Kaks kuud ehk tempo taga

Neil päevil läheb elu kohe kuidagi eriti kiiresti, mis siis, et ma tegelikult ju endiselt tööl ei käi ja peale teraapia ühtegi kellaajalist kohustust ei oma. Aga päevad muudkui vuhisevad mööda ja jaanuar on kuidagi juba poole peal! Mis mõttes??? No muidugi ma magan igal võimalusel lõunani, nii et päev jääb juba selle võrra lühemaks. Ja taastusravi on nüüd kolm korda nädalas ning iga selline päev läheb juba üksnes selle väsitava ringreisi tõttu täiena kirja ja saab ruttu otsa. Noja veel on vaja kokata ja kodus viis korda päevas jalaharjutusi teha ja kolm korda päevas lihtsalt jalga masseerida ja natuke suhelda ja vannis käia ja ongi üks tavaline päev otsas, tunnid lihtsalt kuluvad ära kuskile musta auku. Taastusravist vabadel päevadel õnnestub mul hädapärast natuke lugeda ja piltidega tegeleda, olen fotokooli ja fotopanga piltide üleslaadimise nüüd jälle usinamalt kätte võtnud. See eesmärk, mille ma endale eelmise aasta lõpuks seadsin, jäi väga pika puuga täitmata. Nüüd ma siis teen seda tagasi ja praegu tundub, et kui ma sama tempoga jätkan, jõuan vähemalt jaanuari lõpuks tahtmistele järele.

Alustasin esmaspäeval pühadepekist vabanemiseks ka projekti "100 kõhulihaseharjutust päevas", mis on jalaharjutuste vahepeale täiesti tehtav, läheb väga märkamatult. Muidu oleksidki need pöialiigutamised liiga üksluised. Ning siis olen hakanud hispaania keele arendamise eesmärgil vaatama kunagi tellitud telesarja Isabel. Ikka üks osa päevas, et aju mitte üle kuumutada. Aga isegi üks osa haukab poolteist tundi päevast ära. Sarjast, muide, saan täitsa aru, pmst kohe igast lausest. No OK, erandiks on mõned üksikud, mis on nii pikad ja kiired, et saavad enne otsa, kui mu aju järele jõuab. Aga neid tuleb väga harva, ühe osa peale näiteks paar-kolm. Nii et mu hispaania keel hakkab juba kasulik olema. Väga hästi. Ühel päeval tahan mina seda keelt ladusalt osata! Kusjuures tundub, et see on võimalik ka. Tuleb teine igatahes oluliselt lihtsamalt kui prantsuse keel omal ajal... Vähemalt mulle endale tundub.

Jala rindel on päris palju uut. Sel nädalal olen juba kodus mõne sammu kaupa ilma ühegi karguta ka komberdanud, ehkki pikalt nii ei veel ei saa. Jalg ei anna veel painduma ja nõrk on teine ka, nii et minu kõndimine näeb ikka no väga pentsik ukerdamine välja. A pmst on oluline see, et ma saan juba jalale täielt peale toetada ja edasine on harjutamise asi. Samuti olen nüüd taastusravis teinud mõned harjutused püsti ka. Noh, näiteks seisnud või nii! Päriselt! Alustuseks pandi mind esmaspäeval mõlema jalaga pehmele matile peegli ette seisma ja selles pehmel matil seismises ja püsti püsimises harjutus seisneski. Kusjuures jummala raske oli :). Hoopis ebastabiilsem ja keerulisem kui kõva palja põranda peal, sikutas ja tuikas ka natuke. Ja terapeut seisis, käed õieli, selja taga, juhuks kui harjutus üle jõu käivaks osutub ja ma ümber kukun :). Selline ettevaatus tundus alguses nii jabur, et võttis kohe muigama, aga tegelt ega see matt nüüd ülemäära lihtne ei olnud tõepoolest :). Täitsa totter ikka, kui keerulised võivad järsku tunduda ka kõige elementaarsemad asjad, millele muidu ei mõtlekski.

Noja eile riputati mind ka lõpuks püksepidi selle anti-gravity treadmilli sisse, pumbati masin õhku täis ja vähendati minu kaal 20 kiloni, misjärel kästi haige jala hoidmine teadlikult ära lõpetada ja hakata hoogsalt harjutusi tegema ja võimalikult normaalsel sammul kõndima. Sa pühade püss, lõpuks oli mu vaene jalg sellest mõnekümneminutisest kasutamisest nii väsinud, et lihas täiesti nähtavalt võdises pingutusest all. Just lihas, mis pole ammu niimoodi vaeva näinud. Kõõlusel polnud midagi häda. Üleüldises plaanis sai jalg igatahes sellise kreepsu, et oli eile õhtuni suht täitsa tuim kohe. Surises ainult, nagu oleks ära surnud, ja põlv nõtkus vahetevahel, sest lihased ei jaksanud teda hoida :). Ma tegelikult arvasin, et täna ma ei saa temaga üldse läbi, aga õnneks täna vähemalt ei oldagi väga valus. Igatahes, paistab, et nüüd hakkabki teraapias ka tamp taga olema. Terapeut teatas, et aitab küll mudimisest ja varbaliigutamisest. Järgmine kord ilmugu ma päris trenniriietuses ja tossudega, nüüd läheb andmiseks! Vot. Ühest küljest väga tore, teisest küljest hirmutav ka. Üks etapp on läbi, nüüd hakkab kõige raskem töö.

Veel käisin sel nädalal päris esimest korda ise poes. Ehk siis paarisaja meetri kaugusel kodust :). Sain jummala asjalikult ühe kargu ja korvi-kotiga hakkama ning tõin ise oma leiva ja peekoni koju. Parajasti oligi vist hädiste poeskäimise tund. Terve Alima oli täis vanamutikesi, üks kiduram kui teine, pooltel sotsiaaltöötajad kaasas. Kakerdasid teised oma rulaatoritega üksteise võidu ja sotsiaaltöötajad siis vaatasid mind ja neid ja üritasid neid kuidagi koomale karjatada, et ma neist oma karguga mööda saaksin. Üldjoontest oli aga täitsa tore üle pika aja kohe nii iseseisev olla. Kusjuures kõige raskem oli vist tagasitee, sest loomulikult nägin ma selle paarisaja meetri peal järjest kõigepealt oma maja kebabirestorani poissi, siis vaibapoe poisse ja lõpuks ühte kohvikututtavat, kelle kõigi reaktsioon oli muidugi "iiiisssandmariiiiiismisssssinugajuhtus?", nii et see kojujõudmine võttis mul isegi üksikasjalikest vastustest kõrvale põigeldes päris palju aega. Ilmselgelt on mul siin rohkem teretuttavaid, kui muidu meelde tuleks.

Aga praeguseks lõpetan kah. Mõnusat nädalavahetust!

M.