pillerkaart ja üldse... Samas tuleb kogu aeg veel ikka elul käsipidurit peal hoida, sest kohe, kui ma midagi liiga hoogsalt ette võtan, liiga kaua jalanõusid kannan või liiga pikalt ringi müttan, läheb jalg jälle närvi ja siis ta ei luba mul ju üldse paar päeva mitte midagi teha. Hirmus tüütu. Aga no mis teha. Eks tuleb siis plaane vorpida, kui midagi reaalset ei saa veel ette võtta. Õnneks tundubki, et kui ma ükskord jalad päris alla võtan, kujuneb ülejäänud aasta põnevaks ja liikuvaks. Külalisi tuleb ja ise plaanin paar korda Eestis käia, suvel satun töö pärast paar korda Strasbourgi ning nende käikude vahepeal ka kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Ei jõua ära oodata! Noja aasta lõpetuseks tahaks veel vana pundiga soojal maal ka ära käia. Paar mõtet on täitsa soolas, ehkki täpsemad üksikasjad on veel kokku leppimata. Aga loodan igatahes väga, et saame sügisel kõrbesse :). Kui ammu ma pole üheski kõrbelaagris käinud! Oeh, saaks aint juba kohe!

Muidu ma õpin neil päevil aja veetmiseks peamiselt hispaania keelt. Selliste kodukootud meetoditega. Vaatan sarja "Isabel" ja kirjutan sealt korduvaid tundmatuid sõnu välja. Hispaaniakeelse ajakirja ECOS uus number tuli samuti, selle olen ka peaaegu läbi saanud. Harjutusi teen ka ja üldse. Olen tubli :). Ma pean ausalt tõdema, et siiani olen ma sõnavara poolest peamiselt prantsuse keele peal liugu lasknud. Olen katsunud läbi ajada nende sõnadega, mis on prantsuse keelele sarnased, ning muid pole eriti viitsinud pähe õppida. Tänu sellele on mul aga ka elementaarses sõnavaras siiani hästi kentsakaid lünki, mis end kohe tunda annavad, kui ma pean ise hakkama midagi hispaania keeles ütlema, ning mõnikord võib niimoodi keelte sarnasusele panustades ka arusaamise seisukohast päris puusse ka panna. Näiteks kordus seal sarjas pidevalt sõna "espalda" ja ma olin veendunud, et noh, kui see on kehaosa, siis on tegemist kindlasti õlgadega, sest prantsuse keeles on see nii sarnane sõnale "épaules". Panin selle kõrva taha ja olin teadmisega rahul. Kuniks seesama sõna tuli ette mingis muus kontekstis ja sinna juba enam õlad hästi ei sobinud. Noja nii ma siis kontrollisingi lõpuks asja igaks juhuks sõnaraamatust järele. Tuleb välja, et tegemist on hoopis seljaga! Aga kuidas on hispaanlastel selg nii samasugune kui prantslastel õlad, ah??? Miks? Heh, või teine naljakas segadus oli sellega, et ma ei saanud kuidagi aru, mis piima soojendamist need printsid ja printsikesed seal magamistoas voodi kõrval pahutsedes alatasa nõuavad. Et kas neil on voodi soojendamiseks kasutatavates kuumaveepudelites hoopis kuum piim või? Et siis on peenem ja kuninglikum? Nojah. Imestasin, kuniks jõudsin sõnastikku lapates teadmiseni, et "leche" on piim küll, aga seevastu "lecho" on hoopis säng. Ilmselgelt nõudsid nad kõik täiesti lihtlabast magamisaseme soojendamist. Vot. Aga selle peale ma ometi ei tulnud, sest voodi on ju minu teavuses "cama". Nojah, nii see sõnavara tuleb :). Mida räigem on esialgne möödapanek, seda kindlamini sõna pähe jääb :). Nii et pole viga.

Hispaania keelega seoses on mul aga ka üks küsimus neile, kes Hispaaniast midagi teavad! Nüüd on enam-vähem selge, et saan millalgi sel aastal kolmeks nädalaks Hispaaniasse keelekursustele sõita. Aga kus oleks äge eeldatavasti augustis kolm nädalat veeta? Valik on järgmine: Almeria, Barcelona, Tenerife, Malaga, Palma de Mallorca või Marbella. Ma kohe ei oska nende vahel valida. Väga ainult puruturistikat ei tahaks, ikka kohalik elu võiks seal ka olla, vanalinn ja poed ja inimesed ja nii. Noja oleks tore, kui rand oleks eriti käeulatuses, et ma saaks iga õhtu pärast tunde ikka lihtsa vaevaga ujumas ka käia, mitte ei peaks mõnusa ranna jaoks linnast 30km välja sõitma. Ja siis tahaks ühtlasi, et seal oleks midagi teha ja vaadata ka ja et ümberringi nii kuni saja kilomeetri raadiuses oleks veel ägedaid kohti (stiilis lossid, matkarajad, vanalinnad), kuhu võiks nädalavahetustel päevaks-paariks sõita. Vot. Oskab keegi neist midagi esile tõsta? Mul on muidu nati kahju, et valikus ei ole ühtegi põhjaranniku paika. Mulle meeldiks San Sebastian või La Coruna ka väga, aga mõne sealse kooli aktsepteeritavate õppeasutuste nimekirja kandmiseks tuleb vist enne kõvasti vaeva näha ja koolitusosakonda moosida. Seda ma hästi ei vinni... Nii et võtan parem mõne eespool toodud loetelust. Aga millise?

Muud tarka ei olegi teile rääkida. Ükspäev tegin kaneelirulle. Teine päev käisin kohvi ostmas ja avastasin, et praegu müüb Nespresso mingit imehead limited edition kohvisorti, mida ma endale pärast selle maitsmist kohe suuremas koguses tagavaraks varusin. Ja kolmas päev imestasin end lolliks, et siinsete veekeskuste juures olevates jõusaalides tohib treenida ainult varbavahedes või crocsides! Vahimehe terav silm nägi kohe mu näpus tilpnevaid tossusid ning seejärel tehti mulle puust ja punaselt selgeks, et ma ei tohi jätta neid ei jalga ega ka kuhugi nähtavale kohale toanurgas, vaid pean need päris kindlasti kohe riietusruui tagasi viima, et need mitte kellegi silma ei riivaks. Noja enamik inimesi oli tõepoolest jooksulintidel, ergomeetritel ja rattatrenažööridel kas siis sokis või varbavahedega (üks oli puhta paljajalu)! Maailma kõige veidram vaatepilt! Muidugi täna lugesin ma Postimehest uudist, et Tallinnas Kalev Spas treenivad vene tšikid üleüldse kontsakingades... (http://elu24.postimees.ee/4010993/vaata-ja-minesta-vene-tsikid-teevad-kalev-spas-trenni-kontsadel). Siis vist ei olegi siinne nõue nii imelik.

Enivei, kui tüütustest rääkida, siis selle nädala raamat (Monica Ali "Brick lane") oli ka kokkusattumusena kuidagi eriliselt veniv, aga ma lugesin ta, hambad ristis, ikkagi läbi. Ainult sellepärast, et see oli mul niigi teine katse. Omal ajal jätsin ma ta pooleli, sest ei näinud veel poole raamatugi peal, kuhu see uinumine peaks välja jõudma. Noja nüüd ma siis tean, et see raamat oli 470 lk liiga pikk. Asi hakkas liikuma viimasel kolmekümnel leheküljel. Natuke üllatav, sest sisukokkuvõte tundus iseenesest äge (tundub siiani!) ja raamat kandideeris kümme aastat tagasi isegi Bookeri auhinnale, aga mina tema võlu igatahes ei näinud. Ei enne, ei nüüd. Nojah. Vähemalt on üks poolik asi lõpetatud ja esimesel võimalusel jätan ma ta KADi hoone raamatuvahetuslauale, mina ei taha teda enam endale riiulisse ruumi võtma. Ja kindlasti on maailmas keegi, kellele ta meeldib.

Aga sellega ma tänaseks lõpetangi. Lähen kulgen edasi, tänaseks ilmselt voodi poole. Uue, loodetavasti põnevama raamatuga. Olge siis mõnusad ja head nädalavahetust!

M.

11-12 nädalat ehk nüüd aitab ka sellest nädalate lugemisest

Eelmisel nädalal jäi jalapostitus tegemata ja üldiselt tundub, et see teema hakkab ennast vaikselt ammendama. Noh, et nüüd on paranemisetapp suuremalt jaolt läbitud ja kõõlus on korralikult kokku kasvanud, edasine on peamiselt järjekindla harjutamise, käimaõppimise ja lihaste treenimise teema. See võtab veel muidugi omajagu tegemist, praegu suudan ma normaalset sammu teha ainult masinas ja 45-protsendise keharaskuse juures, siis ka nii umbes 10 minutit. Aga kui nüüd mitte sammu väljanägemisest ja õigsusest, vaid jala vastupidavusest rääkida, siis on see juba nii kindel, et ma julgen näiteks selle jala peal - st ühe jala peal - seista (ainult täistalla peal muidugi veel) ning masinast väljaspool saan ma ka täitsa kindlalt juba edasi, mis siis, et aeglaselt ja imelikul sammul. Viimasel ajal olen ma, muide, nüüd lõpuks karkudest ka päriselt lahti saanud. Eelmise nädala külmadega võtsin veel õue minnes ühe kargu kaasa, aga pigem julguse pärast ja libedusohule mõeldes. Reaalselt see siiski kõndimisele enam midagi juurde ei andnud ning nii arst kui ka terapeut soovitasid selle pigem kõrvale panna ja sammule hakata keskenduma. Ja see nädal ma siis käisingi esmakordselt päris ilma karguta väljas, täitsa nagu normaalne inimene. Kaks kätt kõrval ja puha. Kusjuures käisin lõpuks siis ka esmakordselt ujulas, nii et olin eriti vapper. Aga jah, nüüd ongi vaja pmst ainult lõputult harjutada ja pöid piisavalt tugevaks saada, et see kõndimine ka korralik ja inimtempos oleks. Noja siis võib edasi vaadata, mis saab jooksmisest ja muudest sportlikumatest asjadest.

Arst oli muidu ka paranemisega rahul. Kutsus teine eelmisel nädalal isegi selle Luksemburgi kõige tähtsama kirurgiguru vaatama, kes laksas mulle mu jala liikuvust imetledes kämblaga õlale ja rõõmustas kui hää arsti juurde ta mu saatis. Veel kirjutati mulle eelmisel kolmapäeval välja sellised kingade sisse käivad sisetallad, mis kõõlusele langevat koormust leevendavad ja kõik jalavarjud tunduvalt mugavamaks muudavad. Tänu sellele ei väsi jalad nii ruttu ära, samm õnnestub tiba normaalsemini ja palju parem on püsti seista ka. Noja nii ongi. Saan ühesõnaga järjest vähem jala peale mõelda ja muudele mõtetele ruumi teha. Sellistele, et läheks jalutama või midagi. Või et tahaks jõusaali juba. Või et köögi kraanikausi torud on hakanud haisema ja neile tuleb miskit sisse valamiseks muretseda. Eks ma järk-järgult ja ettevaatlikult hakkangi neid mõtteid ellu rakendama, sest nüüd hakkab diivani peal juba tüütu ka olema.

Või noh, mitte just tüütu, aga nüüd hakkab juba tekkima tunne, et tahaks nelja seina vahel istumisele juba tiba aktiivsemat vaheldust küll. Midagi põnevat tahaks teha ja kuskil käia ja inimesi näha ja muud säärast. Ma muudkui istun siin ühes diivaninurgas ja siis teises diivaninurgas ja siis vahepeal voodis ja vannis ja jälle diivaninurgas. Teen küll kogu aeg igasuguseid asju, nii et aeg kulub ruttu ära ja igav ei ole ikka veel, suured eesmärgidki on endiselt saavutamata, aga noh, natuke tahaks nüüd juba elavust ka. Need ajaviited on mul kõik siin ju sellised passiivsed ja omaette asjad, mis mu pikapeale omaenda ajukurdudesse puhta ära eksitavad. Nt haiglasse kaasa ostetud ajakirjahunnikust olen nüüdseks kaanest kaaneni läbi lugenud vist kolm ajakirja, pluss veel paar vahepeal postkasti potsatanud vihkut (mulle lisanduvad regulaarselt International Figure Skating ja ECOS - Die Welt auf Spanisch). Raamatuid olen läbinud ahvikiirusel, hetkel saan neid selle aasta nimekirjas mitu tükki nädalas maha kriipsutada. Fotosid olen viimase kahe nädalaga ära puhastanud ja fotopanka üles laadinud nii saja ringis. Arvuti kõvaketast ummistavaid mõttetuid fotosid olen ära kustutanud tuhandeid. Fotokooli teooriapeatükke olen hetkeks läbinud kaks. Sarju olen ära vaadanud... oi, mitu (Isabel, War & Peace, Breathless, Land Girls, pool Oru valitsejat, Chicago Medi ja Call the Midwife'i uued osad, Grantchester ja... siis vist on kõik). Hispaania keelt olen lugenud, vaadanud ja harjutuste abil õppinud usinamalt ja rohkem kui eales varem. Kõhulihaseid olen teinud viimase kahe nädalaga ausalt oma 1400 tükki. Kanniharjtusi olen ka teinud, nii vbla 500. Lisaks triljonile pöiaharjutusele, mis niikuinii kõige taustaks käivad. Vot.

Kõige vaimustunum olen hetkel põhimõttest "kapid tühjaks", sest igasuguste seni seisma jäänud asjade äratarbimine ja nende arvelt ruumi juurde saamine on osutunud üllatavalt hasarti tekitavaks. Põhimõtteliselt kukkus see kuidagi iseenesest nii välja, sest poes käimine on mul olnud mõnda aega raskendatud, eks. Hea küll, toidupoodi saatsin ikka teisi, aga lemmikšampooni järele pole küll vaja kedagi minema käsutada, kui mul teisi šampoone küll on, eks. Noja nii ma siis avastasin, et tegelt on päris tore kuskile seisma jäänud, ent kõlbavate asjade ärakasutamise arvelt elamises ruumi juurde saada. Näiteks köögikapis võtsid mul tükk aega ruumi kunagi näidiskomplektiga saadud kohvikapslid, mille kõrvaleheitmise ainsaks põhjuseks oli see, et nad meeldisid mulle lihtsalt vähem kui mu lemmiksordid. Noja seal nad siis seisidki... kuniks lemmiksordid otsa said ja ma avastasin, et need kõlbavad ka täiesti juua ja ongi tore vaheldus täitsa. Lisaks sellele otsustasin kasutada järjest ära igasugused pisikesed näidistotsikutes kreemid, palsamid ja hambapastad, mis siit-sealt siginenud on. Lihtsalt selleks, et kõik need üleliigsed tuubid ja pudelid jalust ära saada. Noja eriti sageli olen tegutsenud loova kokkajana ning otsinud uusi põnevaid retsepte, et näiteks millestki üle ja seejärel seisma jäänud kikerherned ära kokata vms. Hetkel paelub mind väga mõte kokata oma kuivainekapp tühjaks, et sinna vähem ja hoolikamalt valitud värskeid tagavarasid asemele soetada. Ja sellega ma siis tegelengi üsna igapäevaselt. Vot.

Ahjaa, ühe vigade paranduse pean ka tegema. Täpselt päev pärast seda, kui ma olin eelmise postituse ravikulude kohta valmis saanud, sain kindlustuselt kirja, et haigla on otse neile opi kohta veel ühe arve esitanud. Sedakorda 4609 euro peale :). Näed siis! Ma tõesti hakkasin juba arvama, et see 400+ oligi opi kohta siis kõik, sest tunduvalt hilisemad arved olid ka juba kohal ja ma hästi ei uskunud, et enam kuskilt midagi nii vana võiks ilmuda. Samas mingi kahtluseuss oli küll kogu aeg. Aga vot siis! Muidugi kõlab see summa palju luxilikumalt ja õigemini. Kõigest 400+ oleks Luxi kohta olnud ikka üle mõistuse võileivahind. Ühesõnaga - korrektsioon: Achilleuse kõõluse rekonstrueerimine + 3 ööpäeva haiglas maksab siin riigis suurusjärgus 5000 eurot.

Muud justkui ei oskagi lisada. Päevad lähevad akna taga silmnähtavalt pikemaks, aga kütet tuleb ikka huugamas hoida. Ju siis on tuul kuidagi halva nurga alt, sest mul on tunne, et viimased kaks nädalat on mul kodus kogu aeg külmavõitu. Tänu taevale, et mul on kodus vann, saan sinna sooja pugeda. Ainult dušinurgaga elamises ei peaks mina ilmselt kauem vastu kui paar kuud. Hirmus magusaisu on ka neil päevil, mis on minu kohta väga ebaharilik. Tavaliselt püsivad mul maiustused kodus kuid, nüüd olen nädalaga peaaegu terve tahvli šokolaadi ja pool purki murakamoosi ära söönud! Minu kohta on seda erakordselt palju! Hmm. Jõulukaunistusi ei ole ma endiselt veel alla võtnud. Talv ju kestab veel :). Aga kevadine rahutus hakkab ka peale tulema ja tahaks juba hirmsasti igale poole reisima minna. Kohe igale poole. Kui ma Hispaaniast artiklit loen, tahaks sinna, asun aga Inglismaast rääkiva jutu juurde, tahaks tänna. Vaatan Omaanist rääkivat filmi, tahaks kohe hommepäev sinna teele asuda. Noja samal ajal tahaks kohe hommepäev Austriasse mägedesse ja Šveitsi mägedesse ja glamuursesse Baden-Badenisse ja Kariibi mere äärde ja üldse, kuhu iganes. Nojah. Kunagi ehk saab ka. Kuhugi.

Aga tänaseks aitab. Lähen ja loen edasi. Olge toredad!

M.

Ravikuludest Luksemburgis

Võtsin lõpuks kätte ja hakkasin oma arstiarvetega tegema. Noja mõtlesin siis, et panen siia ka mõned arvud kirja, siis saavad uudishimulikud neid soovi korral Eesti hindadega võrrelda. Minu jaoks on suur uudis, et Eestis saab nüüd ka näha, kui palju Haigekassa mingi protseduuri või teenuse eest tegelikult haiglale/arstile maksab. Väga põnev mu meelest! Siit võib veel üllatusi välja kooruda! Mulle juba tundub, et nii mõnigi asi on Eestis hoopis kallim kui siin... Siiani on see lihtsalt Haigekassa saladuseloori varju jäänud.

Nagu eelmises postituses öeldud, on meie süsteem siin selline, et haiglad, arstid, apteegid ja kõik muud tegelased esitavad arved otse mulle. Mina maksan need omast taskust ära, esitan siis nõude ja 85 % sellest makstakse mulle tagasi. Omavastutuse taks on seega enamasti 15 %, ehkki see sõltub ka natuke sellest, millega tegemist on. Päris ränkade eluohtlike ja pikaajalist või ülikallist ravi vajavate haiguste puhul saab esitada taotluse ka kõikide kulude täismahus kinnimaksmiseks. Näiteks. Aga ilulõikuste või sanatooriumikuuride puhul võidakse kinni maksta heal juhul 20 % kuludest.

Hea on see, et ilma mingi jamata võib käia mis tahes arsti juures ja kus iganes: Eestis, Luxis, Mehhikos, Singapuris, whatever. Kompenseerimisele lähevad kõik arstivisiidid igal pool ja kogu aeg, kus aga parajasti ravi vaja on või kus tingimused raviks kõige sobivamad tunduvad. Kindlaks on muidugi määratud teatud piirmäärad, noh, et üldarsti konsultatsiooni eest makstakse tagasi maksimaalselt 50 eurot, aga kui sa ise tahad käia mõne arsti juures, kelle visiiditasu on 180 eurot, siis iseenesest on see lubatud, lihtsalt siis tulebki arvestada sellega, et limiiti ületav osa tuleb endal kinni maksta. Õnneks on need laed, mulle tundub, siiski reaalse olukorraga kooskõlas ja nende ületamise oht on tavaolukordades üsna väike. Vbla mõne eriti spetsiifilise juhtumi puhul tuleb tõesti ette seda, et maailmas on ainult üks spetsialist ning see praktiseerib kuskil Saudi Araabias ja küsib 600 eurot pooltunnis. Enamasti on aga täiesti võimalik piirmäärade sisse jääda.

Eriti tore on veel see, et meil hüvitatakse ka hambaravi. Küll 80 % määraga, aga see on ikkagi väga arvestatav ju! Minu meelest on täiesti õudne, et Eestis on hambaravikulud kõik inimeste enda kanda, see on ju siililegi selge, et paljudes peredes jääb hambaravi niimoodi viimaseks prioriteediks, sest seda raha lihtsalt ei ole. Hambaravi on ju Eesti palku arvestades lihtsalt üle mõistuse kallis ja see imetilluke aastane hüvitis on suisa mõnitamine mu meelest. Meie puhul on ka muidugi mööndus, et eriti mastaapsete tööde (nt implantaatide paneku) puhul on vaja enne loataotlus ja hinnakalkulatsioon esitada ning kui leitakse, et see ei ole hädavajalik tegemine, vaid pigem kosmeetiline putitamine, siis võidakse otsustada, et kinni makstakse väiksem protsent. Aga see on ka tegelt normaalne, et kellegi kosmeetilisi operatsioone ei hüvitata, eks.

Kui nüüd aga mu viimaste kuude reaalselt arvetest rääkida, siis natuke muudab ülevaate saamise keeruliseks asjaolu, et nad löövad siin kulud hästi juppideks ja iga asja eest saadetakse patsiendile posti teel kohe peoga arveid. Oleks siis nii nagu Eestis hambakliinikus, et käid arstil ära, maksad vastuvõtus oma koondarve ja jalutad minema. Ei. Siin on nii, et kui käia MRT uuringul, siis selle kohta saadetakse kõigepealt masina kasutamise arve (156 euri) ja sellest eraldiseisvana ka ruumide kasutamise arve (144 euri). Ehk siis kokku tuleb tegelikult protseduuri maksumuseks 300 euri, aga ära tuleb oodata kaks eri arvet kahest eri raamatupidamisosakonnast. Või kui ma käisin pärast operatsiooni kirurgi juures ja ta mul õmblused välja võttis, sain selle ühesainsas kabinetis viibitud pooltunni eest postiga kolm arvet: kirurgi konsultatsioon (35,19 euri), õmbluste väljavõtt, materjal ja sidumine (24,84 euri) ja haiglaruumide kasutamise arve (40 euri). Ehk siis kokku 100.03 euri. Natuke tülikas, ma ütleks. Eriti see, et aru saamiseks, mis kui palju maksab, tuleb kuude viisi oodata, sest kõik need arved tulevad vahel ise kohtadest ja mõnikord kuni kolmekuulise viiteajaga! Noja kui need on ära tilkunud, siis tuleb need kindlustusele ka eraldi esitada, mis muidugi kolmekordistab bürokraatiat. Aga nii see elu siin kiviaegsete süsteemidega Lääne-Euroopas käib.

Konkreetsemaks minnes - kõige suuremaks üllatuseks oli mulle see, et operatsioon + 3 ööpäeva haiglasviibimist läks maksma ainult 439 eurot, sellest siis 233 eurot opi eest ja 206 eurot haiglasviibimise eest (ja kui kindlustus on oma osa ära maksnud, jääb minu enda kanda 65 euri). Ma olin vaimu mitu korda suurema summa jaoks valmis pannud, ausalt! Muidugi endiselt on õhus väike võimalus, et mõned arved on veel tulemata, op oli ju kõigest 2 kuud tagasi ja vbla pole nad veel kõiki arveid jõudnud teele panna. Anesteesiat pole näiteks justkui kuskil konkreetselt märgitud, selle eest saaksid nad veel kena paarsada euri juurde tahta või midagi... Aga mine sa neid tea. Eks paistab.

Füsioteraapia hindu ma samas veel ei tea, nende eest saadetakse loodetavasti koondarve ja see ilmselt tuleb siis kunagi kolm kuud pärast viimast seanssi. Tähendab, ma loodan, sest ma hakkan küll vanduma, kui nad lõpuks iga jummala korra eest mulle eraldi arve saadavad ja ma siis pean kindlustusele kõik 30 arvet ka eraldi ära esitama!!! Mõtlema hakates - eriti suurejooneliselt tüütu oleks veel see, kui iga korra kohta saabuks mitu arvet, nt üks terapeudi teenuste, üks selle masina kasutamise, üks teise masina kasutamise ja üks masseerimiskreemi kasutamise eest... Brr, ei, kui nüüd järele mõelda, on see täitsa võimalik. Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnanud... Brr...

Enivei, aga panen siis veel siia järjest nende arvete näidissummad, mis ma täna sisse skaneerisin ja mille kohta ma täna hüvitiseavalduse ära esitasin. Äkki kedagi huvitab.

Kirurgi konsultatsioon 35,19 euri.
Anestesioloogi konsultatsioon 28,47 euri.
MRT uuring 300 euri.
Robotsaabas VACOped 1187 euri.
Opieelne põhjalik vereproov 152 euri.
Opijärgne kordusvereproov 17,68 euri.
Opijärgselt välja kirjutatud rohud (peamiselt siis 40 päeva trombivastaseid süste) suurusjärgus 180 euri.
Niitide väljavõtmine 24,84 euri.

Sellega aga praegu lõpetangi. Peotäis väiksemaid papreid ja särki-värki jäi täna veel esitamata, aga küll mulle järgmistel nädalatel jälle arveid juurde tilgub ja ju ma siis esitan need ükskord jälle suurema portsuna. Põhiasjad said aga nüüd kirja.

Nii et tänan tähelepanu eest ja järgmise korrani!

M.

10 nädalat ehk ei maksa korraga liiga suurt ampsu haugata

See nädal sain ma juba neljapäeval oma kolm füsioteraapiat tehtud ja sain jala nüüd kolmeks järjestikuseks päevaks seinale riputada. Hea, olen tõesti rõõmus! Paistab, et ta ei olnud sellise ootamatu tempotõusu ja aktiivsusega sugugi rahul ja kuna nüüd on neid teraapiaseansse nii tihti, et need satuvad mõnikord ka järjestikustele päevadele, otsustas ta lõpuks korralikult protesteerima hakata. Paisus teine nimelt ärritava regulaarsusega füsiopäeva õhtuks hellaks elevandijalaks ning seejärel nõudis enne leebumist vähemalt tervet päeva täielikku rahu. Ilmselgelt ei olnud see aga järjestikku pandud teraapiapäevade kalendriga kooskõlas ning nii ta siis järjest ärritus. Eilseks hommikuks oligi ta veel kolmapäevast nii paistes ja hell, et terapeut vaatas talle otsa ega söandanud enam ühtegi harjutust anda. Kamandas mu hoopis lauale ning tegi pool tundi esmaklassilist massaaži ja üle mitme nädala igaks juhuks ka ultraheli. Edasi sain käsu jala jääkotiga patjadele sättida ning ta paariks päevaks täielikult ja totaalselt rahule jätta. Noh, pole hullu. Tänaseks ongi juba tunduvalt parem, aga see oli ilmselgelt meeldetuletus sellest, et kuigi kõik tundub kenasti paranevat, ei maksa temalt liiga ruttu liiga palju nõuda. On teine veel kerge vihastama.

Füsiost üle jäänud nädal on aga möödunud jälle Harry Potteri tähe all (see on ilmselt viimane kord mul sellest kirjutada, nii et pidage vastu!). Esmaspäeval saabusid nimelt viimased kaks raamatut, mis õnneks Katrinile postkontorist ka kaasa anti, ja nii ta siis hüppaski õhtul mu juurest läbi ja viskas need mulle ära. Ja no mis te arvate, millega ma siis edasi tegelesin? Kolmapäeva õhtuks sain päris viimase raamatuga ka ühele poole ja neljapäeva pühendasin filmidele. Rohkem millekski muuks aega ei jäänud :). Kusjuures ma olin raamatusarja lõpust täiesti sillas kohe, sest see viienda raamatu tujukas ja igal võimalikul juhul kõigile ninna kargav Harry oli jälle normaalsemaks muutunud ja kõik need lahingud ei olnudki nii sünged kui oleks võinud karta. Hmm... Ma arvan, et viies osa meeldiski mulle kõige vähem ning kõige rohkem meeldinute koha pealt ei oska ma kuidagi esimese, kolmanda ja kuuenda vahel valida. Vot. Mis aga filmidesse puutus, siis nendes ma olin natuke pettunud. Palju teemasid oli välja jäetud, mingid seigad täiesti lambist välja mõeldud, teismeline Harry oli üsna kole ja see lõpp mulle ka ei meeldinud. Miks nad pidid Voldemortiga seal kuskil tornitippudes ringi lendama, miks nad ei võinud siis normaalselt kõigi ees oma võitlust ära pidada nagu kirjutatud oli? Aga muidu McGonagall ja Snape on filmis ägedamad kui raamatutes :). See on tore :).

Järgmise suure projektina mõtlen vahepeal natuke asjalikumaks hakata. Pean nimelt hakkama neil päevil oma lõputuid arstiarveid sisse skaneerima. Meil käib ju see süsteem nii, et haiglas viibimiste korral saab küll paluda nn direct billingut, st et haigla esitaks haiglas viibitud päevade eest arved otse kindlustusele, kes siis maksab kõik neile ise ära ja nõuab pärast omavastutuse osa minult tagasi. Ülejäänud korraliste visiitide, retseptide, teenuste, vereproovide, piltide ja muu kraami arved saadetakse aga mulle ning kui ma olen need ära maksnud, pean ise kindlustusele nõude esitama ning kindlustus maksab siis 80 % kuludest mulle tagasi. Vot... Mulle nüüd ongi siia neid arveid muudkui postiga tilkunud, oma paar-kolm tosinat ikka, kokku umbes suurusjärgus kahe tuhande euro eest. Hea olekski need nüüd järjest koos retseptidega sisse skaneerida ja ära grupeerida, siis saan neid tasapisi esitama ka hakata. Kui see ikka veebi kaudu võimalik on, võib-olla saab seda ainult intranetis teha... Enivei, eks paistab.

Praegu sätin ma ennast aga küla peale minema. Eks järgmine nädal on ka aeg!

Head nädalavahetust!

M.

2017. aasta reading challenge

Tegelikult ma tahaks selle reading challenge'i asemel mingit toredat, täpset ja kõlavat eestikeelset sõna kasutada, aga no ühtegi sellist ei tule pähe, millega ma rahul oleksin... Lugemisväljakutse kohe üldse ei kõla. Raamatunimekiri on liiga üldine. Lugemiseesmärk... Hmpf, no ka päris mitte. A noh, las ta praegu olla.

Mina avastasin sellised kategooriatest koosnevad nimekirjad enda jaoks 2015. aastal ja kaks aastat olen ma neid siis ka usinalt täitnud. Need ripuvad mul köögiukse küljes ja sinna mina siis aeg-ajalt oma konkse teengi. Motiveerib küll! Vahepeal oli päris pikk periood, kus ma tõesti ei leidnud üldse lugemiseks aega. 2015. aastal hakkasin aga tänu sellele nimekirjale jälle NATUKE rohkem lugema - ja kuigi mul jäi eesmärgist puudu 31 raamatut, lugesin ma siiski tänu sellest saadud motivatsioonile toona juba rohkem kui aasta varem. Nüüd 2016. aastal jäi puudu aga ainult 14 teost (krt, mul oli tunne, et isegi vähem jääb). Huvitav, kas ma kunagi saan päriselt kogu nimekirja ära konksutatud? Nii, et iga raamat läheb kirja ainult ühe korra?

Sest mina, jah, panen iga raamatu kirja ainult ühe kategooria alla, isegi kui see sobiks mitmesse kohta. Kategooriaid, muidugi, tõlgendan ma ka natuke vabalt, selles mõttes, et kui ma olen läbi lugenud raamatu, mis ühegi konkreetse kategooria alla ei sobi, no siis võib juhtuda küll, et panen Harry Potteri "sci-fi" alla. Selle nimekirja tarbeks kärab küll, ehkki Harry Potterist rääkides ma ei lahterdaks teda muidugi kunagi sci-fi kategooriasse. Vot. Aga samas vaatan ma nii mõnigi kord üle kategooriad, mis mul lugemata on, ja valingi siis nende järgi raamatuid. Nii on võimalik enda jaoks päris huvitavaid avastusi teha. Ma nt ei oleks ausõna võtnud niisama kätte raamatut "Persepolis", mida oli vaja kategooria graphic novel ärakonksutamiseks. Aga sain ootamatult positiivse elamuse ja enam koomikseid ei karda.

Enivei... Täna tuli meelde, et pean uue nimekirja üles riputama. Paar raamatut on see aasta juba läbi loetud ja need tahaks ju kuskile kirja panna. Asjade nimekirjas ärakonksutamine on nii mõnus!

M. 

Kaks kuud ehk tempo taga

Neil päevil läheb elu kohe kuidagi eriti kiiresti, mis siis, et ma tegelikult ju endiselt tööl ei käi ja peale teraapia ühtegi kellaajalist kohustust ei oma. Aga päevad muudkui vuhisevad mööda ja jaanuar on kuidagi juba poole peal! Mis mõttes??? No muidugi ma magan igal võimalusel lõunani, nii et päev jääb juba selle võrra lühemaks. Ja taastusravi on nüüd kolm korda nädalas ning iga selline päev läheb juba üksnes selle väsitava ringreisi tõttu täiena kirja ja saab ruttu otsa. Noja veel on vaja kokata ja kodus viis korda päevas jalaharjutusi teha ja kolm korda päevas lihtsalt jalga masseerida ja natuke suhelda ja vannis käia ja ongi üks tavaline päev otsas, tunnid lihtsalt kuluvad ära kuskile musta auku. Taastusravist vabadel päevadel õnnestub mul hädapärast natuke lugeda ja piltidega tegeleda, olen fotokooli ja fotopanga piltide üleslaadimise nüüd jälle usinamalt kätte võtnud. See eesmärk, mille ma endale eelmise aasta lõpuks seadsin, jäi väga pika puuga täitmata. Nüüd ma siis teen seda tagasi ja praegu tundub, et kui ma sama tempoga jätkan, jõuan vähemalt jaanuari lõpuks tahtmistele järele.

Alustasin esmaspäeval pühadepekist vabanemiseks ka projekti "100 kõhulihaseharjutust päevas", mis on jalaharjutuste vahepeale täiesti tehtav, läheb väga märkamatult. Muidu oleksidki need pöialiigutamised liiga üksluised. Ning siis olen hakanud hispaania keele arendamise eesmärgil vaatama kunagi tellitud telesarja Isabel. Ikka üks osa päevas, et aju mitte üle kuumutada. Aga isegi üks osa haukab poolteist tundi päevast ära. Sarjast, muide, saan täitsa aru, pmst kohe igast lausest. No OK, erandiks on mõned üksikud, mis on nii pikad ja kiired, et saavad enne otsa, kui mu aju järele jõuab. Aga neid tuleb väga harva, ühe osa peale näiteks paar-kolm. Nii et mu hispaania keel hakkab juba kasulik olema. Väga hästi. Ühel päeval tahan mina seda keelt ladusalt osata! Kusjuures tundub, et see on võimalik ka. Tuleb teine igatahes oluliselt lihtsamalt kui prantsuse keel omal ajal... Vähemalt mulle endale tundub.

Jala rindel on päris palju uut. Sel nädalal olen juba kodus mõne sammu kaupa ilma ühegi karguta ka komberdanud, ehkki pikalt nii ei veel ei saa. Jalg ei anna veel painduma ja nõrk on teine ka, nii et minu kõndimine näeb ikka no väga pentsik ukerdamine välja. A pmst on oluline see, et ma saan juba jalale täielt peale toetada ja edasine on harjutamise asi. Samuti olen nüüd taastusravis teinud mõned harjutused püsti ka. Noh, näiteks seisnud või nii! Päriselt! Alustuseks pandi mind esmaspäeval mõlema jalaga pehmele matile peegli ette seisma ja selles pehmel matil seismises ja püsti püsimises harjutus seisneski. Kusjuures jummala raske oli :). Hoopis ebastabiilsem ja keerulisem kui kõva palja põranda peal, sikutas ja tuikas ka natuke. Ja terapeut seisis, käed õieli, selja taga, juhuks kui harjutus üle jõu käivaks osutub ja ma ümber kukun :). Selline ettevaatus tundus alguses nii jabur, et võttis kohe muigama, aga tegelt ega see matt nüüd ülemäära lihtne ei olnud tõepoolest :). Täitsa totter ikka, kui keerulised võivad järsku tunduda ka kõige elementaarsemad asjad, millele muidu ei mõtlekski.

Noja eile riputati mind ka lõpuks püksepidi selle anti-gravity treadmilli sisse, pumbati masin õhku täis ja vähendati minu kaal 20 kiloni, misjärel kästi haige jala hoidmine teadlikult ära lõpetada ja hakata hoogsalt harjutusi tegema ja võimalikult normaalsel sammul kõndima. Sa pühade püss, lõpuks oli mu vaene jalg sellest mõnekümneminutisest kasutamisest nii väsinud, et lihas täiesti nähtavalt võdises pingutusest all. Just lihas, mis pole ammu niimoodi vaeva näinud. Kõõlusel polnud midagi häda. Üleüldises plaanis sai jalg igatahes sellise kreepsu, et oli eile õhtuni suht täitsa tuim kohe. Surises ainult, nagu oleks ära surnud, ja põlv nõtkus vahetevahel, sest lihased ei jaksanud teda hoida :). Ma tegelikult arvasin, et täna ma ei saa temaga üldse läbi, aga õnneks täna vähemalt ei oldagi väga valus. Igatahes, paistab, et nüüd hakkabki teraapias ka tamp taga olema. Terapeut teatas, et aitab küll mudimisest ja varbaliigutamisest. Järgmine kord ilmugu ma päris trenniriietuses ja tossudega, nüüd läheb andmiseks! Vot. Ühest küljest väga tore, teisest küljest hirmutav ka. Üks etapp on läbi, nüüd hakkab kõige raskem töö.

Veel käisin sel nädalal päris esimest korda ise poes. Ehk siis paarisaja meetri kaugusel kodust :). Sain jummala asjalikult ühe kargu ja korvi-kotiga hakkama ning tõin ise oma leiva ja peekoni koju. Parajasti oligi vist hädiste poeskäimise tund. Terve Alima oli täis vanamutikesi, üks kiduram kui teine, pooltel sotsiaaltöötajad kaasas. Kakerdasid teised oma rulaatoritega üksteise võidu ja sotsiaaltöötajad siis vaatasid mind ja neid ja üritasid neid kuidagi koomale karjatada, et ma neist oma karguga mööda saaksin. Üldjoontest oli aga täitsa tore üle pika aja kohe nii iseseisev olla. Kusjuures kõige raskem oli vist tagasitee, sest loomulikult nägin ma selle paarisaja meetri peal järjest kõigepealt oma maja kebabirestorani poissi, siis vaibapoe poisse ja lõpuks ühte kohvikututtavat, kelle kõigi reaktsioon oli muidugi "iiiisssandmariiiiiismisssssinugajuhtus?", nii et see kojujõudmine võttis mul isegi üksikasjalikest vastustest kõrvale põigeldes päris palju aega. Ilmselgelt on mul siin rohkem teretuttavaid, kui muidu meelde tuleks.

Aga praeguseks lõpetan kah. Mõnusat nädalavahetust!

M.

8 nädalat ehk uuesti kõndima õppimisest :P

Päris hull - kui nii mõelda, siis kaheksa nädalat on ju tegelikult peaaegu kaks kuud! Ma olen kaks kuud kipsjalg olnud :)! Aga noh, vähemalt elu juba edeneb. Kodus ma enam väga ei panegi seda plastikjalga külge, vaid harjutan niisama paljajalu komberdamist ning suurema osa ajast käin ma nüüd ringi ühe karguga, nii et teine käsi on täitsa vaba kohe! Üleeile tulin trepist üles (seda siiski saapa ja kahe karguga) nii, et astusin kohe täitsa igale astmele ainult ühe jalaga, mitte ei jäänud igal astmel mõlema jalaga seisma. Ja eile käisin esimest korda haiglas ka ainult ühe karguga - nii pikka maad ma polnud enne julgenud niimoodi ette võtta. Paistetust vist on üldiselt ka tiba vähem. Mõned kohad on veel ikka kummis edasi, aga vähemalt pole need kohad enam soojad, vaid põletik on nii palju alla läinud, et nüüd on kogu jalad ühtlaselt külmad. Edasiminek seegi!

Järgmisest nädalast peaksin ma aga plastikjala asemel üldse tavalise saapa jalga panema, kui haiglasse lähen. Veits hirmutav, aga tore ka... Saavad mõlemad jalad jälle ühekõrguseks ja puha! See VacoPED on ju lisaks oma tohutule kaalule ka nii kobakas, et tegelikult on sellega nüüd juba väga paha ja kõndimist see eriti harjutada ei lase. Lõigatud jalg on temaga lihtsalt palju kõrgem kui teine, nii et ma pean teise jalga panema kas kontsakinga (haa-haa) või siis lihtsalt leppima sellega, et ma lonkan tänu sellele monstrumjalale praegu veel rohkem kui muidu lonkaksin. Selles mõttes on mul hea meel, kui ma võin täitsa ametlikult selle asemel tavalise jalavarju jalga panna. Ma täna kodus juba proovisin ka, tavaliste saabastega on tunduvalt normaalsem (ja päris hea) tunne ja ma saan päriselt kohe kõndimise moodi liikumist harjutada... Aga veits imelik perspektiiv ikkagi :). Ma olen selle VacoPEDiga juba nii ära harjunud, et mõte tavaliste jalavarjudega välja minemisest võrdub mõttega alasti inimeste sekka ilmumisest :). Hihii... see on tõestus, et kõigega harjub...

Aga noh, kui ma võin juba päris jalanõudega päriselt kõndimise moodi kakerdama hakata, siis lähen võib-olla järgmisel nädalal ühe ilusa ilmaga lõpuks ujulasse ka, nagu arst käskis. St ehk saan nii seiklushimuliseks :). Ujula iseenesest teeks juba kindlasti head ja aitaks leebel moel lihaseid taastada, aga ujulasse saamine ja eriti ujulas basseinini jõudmine tunduvad sellised... suuremat sorti ettevõtmised, mis eeldavad eelnevalt strateegia väljamõtlemist :). Aga eks tuleb ära proovida! Millalgi ikka...

Muud? Jõudsin lõpule Harry Potteri viienda raamatuga ja ootan nüüd kahe viimase osa saabumist. Ma pean tõdema, et esimesed kolm osa meeldisid mulle rohkem, need olid kuidagi kergemad ja fantaasiaküllasemad. Nüüdseks on neil seal juba päris sõda lahti ning Harry on muutunud depressiivseks ja tujukaks teismeliseks, kes kipub natuke liiga palju karjuma ning peab huvitavate elukatega tutvumise ja lendluudpalli mängimise asemel katkematult surmale mõtlema. Natuke sünge või nii... Aga sellegipoolest ootan viimaseid raamatuid kannatamatult ning muretsen juba võõrutusnähtude pärast, mis mind siis kindlasti tabavad, kui päris viimane raamat ka läbi saab... Naljakal kombel loevad seal taastusravis ka kõik Potteri raamatuid praegu :). Ükskord oli mul endal raamat seal kaasas, siis tuli jutuks :). Ja eile jõudsin ise varem, siis nägin üht nende praktikanti ka Potteri raamatut kõrvale panemas :). Vot.

Rohkem uudist aga justkui ei olegi ning mul sai nüüd kirjutamisest ka kopp ette. Lähen teen endale ühe korraliku kannutäie smuutit ja hakkan siis hoopis filmi vaatama :). Olge mõnusad ja järgmise korrani!

M.

Yakudoshi

Nüüd on nii, et mul läks selle yakudoshi-sissekande kirjutamisega nii palju aega, et see on juba natuke iganenud. Või noh, mitte iganenud, aga ma juba tahaksin rääkida uutest asjadest. Samas tahan ma selle ka ikka siia nüüd jäädavalt kirja panna ja ära avaldada. Sellest johtuvalt teeme siis nüüd nii, et kõigepealt tuleb siia vana jutt kaldkirjas ja siis vaatame, mis ma sellele lõpuks külge keevitan. Ärge siis väga lühikesele sissekandele panustage :)!

28.-29. detsember 2016

Selle aasta pühad on nüüd siis ka läbi. Läinud, täiesti erakordselt, kogu erakordse aastaga täiuslikult sobitudes. Läinud, esimest korda kodust kaugel ja omaette. Läinud nii ebatraditsiooniliselt, et jõulude moodi ei olnud need kohe üldse mitte. Aga no mis siis ikka. Vähemalt kuna polnud jõulutunnet, polnud sellist tunnet ka, et üksi Luxis olles midagi valesti oleks. Niisiis ei lasknud ma end asjaoludest kurvastada ning korraldasin endale jõulude asemel sellel aastal lihtsalt sellise tõeliselt mõnusa, rahuliku, laiskleva puhkusenädala. Talvepuhkuse, millega seostus pidžaamas vedelemine, ports inimesi, kellega ma muidu sageli ühel ajal internetti ei satu, ning täielikult kohustustevaba aeg, sest vahepeal ei olnud mul ju vaja pea nädal aega isegi kliinikus käia. Oli terve nädal rahulikku kulgemist, mis möödus diivanil koledat ilma ignoreerides ja küünlaid põletades, varbaharjutusi tehes, lummatult Harry Pottereid lugedes, süüa tehes, filme vaadates ja tundide kaupa skaibis lobisedes :).

Õigupoolest jõululaupäev oli mul tegelikult isegi päris jõululaupäeva moodi - Marika tuli külla mu värske söögikraami varusid täiendama, mina pistsin verivorstid, hapukapsa ja kartulid ahju ning siis pidasime me maha täitsa korraliku jõululõuna :). Raadio oli ka selleks ajaks otsustanud jõululaule hakata mängima (neid ei kuulnud siin enne jõululaupäeva ikka kohe üldse), lõhnaküünlad huugasid aroome ja täitsa õdus oli. Noja sealt ma siis kulgesin rahulikult edasi. Ühe päeva sisustasin tervelt sünnipäevaõnnitluste vastuvõtmisega, mis andis võimaluse lobiseda kohe hommikust hilisõhtuni toredate inimestega, kellega muidu enam väga rääkima ei satugi. Paar päeva olin hommikust õhtuni Harry Potteri maailma süvenenud, nii et ma ei saanud vahepeal üldse aru, mis päev või kuupäev on. Ja üleüldisele moraalile aitas olulisel määral kaasa see, et Emilia sattus ootamatult minuga samasse paati. Ta pidi nimelt Londonist pühadeks koju Rumeeniasse sõitma, aga jäi vahetult enne pühi kõrvapõletikku ja ka temal keelati lendamine ära. Tema oli uudise ootamatuse tõttu muidugi eriti õnnetu, mina vähemalt olin juba ammu jõudnud mõttega harjuda, nii et ma siis sain teda kõvasti lohutada ja lõppkokkuvõttes veetsime me päris mitu õhtut skaibis lobisedes ja vahepealset aega kokku võttes :). Ostsime muu hulgas talle lennupiletid ära, et lihavõtete aegne külaskäik kindlalt lukku panna, ning muu hulgas vahetasime ka raamatu- ja filmikogemusi ja arutasime smuutiretsepte. Tuleb nimelt välja, et tema on suur smuutisõber ja mina sain just sünnipäevaks smuutimasina, millele ma olen ikka iga päev tööd andnud :). Sellest siis sihuke teema. Nämm-nämm! Kas kellelgi on veel lemmiksmuutisid, mille retsepte jagada?

Muidu aga mõtlesin siin vahepeal põhjalikult ka mööduva aasta üle järele. Minul on küll hea meel, et see otsa sai, ei olnud teine just suurem asi. Jaapanlastel on üks uskumus, mille nimi on yakudoshi. See põhimõtteliselt seisneb veendumuses, et 33. eluaasta on naise jaoks üks kõige ebasoodsamaid, pöördelisemaid ja halvemaid üldse. Et siis halb õnn muudkui jälitab ja juhtuvad igasugused viletsad sündmused ja üldse, kogu aasta on kohe õige närune. Samas avavat sellel aastal toimuvatest sündmustest tingitud muutused jälle uued ja eriliselt õnnelikud rajad ning algab omamoodi uus elutsükkel. Ja vot ma praegu täitsa panustan selle peale, sest minu 33. aasta paistis teiste seas tõepoolest oma erakordsuse ja murrangulisusega silma ja tegelt oleks väga tore, kui nüüd mõnda aega kohe mitte midagi untsu ei läheks. Tähendab, rõõmustavaid sündmusi, toredaid inimesi ja vahvaid ettevõtmisi mahtus ka 2016. aastasse kamaluga, st tegelikult igapäevaselt ei olnud kõik sugugi halb, aga tihti oli ka toredalt aega veetes pisut nagu selline tunne, et tegu on peoga katku ajal, sest toreda taustal juhtus päris mitmeid mastaapseid kurbi asju ka. Selliseid asju, mis annavad kauaks ajaks mõtteainet ja tulevad veel aastategi pärast teinekord meelde. Inimesed surid või läksid otsustavalt oma teed ja majakoht sai maha müüdud ja aasta lõpuks tuli veel ka see pagana jalaoperatsiooni teema, ehkki see viimane on muidugi selline kahe otsaga asi, mitte ilmtingimata negatiivne uudis. Eesmärk on ju tegelikult positiivne, väljavaated on head, aja maha võtminegi kulub väga marjaks ära, aga selle aasta viimased kuud möödusid kõik siiski kipsitamise, kargutamise ja üldse kogu selle ettevõtmise valusama poole tähe all. Nii et noh, seda aastat too lõikus just säravamaks ei muutnud, aga selles ma ei kahtlegi, et edaspidi toob see ainult head :). Irw... Näete, see ajastus klapib ka selle yakudoshi teooriaga. Pöördepunkt oli 2016. aasta lõpus ära. Edasi läheb jälle tõusvamas joones :).

Noja tõepoolest avanes ettepoole ka päris mitu uut rada - läks vana maja, aga tuli uus korter ja tulid uued plaanid. Teatud inimeste ärakadumisega tekkis palju aga ja ruumi teistele samuti toredatele ja inspireerivatele inimestele, kellele edaspidi rohkem tähelepanu pühendada. Ning kui mu täielikult äraremonditud jalg jälle kandma hakkab, on ka nii mitu rada jälle ees lahti. Äkki ma hakkan ikka jälle sportlikumaks ja saan saledamaks, kui jalg jälle lubab normaalselt igasuguseid asju teha... Mõtteid jagub. Eks me näe, kas mõni neist realiseerub ka.

Ma muidugi kordan, et 2016. aastas oli ikka tõepoolest palju toredat ka. Minu 2016. aasta hetkede absoluutne lemmik on vist veebruarikuine suusareis, mis oli Katrini ja Tuuli seltsis tõeliselt vaimustav! Sain sealt korraliku suusapisiku ning nii tahaks juba mägedesse tagasi. See talv ma paraku sporti veel ei tee, aga eks siis kunagi hiljem! Muidu kindlasti tahan, sest nii šeff oli tundide viisi järjest ainult mäest alla vihiseda, pehmetesse lumehangedesse maanduda ja külmast õhetavate põskedega hõõgveini juua, aroomisaunas higistada ja praksuva kaminatule paistel palkmajakeses sõpradega rammusat fondüüd mugida! Absoluutselt fantastiline! Tahaaaaaan veeeeeeeel! Aga OK, pöördume jutu juurde tagasi. Veel üks fantastiline kogemus oli Baden-Baden oma Friedrichsbadi saunakompleksi ja eksklusiivse üliglamuurse kasiinoga. 2016. aastal mängisin ma seal esimest korda elus ruletti ja veetsin koos Katrini ja Marikaga täiesti totralt ägeda ja glamuurse õhtu. Üldse oli see Baden-Badeni tripp üks tõeliselt mõnus nädalalõpp, mida mina tahaksin kindlasti veel korrata! Noja siis veel see oli tore, et suvel sain ma inspiratsiooni suure innuga fotograafiakursustesse sukeldumiseks, mis pakkus palju mõnusaid hetki ja millega ma pean nüüd kiiremas korras hakkama edasi tegelema, sest muidu jään ajaga jänni. Ning mul on hea meel, et me jõudsime Frantsuaaga enne kogu järgnenud draamat vähemalt Marrakechis ära käia, nii jäi temast üks helge mälestus rohkem :). Kevadisel Hollandi lilleparaadilgi oli üle mitme aasta väga vahva, sain jälle korraks pilgu oma vanasse giidiellu heita ja ekspromt emme ja Varnoga keset Euroopat kokku saada. Ka Hellega oli tema siinoleku ajal tore ohtralt koos aega veeta - kokata, sarju vahtida, ennast liigutada, matkata, Düsseldorfis käia ja ohtralt naerda. Suvel pakkusid mõnusaid hetki ja Luxi vihmale vahelduseks natukenegi päikest Deauville ja Trouville, millest mulle jäi väga sümpaatne mulje ja kus ma käisin koos Marikaga muu hulgas esimest korda elus hobuste võiduajamisel. Sügisel ostsin korteri, millest ma pärast selle nägemist enam kuidagi väljuda ei suutnud. Siis tegin enne jalalõikust uisutrennis oma esimesed korralikud hüpped ja juba pirueti moodi piruetid, sain liuväljalt ka vähemalt ühe uue potentsiaalika tuttava ja üleüldse, veelgi suurea uisupisiku. Ja nüüd talvel olen saanud veeta tervelt kuus kiirustamisvaba nädalat koos emmega ning valmistun peatselt mõnusaks aastavahetuseks Katrini juures :P. Seegi saab tulla ainult vahva. Tegelikult päris korralikult rõõmu ka, eks!

3. jaanuar 2017

Ja nüüd ma istungi siin Katrini juures diivanil, telekas taustaks üürgamas ja kolmekordseks paisunud kõhuvoldid läpakaga süles ruumi nimel võitlemas. Süda on kerge ja meel on hea ning kui jõulude ajal jõulutunnet ei tulnudki, siis aastavahetus lõi asjad jälle balanssi. Seekord oli mul nimelt täiesti totralt mõnus aastavahetus, mis algas tohutu kokkamisega ning jätkus mitmepäevase seltsis õgardamise, telekavahtimise, lobisemise ja õdusa vedelemisega, ehk siis kõige hea-ja-paremaga. Tõepoolest, ka jõulutunne andis ennast lõpuks näole, kuigi ma enam ei lootnudki! 31. detsembri hommikuks olid nimelt puud akna taga imekaunilt ära härmatanud ning piparkoogilõhnalises köögis lõbusa vestluse kõrvale kohvi lürpsides ja salatit hakkides jõudsid pühad mulle ikka lõpuks sajaga kohale :)! Nii mõnus ja kerge oli olla ning aeg muudkui lendas, nagu toredate hetkedega ikka juhtub! Täna läks Katrin juba tööle ja mina alustan homme jälle taastusraviseansse, nii et kolin mõne tunni pärast jälle oma koju ümber. Kohe kahju, et see pikk nädalavahetus otsa sai. Samas kisub suu mul siin praegu vägisi kõrvuni, sest mul on ikka sõpradega vedanud! Nendega läheks iga kell luurele - ning karkude ja kipsjalaga saadud kogemused ainult kinnitavad seda teadmist, sest nad siis täitsa luuravad minu eest ka :)! Äge!

Ja selle tähelepanekuga ma praegu nüüd lõpetangi. Lähen tassin endale veel salatit ette ja otsin vahelduse mõttes raamatu välja. Teile aga soovin head uut aastat ja alustage seda siis hästi!

Rääkimiseni!

M. 

6 nädalat, st järkjärgulisest taasiseseisvumisest ja Luxi inimsõbralikust sotsiaalsüsteemist

Kolmapäeva varahommikul sõitsid kõik mu omad siis nüüd minema. Venitasid auto laiemaks ja pikemaks, et kogu uue korteri tarbeks siit ostetud kraam ära mahutada, ning rallisid siis kaks pikka päeva koju Eestisse. Enne tähistasime me siin ette muidugi kõik olulised sündmused ära, siis vedasid nad mulle siinse kodu tagavarasid täis ja mina barrikadeerisin end sisse. Olen juba otsustanud, et sellel aastal lähen ma kodust välja ainult teraapia pärast, st veel kaks korda, aga siis uuel aastal hakkan elama juba uue hooga. Selleks ajaks peaksin ma kenasti ühe karguga hakkama saama ja siis pole poes käimine ka enam probleem. Seniks lähen kampaaniaga kaasa ja tegelen aktiivselt kappide tühjakssöömisega. Kodus saan ma praeguseks muidu juba pärast emme kuuenädalast poputamist kenasti ise hakkama. Süstidest on viimane veel jäänud ning kokkamine pole enam probleem ja söögitaldrikute teisaldamine ka mitte - ma saan nüüd sellest nädalast mõned sammud ühe karguga ka tehtud, nii et teine käsi on täitsa vaba ja võimaldab asju ühest toast teise vedada! Hurraa. Nii saab isegi ju lilli kasta! :)

Üksiti saan ma päris kenasti hakkama üksi kliinikus käimisega, ehkki siinkohal pean ma Luxi linna päris ülivõrdes kiitma hakkama. Nimelt on neil siin selline teenus nagu call-a-bus, mis sisuliselt tähendab, et kui sa oled mingil põhjusel piiratud liikumisvõimega või hädine (vana, ratastoolis, lombakas, titega või mida iganes), siis saad sa endale vajalikul trajektooril ja mis tahes kellaajal väga odava hinna eest linna käest transpordi tellida. Mingit abonementi ega tunnistust pole tarvis, lihtsalt helistad ja ütled, et sul on kargud või sa ei jaksa, palun tuldagu sulle järele. Mingi häda peab inimesel olema, sest nad ei tohi taksodele põhjendamatult liigodavat konkurentsi pakkuda ja purikana terveid parimas eas inimesi nad seetõttu reeglina ei vea. Aga vähegi sobiva põhjenduse korral panevad nad su tahtmise kirja ja garanteerivad sulle vajalikul ajal transpordi, saadavad oma kulul kas või takso, kui neil kõik muud sõidukid parajasti töös on. Ent kui näiteks tavaline taksosõit mu juurest sinna kliinikusse maksab reaalselt kuskil 15-20 eurot, siis selle teenusega on iga sõit olenemata pikkusest 6 eurot. Geniaalne mu meelest! Kusjuures sõidud ei pea piirduma arsti juures käimise või muu sellisega, nendega võib sõita kas või juuksurisse või jõusaali, peaasi, et sa oled hädine! Kusjuures viimane bussijuht rääkis mulle ummikus seistes pikalt-laialt oma tööst ja siis selgus, et kui näiteks mõni mutike nad endale toidupoodi järele kutsub, siis läheb juht poodi sisse, võtab mutikese kättpidi kõrvale ja veab tema kotid ise bussi ja pärast koduukseni ka. Minu meelest väga tore ja nii vajalik teenus! Selline mõistliku hinnaga ja kättesaadav võimalus peaks olema igal pool, igasuguseid hädiseid ja vanureid on ju tegelt nii palju ning väikese abiga saavad nad veel ikka ise toimetatud! Admiraabel! Enivei, minu transpordiprobleemi lahendas see call-a-bus küll väga lihtsalt ning ma panin nüüd kohe mitmeks randevuuks ette bussi kinni. Nii ei ole mul enam küll ühtegi muret.

Taastusravi ise on natuke asisemaks muutunud kui esimesel korral paistis. Nüüd ongi enamasti nii, et minuga tegeleb ikka üksainus inimene ja tal õnnestub ilma teiste segajateta isegi keskenduda ja puha :). Enamasti nad ikka veel masseerivad armi, siis liigutavad ja venitavad natuke pöida, lasevad mul paar aktiivset harjutust teha, siis masseerivad veel ja lõpuks teevad ultraheli peale. Pean ütlema, et enamasti teevad väga tublisti ka - eile näiteks tegeleti minuga tund ja veerand jutti ja selle ajaga oli kohe silmaga näha, kuidas turse alanes ja jalg painduvamaks muutus. Väga äge, see terapeut oli ka nii rõõmus ja sai sellest aina indu juurde, ta lõpuks naeris, et ta ei taha ise ka kuidagi lõpetada, kui ta näeb, kuidas asi iga minutiga aina paremaks läheb! Samas muidugi sellele eelneval korral oli teraapiakeskuses hoopis paras kaos, enamik töötajaid olid haiged ja üks inimene üritas tegeleda korraga viie patsiendiga, nii et siis ma lihtsalt suurema osa ajast ootasin ja reaalselt tegeleti minuga tunni aja jooksul vbla pool tundi... Aga no see oli siiski erandjuht. Muidu üleeile käisin arsti juures ka, too lubas mul varsti hakata kergelt rattatrenažööriga sõitma, rohkem jalale peale toetada, sagedamini ühest kargust loobuda, ööseks suusasaapa jalast ära võtta ja paari nädala pärast ujuda. Vot. Põnev! Täna öösel magasingi siis esimest korda ilma selle kobaka monstrumjalata. Oli mugavam küll ja hommikul oli jalg tänu sundasendist pääsemisele palju vähem paistes kui tavaliselt. Arm on, muide, nüüd ka päris ilus, viimased korbariismed tulid ära eelmisel nädalavahetusel ja ainult mõnest kohast on nahk veel õmblustest natuke krousis, aga see läheb iga masseerimisega siledamaks. Tore! Tegelt on ikka ulme, millega tänapäeva meditsiin kõik hakkama saab... Ja küll mul on ikka vedanud, et ma olen sündinud Euroopas, kus sellised asjad on täitsa võimalikud ja normaalsed. Elaks ma Etioopias, Süürias või kuskil Hiina sisemaal, siis ei oleks ma sellistest asjadest isegi unistada osanud...

Enivei, muud erilist ei olegi öelda. Ajaviiteks loen praegu usinalt Harry Potteri raamatuid ja aeg lausa lendab. No küll see on üks äraütlemata vahva võlumaailm, mis neil seal kaante vahel on! Mulle näiteks nii meeldivad sealsed leiutised, nagu kell, mis ei näita numbreid, vaid millel on kirjas "aeg teed teha" või "sa jäid hiljaks!", peegel, mis vaatab su üle ja käsib sul, va nässakas, särgi püksi panna, või siis maalid, millel olevad inimesed rõõmsalt elavad, liigutavad, räägivad ja üksteisel külas käivad! Veel on neil seal kommid, mis võivad võtta kõrvavaigumaitse, küünalde asemel kasutatakse tulukesena säravaid haldjaid ja post ei käi e-mailiga, vaid öökullidega, kes on mõnikord nii pisikesed, et kaotavad raske pärgamendirulliga tuuleiilis juhitavuse ja teevad seal suuri uperpalle, enne kui keegi nad kinni püüab :)! Lihtsalt nii värskendavalt ja kiiksukalt äge! Tõeliselt imetlusväärne, et kellelgi on nii paljude värvikate detailide väljamõtlemiseks fantaasiat olnud! Emps, muide, märkis, et see kirjeldus meenutab vägisi raamatut "Alice imedemaal", mis on vist tõsi, ehkki ma täpselt ei mäleta. Omal ajal ei meeldinud see raamat mulle üldse, aga kui need on sarnased, siis äkki ma peaksin selle ka üle lugema, äkki nüüd meeldiks? Potteris on igatahes kogu see paralleelreaalsus väga äge ja ma muudkui tahaks veel ja veel! Praeguseks on mul raamatusarjast kolm raamatut läbi, neljandat kavatsen täna alustada ja see DVDde karp ka juba päris põletab, aga ma üritan end veel paar päeva tagasi hoida, et siis päris jõulupühade ajal tõeline filmimaraton teha :). Hmm, mul on vist täiesti tõsine sõltuvus!

Ahjaa, seda tahtsin ka öelda, et vahepeal jõudis mu Kuuba fotoraamat kohale! Monalbumphoto on päris head tööd teinud - pildid olid hea kvaliteediga, leheküljed paksud ja tugevast kartongist, värvid ilusad ja üldse... Mulle väga meeldib, et see raamat käib niimoodi täiesti siledaks lahti, et köitekohta ei jää praktiliselt üldse näha-tunda ja pildid saab panna probleemiteda ka üle kahe lehekülje või lehekülgede keskele... Sellist võimalust ma pole teiste pakkujate puhul näinud. Tänu sellele näeb raamat välja nagu poest ostetud ja on igati kena... Olen väga rõõmus, et vähemalt üks ports mälestusi on nüüd kenasti käegakatsutaval kujul ära talletatud. Jätkan teiste projektidega.

Aga rohkem ma praegu ei viitsigi kirjutada. Teen paar pöiaringi, monteerin siis saapa jalga ja lähen kööki koogi järele :P. Olge tublid ja häid jõule, kui ma juhtumisi enne ei viitsi enam midagi kirjutada!

M.

1 kuu - ehk taastusravist ja ratastoolidest

Vahepeal sai operatsioonist üks kuu. Selle puhul lugesin ma lõpuks läbi esimese nendest seitsmest ajakirjast, mis ma haiglasse kaasa ostsin :). Ma olin ikka puhta totu, ma tõsimeeli arvasin, et nad seal lõikavad oma lõikuse ära ja siis edasi on mul kolm päeva seal haiglas ju puhta igav, noh, sest ega operatsioon ju mu pead ja tähelepanu ja üldist energiataset üldse ei mõjuta ja siis lihtsalt kipsis jalaga voodis vedeledes hakkab seal kindlasti väga tüütu :). Seega vedasin ma kliinikusse kaasa ühe raamatu ja ei vähem ega rohkem kui seitse ajakirja, millest ma ühe tegin seal isegi korraks lahti (ja lugesin sealt magamishägu vahele täpselt kaks rida, mida ma ei jõudnud isegi ajus ära registreerida). Nali küll! Hmm, matemaatika harjutamiseks võiks nüüd küsida, et kui esimene ajakiri sai läbi alles kuu aega hiljem, siis kui kaua tuleks veel haiguslehel olla, et ülejäänud 6 ajakirja ka läbi saada?

Enivei. Taastusravis olen nüüdseks jõudnud ka lõpuks ühe korra ära käia. See oli selline... ootamatu. Seal oli hirmus palju tegelinskeid, kes kõik kuidagi iga natukese aja takka vahetusid ja andsid mind poole tegevuse pealt käest kätte teistele üle ja sihuke jube segane värk oli. No et alustuseks masseeris mind üks, aga seal minu kohal troppis seisis koos selle ühega veel vähemalt kolm piigakest, kes pealt vaatasid ja selle esimesega juttu rääkisid ja aeg-ajalt masseerimist jutujärjega koos üle võtsid. Ja samal ajal kui üks masseeris, siis teine targutas teise jala peal kolmandale tüdrukule, kust täpselt ja kuidas tuleb masseerida, neljas lihtsalt vahtis ja siis miskisel hetkel järsku puudutus muutus ja keegi oli ilma midagi ütlemata esimese tüdruku asemel masseerimise üle võtnud ja nii nad siis olid seal troppis edasi, nii et ma arugi ei saanud, kes parajasti vahib ja kes midagi teeb. Sihuke tõeliselt pentsik lähenemisviis oli :). Ja siis mõnikord juhtus, et mind jäi masseerima keegi, kes tegelt oleks pidanud tegema midagi muud, aga kes minu masseerimise jutujärjega üle oli võtnud ja pidigi siis jääma seda tegema, sest see tüdruk, kes algselt mind masseerima pandi, sattus vahepeal jutujärjega samamoodi kuskile mujale ja too vahepeal ilmunud tüdruk ei saanud mind sinnapaika ka niimoodi jätta. Mis tähendas seda, et pärast mingi tegevuse lõpetamist läks hõikumiseks, et Alina, mida siin edasi peab tegema? Korra poolest nad seal ühesõnaga väga ei hiilanud. Aga muidu seanss oli päris pikk, nii 50 minutit või nii, nii et nad jõudsid mind näppida üksjagu. Üks mudis jalatalda ja painutas natuke liigest, kolm tükki mudisid haava, üks masseeris natuke ultrahelimasinaga, üks õpetas kõrvalt, paar tükki vaatasid pealt, kaks tükki panid iga mu sõna hoolega kirja ja üks õppis ingliskeelseid termineid, sest see põhiterapeut otsustas minuga inglise keeles rääkida :). Vot. Üsna kaootiline. Aga mulle tundub, et arm on sellest ühest korrastki natukene ühtlasemaks ja tasasemaks läinud küll, ehkki see võib muidugi ka minu luul olla. Ma vaatan huviga, kuidas täna läheb! Ehk ikka asi konkretiseerub pisut. Ma ei jaksa nii suurt tegelaste virvarri jälgida ju ja ma tegelt natuke eelistaks, et nende tähelepanu oleks pigem minul kui omavahelisel järjekorravahetamisel. Hoian pöialt, et neid oleks seal täna vähem!

Pealkirjas osutatud ratastoolidest aga nii palju, et emmel tuli pähe nutikas mõte üks selline laenutada, nii et ta saaks mu ka paar korda jõuluturule viia. See ju iseenesest ei ole kaugel, aga karkudega ma sinna kindlasti ei jaksa kalpsata ja ega sellel poleks isegi mõtet. Mis ma sinna kohale jõudes teeksin, kui käed on karke täis ja paigal üle kahe minuti ka seista ei jaksa? Ratastooliga oleks aga hoopis teine tera. Nii ma siis asusingi guugeldama, et kust sellist sõiduvahendit saada võiks, ning sain esimese hooga suure üllatuse osaliseks. Google ja kõik veebilehed teatasid nimelt, et ratastooli laenutamiseks on siin riigis vaja arsti retsepti. Teine variant on endale ratastool päriseks osta. Kolmandat varianti ei ole. See tundus mulle äärmiselt kummaline, aga ma siis küsisin sealt taastusravist järele ning kõik need seitse terapeuti kinnitasid kui ühest suust sama asja. Ratastooli peab välja kirjutama arst. Ja minul juhtumisi ei olnud absoluutselt mingit tahtmist hakata oma väga konkreetse ütlemisega pahurat arsti kuskilt erakorraliselt taga ajama, et talle selgitada, et ma tahaks juba homme temalt ekstra audientsi, sest midagi küll pole häda, aga ma tahaks, et ta kirjutaks mulle ratastooliretsepti, sest mul on ilmtingimata vaja enne emme äraminekut jõuluturule pääseda.

Lõpuks andis aga üks nendest terapeutidest - üks punase habemega Laurent - mulle ilgelt pika nämmutamise peale mingisuguse Livange'is asuva koha telefoninumbri ja julges arvata, et nendelt võiks isegi äkki et saada ratastooli ka ilma retseptita, ehkki see on sellisel juhul tunduvalt kallim ja sotsiaalkindlustussüsteem ei kata seda kulu, kui mul retsepti ei ole. Nojah... Ei tundunud just väga julgustav, sest Luxis võivad küll kõik asjad maksta ootamatu varanduse no ja kui juba luksemburglane ütleb, et see on tunduvalt kallim, siis see ei ole hea märk. Aga lõpuks selgus, et sealt ühest kohast saab tõepoolest ratastoole ka ilma retseptita, 26 euro eest kohe terveks kuuks! Tuli ainult tugiliikurit ootavate vanakeste vahel tunnike oodata, ID-kaarti näidata, hunnik pabereid täita, mind igatepidi ära mõõta ja 78 eurot tagatiseks maksa... Vot. Ja nõnda see ilmvõimatu soov täituski, nii et nüüd ongi meil pagassis hiigelsuur ratastool, mis kasutamist ootab. Ma saan ka nüüd emmega jõuluturule - ja võib-olla isegi ükskord toidukasse ise vaatama, mille järele isu tekib ja mida koju üksijäämise ajaks varuda, jee :)! Eile ei tahtnud ma kohe alustuseks sellest ratastoolist ainult enam midagi kuulda, sest ma olin selle kättesaamise hetkeks kaks päeva järjest väljas käimisest, kõvast ringikargutamisest ja harjumatult paljudest inimestest nii kaputt, et minust ei olnud enam miskit tolku. Ilmselgelt saan ma nüüdseks teatava ringiliikumisega vajaduse korral ja vahel harva juba kenasti hakkama, aga kogu see füüsiline pingutus ja eelkõige see ekstratähelepanu, mida iga meeter ja iga inimene ja üldse ringi vaatamine ja oma jala hoidmine nõuab, on endiselt nii kulutav, et pärast paari tundi tahaks lihtsalt kohe mitu päeva ainult pikutada ja mitte midagi teha. Kohe sihukene energiaauk on, et tänagi ei tahaks veel üldse mitte kuskile minna, aga see va taastusravi ootab!

Aga jah. Muidu hakkab kogu maailm varsti jõuluks koju reisima, muu hulgas emme ja Mia ja kõik teised ka. Vahelduva eduga jõuab see mulle nüüd juba kohale ka ja päris nukker on, et mina pean jääma üksi siia jõulukaktuse kasvamist vaatama! Tea, millal mina ka järgmine kord Eestisse saan??? Nojah. Kuna aga nende jõulude suhtes ei anna midagi ette võtta, siis tegin vahepeal natuke kas või ülejäänud aastakski reisiplaane. Luxairil oli nädalavahetusel mingi soodusmüük, nii et Naira kasutas kohe võimalust piletite soetamiseks ja otsustas mulle märtsi lõpus pikaks nädalavahetuseks Berliinist külla tulla. Ka Emilia lubas järgmisel aastal uuesti tulla, jälle lihavõteteks, nagu selgi aastal. Ja minul tuli meelde, et ma pean ära kasutama uue krediitkaardiga kaasa antud, aga aeguma hakkava Luxairi vautšeri. Mille jaoks ja millal ma selle realiseerin, ma veel ei tea, aga pilet tuleb ära osta vähemalt enne märtsi. Nii et pean enne seda aega mingid konkreetsed plaanid välja mõtlema. Vot.

Aga sellega praegu lõpetangi, kliinik ootab! Järgmise korrani!

M.

Selle aasta ägedaim koogiretsept

Mina ei ole suurem asi küpsetaja. Soolast sööki meeldib mulle kokata küll, aga kookidega ei viitsi ma sugugi jännata. Ma ei ole nimelt üldse eriline maiasmokk, nii et ma ise tahaks kooki heal juhul tüki või kaks, aga ülejäänud plaaditäis läheks minust lihtsalt raisku. Sellepärast ma teengi kooki umbes kord kahe aasta takka, kui mingiks ürituseks vaja. Samas toon ma iga kord Eestist šokolaadi, sest, noh, seda tuleb ju ikka Eestist tuua. Ent sellesama magusasoolika puudumise tõttu jääb mul ikka nii mõnigi tahvel, mida ma kohe tööle töökaaslastele ei vii, kappi seisma. Sel aastal avastasin ma aga geniaalselt lihtsa viisi nendest ilusate, parajalt väikeste ja maitsvate küpsetiste tegemiseks. Panen retsepti nüüd siia ka, äkki huvitab kedagi veel. Või kui ka mitte, leian ma ta siit tulevikus ikka vähemalt lihtsamini üles kui juutuubist.

Neli nädalat ehk ... ma ei teagi

Sel nädalal pidin alustama taastusravi. Kolmapäeva hommikul kell 9. Panin vaimu valmis. Ärkasime kell 7 üles ja puha. Ainult et siis kell 7.15 helistati ja teatati, et vabandage, madamm, aga terapeut on haige, ärge täna tulge, alustame järgmine nädal. Novat. Nii palju siis sellest. Tegelt see mulle väga ei meeldi, ehkki toona oli hommikul mõnus edasi pikutada. Jalg jääb ju ruttu kangeks ja nõrgaks, arsti meelest oleks pidanud esimesed sessioonid tegema juba niigi eelmisel, mitte sellel nädalal. Noja nüüd ei saanud sellelgi nädalal alustatud. Aga mis sa teed... Liigutan siis siin ise kodus varbaid edasi ja teen paar korda päevas tasa mõningaid juurde mõeldud lihtsaid harjutusi. Ja käin duši all! Sain lõpuks sellekski loa ning töötasin toimiva süsteemi ka välja. Nii hea on jälle endale üleni vett kaela lasta ja suurema võimlemiseta pead pesta! Rohkem jalauudiseid aga justkui ei olegi. No seda veel, et haavad on väga ilusasti paranenud. Päris sealt kanna pealt on veel korpas, paistes ja hell, aga mujalt saab juba masseeridagi. A muidu elan ikka voodist diivanile ja diivanilt voodisse rütmis ja julgen nüüd mõnikord seistes saapaga jala ka kergelt maha toetada. Mitte peale astuda, aga lihtsalt kas või saapa enda raskuse mahatoetamiseks. See tähendab, et ma jaksan korraga juba rohkem püsti seista, sest ei pea enam kentsakas asendis rasket saabast ka õhus lehvitama :). Vot.

Kogu kipsiaja senine suurim jalaväline saavutus on aga see, et Kuuba pildiraamatu sain nüüd lõpuks tehtud. 3926 fotost valisin välja 550, need panin väikeste tekstijuppidega Monalbumphoto programmi abil raamatuks kokku ja nüüd ootan postimeest. Olen väga uhke, sest nii range piltide sorteerimine võttis umbes kolm täistööpäeva, neid oli kogu aeg ikka liiga palju. Noja see nende lehekülgedele sättimine võttis ka päris kõvasti aega, sest Monalbumphoto programm pakkus ohtrasti selliseid leheküljemalle, kus tuli pilt esitada ruudukujulisena või mingis liiga kitsas ristkülikukujulises mallis vms, nii et pmst tuli palju pilte seal ükshaaval ümber kadreerida. Aga vähemalt projekti lõpptulemusega jäin ma rahule ja programm oli teistes küsimustes jälle väga kasutajasõbralik. Üksiti sattusin peale välksoodukale, nii et sain raamatu tervelt 40 % odavamalt ning isegi postikulu ei küsitud esimese tellimuse peale! Superpakkumine ju! Eks näis, kuidas see raamat ükskord füüsilisel kujul olema hakkab. Kui see kvaliteedilt ka OK on, siis teen ja tellin sealt kindlasti veel mõne. Vanasti tegin ma fotoraamatuid Eestis Omaraamatu abil, aga nende tarkvara hakkas mul mahukamate fotoraamatute puhul tõrkuma ja salvestamata kokku jooksma, nii et kui ma olin kolm korda järjest suurest tööst ilma jäänud, sai mul sellest kõrini. Monalbumphoto programm jooksis aga tunduvalt kiiremini ja tõrgeteta. Üksiti lubasid nad, et saan raamatu jõuludeks kätte! Eks siis saabki selgust. Olen kannatamatu.

Ülejäänud pildimägedega võrreldes on tehtud töö muidugi tagasihoidlik, järgmiseks ootavad tegelemist kõik ülejäänud viimase viie aasta pildid - Luxist ja igapäevaelust ja Eestis käimistest ja lühematest ja pikematest reisidest ja nädalavahetuste väljasõitudest ja ratsaüritustest ja maitieamillestmuust. Aga seegi on suur algus, et üks teema on purgis! Kuuba oli alustamiseks selline hea konkreetne projekt, kindla alguse ja kindla lõpuga, sellesse oli lihtne süsteemi luua ja teema jooksis iseenesest. Ülejäänuga on ilmselt raskem, nende piltide puhul tuleb mõttetööd rohkem teha ja nii mitme aasta massi arvestades on isegi sorteerimine raskendatud. Samateemalised pildid (näiteks igal aastal korduvatest üritustest, millest tahaks albumis teha ainult ühe teemanurga) võivad olla puhta eri kaustades ja ikskohtades, mis mul korraga meeldegi ei tule. Aga loodetavasti läheb nüüd ühe saavutusrõõmust kantuna ülejäänu ka uue hooga.

Lisaks sellele olen ma nüüd ka kiirema tempoga lugema hakanud. Harry Potteri esimesele osale lisaks olen ära lugenud Mart Sanderi "Litsid 2", Henning Mankelli raamatu "Valejälg", vana klassiku "D'Urberville'ide Tess" ja Xiu Qiaolongi "Enigma of China". Aga selle aasta lugemiseesmärgi saavutamiseks tuleb mul siiski tempot tõsta. Minu 2016. aasta reading listis on veel oma 16-17 katmata teemat, nädalaid aga väga vähe... Õnneks lugemismaterjali jagub. Ja varsti saab raamatutorn veel uute Harry Potterite arvelt paar korrust juurde ning need ma ilmselt neelan kohe järjest ja kiiresti alla, nii et need aitavad jõudsalt tühje reading listi lahtreid täita :). Miks keegi mulle enne ei öelnud, et Potter on tore kui Lindgren muiste? Olen endiselt täitsa vaimustuses. Seda enam, et ma olin kogu aeg õndsal veendumusel, et seda ei maksa lugeda, sest see on kindlasti liiga üles haibitud!

Mis veel? Hmm. Kolm korda olen aidanud emmel juba süüa ka teha :). Ükskord hakkisin seeni, teine kord riivisin porgandeid-kartuleid ja kolmas kord koorisin kümme porgandit ära :). Hihii, ja kui te teaksite, kui pagana väsitav see oli :). Kusjuures mitte tegevuse pärast, vaid sellepärast, et ilma seljatoeta köögitaburetil on pikalt päris paha istuda, kui toetada ei saa ei jalga ei selga. Aga ma harjutan! Ahjaa, ja veel mõtlen selle peale, et potentsiaalselt tundub minu kvartali nurga peal olev restoran juba karkudega ja ühel jalal täitsa kättesaadavas kauguses. Leppisimegi kokku, et kalpsan täna õhtul esimest korda ilma sunnita trepist alla ja lähme emmega välja 60m kaugusele õhtustama. Ongi häbilugu, et ma olen siin korteris juba nii mitu aastat elanud, aga kodule kõige lähemasse restorani ei ole siiani jõudnud. Järgmiseks nädalaks kavatsen nii julgeks hakata, et suurema kambaga teise samuti 100m kaugusele restorani kargutada. See on suurem julgustükk sellepärast, et 100m jooksul tuleb ka üle tee minna. Aga õnneks on seal vajalikus suunas peaaegu permanentne roheline tuli, nii et peaksin vast jõudma küll :).

Sellega vist täna lõpetangi. Sorteerin nüüd natuke järgmisi pilte... Võtan vist ette neli aastat tagasi toimunud Mehhiko reisi pildid. Ja siis kaks aastat tagasi käidud Tansaania loomasafari omad :). Need on ka mõlemad sellised mahukamad projektid, millest võiks tavalise albumi asemel teha fotoraamatu. Hakkangi siis nüüd neid ette valmistama...

Olge mõnusad ja järgmise korrani!

M.

Selle aasta ägedaim retsept

Panen siia ka ühe suvel avastatud toreda retsepti. Mõnusast maitsvast kartuli-porgandi-toorjustu-singi rullist, mida on lihtne teha ja mis maitseb ka ülihästi. Olen mitu korda teinud, väga nämm-nämm on! 

Kolm nädalat ehk harjunud

Eilse seisuga on opist möödas kolm nädalat. Ja nüüd hakkab mul juba uudistega kitsas, sest midagi jalavälist pole ju päris ammu juhtunud ja jala paranemise seisukohast pole ka nii ruttu uusi põrutavaid uudiseid oodata. Väga peensusteni üksikasju pole siin nagu mõtet nämmutada, mulle natuke juba niikuinii tundub, et ma olen nagu mingi värske titemamma, kes oskab ainult uuest ilmakodanikust ja selle luttidest-mähkmetest-tissitamisest rääkida :). Noh, et minu jaoks on üksikasjad endiselt märgatavad ja isegi huvitavad, aga kõigil "lastetutel"on neid ilmselt juba tüütu lugeda :). Aga noh... midagi peaks ikka üles tähendama. Eks ma siis püüan kompromissi teha.

Ühesõnaga. Kolmapäeval võeti mul siis nüüd viimased niidid välja. Väga hella käega õde oli seekord ning nii tema kui ka arst olid haava paranemisega väga rahul. Sain loa kodus plaastrid maha võtta ja ennast ülenisti duši all pesta (kui ma välja mõtlen, kuidas seda täpselt ennast vigastamata ja libisemata teha). Samuti võin järgmisest nädalast hakata max 15 kg ulatuses ennast ettevaatlikult jalale peale toetama. Varbaid liigutan ka tervelt neli korda päevas ning järgmisest nädalast hakkab kohe ka kinésitherapie. Ma tegelikult ei oska seda eesti keelde tõlkidagi. See on nagu taastusravi, aga nagu vist ei ole ka, sest hästi paljudel kinesiterapeutidel on linna peal erapraksised ja nende juures saab niisama ka massaažis käia ja nii. Frantsuaa käis näiteks iga nädal oma kiné juures õlavööd masseerimas ja saatekirja tal selleks küll pärast esimest perearsti soovitust vaja ei olnud. Ja kui ta ükskord ühest lobamokast ära väsis ja katsetamiseks teise tüübi juurde läks, siis pakkus see talle õnneliku lõpuga massaaži ka, nii et nende ampluaa tundub väga ulatuslik olevat. Aga minu puhul toimub see teraapia ikka haiglas ja algab vist lihtsalt armi massaaži ja varbaliigutustega, aga läheb siis edasi ikka täitsa taastusraviks, masinate, basseini ja muu säärasega. Seda hakkab olema ka päris intensiivselt, kohati suisa üle päeva kuni vana-aasta õhtuni välja ja siis uuel aastal uue hooga edasi.

See üksiti tähendab, et ma ei saa isegi lühidalt see aasta jõuludeks koju sõita :(. Siiani oli veel väike lootus, et äkki arst 21. detsembril vähemalt natukeseks juba lubab ja mingi tilluke auk ravikavva jääb, aga no nüüd on selge, et see ei tule kõne allagi, sest see taastusravi jääbki kohe nii intensiivselt jooksma. Väga teistmoodi (ja õige näru) aasta on see tänavune ikka olnud ja jõuluaeg saab ka veel tagatipuks eriti imelik olema. Aga mis teha. Aastaid tuleb loodetavasti veel palju, aga jalgu on mul ainult kaks ja need peavad kõik ülejäänud aastad ka kenasti kestma. Ma muidugi kahtlustan, et mulle ei jõuagi niimoodi siin Luxis kohale, et jõulud on, sest ma pole mitte ühtegi korda veel terves oma elus jõulusid kuskil mujal kui kodus veetnud. Noja siin ma väljas ju ei käi, nii et üldine jõulumeeleolu ei saa kuidagi külge hakata, ja ajaarvamine ei lähe mul ilmselt parimagi tahtmise juures enne jonksu, kui ükskord tööl ja nädalapäevade rütmis tagasi olen. Kodus pole mul siin varasemast peaaegu jõulukaunistusi ka, sest ma olen alati pühadeks üsna vara Eestisse tagasi sõitnud. Emme on nüüd muidugi üht-teist juba advendiaja alguse puhul siia koju ka toonud, aga kuusk ja kuuselõhn jäävad siis mul vist ikka see aasta olemata. Ja, noh, üksi tundub niikuinii iga päev täiesti tavaline, olgu ta siis jõululaupäev või mitte. Õnneks saab emme vähemalt peaaegu jõuludeni siia jääda, nii et pühad ja sünnipäevad saab üsna õigel ajal ikkagi ära tähistada, mis siis, et natuke ette. Päris trööstitu asi ei ole :).

Nojah. See aasta siis sedasi. Aastavahetuseks tuleb õnneks Katrin ka juba Luxi tagasi ja ta lubas mu, vaese ühejalgse, edasi enda juurde ära kaaperdada. Siis on juba jälle seltsim ja vana-aasta õhtu tõotab suisa lõbus tulla, sest nii mõnigi töökaaslassõber tundub olevat selleks ajaks juba siin tagasi ning vaba&vallaline. Ja ega ma tegelikult hädalda ühti. Mul on sigahea meel sellegi üle, et emme saab niigi kauaks (st kõva kuueks nädalaks) siia jääda! Mitte ainult sellepärast, et siis on mul seltsi ja elu lihtsam, kui toit ise valmib ja lauale kandub, vaid pigem sellepärast, et pooleteise kuuga siin saab ta ka korraliku maitse suhu sellest elust, mida mina siin igapäevaselt elan :). Näeb ära, kuidas siin elu pikemas perspektiivis käib - miks ma mõnda asja teen nii või mõnda naa, mida poes müüakse, mis kellani elu üldse kestab, kuidas siin arstindus ja teenindus käivad, kuhu siin minna (või mitte minna) on, kellega ma siin sõbrustan,  kui mugavad on Eestiga võrreldes mõned eluvaldkonnad ja kui kiviaegsed mõned teised. Saab ühesõnaga ise põhjalikult aimu kõigest sellest, mis siin elurütmi ja -viisi kujundab, sest nüüd, kus mina peamiselt horisontaalis olen, peab ta ise linna ja liiklust ja üritusi ja kõike muud sellist avastama. Nagu mina muiste :). Üks asi on ju käia nädalaks ja asjad lihtsalt selle põgusa aja jooksul nähtu või minu juttude põhjal teadmiseks võtta, teine asi on elu pikemalt maitsta ning võimaluste ja siinse elu osas laiemaid järeldusi teha. Kas või selliste pisiasjade osas, et siinsed värvitud ja maitsetud kartulid ei anna Eesti omadele ligilähedalegi, või et hiljemalt laupäeval tuleb pühapäevase toidu retsept põhjalikult läbi mõelda, sest pühapäeval saab siin riigis ainult kirikusse, mitte toidupoodi.

Ja, noh, naermaajavaid kiviaegsusi leidub siin Eestiga võrreldes ka ikka igasuguseid, nii et see paneb kindlasti Eesti elu rohkem hindama. Eile käis Katrin ka jälle külas ja meil tuli just jutuks hulk igasuguseid täiesti jaburaid kogemusi alates sellest, kuidas siin käiakse mööblit paigaldamas, lõpetades sellega, kuidas Katrin läks kindlustusfirma esindusse, et lepingut lõpetada, aga ta saadeti sealt koju tagasi, sest leping tuleb siinse vormi kohaselt lõpetada tähitud postiga saadetud kirjaga, mitte isiklikult kohapeal lepingu lõpetamise taotlust allkirjastades. Ja üldse. Mina naersin viimati endal kõhu kõveraks kolmapäeval haiglas, kui ma käisin taastusraviaegu kokku leppimas. Ilus ponks poiss istus seal leti taga ja muudkui tegi midagi, kuniks ta lõpuks mult telefoni nõutas. Et siis mitte telefoninumbrit, vaid reaalset füüsilist mobiiltelefoni. Ma paistsin ilmselgelt üsna hämmeldununa, sest siis lisati selgituseks, et seda on vaja pildi tegemiseks. No OK, ma ei saanud päris hästi aru, kas ponks poiss tahab pilti teha endast või minust, aga telefoni ma talle andsin ja siis selgus, et pilti oli vaja teha arvutiekraanist, sest randevuude nimekirja pole lihtsalt võimalik välja printida. Vot nii!

Mis veel? Aa, kas ma olen juba maininud, et mul on nüüd kodus telekas? Esimest korda pärast 2002. aastal ühikasse kolimist! St ekraan oli mul siin Luxis pea kogu aeg, aga siiani ühendasin ma seda aint arvuti taha, et sealt asju vaadata. Aga nüüd (taas)avastasin ma diivani tagant mingi kaabli, mida mina ise ekraani taha monteerida ei osanud, aga mille Varno minu haiglasoleku ajal rõõmsasti ära ühendas. Noja nüüd ongi mul tervelt 16 kanalit, mille saab arvuti taga istudes rõõmsalt taustaks mängima panna. Väga õige ajastus, ütleks ma! Pooled kanalid on muidugi saksakeelsed, nii et minul pole neist suuremat kasu, aga Prantsuse kanaleid on ka ikka üksjagu ja isegi Eurosport on olemas! Kui ma ainult oleksin selle OMi ajal avastanud! Aga praegu tekitab eriti koduse tunde isegi see, et ma saan murdmaasuusatamise võistlused mingi muu tegevuse taustaks mängima panna. Lembitu Kuuse kommentaare sealt küll ei kuule, aga õige lapsepõlvine on see kontekst siiski. Vanasti näitas ETV sügisest kevadeni ju kogu aeg nädalavahetusel poole pärastlõunani suusatamist ja see on minu jaoks kuidagi väga koduseks kõlafooniks. Lehmakellad ja kõik muu säärane...

Vot. Aga ma jätan teid nüüd siiapaika. Panen arvuti käest ja kargutan natukeseks teise tuppa raamatut lugema. Praegu on mul käsil "D'Urberville'ide Tess", mille ma hea tahtmise korral täna isegi läbi saaks. Nii et aidaa!

M.