Päris hull - kui nii mõelda, siis kaheksa nädalat on ju tegelikult peaaegu kaks kuud! Ma olen kaks kuud kipsjalg olnud :)! Aga noh, vähemalt elu juba edeneb. Kodus ma enam väga ei panegi seda plastikjalga külge, vaid harjutan niisama paljajalu komberdamist ning suurema osa ajast käin ma nüüd ringi ühe karguga, nii et teine käsi on täitsa vaba kohe! Üleeile tulin trepist üles (seda siiski saapa ja kahe karguga) nii, et astusin kohe täitsa igale astmele ainult ühe jalaga, mitte ei jäänud igal astmel mõlema jalaga seisma. Ja eile käisin esimest korda haiglas ka ainult ühe karguga - nii pikka maad ma polnud enne julgenud niimoodi ette võtta. Paistetust vist on üldiselt ka tiba vähem. Mõned kohad on veel ikka kummis edasi, aga vähemalt pole need kohad enam soojad, vaid põletik on nii palju alla läinud, et nüüd on kogu jalad ühtlaselt külmad. Edasiminek seegi!
Järgmisest nädalast peaksin ma aga plastikjala asemel üldse tavalise saapa jalga panema, kui haiglasse lähen. Veits hirmutav, aga tore ka... Saavad mõlemad jalad jälle ühekõrguseks ja puha! See VacoPED on ju lisaks oma tohutule kaalule ka nii kobakas, et tegelikult on sellega nüüd juba väga paha ja kõndimist see eriti harjutada ei lase. Lõigatud jalg on temaga lihtsalt palju kõrgem kui teine, nii et ma pean teise jalga panema kas kontsakinga (haa-haa) või siis lihtsalt leppima sellega, et ma lonkan tänu sellele monstrumjalale praegu veel rohkem kui muidu lonkaksin. Selles mõttes on mul hea meel, kui ma võin täitsa ametlikult selle asemel tavalise jalavarju jalga panna. Ma täna kodus juba proovisin ka, tavaliste saabastega on tunduvalt normaalsem (ja päris hea) tunne ja ma saan päriselt kohe kõndimise moodi liikumist harjutada... Aga veits imelik perspektiiv ikkagi :). Ma olen selle VacoPEDiga juba nii ära harjunud, et mõte tavaliste jalavarjudega välja minemisest võrdub mõttega alasti inimeste sekka ilmumisest :). Hihii... see on tõestus, et kõigega harjub...
Aga noh, kui ma võin juba päris jalanõudega päriselt kõndimise moodi kakerdama hakata, siis lähen võib-olla järgmisel nädalal ühe ilusa ilmaga lõpuks ujulasse ka, nagu arst käskis. St ehk saan nii seiklushimuliseks :). Ujula iseenesest teeks juba kindlasti head ja aitaks leebel moel lihaseid taastada, aga ujulasse saamine ja eriti ujulas basseinini jõudmine tunduvad sellised... suuremat sorti ettevõtmised, mis eeldavad eelnevalt strateegia väljamõtlemist :). Aga eks tuleb ära proovida! Millalgi ikka...
Muud? Jõudsin lõpule Harry Potteri viienda raamatuga ja ootan nüüd kahe viimase osa saabumist. Ma pean tõdema, et esimesed kolm osa meeldisid mulle rohkem, need olid kuidagi kergemad ja fantaasiaküllasemad. Nüüdseks on neil seal juba päris sõda lahti ning Harry on muutunud depressiivseks ja tujukaks teismeliseks, kes kipub natuke liiga palju karjuma ning peab huvitavate elukatega tutvumise ja lendluudpalli mängimise asemel katkematult surmale mõtlema. Natuke sünge või nii... Aga sellegipoolest ootan viimaseid raamatuid kannatamatult ning muretsen juba võõrutusnähtude pärast, mis mind siis kindlasti tabavad, kui päris viimane raamat ka läbi saab... Naljakal kombel loevad seal taastusravis ka kõik Potteri raamatuid praegu :). Ükskord oli mul endal raamat seal kaasas, siis tuli jutuks :). Ja eile jõudsin ise varem, siis nägin üht nende praktikanti ka Potteri raamatut kõrvale panemas :). Vot.
Rohkem uudist aga justkui ei olegi ning mul sai nüüd kirjutamisest ka kopp ette. Lähen teen endale ühe korraliku kannutäie smuutit ja hakkan siis hoopis filmi vaatama :). Olge mõnusad ja järgmise korrani!
M.
Järgmisest nädalast peaksin ma aga plastikjala asemel üldse tavalise saapa jalga panema, kui haiglasse lähen. Veits hirmutav, aga tore ka... Saavad mõlemad jalad jälle ühekõrguseks ja puha! See VacoPED on ju lisaks oma tohutule kaalule ka nii kobakas, et tegelikult on sellega nüüd juba väga paha ja kõndimist see eriti harjutada ei lase. Lõigatud jalg on temaga lihtsalt palju kõrgem kui teine, nii et ma pean teise jalga panema kas kontsakinga (haa-haa) või siis lihtsalt leppima sellega, et ma lonkan tänu sellele monstrumjalale praegu veel rohkem kui muidu lonkaksin. Selles mõttes on mul hea meel, kui ma võin täitsa ametlikult selle asemel tavalise jalavarju jalga panna. Ma täna kodus juba proovisin ka, tavaliste saabastega on tunduvalt normaalsem (ja päris hea) tunne ja ma saan päriselt kohe kõndimise moodi liikumist harjutada... Aga veits imelik perspektiiv ikkagi :). Ma olen selle VacoPEDiga juba nii ära harjunud, et mõte tavaliste jalavarjudega välja minemisest võrdub mõttega alasti inimeste sekka ilmumisest :). Hihii... see on tõestus, et kõigega harjub...
Aga noh, kui ma võin juba päris jalanõudega päriselt kõndimise moodi kakerdama hakata, siis lähen võib-olla järgmisel nädalal ühe ilusa ilmaga lõpuks ujulasse ka, nagu arst käskis. St ehk saan nii seiklushimuliseks :). Ujula iseenesest teeks juba kindlasti head ja aitaks leebel moel lihaseid taastada, aga ujulasse saamine ja eriti ujulas basseinini jõudmine tunduvad sellised... suuremat sorti ettevõtmised, mis eeldavad eelnevalt strateegia väljamõtlemist :). Aga eks tuleb ära proovida! Millalgi ikka...
Muud? Jõudsin lõpule Harry Potteri viienda raamatuga ja ootan nüüd kahe viimase osa saabumist. Ma pean tõdema, et esimesed kolm osa meeldisid mulle rohkem, need olid kuidagi kergemad ja fantaasiaküllasemad. Nüüdseks on neil seal juba päris sõda lahti ning Harry on muutunud depressiivseks ja tujukaks teismeliseks, kes kipub natuke liiga palju karjuma ning peab huvitavate elukatega tutvumise ja lendluudpalli mängimise asemel katkematult surmale mõtlema. Natuke sünge või nii... Aga sellegipoolest ootan viimaseid raamatuid kannatamatult ning muretsen juba võõrutusnähtude pärast, mis mind siis kindlasti tabavad, kui päris viimane raamat ka läbi saab... Naljakal kombel loevad seal taastusravis ka kõik Potteri raamatuid praegu :). Ükskord oli mul endal raamat seal kaasas, siis tuli jutuks :). Ja eile jõudsin ise varem, siis nägin üht nende praktikanti ka Potteri raamatut kõrvale panemas :). Vot.
Rohkem uudist aga justkui ei olegi ning mul sai nüüd kirjutamisest ka kopp ette. Lähen teen endale ühe korraliku kannutäie smuutit ja hakkan siis hoopis filmi vaatama :). Olge mõnusad ja järgmise korrani!
M.
Kui Sul raamatud läbi, leia endale audiobookid - Stephen Fry loeb, superhead - andis mulle teise vaatenurga (ja viimased raamatud ei tundunud nii depressiivsed kui ise lugedes):)
VastaKustutaKui kuskilt ei leia, siis kirjuta mulle (merxu ät hotmail.com), ma lükkan kuskile ftp-sse üles.
Oo, ka mõte! Ilmselt teengi nii! :)
Kustuta